Siin tõrjuti vaenlase katsed luua sillapead edasitungiks Helsingi suunal. 21.06. toodi Viiburi lahele ka JR 200 ülejäänud üksused. 18.07. paigutati JR 200 ümber Vuokse rindelõiku. Lõppenud Äyränpää suurlahingu järel oli lõik suhteliselt rahulik. 31.07. ülendati lipnikeks 147 ohvitserikursuse lõpetanud eestlast, osa neist määrati kohtadele JR 200-s. Seoses raske olukorraga Eesti rinnetel tekkis meestel soov minna võitlema kodumaale, mida Soome võimud arvestasid. Samal ajal NL-ga peetavatel rahuläbirääkimistel oleks eesti vabatahtlike kui "nõukogude kodanike" loovutamist nõutud. Nii paigutati 12.08.1944 JR 200 tagalasse ja teatati võimalusest minna ilma relvadeta Eestisse. Iga mees tegi oma otsuse eraldi ja vabatahtlikult. Tagasipöördujaid oli 1752 meest, u. 90 % rivikoosseisust. Ülejäänud mehed saadeti mõne aja möödudes Rootsi. 16.08. kirjutas marssal Mannerheim alla JR 200
diviisi vanemadajutandiks. Sõdis Lõuna-Poolas, ehk nagu tolleaegsetes sõjateadetes öeldi Galiitsias. Sama aasta novembrist määrati ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ning ülendati 15. augustil 1916 alampolkovnikuks. 11. märtsil 1917 määrati Laidoner Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, kuid viidi sama aasta oktoobris üle 62. diviisi staabiülemaks. Sellega lõppes Laidoneri karjäär Vene sõjaväes. I maailmasõja kestel oli ta saanud 2 korda kergelt haavata ja ühe korra põrutada; autasudest aga Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja Püha Georgi kuldmõõga. 2. detsembril 1917 kutsuti ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1.eesti jalaväediviisi ülemaks. Laidoner jõudis Tallinna 1.jaanuaril 1918 ja asus diviisiülema ametikohale 5. jaanuarist. Oli sel ametipostil 19. veebruarini 1918, mil pidi Eestis võimul olnud enamlaste nõudel tagasi astuma.
tagasi Eestisse. Siin korraldati neile pidulik vastuvõtt Tallinnas, peale mida pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusesse formeerimisele ja väljaõppele. Pataljon „Narwa“ tuumikust moodustati 20. Üksik SS-jalaväepataljon ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest. Samuti oli ka Idapataljon allutatud 20. Eesti SS-diviisile. Üleüldse saadeti kõik eestlaste väeüksused tagasi kodumaale, kus nad saaksid punavägede pealetungi peatada ja oma kodumaad kaitsta. Esimene suurem kokkupõrge Eesti pinnal oli 25. juulil 1944. aastal Auveres. Pataljon võitles kõrvuti Harald Riipalu juhitud 47. rügemendi ja 11. diviisiga. Punaarmee suurtükituli oli väga võimas, küll aga ei suutnud nad murda läbi eestlaste 6 kaitsest. Lahingu tulemused olid katastroofilised – punaarmeel ~8000 hukkunut, 29 tanki ja 17 lennukit kaotati
Eesti SS-diviis. 1943. aasta suvel saadeti leegioni esimene allüksus pataljon Narva rindele. Pataljon paistis võitlustes küll silma, kuid kandis ka ränki kaotusi. Sundmobilisatsioonid Saksa armeesse tekitasid eestlastes pahameelt ja soovi kõrvale hoiduda. Selleks kasutati tõendeid, varjamist ja Eestist lahkumist. Populaarseks muutus põgenemine Soome. Soome armeega liitunud eestlaste soomepoiste juhiks sai Karl Talpak. 1944. aastal moodustati Soome armees eesti vabatahtlikest koosnev Jalaväerügement 200. Kokku teenis Soome armees umbes 3500 eestlast, üle poole naases 1944. aastal Eestisse. 1941. aastal võitles sakslaste vastu EV sõjaväe baasil mood. 22. territoriaalne laskurkorpus. Sinna kuulus sõja puhkedes umbes 7000 eestlast. Mobiliseeritud saadeti tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Sinna koondati ebausaldusväärseid mehi, keda kasutati füüsiliselt rasketel töödel.
okupantideks, Eestis Saksa okupatsiooni ajal sakslaste vastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud. Oli küll mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid, kuid need tegelesid ainult enda varjamisega. Aktiivne, võitlev metsavendlus toimus Eestis ainult Nõukogude vägede tagalas 1941. aasta suvel ja algas uuesti 1944. aasta septembris, pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tähelepanu väärib seegi, et suur hulk Nõukogude Armees teenivaid eestlasi jooksis esimesel võimalusel sakslaste poole üle. Kõik see näitab, et kommunistliku Venemaa vastu võitlemisega ei olnud seotud mitte mingi väike grupp natsistlikult meelestatud isikuid, vaid seda toetas valdav osa eestlastest. Sakslased osutusid okupantideks Pärast sakslaste saabumist, keda algul võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti
Narva Eesti Gümnaasium Referaat Harald Riipalu Katti Tsirkova 9.klass Narvas 2007 Sisukord 1. Obersturmbannführer (kolonelleitnant)Harald Riipalu elulugu 2. Iseloomujooni 3. Lõik ,,Narva postiljonist"5.märts 2005 4. Autasud 5. Auastmed 6. Mis on Raudristi Rüütlirist? 7. Teoseid Harald Riipalust. 8. Pildid 9. Kasutatud teosed Obersturmbannführer (kolonelleitnant)Harald Riipalu elulugu Harald Riipalu sündis 13.veebruaril 1912 tsaaririigi pealinnas Sankt-Peterburis,kust ta perekond kaks aastat hiljem tuli Tartumaale Saare valla Küti tallu.Riipalu koolitee algas Ruskavere algkoolis,1932 lõpetas ta Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi ja alustas ülikoolis juuraõpinguid. 1933 kutsuti Riipalu ajateenistusse 3. üksikusse jalapataljoni Valgas,kust saadeti samal sügisel Tallinna Sõjakooli reservohvitseriks õppima.21.juunil 1934 lõpetas Riipalu Sõjakooli asperantide kla
05.1965 Tallinnas. Joonistamisega tegeles ta kodus - ema pani ta koos vennaga joonistama, et ei segaks teisi. 1899.a. lõpetas Karl Tallinnas Peetri reaalkooli. Esialgset kunstilist juhendamist sai ta K.A. von Winkleri juurest ning edasi õppis Moskvas Stroganovi kunsttööstuskoolis joonistamist ja maalimist. Peale seda jätkas ta ome õpinguid 1901.-02. Stiglitzi kunstikoolis ja 1902.-09. õppis Peterburi kunstide akadeemias arhitektuuri, kuid kahjuks seda ei lõpetanud, peale mida ta naases Tallinna, kus asus tööle arhitektina. 1912-13 osales ta Peterburi arhitektide võistlustel ja omandas kaks esimest auhinda. Tema roll Eestis oli tähtis, sest 1919-21 oli Eesti haridusministeeriumi ja 1922-23 ehitus-peavalitsuse arhitekt ning siis raudteede ja teedeehituse konsultant. Karl on loonud arvukalt ehitisi Tallinnas ja mujal Eestis. Üks olulisemaid KALEVI spordiseltsi maja Pirital, mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust,
Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Juba NSVL-i ja Soome vahel puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Soome minemise põhjused olid erinevad: sooviti aidata soomlasi, põgeneti Saksa mobilisatsiooni eest, aga sooviti ka olla valmis võitlema iseseisva Eesti eest. 1944 loodi eestlastest Soome armees 200. jalaväerügement. Pärast Soome kapituleerumist, tulid enamus kodumaale tagasi.
Artur Alliksaar Elulugu: · Artur Alliksaar (15. aprill 1923 Tartu 12. august 1966 Tartu) oli eesti luuletaja. · Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. · Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. · Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis. Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul. · Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. · Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt
nende teele jäänud tsiviilisikud ja nendele oligi antud käsk kohelda kõiki eestlasi vaenlasena. Algasid meeleheitlikud vastupanu- ja tõrjelahingud Eesti piiril ülekaaluka vastasega. Major Alfons Rebase 658. Idapataljoni ja major Georg Soodeni 659. Idapataljoni Surkovo ning Vaskovo lahingud hävitasid ülekaalus olnud vastase diviisi elavjõu. Need lahingud tõid major Alfons Rebasele esimese eestlasena autasuna Raudristi Rüütliristi. Veebruaris kodumaale saabunud 45. rügemendi major Harald Riipalu pataljoni võitlejad läksid Tartust kohe lahingusse ning kiire ja otsustava tegevuse tulemusena hävitasid 14. ja 15. veebruari võitlustes üle Peipsi järve tulnud vaenlase Meerapalu-Jõepera dessandid. Vaenlasele ei antud aega kanna kinnitamiseks Eesti pinnal. Samal ajal tegi vastane merelt dessandi Meriküla piirkonda eesmärgiga ühineda Auvere ründekiiluga ja sisse piirata Saksa vägede Narva grupeering. 14.
EDUARD WIIRALT (20.03.1898 – 08.01.1954) ERLE MAIDO EDUARD WIIRALT (20.märts 1898 Peterburi kubermang – 08. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti graafik „Lamav tiiger“ LAPSEPÕLV • E. Wiiralt sündis 20.märts 1898 Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo kreisis Gubanitsa vallas. • Isa Anton Wiiralt ja ema Sophie-Elisabeth Wiiralt olid Robidetsi mõisa mõisateenijad. • Eduard ja tema vennad Oskar ja August käisid Kalitino külas kohalikus algkoolis. • 1909. a asus perekond Järvamaale, kus isa sai valitseja koha parun von Schillingile kuuluvas Varangu mõisas. LAPSEPÕL V • Poisid õppisid algul Koeru haridusseltsi koolis. • Koolis märgati Eduardi kunstihuvi. • 1913. aastal panid vanemad poisid Koeru saksa erakooli. „Monika“ KOOLIAEG • Õppetöö toimus vene ja saksa keeles. Ka vahetundidel oli Eesti keele rääkimine keelatud. • Fakultatiivainena o
Peale linnakooli asus õppima Treffneri gümnaasiumisse, kuid katkestas õpingud. 1905 vangistati Tallinnas. 17.veebruar 1906 vabanes. Ta oli prosaist, kriitik, tõlkija, kirjanduselu organisaator. 1906-1917 elas põhiliselt soomes paguluses. 1909 sai Tuglas tema kirjanikunimeks ning 1923 ka tema kodanikunimeks. Pagulusaastatel reisis ta sõprade dokumentidega. Ta rändas mitmel pool Euroopas ja õppis sealset kunsti ja kultuuri tundma. 1905-1915 tegeles ,,Noor-Eestiga". 1917 naases ta eestisse ja hakkas organiseerima Siuru rühmitust. 1917 abiellus Eloga. Ajakiri ,,odamees" 1919. 1919-1921 ajakiri ,,Ilo", 1922 Eesti kirjanike liidu esimees. 1923 ajakiri ,,Looming" mis toimetas end riigieelarvest. Looming: 1906-raamat ,,Hingemaa" 1908-novellikogu ,,Kahekesi" 1917-novell ,,Saatus" 1920-novell ,,Raskuse vaim" 1915-romaan ,,Felix Ormusson" 1937-romaan ,,Väike Illimar" Teinud palju tõlkeid. A.Kivi ,,Seitse venda" Tolstoi ,,Peeter Esimene" Tsehhovi novellid
PAUL PINNA Näitlejast, teatritegelasest ja näitekirjanikust Paul Pinna sündis 21. September 1884. Aastal Tallinnas linnaametniku pojana, õppis 4- klassilises linnakoolis, hiljem (1916 ) lõpetas eksternina reaalkooli. Seejärel töötas 1899-1906. Aastani kantselei ametnikuna Tallinna ringkonnakohtus ja linnavalitsuses. 1906. Aasta suvel astus direktor Duve juhatusel töötavasse alalisse saksa näitetruppi ja siirdus sama aasta sügisel näitlejaks ja teatrijuhiks äsjaasutatud ,, Estonia "elukutselisse teatrisse, kus teotses kuni 1914. aastani, olles seega Tallinna eesti alalise teatri rajajaid. Vaheajal käis Pinna suviti Saksamaal, täiendas ennast E. Reicher´i teatriakadeemias Berliinis ja mängis 1913. aasta suvehooaja Kieli linnateatris. Sügisel 1914 asus ta Venemaale ja mängis Nizni--Novgorodi, Kaasani, Samaari, Saratovi ja Moskva (Nikitski) teatreis. 1915. aasta sügisel Tallinna tagasi tulnud teenis mobiliseerituna s�
Rahvaerakond (RE). Tõnisson, Jüri Jaakson, Jakob Westholm, Peeter Põld, Anton Jürgenstein. Ideed: rahvuslus, sotsiaalne õiglus, demokraatia, liberaalne majandus. Kristlik Rahvaerakond (1919–1931, KRE). Eraldus Rahvaerakonnast (erinev suhtumine riigi ja kiriku vahekorda). Jakob Kukk, Hugo Bernhard Rahamägi, Johan Kõpp, Nikolai Kann, Friedrich Sauer, Friedrich Akel. Suurim saavutus oli 1923 rahvahääletus usuõpetuse küsimustes, mis lülitati kooliprogrammi vabatahtliku ainena. Eesti Tööerakond (ETE). Otto Strandman, Ants Piip, Juhan Kukk. Liikmeskond: väikekaupmehed, riigiametnikud, kooliõpetajad. Eesmärk: sotsiaalsed reformid. Asunike, riigirentnike ja väikepõllupidajate koondis (ARV). Eraldus 1923 Tööerakonnast. Rudolf Penno, Oskar Köster, Otto Tief. Uuspõllumehed. Eesmärgid: põllumajanduse eelisarendamine, võrdsed võimalused põllumeestele. Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei (kuni 1925 sotsiaaldemokraatlik, ESTP). Parem tiib:
SUUREMÕISA PÕHIKOOL 9. klass Maria Paat Jüri Uluots Referaat Juhendaja: Õp. Antti Leigri Suuremõisa,2006 SISUKORD SISSEJUHATUS......................................................................................................... 3 ELULUGU...................................................................................................................4 TEENISTUSKÄIK...................................................................................................... 8 TEOSED...................................................................................................................... 8 TEENETEMÄRGID....................................................................................................8 JÜRI ULUOTSA VALITSUS (12. oktoober 1939 18. september 1944).................9 KIRJANDUS...................
17. septembril sisenes Poolasse ka Punaarmee, kes vallutas riigi idaosa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla. NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmiti sõprusleping, millega Poola kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks NSV Liidu mõjusfääri. Sõjategevuse laienemine 1939. aasta 30. novembril alustas Nõukogude Liit sõda Soome vastu, mida nimetatakse Talvesõjaks. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil allkirjastatud rahulepingule loobuma maa- aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas, kokku umbes 10% kogu Soome territooriumist. 1940 okupeeris Punaarmee Balti riigid ning võttis Rumeenialt ära Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. 1940. aasta 9. aprillil alustas Saksamaa operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga, lahingud Norras kestsid 10
Elu on elatud ma ei ole enam nii noor... J. Laidoner 1941 Maria vabastati vanglast 1954. aastal. Kuus ja pool aastat elas ta Melenki linnakeses, kus andis klaveritunde. Loa naasta Eestisse sai ta 1961. aastal. Eestis lubati tal elada Haapsalus. Maria suri 12. novembril 1978 Viljandimaal Jämejala haiglas ja maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule (Siselinna kalmistu osa) oma poja kõrvale. Minu mees oli mu õnn ja mu õnnetus... M. Laidoner 6. augustil 1901 aastal astus Johan Laidoner vabatahtlikuna vene keiserlikku sõjaväkke 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 14. septembrist 1902 kuni aastani 1905 õppis Vilniuses jalaväe junkrukoolis, mille lõpetas alamleitnandina. Junkrukoolides õppisid sõjaväelased, kes elitaarsetesse kadetikoolidesse ei pääsenud. Venemaa oli seisuslik riik. Talupojaseisusest kõrgemasse seisusesse pääsemiseks oli eestlastel kaks põhilist võimalust: kas läbi ülikooli või sõjakooli
Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu "rind ei andvat mõõtu välja". Laidoner asus elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks. 1901. aastal astus ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli. Aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks. 1904. aasta oktoobris sai ta vanemveebeliks ning lõpetas sõjakooli 5. mail. 1905.a
Eesti Vabariigi ja ENSV võrdlus isikute kaudu Ajaloo õpimapp Tallinn 2014 Sisukord Sisukord.................................................................................................2 Sissejuhatus...........................................................................................3 Kerge muusika.......................................................................................4 Tõsine muusika.....................................................................................5 Kujutav Kunst.......................................................................................6 Skulptuur...............................................................................................8 Graafika...............................................................................................10 Arhitektuur..........................................................................................12 Teater.........................
vanemuise teatri orkestrit. 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud Eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, loomingulisust ja kompositsioonitehnilist meisterlikkust. Enne Eesti aja lõppu ehk 1938. aastal oli Eduard Tubinil võimalus käia Budapestis ennast täiendamas, kus Ta sai kohtuda kuulsate heliloojatega ja kõige rohkem jäi Talle meelde Beethonevi Missa solemnist, sest see jättis unustamatu mulje. Pärast seda, kui Tubin tagasi naases Budapestist, siis oli Ta Tartu maleseltsi liige ja tänu Temale valmis eestipäraste malendite komplekt. Eduard Tubin sai oma eluajal ka teise maailmasõja ära nähtud ja siis kirjutas Tubin oma Kolmanda ja Neljanda sümfoonia. Sümfooniaid on Tubin kirjutanud 10. 11. sümfoonia jäi lõpetamata. Tubin kirjutas neid alaes 1934. aastast kuni 1973. aastani. Neli esimest kirjutas Ta Eestis, ülejäänud Rootsis. 1.1 Eduard Tubin Rootsis 20. septembril 1944
Eesti kunstiajalugu. 19.saj. ja 20.saj. vahetuse kunst Eestis. See oli murrangu aeg. Murranguks võib pidada seda, et ometi suudeti välja rabeleda Düsseldorfi ja Peterburi KA-te mõjuväljast ja märgata muutusi Euroopa kunstis (impressionism jne.). Teiseks murranguks on eesti kunstielu tekkimine eraldi balti-saksa kunstielust (siiani olid suutelised majanduslikel võimalustel kunsti õppima ainult saksa soost inimesed). Eesti kunstielu tähtsateks osadeks oli näituste korraldamine, muuseumide loomine, kunstihariduse ja kriitka tekkimine ja arenemine. Mõlemas murrangus etendasid tähtsat rolli 2 kunstnikku: A. Laikmaa ja K. Raud Üheks probleemiks oli eesti rahvusliku kunstielu loomine. Selle tingis rahvusküsimuse teravus. 19.saj. lõpul moodustasid elanikkonnast 3,5% sakslased, kes ei soostunud nägema eestlaste kultuuripüüdlusi. 1880.a. alanud venestamine aga ohustas nii sakslaste kui eestlaste identsust, kuid ei lähendanud neid, pigem vastupidi. Eestlaste jaoks
Eesti kunstiajalugu. 19.saj. ja 20.saj. vahetuse kunst Eestis. See oli murrangu aeg. Murranguks võib pidada seda, et ometi suudeti välja rabeleda Düsseldorfi ja Peterburi KA-te mõjuväljast ja märgata muutusi Euroopa kunstis (impressionism jne.). Teiseks murranguks on eesti kunstielu tekkimine eraldi balti-saksa kunstielust (siiani olid suutelised majanduslikel võimalustel kunsti õppima ainult saksa soost inimesed). Eesti kunstielu tähtsateks osadeks oli näituste korraldamine, muuseumide loomine, kunstihariduse ja kriitika tekkimine ja arenemine. Mõlemas murrangus etendasid tähtsat rolli 2 kunstnikku: A. Laikmaa ja K. Raud Üheks probleemiks oli eesti rahvusliku kunstielu loomine. Selle tingis rahvusküsimuse teravus. 19.saj. lõpul moodustasid elanikkonnast 3,5% sakslased, kes ei soostunud nägema eestlaste kultuuripüüdlusi. 1880.a. alanud venestamine aga ohustas nii sakslaste kui eestlaste identsust, kuid ei lähendanud neid, pigem vastupidi. Eestlaste jaoks
Ajalugu August Rei Sisukord: Sisukord..........................................................................................................lk2 1 Elulugu............................................................................................................lk3 Eesti sotsiaaldemokraatliku mõtte algus.........................................................lk4 Eesti Vabariigi algusajad..............................................................................lk5-6 Tegevus paguluses.........................................................................................lk7 August Rei teosed...........................................................................................lk8 Tõlkinud...........................................................................................................lk8 Riiklik tunnustus......
· Adamson lõpetas oma koolitee 1879. aastal Peterburis. Ta sai küll hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu alustas Peterburis tööd vabakunstnikuna. · Amandus Adamson avas oma esimese näituse 8. aprillil 1887 Peterburis. Juba sama aasta mais siirdus Adamson Pariisi end täiendama. 1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed ,,Esimene piip" ja ,,Laine". · Adamson naases 1891. aastal taas Peterburi. · 1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumetidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai ,,Russalka" Tallinnas. · Adamsonist sai 1907. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik. · 1918. aastaks oli tsaar Venemaal kukutatud ning maa laostunud. Amandus Adamson oli lakkamatult töötanud monumentide kallal. Tema tervis halvenes ning ta naases kodumaale Paldiskisse. · 1922
1217 Veebruar - Eestlased ja Venelased ründasid koos Otepää linnust, mis ka vallutati sakslaste käest tagasi. Venelased hakkasid tunnetama ohtu saksa poolelt, et viimane võib baltikumi ära vallutada. 21.09.1217 - Madisepäeva lahing ehk lahing Viljandi lähedal. Sakslased ründasid eestlaste kogunemis kohta. Eestlased olid ka venelasi appi palunud, kuid need ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Vanem Lembitu raiuti lahingus puru. Surmavalt haavata sai ka liivlaste vanem Kaupo. See oli eestlaste esimene katse koondada maakonnad ühtseks armeeks. 1219 - Taanlased tulid Voldemar II Võitja juhtimise all Tallinna lähedale. Neid oli siia appi kutsunud piiskop Albert. Taanlastele tulid omakorda appi lääne-slaavlased. Taanlaste Danebrog lippu saamise lugu. 1220 - Rootslased, kuningas Johani juhtimisel tungisid Lääne-Eestisse - Lihulasse. Peale peavägede lahkumist löödi nad sealt eestlaste poolt tagasi. 1220 - Algas võidu ristimine
Esialgu olid suhted NSVL-ga enam-vähem normaalsed, kuigi suurt probleemi tekitas Talvesõjas see, kui NL-i lennukid kasutasid Soome pommitamiseks Eesti baase. Poliitilistel põhjustel ei saanud valitsus aga midagi selle vastu ka ette võtta. Eesti valitsus püüdis terve baaside aja jooksul rahustada nii iseennast kui avalikkust, lootes iga järelandmisega, et sellega Moskva ambitsioonid piirduvad. Tegelikult Eesti Vabariigi sisuline iseseisvus hävitati, mida näitas ilmekalt alates novembrist-detsembrist 1939 Nõukogude lennuväe pommitamisrünnakud Soome linnade vastu Eesti baasidest. Olukord muutus veelgi pingelisemaks 1940. aasta juunis, kui Saksamaa vallutas Pariisi. Ka NL otsustas oma valdusi nüüd suurendada ja nõudis kõigilt Balti riikidelt väidetava baasidelepingu rikkumise pärast lisavägede lubamist riikide territooriumile. Eestis toimus see 14. juunil ja 16
Albert Kivikas Albert Kivikas sündis Viljandimaal. Ta õppis Vastemõisa ministeeriumikoolis, Viljandi kaubandus- ja Tartu kommertskoolis. 1919. aastal läks ta vabatahtlikult Vabadussõtta. Aastatel 1920-1921 jätkas Kivikas õpinguid Tartu Ülikoolis ajaloo, keele ja kirjandusteaduse alal. Seejärel töötas ta paar aastat ajakirjanikuna ning pühendas kirjanduslikule loomingule. 1944. aastal siirdus Kivikas sõja eest Soome ning sealt Rootsi, kus pidas töölise, arhiivitöötaja ja ajakirjaniku ametit. Albert Kivikas tuli kirjandusse realistliku jutukoguga ,,Sookaelad" (1919), mis räägib tema kasvukoha olustikust. 1920. aastatel kirjutatud asunikutriloogias ,,Jüripäev" (1921) , ,, Jaanipäev" (1924) ja ,,Mihklipäev" (1924) käsitleb kirjanik maatameeste ja talupoegade maareformist ajendatud vastuolusid. Erilisel kohal on Kivika loomingus Vabadussõja teema. Novellikogudes ,,Verimust" (1920) ning ,, Punane ja valge" (1927) kujutab ta sõja julmust ja mõttetust. Ükskõik k
juuli-23.august – Kurski lahing; Saksamaa viimane 3 pealetungikatse idarindel. Teine maailmasõdaLähiajalugu I – Eesti ja maailm 20.saj esimesel poolel Koostaja: P.Reimer 2 November-detsember – liitlaste Teherani konverents. 194 6.juuni – Normandia dessandiga avati teine rinne Prantsusmaal. 4 18.september – astus ametisse Otto Tiefi valitsus; ebaõnnestunud katse taastada Eesti iseseisvus. November – Nõukogude väed vallutasid viimase vastupanukolde Saaremaal. 194 Veebruar – liitlaste Jalta (Krimmi) konverents. 5 30.aprill – Hitler sooritas enesetapu ümberpiiratud Berliinis. 8.mai – Saksamaa kapituleerumine; Teise maailmasõja lõpp Euroopas. Juuli-august – liitlaste Potsdami konverents. USA aatompommirünnakud Hiroshima (6.august) ja Nagasaki (9
Karl Eduard Sööt (1862-1950) Eesti järelärkamisaja üks kõige huvitavam luuletaja sündis 26. dets 1862 Tartu vallas Lohkva küla Tuki tuulevesti rentniku pojana ja elas kogu oma pika elu väärika kultuuritegelasena Tartu linnas. Sööt käis Tartu Õpetajate seminari algkoolis, 1878-1881 Tartu kreiskoolis ning täiendas end hiljem vabakuulajana Tartu ülikoolis. Pärast sõjaväeteenistust Poolas leidis tegevust "Vanemuise" seltsis ja osales A. Wiera trupis näitlejana. 1886-1893 töötas ajakirjanikuna "Oleviku" juures. 1895 aastal asutas oma trükikoja, kirjastuse ja raamatukaupluse. Sööt võttis osa paljude rahvuslike organisatsioonide tööst: nii kuulus ta "Vanemuise" seltsi juhatusse, oli Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid ja hiljem auliige ning F. R. Faehlmanni Mälestuse Jäädvustamise Komitee esimees. Eesti Vabariigi ajal müüs ta oma äriettevõtted ja toimis kutselise kirjanikuna. Oma esimese luulekogu "Aasa õied" avaldas Sööt kahes osas 1890 ja 1891, sellel
maailmakorraldus. USA ja Suurbritannia, (hiljem)NSVL Lubati taastada kõikide sõja käigus sõltuma kaotanud riikide iseseisvus. TEHERAN- 1943 Teise rinde avamine Prantsusmaal, Saksam purustamise järel alustada sõda Jaapaniga. USA, Suurbritannia, NSVL jaotamine Poola riigipiiril.
EESTI TÄHTSAMAD HELILOOJAD 20. JA 21. SAJANDIL Raimond Valgre(7. oktoober 1913- 31. detsember 1949) Oli eesti helilooja ja muusik. Ta oli üks tuntuimaid eesti heliloojaid, kelle laulud on muutunud üldrahvalikuks. Raimondi isa oli kingsepp. Juba lapseeas huvitus ta muusikast: mängis klaverit, akordionit, trumme ja kitarri. Aastal 1931 lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ning seejärel läbis kaitseväeteenistuse. Pärast seda sai temast elukutseline muusik. Teise maailmasõja ajal kuulus ta Eesti laskurkorpusse. Aastal 1988 avati Valgre kodumajas mälestustahvel. Ta on loonud ligi 100 laulu. Suure osa oma loomingust kirjutas ta loodus-, tunnete- ja ühiskonnateemadel. Valgre loometööd on kasutatud mitmete teiste eesti heliloojate töödes, samuti mitmetes eesti filmides. Ehala, Olav (31.07.1950) Helilooja ja pianist. Lõpetas 1969 Tallinna Muusikakooli ja 1974 kompositsiooni erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (professor Eugen Kapi klass)
06.1939 Jõelähtme kihelkonnast pärit langenutele pütitati mälestusmärk samanimelise kiriku esisele platsile. Samba kavandas Anton Starkopf. Kohalik rahvas aitas ehitusele aktiivselt kaasa. Ligi kuue meetri kõrgusele punasest graniidist sambale kanti nii Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas langenute nimed. Kui tavaliselt on sõjas hukkunuteks enamasti mehed, siis Jõelähtme mälestusmärgil alustab Vabadussõjas langenute nimekirja naine- Julie Burchvald, kes hukkus võideldes vabatahtlikuna soomusrongil nr 1. Jõelähtme mälestusmärk avati 23.juunil 1939. aastal. Sambalt eemaldas katte peaminister Kaarel Eenpalu. 1941. aastal võeti ausammas maha ja veeti traktoriga minema. Mälestusmärgi taasavamine leidis aset 24. juunil 1942.aastal. Taastatud sambal suuri purustusi polnud 1941. aastal oli see lahti monteeritud suurema vandaalitsemiseta. Obeliski edasi-tagasi vedamise käigul olid sellest välja tulnud vaid üksikud killud. Lõplik purustustöö leidis aset 1944
29. oktoobril (vkj 16. oktoobril) 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piiras lähedal asunud Ringkonnakohtu juures valvel olnud sõjaväeüksus (ca 100–120 sõdurit) turu ümber ning avas kapten Nikolai Mironovi käsul kogunenute pihta 30 sammu pealt tule, tehes viis kogupauku; tapeti 94 ja haavata sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 2. novembril (vkj 20. oktoobril). 5. novembril (vkj 23. oktoobril) vabastati aga ametist senine kubermangu kuberner Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast. Järjekordne üldstreik toimus 8. novembril (vkj 26. oktoobril). 10.–12. detsembril (vkj 27.–29. novembril) 1905 toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
