50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 10 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-10-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
50 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Viivika Ilisson
Õppematerjali autor
jahu ja segati juurde soovitud lisandid. Ülejäänud toiming on sama kui tavalise leiva puhul, üksnes leiba küpsetatakse kauem, st 2–3 tundi kuumas ahjus. Meekakud 200 g mett 2 klaasi vett 1 kg rukkijahu Segada tainas, lasta seista ja vormida siis väikesed kakud. Küpsetada ahjus. Süüa koos piimaga. Lingid: http://my.tele2.ee/oldjyri/mjtaust3.html http://www.terviseleht.ee/200102/2_leib.php HELLO Eesti ajakirjas number 5 detsember 2014on räägitud kuidas Evelin Ilves arvab leivast ja ta on üelnud „Leib ei ole pelgalt toit ega toidukõrvane ta on põhitoiduks. See pole vaid kalorid, on pigem maa ja päikese energia“ Mina nõustun tema arvamusega leiba ei ole lihtsalt toidukõrvane toit vaid põhitoit ja leiba tuleks austada.Leiva peamine kalor on289. Eestis on väga palju erinevaid leibu on: Borodino leib Saare vormileib Saare Tõmmu leib Saaremaa lihtne leib Mini rosinaleib Väike lihaleib Küüslauguleib Saaremaa kadakajuustuleib
Leib Referaat Enda Nimi ?. klass Sisukord 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Leivad & leib kui püha 4. Leiva valmistamine & erinevad leivad 5. Lavash 6. Leiva vajalikus & kiudained 7. Vitamiinid & faktid 8-10. Retseptid 11. Kasutatud kirjandus 2. Leivad Leib on olnud inimeste toidulaual juba aegade algusest peale ning on kujunenud igapäevaseks peatoiduks. Esimesed leivad küpsetati aastal 5000 e.Kr. Sellel ajal tehti leibu taimede maapealsetest osadest. Eestisse jõudis leib 1800.a. paiku, mil hakati valmistama aganaleiba, mis oli rabe ja murenev. Tänapäeval valmistatakse põhiliselt klassikalisi leibu rukki- ja nisujahust. Veel paarkümmend aastat tagasi valmistati põhiliselt ise leiba, kuid ka tänapäeval valmistavad mõned inimesed ise kodus leiba. Populaarsed kodus valmistatavad leiva-saia tooted on põhiliselt pirukaid, koogid ja teised saiatooted. Leib kui p�
Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli toitvam kui odraleib, säilis kauem pehmena ning oli seisnult maitsvam süüa kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odraleib. 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Iseloomulik Euroopa idaaladel elavatele rahvastele nagu eestlased, lätlased, leedulased, ida-soomlased, karjalased, venelased, valgevenelased, põhja-ukrainalased. 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus Rukkileib on tervise allikas, sisaldades olulisi toitaineid. Leivast saame kolmandiku toiduenergiast ning kolmandiku valgu ja süsivesikute kogusest. Rukkileiva väärtust tõstavad B-grupi vitamiinid. Rukkileib on suurepärane kiudainete allikas. Kiudained puhastavad ja hooldavad soolestikku ning soodustavad seedimist. Toitaineid 100 grammis rukkileivas Vesi 37,3 g Kalorsus 258 kcal Valgud 8,5 g Lipiidid 3,3 g Tuhk 2,5 g Süsivesikud 48,3 g Kiudained 5,8 g 9
Rakvere Ametikool Signe Stam H10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud
EESTI MAAÜLIKOOL Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Liha- ja piimatehnoloogia eriala Kristel Lori II kursus RUKKILEIB Referaat: Inimese toitumisõpetus TARTU 2008 SISUKORD Sissejuhatus ....................................................................................... lk 3 1. Rukkileiva sünd .......................................................................... lk 4 2. Aganaleib ................................................................................. lk 5 3. Leivategu ..........................................................................
" koosneb samuti kahest lehest: õpetaja loeb oma lehelt teksti ja õpilased täidavad paljundatud lehtedel olevaid ülesandeid. Õpetajal on võimalik õpilaste töid kontrollida nn. vastuste-lehelt. Õpetaja jaoks on olemas veel vastuste-lehed teemadel: "Leivalõhnaline" ja "Mõistata!". Mõned tekstid sobivad klassi või kooli stendile: (näiteks) "Vanasõnad", "Rukkileiba on eestlased alati sügavalt austanud", "Rahvapärased väljendid". Stendil võiksid olla laste luuletused leivast (omalooming), pildid rukkist ja rukkilillest või laste joonistused. Huvitavaid kilde vilja ja leiva kohta leiab Aleksei Vladimirovi raamatust 3 "Maailm püsib viljateral". Tervisliku toitumise kohta sobib toidupüramiid või toiduring, leivatoitude retsepte jpm. Enne leivanädala algust võiks lasta lastel tuua kooli erinevate leibade kilepakendeid, kust saaks uurida koos leiva koostist jm
Ütleb ju eesti vanasõnagi, et leib on kibe kätte saada, aga magus süüa. Leib on aastasadu olnud meie päästerõngas ka viletsatel aegadel. Oli suur õnn, kui aganase leiva kõrvale oli võtta silku ja peale rüübata piima. Parimateks paladeks, millega vanasti austusväärseid külalisi võõrustati, olid puhas värske rukkileib, või, mesi ja pekk. Näeme, et esimesel kohal seisab rukkileib. On huvitav, et teiste toitudega võrreldes ei tüdine me leivast mitte kunagi. Eriti maitsev on see siis, kui oleme pikemat aega kodust eemal viibinud. Leib on meie laual niivõrd igapäevane toiduaine, et selle puudumist ei kujuta me hästi ettegi. Rukkileib on eestlasi toitnud kümme sajandit, seetõttu võib kindlalt väita, et see on meie rahvustoit. Kuid rääkides rahvustoidust, unustatakse rukkileib siiski teenimatult ära. Meelde tulevad mulgikapsad, kama või verivorstid. Sooviks väga, et rukkileib jääks meie toidulauale
lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära. Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne. Leiva jätk, elu jätk Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine. Nii segati varem leivataignasse aganaid ning suure nälja ajal sammalt, puukoort, lehti jm. Vanemate inimeste mälestustes olevat aganaleib olnud vahel nii kerge ja pude, et tuul selle ära viinud ning leib võtnud kergesti tuld. Hoolimata ränkrasketest aegadest jäi maarahvas elujaatavaks. Vanasõna ytleb: parem aganane leib, kui tyhi kõht ning: kus on aganaleiba, pole nälga.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid