50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-11-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
22 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kristiina Arro
Õppematerjali autor
.............. ..........8 Kasutatud kirjandus.......................................................................................................9 2 Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1]
Rebase toitumine Rebase paljunemine Rebase pesakond ja kasvamine Rebase eluiga Rebase käitumine Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane. Rebsael on kaks kikkis kõrva, kaks säravat silma, neli hüppevalmis jalga, väike värin sabaotsas, kui ta püüab hiirt. Kuigi paljudele võib-olla ei meeldi rebane, aga ikkagi midagi ei saa muuta, kuna rebasel on
laiuskraadidel elavad rebased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata. Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks. Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm. Rebane Eestis Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Raido Selge Metsloomad Metsloom on metsikuna elutsev loom, vastandina inimese kodustatud hoolealusena elavatele koduloomadele. Metsloomad ei ole aretatud ja neil pole tõuge, ehkki nad võivad vahel ristuda koduloomadega (näiteks hunt ja koer). Vaatamata nimetusele ei kuulu metsloomade hulka üksnes metsas elavad loomad. Leidub ka loomi, keda tavaliselt ei nimetata kodu- ega metsloomadeks, näiteks inimeste läheduses elavad parasiidid (lutikad, täid, koid jne).Metsloomi on palju nt karu, rebane, hunt, jänes, põger jne. Karu Karu ehk pruunkaru on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik. Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline. Toitumiselt on karu kõigesööja ja valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Laia levila tõttu eristatakse mitmeid pruunkaru alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muumorfoloogilise tunnuse poolest. Rebane
saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Suurimad vaenlased ja toidukonkurendid on saarmas, mink ja rebane. 1980-tel aastatel üritati Eesti naaritsapopulatsiooni päästa Tallinna Loomaaias, kuid loodusest püütud isendid ei hakanud seal sigima ning surid. Praegu Tallinna Loomaaias Hiiumaale asustamiseks kasvatatavad loomad on pärit Venemaalt. Kuigi mõnedes kohtades Eestis on nähtud Euroopa naaritsa tunnustega isendeid, ei ole naaritsa leidumine meie looduses kinnitust leidnud. www.jahindusinfo.ee
hiired, roomajad, konnad, teised mutid. Suur toidutarve ja kiire seedimine sunnib peaaegu koguaeg tegelema toidu otsimisega. Päevas tarbib toitu võrreldes oma kehakaaluga 100-180% mis teeb aastas -37kg. Päikese käes hukkub poole tunni jooksul. Mutt sigib kord aastas - jooksuaeg on tavaliselt aprillist maini (tiine 40 päeva). Pesakamber on 12-25cm läbimõõduga umb. 10-70 cm sügavusel. 2-7 poega. Vaenlased on rebane, kärplased, viud, kakud, metssiga. KARIHIIRLASED (Sorex) - eristatakse vahehammaste järgi. Suurim on mets-karihiir, väikseim on väike- karihiir. Vahepealne on laane-karihiir. Vesimutt (Neumys fodiens) on karihiirte perekonnas suurim ning tal on ujumiseks kohanenud pikem karvakiil sabal ning tagajalgade tagaküljel. Vahehambaid on tal 4. Toituvad peamiselt putukatest ja nende vastsetest, selgrootutest. Kiire ainevahetusega ja suure toidutarbega. Kiirelt
häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada. Otsijaht Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid. Urujaht kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer. Kährik, rebane, mäger. Jaht lippudega peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga. Uluki püüdmine Püünistega jaht rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega. ULUKITE LOENDUSMEETODID: Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse suurus ja piirtutakse teadmisega, kas teatud loomaliigi arvukuse tihedus kasvab v kahaneb.
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoole
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid