Rahvapillid (5)

Rahvapillid

Kannel
Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument.
Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad .
Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel.
Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled.
Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid . Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani.
Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga .
Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride , udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.
Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast.
Viiul
Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka , reinlender, galopp , polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini.
Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid : laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis.