V RAAMAT Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda, mille alusel tegutsetaks õiglaselt ja tahetaks olla õiglased. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglasi tegusid
vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Isegi nemad pole kaitstud selle maailma hädade eest - surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas). Nad saavad vaid oodata kannatlikult tulevast õnne (õndsust - beatitudo) teises elus ning olla "õnnelikud lootuses". Tõeline "õndus" seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ka põhjus. Hädavajalik, et tagada kord ja rahu - seetõttu riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral. 1 kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Kas voorusest piisab õnneks? Stoikute vastus (Cicero, Seneca, Marcus Aurelius) · voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus ehk õige arusaam sellest, mis on hüve, kuidas voorused ja hüved seonduvad · tõeline hüve on see, mis on oma loomu poolest hea. Kas tervis, nauding, rikkus, sünnipära on loomu poolest head? ei ole, sest väärtus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm. Viimaseks, need kokkulepped ja lepingud, millega selle poliitilise keha osad kõigepealt loodi, seati kõrvuti ja ühendati, sarnanevad Jumala poolt loomisteol öeldud käsusõnale – “Tehkem inimesed”5. Et kirjeldada selle tehisliku inimese loomust, ma uurin: Esiteks, tema ainest ja tema meistrit [artificer], kelleks mõlemaks on inimene.
loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
Kõik kommentaarid