Rahvuslik Ärkamisaeg (4)

Eesti kultuur XVI sajandist tänapäevani

aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.1890. aastatel oli

19. sajandi ajalugu

6. Uued talurahvaseadused 1849 ja 1856 miks oli vaja uusi talurahvaseadusi? Mis oli nende seaduste sisu? Kuna kohati talupoegade olukord Eestis isegi halvenes. Eraldati talumaa ja mõisamaa, teorent asendati raharendiga, anti võimalus maad osta. 7. Talurahva lõplik vabanemine ning talude päriseksostmine pärast 1849. ning 1856. aasta seadusi. Talupojad muutusid ettevõtjateks ning ärksamad neist rikastusid, algas talude päriseksostmine. 8. Rahvuslus ja rahvuslik liikumine 19. sajandi Euroopas selle tekkimise põhjused. Rahvuslus tekkis koos valgustusega, rõhutati rahvuse ja keele olulisust. Terve 19. sajand toimusid Euroopas ülestõusud ja revolutsioonid iseseisvuse eest võitlemiseks. 9. Rahvuslik liikumine Eestis, selle etapid eelärkamisaeg, kõrgaeg ja venestusperiood. Eelärkamisaeg 18. sajandi lõpp/19. sajandi algus, baltisakslased hakkasid huvi tundma talurahva kultuuri vastu. Võeti eeskuju Saksamaa rahvuslusest ja

19.SAJANDI JA 20.SAJANDI ESIMESE POOLE RAHVUSLIK LIIKUMINE

Loo Keskkool 19. SAJANDI JA 20. SAJANDI ESIMESE POOLE RAHVUSLIK LIIKUMINE Referaat Autor: Klass: 11 Loo 2011 1.Sissejuhatus 19. sajandi Eestlaste eluolu ei olnud kuigi nii hea kui ta juba 20 sajandi alguseks oli. Eestlaste kasuks hakati looma seaduseid mis soodustasid eestlaste heaolu. Eesti esimene talurahvaseadus, manitses talupoegi kokkuhoidlikule majapidamisele ning lubas neil omada vallasvara.

"Ärkamisajast kuni 1917.aastani" Vene aeg

"Sakala" ja nn. suurlõhe 1878. aastal sai Carl Robert Jakobson lõpuks kätte kauaoodatud loa oma ajalehe, "Sakala" käimapanekuks. Seda tervitasid enam- vähem kõik rahvusliku liikumise tegelased, kaasa arvatud Jakob Hurt, kes Otepääl isiklikult uuele ajalehele tellimusi kogus. "Sakala" esimene number ilmus 1878. aasta septembris ja teatas oma esiküljel, et tegemist on "poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajalehega". See oli esimene kord, kus eesti rahvuslik liikumine ennast avalikult ja ühemõtteliselt poliitikaks kuulutas. "Sakala" tõi uut elevust. Järgnevail aastail asutati ka rida uusi eesti seltse (teiste hulgas esimene kasumit taotlev laevaselts "Linda"), peeti kahe aastaga maha kaks üldlaulupidu (üks Tartus ja teine Tallinnas) ning rahakogumine Aleksandrikooli heaks võttis sisse uue hoo. Ilmumahakkamisel oli "Sakalal" 2300 tellijat, mõne aasta jooksul tõusis lehe trükiarv juba 6000ni

Ärkamisaeg

rahvas kokku, et nad tunneksid end ühtse rahvana. Ärkamisaeg lõppes sellega, et Eesti venestati.Rahvuslik liikumine 1860 1885 Ajavahemikku 1860 1885 nimetatakse Eesti ajaloos rahvusliku liikumise (RL) ehk ärkamise ajaks. Sellal kujunes Eesti aladel elanud talupoeg-maarahvas omapärast vaimset kultuuri loovaks eesti rahvuseks. Pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal tõi olulisi muutusi ka eesti talupoja ellu; neil avanes võimalus talusid päriseks osta, sellega tõstis pead ka rahvuslik eneseteadvus. Rahvuslikku liikumist asusid juhtima eesti ühiskonnategelased. Peterburis tegutses maalikunstnik Johann Köleriga eesotsas nn Peterburi patriootide rühm, kes toetas eestlaste rahvuslikke püüdlusi. Peterburist sai tõuke isamaaliseks tegevuseks ka üks Eesti hilisemaid RL juhte Carl Robert Jakobson, kes töötas seal tol ajal gümnaasiumiõpetajana. Eestimaal sai RL koldeks esialgu majanduslikult enam arenenud Viljandimaa; hiljem kujunes RL keskuseks Tartu.

Rahvuslik liikumine

Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann-Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid, esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt. Eesti koorilaule oli kavas veel vähe. Lauldi Kunileiu laule "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" (sõnad Koidulalt) aga ka soomlase Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millele Jannsen oli sõnad teinud, hilisem riigihümn. Jakob Hurt (1839 - 1907) 1870. aastatel jõudis rahvuslik liikumine uuele tasandile, üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone, üheks välja- paistvamaks juhiks oli Jakob Hurt. Hurda isa oli hernhuutlane, andis pojale range usulise kasvatuse. Hurda haridustee, kihelkonnakool, kreiskool, Tartus gümnaasium ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Koos õpingutega hakkas Hurt agaralt osalema rahvuslikus liikumises, huvitus filoloogias ja rahvaluules

ÄRKAMISAEG

sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm. Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tsehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit -- ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud.