Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Rahvusvaheline õigus (1)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
RAHVUSVAHELINE ÕIGUS
Rahvusvaheline õigus– on õigusnormide, õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib rahvusvahelise õiguse subjektide vahelisi suhteid.
Eristatakse
  • Rahvusvahelist eraõigust –määrab, millise riigi õigust kohaldada juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Rahvusvahelisel eraõigusel ei ole rahvusvahelist olemust. Kuigi erinevate riikide rahvusvahelise eraõiguse normid võivad olla sarnased, eksisteerib erinevat rahvusvahelist õigust nii palju kui on riike. Rahvusvaheline eraõigus ei kujuta endast rahvusvahelise avaliku õiguse osa või vastupidi. Samas on riigid sõlminud rahvusvahelisi lepinguid rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamiseks.
  • Rahvusvahelist avalikku õigust – on see õigus, mida mõistame rahvusvahelise õiguse all, mis moodustab eraldi õigussüsteemi.
  • Eristada võib ka universaalset ja regionaalset rahvusvahelist õigust –

Universaalne rahvusvaheline õigus on üldiselt aktsepteeritud ning kehtib kogu maailmas. Regionaalne rahvusvaheline õigus kehtib teatud riikide poolt aktsepteerituna nende omavahelistes suhetes.
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE ALLIKAD
Õiguse allikad jagunevad formaalseteks ja materiaalseteks. Formaalsed tähendavad vormi, milles esinevaid norme tuleb lugeda õigusnormideks – normid omavad õigusjõudu just tänu avaldamisele teatud vormis. Materiaalsed on allikad, milles õigusnorm tegelikult väljendub. Rahvusvahelise õiguse puhul formaalsetest allikatest õigupoolest rääkida ei saa, kuna puudub ühtne õigusloomemehhanism, mille läbinud normid saavad automaatselt õigusjõu. Kuigi osade allikate puhul on kehtimahakkamiseks vajalikud teatavad formaalsed toimingud (nt lepingute puhul jõustumine, resolutsiooni vastuvõtmine ÜRO Peaassambleel jne), ei tähenda see õigusallika teket, vaid konkreetsest instrumendist õiguste ja kohustuste teket.
Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artikli 38 (1):
Kohus, olles kohustatud lahendama temale arutada antud vaidlusi rahvusvahelise õiguse alusel, kohaldab: a) Rahvusvahelisi üld-ja erikonventsioone, mis sisaldavad vaidlevate riikide poolt sõnaselgelt tunnustatud sätteid. b) Rahvusvahelist tava kui õigusnormina tunnustatud üldist praktikat; c) Õiguse üldpõhimõtteid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad ; d) Kohtuotsuseid ja erinevate rahvaste kõrge kvalifikatsiooniga õigusteadlaste õpetusi kui abistavaid allikaid õigusnormide määratlemisel, pidades seejuures silmas artikli 59 sätteid.
Toodud loetelu ei ole ammendav , kuna ei hõlma näiteks riikide ühepoolseid akte ja rahvusvaheliste organisatsioonide nii siduvaid kui mittesiduvaid otsuseid.
Kehtivuse alusel liigitatakse aga rahvusvahelise õiguse allikad: a) Üldised allikad –tavad ja õiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte. B) Partikulaarsed allikad – rahvusvahelised lepingud ja rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks on regionaalsed allikad.
Tähtsuse alusel võib rahvusvahelise õiguse allikad liigitada: Põhiallikateks – tavad ja lepingud; Lisaallikateks – õiguse üldpõhimõtted, rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, kohtuotsused , õigusteaduslik arvamus.
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE SUBJEKTID
Rahvusvahelise õiguse subjekt on see, kellel on rahvusvaheline õigusvõime, st kes on rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandja.
Rahvusvaheline õigussubjektsus saab olla:
  • piiramatu e täielik – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks ;
  • piiratud e osaline – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla vaid mõnede rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks.
    Subjektideks , kellel on tavaliselt piiramatu rahvusvaheline õigussubjektsus , on riigid. Piiratud õigussubjektsusega on nt rahvusvahelised organisatsioonid .
    Rahvusvahelisest õigusvõimest tuleb eristada rahvusvahelist teovõimet , st võimet rahvusvahelise tähtsusega toiminguid ette võtta ehk omandada oma tegevusega rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi.
    Rahvusvaheline teovõime jaguneb järgmisteks võimeteks:
  • võime osaleda rahvusvahelises suhtlemises oma tahteavalduse kaudu;
  • võime olla rahvusvahelise õiguse vastaste tegude subjektiks või objektiks ;
  • võime olla hagejaks ja kostjaks rahvusvaheliste õigusmõistmisinstantside ees.
    Normaaljuhul on rahvusvahelise õiguse subjektil nii rahvusvaheline õigus-kui teovõime. Teatud juhtude puudub subjektil aga kas kogu rahvusvaheline teovõime või üks osa teovõimest. Rahvusvahelise õiguse subjektil ei pea ilmtingimata olema teovõimet. See tähendab, et õigussubjektsus ei eelda teovõime olemasolu. Samas eeldab teovõime omamine aga õigussubjetiks olemist. Teovõime saab olla vaid sellel, kellel on õigusvõime.
    Tekkepõhjustest lähtuvalt saab rahvusvahelise õiguse subjektid jaotada:
  • originaarseteks (algne, ürgne)
  • sekundaarseteks (derivatiivne, tuletatud )
    Originaarsed rahvusvahelise õiguse subjektid on riigid. Nad loovad ennast ise. Klassikalise rahvusvahelise õiguse järgi saidki rahvusvahelise õigsuse subjektideks olla vaid riigid. Sekundaarsed rahvusvahelise õiguse subjektideks on näiteks rahvusvahelised organisatsioonid, mis on asutatud teiste rahvusvahelise õiguse subjektide poolt.
    Olenevalt sellest, milline on subjekti õigusvõime suhetes teiste rahvusvaheliste subjektidega, võib nad jagada kaheks:
  • üldised (omavad rahvusvahelist õigusvõimet suhetes kõigi teiste rahvusvahelise õiguse subjektidega) ja
  • partikulaarsed (omavad rahvusvahelist õigusvõimet vaid suhetes teatud rahvusvahelise õiguse subjektidega).
    Liigitamisel organisatsiooni vormist lähtuvalt võib tegemist olla kas: a) riiklike (valitsustevaheliste) või b) mitteriiklike (mittevalitsustevaheliste, valitsusväliste) rahvusvahelise õiguse subjektidega.
    RAHVUSVAHELISE JA SISERIIKLIKU ÕIGUSE VAHEKORD
    Riik ei saa rahvusvahelise kohustuse mittetäitmise õigustusena viidata oma siseõiguse normile või selle puudumisele. See ei välista riikide õigust siseriikliku õiguse täpsustada rahvusvaheliste õiguste realiseerimise ja kohustuste täitmise korda. Rahvusvahelised lepingud ise võivad viidata siseriiklikule regulatsioonile. Riigi poolt rahvusvahelise lepingu siduvuse kohta nõusoleku andmisel eeldatakse siseriiklike protseduuride läbimist.
    Siseõigus võib rahvusvahelises suhtluses teatavat rolli etendada , kuigi tal on enamasti pigem fakti kui õigusnormi tähendus. Rahvusvahelised kohtud võivad vaidluste lahendamisel tõlgendada siseõigust või otsida rahvusvahelise õiguse tõlgendamisel tuge siseriiklikust õigusest.
    Tänaseni on lahenemata teoreetiline vaidlus rahvusvahelise õiguse ja siseõiguse ühtsuse või erinevuse teemal. Monism - rahvusvaheline ja siseriiklik õigus moodustavad ühe õiguskorra, mille kõik õigusnormid moodustavad tervikliku süsteemi. Monism lähtub eeldusest, et rahvusvaheline õigus on lõppastmes suunatud üksikisikutele, kuigi üksikisikud reeglina ei ole rahvusvahelise õiguse otsesteks subjektideks. Ühtse süsteemi korral võib prevaleerida kas rahvusvaheline või siseriiklik õigus. Tänaseks omab eluõigust vaid rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust toetav monistlik teooria.
    Dualism (ka pluralism) rahvusvahelisel ja siseriiklikul õigusel on nii palju erinevusi, et neid süsteeme ei ole võimalik pidada üheks õigussüsteemiks:
    • neil on erinevad subjektid – rahvusvahelisel õigusel peamiselt riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, siseõigusel peamiselt füüsilised ja juriidilised isikud;
    • nende reguleerimisese on erinev – rahvusvaheline õigus reguleerib riikidevahelist läbikäimist, siseriiklik õigus eraisikute omavahelisi suhteid ja suhteid riigiga;
    • neil on erinev struktuur ja kehtivuse alus – rahvusvaheline õigus on riikidevaheline koordinatsiooniõigus, mis põhineb konsensusel, siseõigus on subordinatsiooniõigus, mis ammutab oma kehtivuse suverääni käskudest, mis on sunniga tagatud.

    Puhtal kujul kumbagi teooriat ei rakendata. Praktikas võib rahvusvaheline õigus kehtida siseõiguse osana ning olla siseriiklikult rakendatav. Siiski on riikide avatus rahvusvahelise õiguse vahetule siseriiklikule toimele erinev.
    Enesekaitseõigus .ÜRO põhikirja artikkel 51:„Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud ensekaitseõiguse rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks, mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks”.
    Enesekaitse tingimused: peab toimuma kallaletungi ajal; kallaletung on suunatud ÜRO liikme (=riik) vastu; kallaletung on relvastatud; enesekaitse on proportsionaalne rünnakuga; koostöö ÜRO Julgeolekunõukoguga.

    Rahvusvahelise õiguse allikad
    Rahvusvaheline leping on riikide vahel kirjalikus vormis sõlmitud, ühes või mitmes omavahel seotud dokumendis sisalduv rahvusvaheline kokkulepe, mida reguleerib rahvusvaheline õigus, olenemata konkreetsest nimetusest. Samuti on rahvusvahelised lepingud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide lepingud, mida reguleerib rahvusvaheline õigus. Eesti seadustes kasutatakse ka terminit välisleping, mis tähistab Eestit siduvat rahvusvahelist lepingut.
    Rahvusvahelisi lepinguid on võimalik liigitada osapoolte arvu järgi: kahepoolsed lepingud / mõnepooldsed lepingud – suketud lepingud, millel on üle kahe osapoole / mitmepoolsed lepingud – avatud mitmepoolsed lepingud e kollektiivlepingud.
    Eelnevast liigitusest nähtub teinegiliigituse alus – uute osapoolte liitumisvõimaluse järgi: suletud lepingud – uusi osapooli võetakse juurde ja osapooled võivad lahkuda ainult kõigi (teiste) osaliste nõusolekul / Avatud lepingud – leping on liitumiseks või sellest lahkumisesk kõigile avatud.
    Osapoolte geograafilise paiknemise järgi võib lepinguid nagu rahvusvahelise õiguse allikaidki liigitada: universaalsed lepingud – seovad valdavat enamust maailma riikidest / partikulaarsed e regionaalsed lepingud;
    Sisu järgi liigitamine õigustloovateks – sisaldavad üldisi käitumisreegleid, ja õigustoimingulisteks – reguleerivad üksikjuhte, ei ole asjakohane , kuna sama leping võib sisaldada nii õigustloovaid kui ka õigustoimingulisi norme.
    Reguleerimisala järgi lepingute liigitamiseks (nt poliitilised lepingud, majanduslepingud jne) puudub kindel süsteem.
    Rahvusvaheliste lepingute sõlmimine algab tekstis kokkuleppimisega. See toimub *kahe -või mitmepoolsetel läbirääkimistel; *rahvusvahelise organisatsiooni või selle allasutuse tööorganis; *teksti vastuvõtmisega rahvusvahelisel konverentsil – selleks ei ole üldjuhul vaja kõigi läbirääkimistel osalenute nõusolekut, piisab 2/3st.
    Tekstis kokkuleppimisejärel rahvusvaheline leping üldjuhul kirjutatakse alla. Allakirjutajad, aga ka rahvusvahelise lepingu teksti vastuvõtmise üle hääletajad või teksti kinnitajad, samuti lepingu siduvuse kohta nõusoleku avaldajad, peavad tõendama oma volitusi riiki või rahvusvahelist organisatsiooni esindada. Tõendamiskohustust ei ole ex officio esindajatel: (1) riigipeal , (2)valitsusjuhil, (3)välisministril, (4) diplomaatilise esinduse juhil rahvusvahelies lepingu osas, mis sõlmitakse tema asukohariigiga või rahvusvahelise organisatsiooniga, mille juurde ta on akrediteeritud; (5) rahvusvahelisesle konverentsile, rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi juurde akrediteeritud isikul rahvusvahelise lepingu osas, mille tekti võtab vastu nimetatud konverents , organisatsioon või organ.
    Eestis korraldab või kontrollib välislepingu teksti ettevalmistamist ja allakirjutamist või vastuvõtmist Välisministeerium. Enne allakirjutamist või vastuvõtmist peab lepingu eelnõu heaks kiitma Vabariigi Valitsus.
    Rahvusvahelise lepingu jõustamisviis lepitakse kokku lepingus endas või lepingu ettevalmistamise käigus.
    Rahvusvahelised tavad. Rahvusvaheline tava moodustub kahest elemendist: objektiivne element (usus) –riikide kestev, ühetaoline ja järjepidev ning üldine käitumine; / subjektiivne e psühholoogiline element – riikide veene, et nende poolt valitud käitumisviis on juriidiliselt kohustuslik või õigustatud.
    Praktika kestus ei tarvitse omada tava tekkimise seisukohast tähtsust, kui praktika on järjepidev ja üldine. Praktika ühetaolisus ja järjepidevus ei pea olema sajaprotsendilised, kuid nõutav on riikide ühetaoline käitumine olulistes küsimustes. Ühetaolisus hõlmab muuhulgas riigi sisemise käitumise (nt seaduste ja nende rakendamise ) ühetaolisust. Üldisus ei eelda kõigi rahvusvahelise õiguse subjektide vastavat käitumist. See, kui palju riike ja millised riigid peavad tava väljendaval viisil käituma, sõltub konkreetsetest asjaoludest.
    Subjektiivne element aitab tavanormi eristada muudest sotsiaalsetest normidest. On autoreid kes ei pea subjektiivset elementi tavanormi tunnuseks. Rahvusvaheline Kohus seda siiski teeb.
    Lisaks üldistele tavadele eksisteerivad ka regionaalsed e partikulaarsed rahvusvaheliesd tavad. Niisuguste tavade elemendid on samad, mis universaalsetel tavadel, aga piiratud teatud geograafilise ala või konkreetsete riikiedga.
    Üldised tavanormid seovad kõiki rahvusvahelise õiguse subjekte, ka neid, kes ei ole väljendanud õigusveenet ega käitunud tavanormi kohaselt. Siiski võib tavanormi tekkimise käigus riik ennast normi siduvusest vabastada. Kuna nõustumist normiga eeldatakse, peab keeldumine olema selgelt väljendatud ja järjekindel.
    Tava väljendusvormidena on loetletud väga erinevaid rahvusvahelisi ja riiklikke dokumente ning käitumisakte. Neil võib konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt olla erinev väärtus. Näiteks: diplomaatiline kirjavahetus ; poliitilised avaldused ; pressiteated; ametlike õigusnõunike arvamused; täitevvõimu korraldused ja toimingud; riikide esindajate kommentaarid ja märkused rahvusvaheliste instrumentide eelnõudele; siseriiklik õigus; rahvusvaheliste ja siseriiklike kohtute otsused; rahvusvaheliste lepingute ja muude instrumentide preambulad; samasisuliste rahvusvaheliste lepingute kogum; rahvusvaheliste organite praktika; ÜRO Peaassamblee õigusalased resolutsioonid jne.
    Õiguse üldpõhimõtted kuuluvad igasse õigussüsteemi. Algselt peeti Rahvusvahelise Kohtu põhikirja art 28 silmas siseriiklikke õiguspõhimõtteid, mida saab nende olemuse tõttu rakendada ka rahvusvahelises õiguses, nt: õiguserikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue; estoppel e keeld loobuda kohustusest, mida isik on tunnustanud; keeld realiseerida oma õigust, kui see on saadud ebaseadusliku tegevuse tulemusena; eesmärgi ja vahendi proportsionaalsus ; kohustuste täitmine ja õiguste realiseerimine heas usu; keeld osaleda issenda üle kohtumõistmisel; res iudicata ; keeld teha toiminguid, millega menetlusosaline mõjutab otsuse täidetavust jne.
    Õiguse üldpõhimõtted hõlmavad täna ka rahvusvahelise õiguse enese poolt aegade jooksul välja arendatud õiguspõhimõtteid, nagu nt vastastikkus , riikide võrdsus, tüliküsimustes tehtud lahendite lõplikkus, lepingute õiguslik kehtivus, heausksus, merede vabadus jne. Õiguse üldpõhimõtted on küll praktikas sekundaarse tähtsusega, kuid aitavad täita rahvusvaheliste tavade ja lepingute rakendamisel tekkivaid tühikuid.
    Kohtuotsused ja õigusteadlaste arvamused
    Rahvusvahelise Kohtu põhikirja art 59 kohaselt on Rahvusvahelise kohtu otsused kohustuslikud ainult vaidluse osapooltele. Sellegipoolest kasutab Rahvusvaheline Kohus ise oma varasemaid lahendeid ja Haagi kohtu lahendeid kasutatakse rahvusvahelise õiguse normide tõlgendamisel riikidevahelises suhtluses laialdaselt.
    Ka siseriiklike kohtute otsused võivad olla rahvusvahelise õiguse allikateks. Kuigi neisse tuleb suhtuda kriitiliselt (need võivad väljendada ainult oma riigi poliitilisi seisukohti), on siseriiklike kohtute otsused olulised riikide praktika väljendamisel nt riikide tunnustamise, õigusjärgluse, välisriigi ja selle organite immuniteedi, diplomaatilise puutumatuse, väljaandmise ja sõjaseisukorra küsimustes.
    Õigusteaduslikele arvamustele ei ole Rahvusvaheline Kohus oma otsustes selgelt tuginenud. Sellele vaatamata kasutavad riigid õigusteadlaste arvamusi rahvusvaheliste õigusmõistmis-instantside poole pöördumisel. Konkreetsete autorite töödega samaväärsed on erinevate riiklikul või eriinitsiatiivil tegutsevate kolleegiumide (nt Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni) töö viljad : aruanded , ülevaated, modifikatsioonide projektid , nende kommentaarid jmt.
    Kõrge kvalifikatsiooniga õigusteadlaste seisukohad ei loo ise õigust, vaid selgitavad õiguse sisu.
    Rahvusvaheliste organisatsioonide nii siduvad kui mittesiduvad aktid
    Rahvusvaheliste organisatsioonide otsused võivad olla nii siduvad kui mittesiduvad. Enamasti on organisatsioonides vastu võetud otsused mittesiduvad. Konsensusepõhimõtte tõttu on siduvad eelkõige sellised otsused, mille poolt hääletavad kõik asjasse puutuvad riigid. Erandlikel juhtudel võidakse rahvusvahelise organisatsiooni siduvaid otsuseid vastu võtta ilma konsensuseta – eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu otsuseid, samuti WTO Ministrite konverentsi otsuseid.
    Samas võivad rahvusvaheliste organisatsioonide mittesiduvad otsused, kui nende poolt hääletab maailma riikide enamus, väljendades riikide õigusveenet (opinio iuris) , et otsustes sisalduvad käitumisjuhised on siduvad rahvusvahelise tavaõigusena.
    Leebe regulatsioon
    Leebeks regulatsiooniks on nimetatud ühiskondlikke norme, mis asetsevad ühelt poolt moraali-ja poliitikanormide ning teiselt poolt õigusnormide vahel. Neil puudub otsene õiguslik toime, kuid need mõjutavad juriidilisi otsuseid. Rahvusvahelise leebe regulatsiooni normide loojateks on rahvusvahelise õiguse subjektid. Taolised normid võivad väljenduda nt rahvusvaheliste organisatsioonide mittesiduvates otsustes, soovitustes ja aruannetes, jõustumata lepingu tekstides, mittesiduvates lepingutes või lepingute mittesiduvates osades jm. Leebe regulatsiooni olemasolu ilmnebki paremini rahvusvahelises õiguses, kuna siin kattuvad poliitilised ja juriidilised regulatsioonivahendid enam kui subordinatsioonil põhinevates õigussüsteemides. Just poliitiliste ja juriidiliste süsteemide piirjoone hägustumist on aga kriitikud leebe regulatsiooni kontseptsioonile ette heitnud.
    Rahvusvahelise õiguse kodifitseerimine
    kodifitseerima - õigusakte või -norme süstematiseerima ning terviklikuks seaduskoguks ühendama. Tavaõiguse kodifitseerimise eelisteks on täpsus, juurdepääs ning fakt et enda koostatud õigust tunnustatakse meelsamini. Puudustena võib välja tuua selle et see on ajamahukas ning selle läbikukkumine ohustab väljakujunenud tavaõiguse norme.
    Rahvusvahelise Õiguse Komisjon Asutati 1947.a ÜRO poolt. Valmistas ette Genfi konventsioonid ja Viini konventsioonid. Koosseis: algselt 15 rahvusvahelise õiguse valdkonna õigusteadlast, praegu üle 30 teadlase, kes valitakse ÜRO Peaassamblee poolt viieks aastaks põhimõttel, et esindatud oleks maailma peamised õigussüsteemid. Tegevus: rahvusvahelise õiguse kodifitseerimine ja rahvusvahelise õiguse edasiarendamine.
    Rahvusvahelise õiguse subjektid
    Rahvusvahelise õiguse subjekt on see, kellel on rahvusvaheline õigusvõime, st kes on rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandja.
    Rahvusvaheline õigussubjektsus saab olla:
  • piiramatu e täielik – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks;
  • piiratud e osaline – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla vaid mõnede rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks.
    Subjektideks, kellel on tavaliselt piiramatu rahvusvaheline õigussubjektsus , on riigid. Piiratud õigussubjektsusega on nt rahvusvahelised organisatsioonid. Rahvusvahelisest õigusvõimest tuleb eristada rahvusvahelist teovõimet , st võimet rahvusvahelise tähtsusega toiminguid ette võtta ehk omandada oma tegevusega rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi.
    Rahvusvaheline teovõime jaguneb järgmisteks võimeteks:
  • võime osaleda rahvusvahelises suhtlemises oma tahteavalduse kaudu;
  • võime olla rahvusvahelise õiguse vastaste tegude subjektiks või objektiks;
  • võime olla hagejaks ja kostjaks rahvusvaheliste õigusmõistmisinstantside ees.
    Normaaljuhul on rahvusvahelise õiguse subjektil nii rahvusvaheline õigus-kui teovõime. Teatud juhtude puudub subjektil aga kas kogu rahvusvaheline teovõime või üks osa teovõimest. Rahvusvahelise õiguse subjektil ei pea ilmtingimata olema teovõimet. See tähendab, et õigussubjektsus ei eelda teovõime olemasolu. Samas eeldab teovõime omamine aga õigussubjetiks olemist. Teovõime saab olla vaid sellel, kellel on õigusvõime.
    Riik kui rahvusvahelise õiguse subjekt Rahvusvahelises elus osaleja, kelle õigussubjektsus on kõige laiemalt tuntud ja kauem tunnustatud, on riik. Klassikalise rahvusvahelise õiguse perioodil valitses arvamus, et vaid riigid on võimelised kandma rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi. Kinnistunud arvamus oli, et rahvusvahelise õiguse subjektiks saab olla vaid see, kellel on võim teatud territooriumi üle. See seisukoht takistas kaua aega teiste subjektide esilekerkimist riikide kõrvale. Alles 19.sajandi lõpupoole hakati tasapisi aktsepteerima uute rahvusvahelise õiguse subjektide võimalikku eksistentsi riikide kõrval. Konkreetse territoriaalse üksuse e riigi rahvusvahelis -õiguslik staatus oleneb teatud tingimustele vastamisest.
    Riigi tunnused: alaline elanikkond; kindel territoorium ; tõhusat riigivõimu teostav valitsus; rahvusvaheline õigus-ja teovõime.
    Rahvusvahelised organisatsioonid kui rahvusvahelise õiguse subjektid
    Rahvusvahelise suhtlemise geograafiline laienemine, vajadus turvalisuse ja kaitse järele ning tehnoloogiline areng tõid endaga 19.sajandil kaasa rahvusvahelise koostöö tugevnemise ja tihenemise. Riikidevaheline koostöö ilma institutsionaalse koostööta muutus pea võimatuks. Just selles lüngas hakkasid tekkima rahvusvahelised organisatsioonid. Rahvasteliidu (1919) loomisega tekkis rahvusvahelise õiguse süsteemis strukturaalne muudatus ning rahvusvahelised organisatsioonid saavutasid rahvusvahelise staatuse.
    Rahvusvahelise organisatsiooni õigus-ja teovõime tuleneb tema asutamislepingust ning on alati funktsionaalselt piiratud.
    Lisaks asutamislepingus reguleeritule on olemas viise, kuidas organisatsioonide õigusi ja kohustusi laiendada. Rahvusvaheline õigus tunneb effect utile ja implied powers teooriaid :
  • Effect utile kaudu saab laiendada organisatsiooni õigusi ja kohustusi tema eesmärgist lähtuvalt. Selle lähenemise kaudu tõlgendatakse organisatsiooni asutamislepingu sätteid nii laialt, et lepinguosaliste poolt ettenähtud essmärgid saavutada õnnestuks;
  • Implied powers teooria kohaselt laiendatakse organisatsiooni õigusi ja kohustusi tuletatud pädevuste kaudu, st organisatsioonile omistatakse õigused, mida tal on vaja ülesannete täitmiseks, isegi kui asutamislepingust selline õigus laia tõlgendamise kaudu välja loetav ei ole.

    Et rahvusvahelised organisatsioonid oma ülesandeid riikidest sõltumatult täita saaksid, on neile tavaliselt juba asutamislepinguga või selle lisaga omistatud rida privileege ja immuniteete. Lisaks sellele sõlmitakse asukohariigi ja organisatsiooni vahel sageli spetsiaalne leping, mis käsitleb nende omavahelist suhet, sh privileege ja immuniteete. Privileegid ja immuniteedid tagavad organisatsioonide arhiivide ja ruumide puutumatuse, maksuvabastused, vabastuse riiklikust kohtupidamisest jmt.


    Rahvusvaheliste organisatsioonide privileegid ja immuniteedid kehtivad vaid liikmesriikide suhtes. Teiste riikide suhtes võivad tekkida teatud privileegid või immuniteedid tavaõiguse või rahvusvaheliste lepingute alusel.
    Püha Tool - hõlmab Rooma paavsti kui isiku ja ameti ning kogu paavsti ametnikkonna. Püha Tool on diplomaatilistes suhetes riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning näiteks omab vaatlejastaatust ÜRO-s. 2004.aasta ÜRO reformi käigus andis ÜRO Peaassamblee Pühale Toolile rohkem õigusi. Nüüd tohib Püha Tööl iga-aastasel täiskogul ilma teiste riikide luba vajamata debattidesse sekkuda ning tal on õigus vastata, kui asi puudutab Püha Tooli.
    Püha Tooli sõlmitud lepinguid nimetatakse konkordaatideks.
    Püha Tooli saadikuid nimetatakse nuntsiusteks. Kuna kõik riigid Püha Tooli rahvusvahelise õiguse subjektina ei tunnusta, on tegemist partikulaarse rahvusvahelise õigussubjektsusega.
    Vatikani riik on Rooma linnas asuv, paavsti ülemvõimu all olev suveräänne riik oma territooriumi, kodanikkonna ja riigivõimuga. Vatikani rahva moodustavad kardinalid, sealse alalise elukohaga ametiisikud ja paavsti esindajad välisriikides. Nii Vatikani kui Püha Tooli peaks on paavst . Vatikani riik on Laterani lepingu artikli 24 kohaselt alaliselt neutraalne riik. Teiste rahvusvaheliste lepingute kohaselt on Vatikani linn ka kultuuripärandina kaitse all. Sellepärast on sõjalised aktsioonid Vatikani territooriumil keelatud.
    Malta Ordu tekkis paavsti poolt aastal 1113 tunnustatud rüütliordust. Ta tegevus oli algselt piiratud vaid heategevusega. Nende poolt asutati Püha Johannese Hospital Jeruusalemmas. Hiljem oli ordu ka sõjaliselt aktiivne. Tänapäeval on ordu tagasi pöördunud heategevuse juurde, tegeledes haigete hoolduse ja katastroofide järgse abi osutamisega . Alates aastast 1834 asub Malta Ordu peakorter Roomas.Vaatamata territooriumi kaotusele on Malta Ordu enamiku riikide poolt tunnustatud kui rahvusvahelise õiguse subjekt sui generis (isesugune, erilist laadi). Tegemist on aga siiski vaid partikulaarse õigussubjektiga. Malta Ordul on erinevate riikidega diplomaatilised sidemed ning ta sõlmib tervishoidu ja sotsiaalseid küsimusi puudutavaid lepinguid.
    Punase Risti Rahvusvaheline Komitee. Asutati 1863.a Šveitsis 25 eraisiku poolt Henry Dunant eestvedamisel, Šveitsi õiguse alusel. Asukohaks Genf. Tegevus: humanitaarabi andmine rahvusvahelistes kriisiolukordades, infopunktide asutamine sõjapiirkondades, ohvrite kaitsmine, rahvusvahelisest õigusest kinnipidamise järgmine (nt sõjavangide olukorra kontrollimine), kaitsevõimuna tegutsemine. On osutanud abi näiteks Guantanamo vanglates , Afganistanis, Iisraelis, Kongos, aga ka veeuputuse ohvritele Burkina Fasos, Filipiinidel jne. Tegevuse alus: Genfi konventsioonid ja muud rahvusvahelised lepingud. Rahvusvahelise õigussubjektina on ÜRO-s vaatlejastaatuses.
    Punase Risti Rahvusvaheline Komitee on osa Punase Risti organisatsioonist, mis koosneb: Punase Risti Rahvusvahelisest Komiteest; Rohkem kui 125 riigi Punase Risti Ühingust; Punase Risti Ühingute liigast; Rahvusvahelise Punase Risti Kongressist – viimasel osalevad lisaks Punase Risti organisatsiooni nimetatud osadele ka riigid. Kongressi ülesandeks on rahvusvahelise humanitaarõiguse edasiarendamine. Kongressi töö tulemusena tekkisid Genfi konventsioonidele lisaprotokollid.
    Üksikisik. Klassikalises rahvusvahelises õiguse kehtis arvamus, et vaid riigid said olla rahvusvahelise õiguse subjektideks, mitte aga inimesed. Üksikisikute huvisid said kaitsta vaid riigid, st riik toimis vahendajana rahvusvahelise õiguse ja üksikisiku vahel. Tänases rahvusvahelises õiguses on esindatud arvamus, et inimene saab olla rahvusvahelise õiguse subjektiks piiratult ja erandjuhtudel. Valdav arvamus on, et tegemist ei ole originaarsete, vaid sekundaarsete rahvusvahelise õiguse subjektidega. Neil on tuletatud piiratud õigussubjektsus, mille on neile omistanud riigid, juhul kui tegemist on rahvusvahelise õiguse normidega, mis loovad õigusi ja kohustusi otse inimestele ning mis on vahetult kohaldatavad. Selliseid norme leiab näiteks Euroopa inimõiguste konventsioonis. Üksikisikute rahvusvahelise õigussubjektsuse poolt räägib ka see, et neil on õigus olla mõnede rahvusvaheliste kohtuinstantside ees vaidluse üheks pooleks. Rahvusvahelises õiguses leiab ka kohustusi, mis kehtivad üksikisikutele. Seejuures on olemas sellised kohustused, mille rikkumisel tekib vastutus rahvusvahelise õiguse alusel ning sellised kohustused, mille rikkumine on küll rahvusvahelise õiguse rikkumine, aga vastutus järgneb siseriikliku õiguse alusel.
    Multinatsionaalsed ettevõtted e hargmaised ettevõtted on äriühingud või muud üksused, mis võtavad osa majanduslikust elust, tegutsedes rohkem kui ühes riigis, ning on võimelised mõjutama riigi poliitilist arengut. Tegemist on aga siiski siseriikliku õiguse alusel loodud üksustega.
    Multinatsionaalsed ettevõtted mõjutavad praktikas oma käitumisega rahvusvahelist elu ning sõlmivad riikidega lepinguid. Tekkinud on küsimus, kas multinatsionaalsete ettevõtete ja riikide vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist rahvusvaheliste lepingutega ning kas sellest tulenevalt on tegemist rahvusvahelise õiguse subjektidega. Multinatsionaalsete ettevõtete õigussubjektsuse ümberlükkamiseks tuuakse järgmise argumendid: nad ei ole loodud rahvusvahelise lepingu alusel; neil puudub rahvusvaheline tunnustus; nad ei tegele ülemvõimu küsimustega, nagu seda teevad riigid. Multinatsionaalsete ettevõtete õigussubjektsuse pooldamiseks tuuakse järgmised argumendid: sõlmitud lepingud on rahvusvahelised lepingud, mille üheks pooleks on riik; lepingutes on tülide lahendamine osaliselt allutatud rahvusvahelistele instantsidele; eksisteerib kohtulahendeid, kus multinatsionaalseid ettevõtteid on peetud rahvusvahelise õiguse subjektideks.
    De facto valitsused - Et tunnustamist ei peeta rahvusvahelise õigussubjektsuse absoluutseks eeltingimuseks, pooldatakse rahvusvahelises õiguses arvamust, et de facto valitused on olenemata nende tunnustamisest rahvusvahelise õiguse subjektid.
    Valitsusvälised organisatsioonid e vabaühendused on eraõigusliku iseloomuga ühendused, mille liikmeteks võivad olla eri riikide nii füüsilised kui juriidilised isikud, kes järgivad üht ühtset rahvusvahelist huvi. Rahvusvahelistest organisatsioonidest eristavad vabaühendusi eraisikutest osavõtjad ning rahvusvahelis-õigusliku loomisakti puudumine.
    Mõnede valitsusväliseid organisatsioone iseloomustavate tunnustena võib välja tuua järgmised: Nad on loodud eraisikute või eraõiguslike ühenduste poolt siseriikliku õiguse aluse; Neil on organisatoorne struktuur; Nende tegevus ei ole tavaliselt suunatud majandusliku kasu saamisele; Nad koosnevad erinevatest maadest pärit liikmetest; Nad järgivad tegevuses liikmete ühist rahvusvahelist huvi.
    Näiteks: Human Rights Watch, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, Greenpeace International jt.
    Valitsusväliste organisatsioonide mõju on oluline, sest näiteks ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu sõlmib ÜRO põhikirja artikli 71 alusel valitsusväliste organisatsioonidega kokkuleppeid.
    Mässulised. Mässuliste all mõeldakse isikuid, kes võivad valitseda osa riigi territooriumist. Et oma riigi kodanikke kaitsta, võivad riigid astuda mässulistega suhetesse. Sellist suhtesse astumist aga loetakse rahvusvahelises õiguses juba teise poole õigussubjektsuse de facto tunnustamiseks.
    Vabastusliikumised. Riikides on ajaloos tekkinud mitmeid vabastusliikumisi. Nt palestiina Vabastusliikumine, mida ÜRO tunnustas vabastusliikumisena; baskide vabastusliikumine ETA oma õiguste eest. Selliseid vabastusliikumisi peetakse teatud juhtudel (tunnustamine) samuti rahvusvahelise õiguse subjektideks.
    Etnilised vähemused –nt baskid , tšetšeenid. Nende rahvusvahelisõiguslik seisund sõltub samuti erinevatest teguritest. Näiteks on selliseks tunnustamiseks etnilise vähemusega lepingu sõlmimine. Aga ka rahvusvahelises kohtus vastutusele võtmine oleks selliseks rahvusvahelise õigussubjektsuse tunnustamiseks.
    Rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse vahekord
    Riik ei saa rahvusvahelise kohustuse mittetäitmise õigustusena viidata oma siseõiguse normile või selle puudumisele. See ei välista riikide õigust siseriikliku õiguse täpsustada rahvusvaheliste õiguste realiseerimise ja kohustuste täitmise korda. Rahvusvahelised lepingud ise võivad viidata siseriiklikule regulatsioonile. Riigi poolt rahvusvahelise lepingu siduvuse kohta nõusoleku andmisel eeldatakse siseriiklike protseduuride läbimist.
    Siseõigus võib rahvusvahelises suhtluses teatavat rolli etendada, kuigi tal on enamasti pigem fakti kui õigusnormi tähendus. Rahvusvahelised kohtud võivad vaidluste lahendamisel tõlgendada siseõigust või otsida rahvusvahelise õiguse tõlgendamisel tuge siseriiklikust õigusest.
    Tänaseni on lahenemata teoreetiline vaidlus rahvusvahelise õiguse ja siseõiguse ühtsuse või erinevuse teemal. Monism (H. Kelsen) - rahvusvaheline ja siseriiklik õigus moodustavad ühe õiguskorra, mille kõik õigusnormid moodustavad tervikliku süsteemi. Monism lähtub eeldusest, et rahvusvaheline õigus on lõppastmes suunatud üksikisikutele, kuigi üksikisikud reeglina ei ole rahvusvahelise õiguse otsesteks subjektideks. Ühtse süsteemi korral võib prevaleerida kas rahvusvaheline või siseriiklik õigus. Tänaseks omab eluõigust vaid rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust toetav monistlik teooria.
    Dualism (ka pluralism) rahvusvahelisel ja siseriiklikul õigusel on nii palju erinevusi, et neid süsteeme ei ole võimalik pidada üheks õigussüsteemiks:
    • neil on erinevad subjektid – rahvusvahelisel õigusel peamiselt riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, siseõigusel peamiselt füüsilised ja juriidilised isikud;
    • nende reguleerimisese on erinev – rahvusvaheline õigus reguleerib riikidevahelist läbikäimist, siseriiklik õigus eraisikute omavahelisi suhteid ja suhteid riigiga;
    • neil on erinev struktuur ja kehtivuse alus – rahvusvaheline õigus on riikidevaheline koordinatsiooniõigus, mis põhineb konsensusel, siseõigus on subordinatsiooniõigus, mis ammutab oma kehtivuse suverääni käskudest, mis on sunniga tagatud.

    Puhtal kujul kumbagi teooriat ei rakendata. Praktikas võib rahvusvaheline õigus kehtida siseõiguse osana ning olla siseriiklikult rakendatav. Siiski on riikide avatus rahvusvahelise õiguse vahetule siseriiklikule toimele erinev.
    Transformatsioon – on rahvusvahelise õiguse siseõigusesse kandumise üks tehnikatest. Rahvusvahelise õiguse normid kirjutatakse ümber siseõiguse aktidesse või kanduvad need siseõigusesse seaduses, kohtuotsuses või mujal sisalduva konkreetse viite tulemusena.
    Adoptsioon - on rahvusvahelise õiguse siseõigusesse kandumise üks kahest tehnikast. Rahvusvahelise õiguse normid kanduvad tekkides automaatselt siseõigusesse (käib eelkõige tavade kohta).
    Inkorporatsioonrahvusvahelise õiguse normid kanduvad riigile siduvaks muutudes samuti automaatselt siseõigusesse, kuid normi siduvaks muutumisele eelneb mingi siseriiklik toiming (nt lepingu heakskiitmine).
    Retseptsioonajaloos tuntakse näiteks Rooma õiguse retseptsiooni ehk siseriiklikku õigusse ülevõtmist vastavalt vajadusele. Riigid võtsid Rooma õigust üle erinevalt.
    Rahvusvahelise õiguse suhtestumine siseriikliku õigusega. Rahvusvaheline õigus ei ole siseriiklikust õigusest sõltumatu. Näiteks tunnistab
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Rahvusvaheline õigus #1 Rahvusvaheline õigus #2 Rahvusvaheline õigus #3 Rahvusvaheline õigus #4 Rahvusvaheline õigus #5 Rahvusvaheline õigus #6 Rahvusvaheline õigus #7 Rahvusvaheline õigus #8 Rahvusvaheline õigus #9 Rahvusvaheline õigus #10 Rahvusvaheline õigus #11 Rahvusvaheline õigus #12 Rahvusvaheline õigus #13 Rahvusvaheline õigus #14 Rahvusvaheline õigus #15 Rahvusvaheline õigus #16 Rahvusvaheline õigus #17 Rahvusvaheline õigus #18 Rahvusvaheline õigus #19 Rahvusvaheline õigus #20 Rahvusvaheline õigus #21 Rahvusvaheline õigus #22 Rahvusvaheline õigus #23 Rahvusvaheline õigus #24 Rahvusvaheline õigus #25 Rahvusvaheline õigus #26 Rahvusvaheline õigus #27 Rahvusvaheline õigus #28 Rahvusvaheline õigus #29 Rahvusvaheline õigus #30 Rahvusvaheline õigus #31 Rahvusvaheline õigus #32 Rahvusvaheline õigus #33 Rahvusvaheline õigus #34 Rahvusvaheline õigus #35 Rahvusvaheline õigus #36 Rahvusvaheline õigus #37 Rahvusvaheline õigus #38 Rahvusvaheline õigus #39 Rahvusvaheline õigus #40 Rahvusvaheline õigus #41 Rahvusvaheline õigus #42 Rahvusvaheline õigus #43 Rahvusvaheline õigus #44 Rahvusvaheline õigus #45 Rahvusvaheline õigus #46 Rahvusvaheline õigus #47 Rahvusvaheline õigus #48 Rahvusvaheline õigus #49 Rahvusvaheline õigus #50 Rahvusvaheline õigus #51 Rahvusvaheline õigus #52 Rahvusvaheline õigus #53 Rahvusvaheline õigus #54
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 54 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-03-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 463 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor alpicort Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Rahvusvaheline õigus, rahvusvahelise õiguse allikad, rahvusvahelise õiguse subjektid, rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse vahekord, riigi- ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastutus, rahvusvahelise õiguse muud valdkonnad, rahvusvaheline majandusõigus, diplomaatiline õigus, konsulaarõigus, üksikisik kui rahvusvahelise õiguse subjekt, rahvusvaheline kriminaalõigus, rahvusvaheline avalik õigus ja rahvusvaheline eraõigus
    õigus , rahvusvaheline õigus , rahvusvahelise õiguse allikad , rahvusvahelise õiguse subjektid , rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse vahekord , riigi- ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastutus , rahvusvahelise õiguse muud valdkonnad , rahvusvaheline majandusõigus , diplomaatiline õigus , konsulaarõigus , üksikisik kui rahvusvahelise õiguse subjekt , rahvusvaheline kriminaalõigus , rahvusvaheline avalik õigus ja rahvusvaheline eraõigus

    Mõisted

    rahvusvaheline õigus, õigussubjektsusega, normaaljuhul, monism, rahvusvaheline õigus, rahvusvaheline leping, rahvusvahelisi lepinguid, lepingud, suletud lepingud, õigustoimingulisteks, psühholoogiline element, tava väljendusvormidena, üldpõhimõtted, ilma konsensuseta, sisalduvad käitumisjuhised, leebeks regulatsiooniks, normide loojateks, kodifitseerima, ette võtta, püha tool, tool, vatikani riik, rahvusvahelises õiguses, multinatsionaalseid ettevõtteid, etnilised vähemused, transformatsioon, adoptsioon, inkorporatsioon, retseptsioon, rahvsuvaheline õigus, otsekohaldatavus, aluspõhimõtted, klientideks, peaassambleel, peaassambleel, julgeolekunõukogul, alalistel liikmetel, julgeolekunõukogu ülesandeks, rahu maailmas, alalisteks komiteedeks, organisatsioonilis, hooldus, momendil, üro esiorganisatsioonid, julgeolekunõukogul, julgeolekunõukogul, mitteküllaldasteks või, retorsioon, retorsiooniks, vaieldav, rahvusvahelise sõjaõiguse, proportsionaalsus, sõjaline vajadus, konventsioonidega, o kõikidel, rahvuvaheline humanitaarõigus, täidavad avalik, delegeeritud avalik, panevezys, mõistmise tagajärjeks, rahvusvaheline mereõigus, hugo grotius, siseveed, sisevetega, territoriaalmere laius, territoriaalmere välispiir, külgvöönd, kalandusvöönd, majandusvöönd, avameri, avamerevabadus, läbisõit, rannikuriigi tolli, jälitamisõigus, õhuruum, mainituid, asutamisõigus, välisinvesteeringud, arendamisse, majanduslik integratsioon, üldine tolli, suveräänsus, enesemääramisõigus põhimõtteliselt, brian, enesekaitse, mõnepoolsed lepingud, universaalsed lepingud, lisaks vlõk, konverentsil, ettevalmistavad materjalid, tõlgendamist, rikkumine, reservatsioon, deklaratiivne teooria, tunnustuse saamist, ennatlik tunnustamine, kaudne tunnustamine, tingimuslik tunnustamine, mittetunnustamise doktriin, kodakondsus, vajalikuks, akretsioon, anneksioon, sellel tunnusel, riigi õigusjärglus, jurisdiktsioon, jurisdiktsioon, kohtulik jurisdiktsioon, kodakondsuse printsiip, sest riigid, rahvusvahelise organisatsioon, rahvusvahelisel tasandil, rahvusvahelisel organisatsioonil, siinjuures, rahvusvahelise org, euroopa liidul, riigiülesus, valitsusväline organisatsioon, rahvusvahelise org, rahvusvahelise org, tavaõiguse kohaselt, diplomaat, staatuseta töötajad, eelnev nõusolek, kitsamas mõistes, konsulaarasutus, konsulaarasutusteks, konsulaarasutuse funktsioonid, konsulaar, konsulaarsuhete lõpetamine, eksekvaatur, mõjuvõimust, üksikisikul, kohtuvõim, inimõigused, enesemääramis, üro eesmärkideks, inimõiguste ülddeklaratsioon, inimõiguste üld, inimõigused, pakti jõustamismehhanism, inimõigused, osalisriikide kokkuleppel, olulise tähtsusega, aasta inter, aasta üle, inimsusevastased kuriteod

    Kommentaarid (1)

    west19 profiilipilt
    west19: suurepärane materjal, väga tänan
    00:44 17-12-2012


    Sarnased materjalid

    39
    docx
    RAHVUSVAHELINE ERAÕIGUS
    60
    doc
    RAHVUSVAHELINE ÕIGUS
    88
    docx
    Rahvusvahelise poliitika loengud
    25
    doc
    Rahvusvahelise õiguse põhikursus
    40
    docx
    Rahvusvaheline avalik õigus
    14
    docx
    Sissejuhatus - rahvusvaheline õigus
    72
    docx
    Rahvusvaheline poliitika konspekt
    84
    pdf
    Rahvusvahelise õiguse eksami konspekt



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun