HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS MR-14 Marion Undusk HARILIK KADAKAS Referaat Uuemõisa 2014 BOTAANILISED TUNNUSED Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m. Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m. Harilik kadakas võib registreeritud andmetel elada kuni 860-aastaseks. Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega.
......... 4 HARILIK VÕILILL (Taraxacum officinale)........................................................................ 5 HARILIK MUSTIKAS (Vaccinum myrtillus)...................................................................... 6 HUMAL (Humulus lupulus).............................................................................................. 7 HARILIK KUUSK (picea abies)....................................................................................... 8 HARILIK KADAKAS (Juniperus communis).................................................................... 9 Ravimtaimed aitavad meid paremini jagu saada haigusest, tugevdavad ja mobiliseerivad meie vastupanuvõimet, aitavad meil oma saastunud organismist välja saada neid aineid ja ühendeid, mida me oma eluks ei vaja ja mis võivad olla osaliselt süüdi meie haigustes. Ja pärast rasket haigust aitab meil tihti jalule tõusta oskuslik ravimtaimede kasutamine, eriti
.............................................................................................3 3. Eesti pärismaiste puuliikide nimestik............................................................................4 3.1. Eesti pärismaiste põõsaliikide nimestik.........................................................................6 4. Pärismaised puud-põõsad söögiks.................................................................................8 4.1. Harilik kadakas (Juniperus communis)..........................................................................8 4.2. Kibuvits (Rosa)..............................................................................................................9 4.3. Laukapuu (Prunus spinosa)............................................................................................9 4.4. Pihlakas (Sorbus)..........................................................................................................10 4
Käbid tumepruunid, munajad 2-3cm. Puit kerge, helekollane. Kasutatakse ehitusmaterjalina ja tselluloosi valmistamiseks. Jõulupuuna ja parkides ja aedades ilupuuna. Okastest valmistatakse eeterliku õli. Eristamise tunnused: kõrgus, pungad, käbid 7. Torkav ja serbia kuusk Torkav kuusk: Picea pungens Pärit USA lääneosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 20-30m. Külma ja varjukindel. Talub ka kuiva ja õhusaastet. Eelistab valgust, ei talu seisvat vett ja soostunud kasvukohti. Okkad neljakandilised, teravad, hallikad. Pungad suured. Käbid 5-10cm, rippuvad. Puit kerge, pehme, vaigukäikudega. Kasutatakse jõulupuuna ning mäenõlvade kaitseks. Rohkelt kasutatakse haljastuses, sest on dekoratiivne, pole eriti nõudlik pinnase suhtes ning talub hästi tahma ja heitgaase. Serbia kuusk: Picea omorika Leviala väga väike, Balkani poolsaarel. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 30-35m. Pinnase suhtes vähenõudlik. Talub õhusaastet. Ei talu põuda
Tänapäeval kasutatakse jalakat hoonete kaunistusmaterjalina, mööblitööstuses ja puuskulptuuride nikerdamisel. Jalakalehti ja noorte jalakate koort kogutakse talveks loomasöödaks. Jalakaniinega arstiti vanasti kõhulahtisust, lööbeid , suupõletikke. Kenad haljastuspuud. 3. Jugapuu (Taxus baccata) Euroopas vanimate puude eluiga küündib 4000 aastani (pikima elueaga okaspuu). Okkad lamedad, pealt tumedad, alt heledad. Okaspuudest kõige varjutaluvam. Viljad valmivad suve lõpus . Jugapuu on mürgine puu (viljad, okkad, puit) Hobusele piisab surmavaks annuseks 500g okkaid. Viljadel on mürgised ainult seemned. Vanasti oli jugapuu tuntud hea vibude ja ambude materjalina. (sitke puu) Tehti ka vankrikodaraid. Lihtrahvasd ehtis jugapuuga kalme. Istutamiseks sobivaim aeg aprilli lõpp- mai algus. Pistoks(20cm oksajupp) juurdub kergesti, kasvatatakse ka seemnetest. (sügisel mulda). Jugapuu on kahekojaline. Noor taim tuleb talveks kinni katta
Oksad ripuvad pikkade peenikeste väätidena ja on kaetud väikeste vahatäpikestega. Lehed on kolmnurkselt rombjad, terava tipuga, paljad, nahkjad, tumerohelised, noored lehed on kleepuvad. Munajad või koonilised pungad on 3-5 mm pikad ja 2-5 mm jämedad, terava tipuga ning kaetud läikiva, vahase, tavaliselt kleepuva kattekihiga. Isasõied asuvad 5-6 cm pikkustes rippuvates urbades. Vili on piklik kahe tiivaga pähklike, ühes urvas võib neid olla kuni 500. Arukask õitseb mais-juunis, viljad valmivad augustis- septembris. Arukask elab kuni 150 aasta vanuseks. Meditsiinis tarvitatakse arukase pungi, lehti, koort, puitu, mahla ja fütopatoloogilist parasiitseent, elava kase tüvel tekkivat mügarlikku moodustist- kasekäsna. Kasepungi kogutakse talvise raie ajal või varakevadel pungade paisumise ajal. Pungadega oksad saetakse ära ja seotakse kimpudeks (luudadeks) ning kuivatatakse õhu käes või kuivatis temperatuuril 25-3 0°C. Kuivanud okstelt
Puud kasvavad 15...25 m kõrgeks, tüveläbimõõduga 0,5 kuni 1 m. Haabitus enamasti koonusjas kuni silinderjas, tüve koor hallikas ja pikuti lõhestunud, juurestik maapinnalähedane. Tsoon II. Harilik elupuu oli ilmselt üks esimesi võõrpuuliike, milline toodi Ameerikast Euroopasse ja see toimus aastal 1545 (1536). Areaal: Hariliku elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades lubjarikastel soostunud jahedatel aladel. Moodustab segapuistuid koos Picea glauca, P. mariana, Betula papyrifera, Acer rubrum, Abies balsamea jt. liikidega. Võrsed: vähem või rohkem lamedad, kaetud soomustega (okastega) Pungad: väikesed , lamedad, soomuste alla peidetud Okkad: soomusekujulised, katusekivi taolise asetusega, keskmiste soomuste keskel õlinäärmed, 2,5...4 mm pikad, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Käbid: munajad, umbes 1 cm pikad, 8...10 soomustepaariga, helepruunid, veidi rippuvad.
Võrsed: punakaspruunid, peened, kaetud tihedalt punakate karvadega. Pungad: punakaspruunid, pungasoomused pikad, karvased, pungad vaiguta. Okkad: läiketa 0,5...2,0 cm pikad, alla 1 mm laiad, teritunud või tömbi tipuga. Käbid: 2...3,5 cm pikad, umbes 1,5 cm läbimõõdus, pika varrega, noorelt punased, küpsena tumevioletjad. Seemnesoomuste tipp kolmnurkne kuni ümar, ebaühtlaselt peensaagjas. Käbid kinnituvad rikkalikult okstele tüve läheduses. Must kuusk suudab kasvada soostunud maadel. Viljuvaid puid kasvab Luual, Järvseljal jm. hajusalt. Väärib senisest enamat kasutamist meil haljastuses. Sordid: 'Doumetii'; 'Nana' 6. Torkav ja serbia kuusk Torkav kuusk (Picea púngens Engelm.) Torkav kuusk ja hõbekuusk on kooskäsitletuna meil haljastuses kahtlemata enim kasutatud kuuseliigid. Kodumaaks on Põhja - Ameerika lääneosa, kasvades Kaljumäestikus kuni 3000 m. kõrguseni. Moodustab metsi koos Abies concolor'i,
Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes.
ilupuu. Samuti kasvatatakse teda laialdaselt jõulupuude istandikes ja metsakultuurides puidu saamiseks. 5. Harilik kuusk (Picea abies) Hariliku kuuse hiiglaslik areaal ulatub Põhja- ja Kesk-Euroopast kuni Kaug-Idani. Harilik kuusk on männi ja kase kõrval üks meie tähtsamaid puuliike kattes ligi 18% Eesti metsamaast. Harilik kuusk on kasvukoha suhtes üldiselt küllalt nõudlik eelistades viljakamaid muldi. Ta ei suuda kasvada liigniisketel kõrge põhjaveega soostunud muldadel, samuti toitainetevaestel, äärmiselt kuivadel liivaaladel. Kuusk talub edukalt isegi väga madalaid temperatuure (isegi 60 °C), kuid on tundlik järskude temperatuurimuutuste ning ka kevadiste hiliskülmade suhtes (eriti areaali lääneosas), mis esinevad peale pungade puhkemist. Varjutaluv. · Okkad 1,5...2,5 cm pikad, värvuselt rohelised. Varjuokkad ebaselgelt kaherealised, peaaegu lamedad, õhulõheread vaevalt märgatavad. Valgusokkad 4-kandilised,
Eesti okaspuud Referaat Okaspuud on paljasseemnetaimede alla kuuluv taimerühm. Okaspuudel on lehtede asemel jäigad kitsad teravad okkad või väikesed laiad soomused. Seemned valmivad käbides. Eestis kasvab 4 liiki pärismaiseid okaspuid harilik mänd, harilik kuusk, harilik jugapuu, harilik kadakas. Süstemaatika Sageli loetakse okaspuid sünonüümseks paljasseemnetaimedega, eriti parasvöötmepiirkondades, kus see on ainus kasvav paljasseemnetaim. Siiski pole see taksonoomiliselt õige, kuna paljasseemnetaimede ülemhõimkonda kuulub neli hõimkonda. Varem vaadeldi okaspuid klassina paljasseemnetaimede hõimkonnas. Kui seda hõimkonda hakati kitsamalt mõistma, langesid okaspuud paljasseemnetaimedega kokku. Okaspuid vaadeldakse kas hõimkonnana
osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat. Pungad munajad, pruunid ja vaigused. 5. Õied ja viljad: Tolmleb kevad-suvel, aga seemnealgmed viljastuvad alles aasta pärast ning emaskäbid valmivad teise aasta sügisel. Emaskäbid on valminult 3-7 cm pikad, värvuselt pruunid või hallikad. Isaskäbid on 0,5-0,6 cm pikad ja kollased ning hävivad kohe pärast tolmlemist. Männi viljakandvus algab üksikult kasvades 10-15 aastaselt (puistus 25-35). Tuultolmleja. 6. Kasvunõuded: Leplik liigniiskuse ja ka niiskusepuuduse suhtes, kasvades nii kuivades nõmmemetsades kui rabades
© Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 6 II Kõrged puud, h = 36 50 m (harilik kuusk, harilik mänd, valge mänd, euroopa lehis jt) III Keskmise kõrgusega puud, h = 26 35 m (siberi nulg, serbia kuusk, keerdmänd, siberi seedermänd jt) IV Madalad puud, h = 16 25 m (torkav kuusk, kanada ja must kuusk, kanada tsuuga, palsaminulg, makedoonia (rumeelia) mänd, harilik elupuu jt) V Väga madalad puud, h = 6 15 m (harilik kadakas, harilik jugapuu (Eestis) jt). Põõsaid võib kõrguse järgi rühmitada alljärgnevalt: I Kõrged põõsad, h =2 5 m (mägimänd, harilik elupuu, hiibapuu jt) II Keskmised põõsad, h = 1 2 m (hariliku kuuse, hariliku elupuu, mägimänni kääbusvormid jt) III Madalad põõsad, h < 1 m (sabiina kadakas, mitmed okaspuude kääbus- ja padjandvormid). Maailma kõrgeimad puud tänapäeval on ranniksekvoiad (Sequoia sempervirens), mis kasvavad USA California osariigi loodeosas. Kõrgeima
Luuvili (drupa) on harilikult üheseemneline vili, mille viljakate on kolmekihiline: seemet ümbritseb puitunud sisekest (nn. Luu e. Kivi), mida katab tavaliselt võrdlemisi paks ja lihakas vahekest, kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljad on kirsil, ploomil, toomingal. Marjataolised Mitmeseemnelised luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jt. Õunvili on lihakas paljuseemneline sünkarpne vili ja koosneb samuti kolmest kihist. Seesmise kihi moodustavad siin seemnekambrite seinad. Viljad seesmist osa nimetatakse südamikuks. Vilja ülamisse otsa jääb kuivanud õietupp. Õunvili on õunapuul, pihlakal, aroonial, ebaküdoonial jt. Koguluuvili areneb ühe õie mitmest liitumata emakast ja asetseb kumeral õiepõhjal. Niisugune on vaarika vili. Ka maasika vili on koguvili, mille moodustamisest võtab osa mahlakas paisunud õiepõhi. Vilja pinnal asetsevad seemnised. ( Pogen O. ( 1977) Meie marjad ) 2. Marjade liigid 2.1 Aedmaasikas
SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud. Läbikuivamist ei talu. Seisvat vett ei talu. Mikrobiootat võib kevadise päikese kuivatava toime eest kaitsta kuuseokstega või varjutuskangaga.
Võra kitsaskoonusjas, oksad männastes, enamasti horisontaalselt. Koor noores eas sile vananedes tekib suhteliselt õhuke soomusjas korp. Juurestik maapinnalähedane, mis põhjustab põuakartlikkust ja tormiheidet. Õitseb mais. Seemned valmivad oktoobris, varisevad järgmisel kevadel (märtsis). Noorelt aeglase kasvuga. Soodsates tingimustes võib saada 250 a vanaks. Tundlikud juurepessu suhtes. Külma ja pakasekindel. Noore eas tundlik hiliskülmade suhtes. Varjutaluv. Harilik kadakas Juniperus communis 10-15 m kõrgune puu või puukujuline põõsas. Oksad rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun, kestendav. Okkad lineaalsüstjkad, teravatipulised. Õied moodustuvad sügisel. Õitseb mais. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi. Külmakindel, juurestik pinnalähedane, talub hästi õhu kuivust ja kõrget temperatuuri. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Aeglase kasvuga, talub kärpimist. Puit tihe, sitke, aromaatne.
Suuremat kahju võib põhjustada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja varakülmadeks (august, september). Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse: I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust 35- 500 C ja isegi madalamale, samuti teisi ebasoodsaid tingimusi. harilik mänd, harilik kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, harilik haab, siberi nulg. II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -350 C: har. pihlakas, har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu. III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni - 250 C: har. jugapuu, har. robiinia, valgepöök, har. pöök.
Kuused on tundliku juurepessu suhtes ja noores eas ka külmakartlikud. Eestis on kuusikuid 17.5% kogu puistust. Võib kasvada liivadest kuni turbamullani. Sageli kasvab teises rindes kuna on varjutaluv liik. Peamiselt kasutatakse ehitusmaterjalina, paberitööstuses, mööblitööstuses. Jõulukuuskede kasvatamine, kasutatakse ka haljastuses hekkidena. On tundlik suitsu ja gaaside vastu, seega linnas väga ei kasva. Harilik kadakas 10-15 m kõrgune puu või puukujuline põõsas. Okasd rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun ja kestendav. Okkad teravatipulised, 1-2 cm pikad, kolme kaupa männaseis. Okkad püsivad umbes 4 a. Õied moodustuvad sügisel, õitseb mais. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi, algul on see roheline, hiljem sinakasmust, sisaldab 1- 3 seemet. On külmakindel, juured om maapinnalähedased, talub hästi kuivust ja kõrget temp
Sirgetüveline. Võra kitsaskoonusjas, oksad männastes, enamasti horisontaalselt. Okkad tumerohelised. Koor noores eas sile vananedes tekib suhteliselt õhuke soomusjas korp. Juurestik maapinnalähedane, mis põhjustab põuakartlikkust ja tormiheidet. Noored käbid violetjad, vanemad punakas-helepruunid. Noorelt aeglase kasvuga. Külma ja pakasekindel. Noores eas tundlik aga hiliskülmade suhtes. Ehitusmaterjalina, paberitööstuses, mööblitööstuses, haljastuses. Harilik kadakas Juniperus communis Oksad rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun, kestendav. Okkad lineaalsüstjkad, 3-kaupa männaseis. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi, algul on roheline, hiljem kirmega sinakasmust, sisaldab 1-3 seemet. Puit tihe, sitke, aromaatne - kasutatakse treimis- ja nikerdustöödel. Kadakamarju kasutatakse alkoholitööstuses. Harilik jugapuu Taxus baccata Laikoonusja võraga puu või põõsas. Okkad pealt tumerohelised
Kuivatatud ploomid on tuntud mustade ploomidena. 12. Kirsside koristus- ja säilitusnõuded. Maguskirsside saak valmib jaanipäeva paiku. Koristusaeg kestab sageli augusti esimese nädala lõpuni. Varased hapukirsid hakkavad valmima juuli algul. Hilised augusti keskpaigas. Enne täisküpsust korjatud kirssidel puudub järelvalmimine. Poolvalminuna maha võetud kirsid jäävadki poolvalminuteks.' Kirsse koristatakse kuiva ilmaga. Märjalt korjatud viljad lähevad kergesti hallitama. Koristatakse käsitsi. Viljavarrega korjatud kirsid säilivad kauem. Neid on kergem transportida. Õrna konsistentsiga ja heledat värvi kirsse tuleb äärmiselt hoolikalt koristada. Kirsid korjatakse väikestesse plastämbritesse. Kallatakse seejärel ettevaatlikult 3 4 kg mahutavatesse kastidesse. Tööstusvilju võib panna suurematesse kastidesse. Lühiajaline värskelt säilitamine
Astelpajul on mitmeid kasulikke omadusi. Neist üheks olulisemaks on rohke vitamiinisisaldus. Ühes astelpaju marjas on C-vitamiini sama palju kui terves apelsinis. Kui hariliku astelpaju 100 g viljades on C-vitamiini ca 31 mg, siis mõnedes sortides on seda kuni 1600 mg. Astelpajus on palju E-vitamiini (8-15 mg 100 g kohta) (oluline rasvade ainevahetuses). Erilise tähtsusega on astelpajus kollased ja punased õlid. Nende raviomadused tehti kindlaks enam kui 1000 aastat tagasi. Astelpaju viljad sisaldavad: C-vitamiini 0,3% E-vitamiini 0,02% B-grupi vitamiine, Linool- ja linoleenhapet, Õli 4 7,4 % Happeid 2,7% Suhkruid, Pektiinaineid. Astelpaju on mitmekesine põllumajanduskultuur. Viljelemine väga keskkonnasäästlik. Suurem osa taimest on erinevatel viisidel kasutatav. Astelpaju marjadest ja seemnetest toodetakse tervislikku õli. Eestis on astelpajumari ja sellest valmistatud tooted üsna uudne asi. Kosutav astelpajumahl Astelpajumoos Terav astelpajukaste Mõnus astelpaju-tee
Eestis arvestada et siinsed marjad on lindude toit. Toit mis mõeldud imetajatele on aafrikas, ahvidele. Kolmas grupp on mõeldud ehk sigadele. Marjade puhul 2 tüüpi marju: Marjad tervelt söömiseks võivad kiirendada seedimist et sa ei jõuaks neid ära seedida. Nende mürgisus avadub kõhulahtisusena. Mõned marjad ka nii,et alguses hea maitse aga aja pärast maitse muutub ebameeldivaks, et ei sööks põõsast tühjaks. Matseerumine Rakkude üksteisest lahkumine(valminud viljad muutuvad jahuseks- raku vakuool on hapu, raku kest aga magus) tekib maos ülehappelisus, ja läheb minema. Loeng 5 Metsataimed Metsas on parimadmuuukas, metsmaasikad ja kuumaasikad. Lisaks on eesti metsades kõrge maasikas aedmaasika eelane. Seda kasvatati enne kui nüüdset. Ta on väheke mahedama maitsega, enamuses temalt marju ei saa, sest tegemist on kahekojalise tamega. Veel leiab
Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5. Veereziim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe. Kasvavad kadakas (KD), harilik pihlakas, harilik kuslapuu, paakspuu. Puhmarinne: leesikas (KD) LEESIKAS - Arctostaphylos uva-ursi nime tõlkimisel ladina keelest eesti keelde saame - põhjamaine karu mari. Sugukond kanarbikulised. Kasvukoht: leesikas kasvab laiuvate padjanditena lagedatel liivastel aladel: luidetel, mõhnade lagedel, looaladel, nõmmedel. Kasvuks vajab valgust ja kuiva pinnast; varjus jääb kiduraks
Lehed aromaatse ja iseloomuliku tugeva lõhnaga, sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. ÕIS violetjassinakad, roosad või valkjad väikesed õied on lehekaenaldes. Õitseb maist juulini. SEEMNED Seemned vajavad idanemiseks vähemalt 20 soojakraadi ja 3-4 nädalat. Seemned külvata varakevadel ca 1 cm sügavusele. Viljaks väikesed pähklikesed. Ajalugu Rosmariin pärineb Vahemeremaadelt, seal kasvab ta sageli metsikult rannikualadel. Vanad roomlased ja kreeklased pidasid taime pühaks usuti, et ta toob õnne ning kaitseb kurjade vaimude eest. Vahemere köögis on rosmariin asendamatu. Kasvatamine Oma päritolu tõttu armastab sooja ja päikest. Eelistab huumusrikast, liivast ja hea veeläbilaskvusega pinnast. Paljundada saab seemnete ja pistikutega. Kuna rosmariin on külmaõrn, võib teda ka väga edukalt potis või pütis kasvatada. Põõsas talub kuivust paremini kui liigniiskust, muidu on ta vähenõudlik
Käesoleva kursuse käigus tutvutakse järgmiste okaspuusugukondade ja perekondadega: a) Männilised Pinaceae: 1) Perek. nulg - Abies 2) Perek. ebatsuuga - Pseudotsuga 3) Perek. kuusk - Picea 4) Perek. mänd - Pinus 5) Perek. lehis - Larix 6) Perek. tsuuga - Tsuga NB! Männiliste sugukonda kuulub ka perek. seeder, mis aga Eestis ei kasva ning mida ei tohi segi ajada mändide perekonda kuuluva seedermänniga! b) Küpressilised Cupressaceae 1) Perek. kadakas - Juniperus 2) Perek. elupuu - Thuja 3) Perek. ebaküpress - Chamaecyparis 4) Perek. hiibapuu - Thujopsis 5) Perek. mikrobioota - Microbiota c) Jugapuulised Taxaceae 1) Perek. jugapuu - Taxus Eesti looduslikus flooras on esindatud 3 okaspuude sugukonda: männilised 2 liigiga (harilik kuusk ja harilik mänd), küpressilised i liigiga (harilik kadakas) ning jugapuulised 1 liigiga (harilik jugapuu). Seega esineb meil looduses vaid 4 okaspuuliiki, kuid võõrpuuliikidena
7.1. Seened ja seenekasvatus 11 7.1.1. Seenekasvatus 12 7.2. Metsamarjad ja marjakasvatus 13 7.2.1 Pohl ja tema kasvatamine 14 7.2.2. Mustikas ja tema kasvatamine 15 7.2.3. Jõhvikas ja tema kasvatamine 16 7.3. Ravimtaimed 18 7.3.1. Puud, põõsad, puhmad ravimina ja muu kasutus 19 7.3.2. Metsa rohttaimed ravimina 20 7.4. Kasemahla varumine 21 7.5. Vihtade ja luudade varumine 21 8. Karjatamine metsas 23 9. Metsmesindus 24 10
Soojanõudlikkuse ja külmakindluse üle saab otsustada ka liikide geograafilise leviku järgi. Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse: I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -50 kraadi ja isegi madalamale (harilik mänd, harilik kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, harilik haab, siberi nulg).
Tänaseks on enamik neist välja surnud – teatakse vaid umbes 800 liiki. Okaspuud on paljasseemnetaimede kõige suurem kaasaegne rühm ligikaudu 600 liigiga. Eestis kasvab looduslikult ainult 4 paljasseemnetaime, kuid lisaks neile võib siin kohata ka mitmeid sissetoodud liike. Üks vanimaid praeguseni säilinud iidsetest paljasseemnetaimedest on hõlmikpuu. Eestis kasvavad paljasseemnetaimedest vaid okaspuud. Tuntuimad neist on kuusk, mänd ja kadakas. Harilik mänd ja kuusk ja on tavalised metsapuud, kadakad kasvavad aga nii metsa all kui ka loodudel. Soojemast kliimaperioodist pärineb jugapuu, mis kasvab Hiiu- ja Saaremaal. Ta on meil hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetoodud liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu, seedermännid ja torkav kuusk. Viimase üht vormi tuntakse hõbekuusena. Suured okasmetsad on olulised õhu rikastamisel hapnikuga. Okaspuud pakuvad varju ja toitu paljudele teistele organismidele
Metsa kõrvalkasutus tähendab metsast marjade, seega puude juurdekasvu enam ei mõjuta külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni seente, ravimtaimede, dekoratiiv- ja ravimtaimede 2. fotosünteesi intensiivsusest- fotosünteesi -50 0 C ja isegi madalamale, (harilik mänd, harilik ning nende osade korjamist, metsa kasutamist intensiivsus lehe- või okkamassi kohta on kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, mesilaste korjemaana allajäänud puudel puistus suurem kui valitsevatel harilik haab, siberi nulg). 6. Puude diferentseerumine ja metsa puudel. II - keskmise soojanõudlikkusega, e. isehõrenemine, kasvuklassid. 3
Mango Ladina keeles Mangifera indica. Mango on 10-30meetri kõrguse laiuva võraga igihalja puu luuvili, mis ripub üksikult või kobaratena pikkade viljaraagude otsas. Vili võib olla väga erineva kuju ja suurusega alates ploomist ja lõpetades meloniga. Kaalub keskmiselt 300g, kuid võib ette tulla kuni 2kg raskuseid vilju. Vili võib olla ümmargune, muna-või silindrikujuline, neerule või sidrunile sarnanev, värvuselt rohekaskollasest kuni punaseni. Erineva värvusega viljad kasvavad sageli samal puul. vilja õhukese nahkja ja tärpentiinilõhnalise koore all on väga mahlakas magushapu aprikoosivärvi viljaliha, milles sisaldub suur kiuline, munakujuline ja raskesti eraldatav luuseeme. Mangot nimetatakse tema suurepärase virsikutaolise maitse ja erilise mahlakuse tõttu puuviljade kuningannaks. Seejuures on rohekate ja pruunikate viljade maitse ülekaalukalt magus, punastel aga hapukam. Valmimata ja metsiku mango viljadel esineb kergelt tärpentiini kõrvalmaitset
(Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13 Kasutus Lodjapuud kasutatakse kõige enam just ilupõõsana. Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond)
Karjala kask on üks arukase vorm, mille puit on kirju punastest, lilladest, roosadest, kollastest ja valgetest toonidest. Kes ei tahaks sellest midagi meisterdada! Sellised kaunid puutükid on Soomes, Karjalas ja Lapimaal olnud kasutusel isegi raha asemel. Kuid kasepuidust tehakse ka suuski. Nikerdamiseks sobivad suurepäraselt kasepahad. Puidust võib toota ka sütt, äädikat, atsetooni, tõrva, millest igaühest saab omakorda palju kasulikke asju toota. Kasetõrva on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Omapärane materjal on veel kasetoht. See on koore pindmine õhuke valge kiht, millest saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid, kuid millest tehakse ka määrdeõlisid. Kasekoort saab kasutada ka naha parkimiseks. Lehed on ravimiks uriinierituse parandamiseks, samuti heaks lisatoiduks kitsedele, aga ega kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi.
Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
