Putukate siseehitus Hoolimata putukate väikestest kehamõõtmetest on nende siseehitus küllaltki keeruline. Pealt on putuka keha kaetud kitiinist välisskeletiga. Sellest ulatuvad keha sisse jätked, millele kinnituvad looma lihased. Nahklihasmõik puudub, nende lihastik esineb eristunud lihaste näol. Kokku on putukatel 1500-2000 lihast. Seedeelundkond on torujas ning läbib kogu putuka keha. Suu ümber asuvate suiste abil haarab ja tükeldab putukas toitu, mis seejärel suus süljega segatakse ning pugusse neelatakse. Sealt liigub toit edasi lihaselisse makku, kus sageli aitavad seda peenendada kitiinist maohambad. Lõplik toidu seedimine ja imendumine toimub kesksooles. Sooles liikuv toidumass ümbritsetakse tavaliselt õhukese valgukestaga, mis kaisteb õrnu soolerakke vigastuste eest
Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4 Selts kiletiivalised (Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel putukatel on teatud tunnused. Lülijalgsete hõimkond Lülijalgsed ehk atropootide (Arthropoda) alla kuulub üle 80% tänapäeva loomaliikidest. Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass on putukate klass. 1. Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid merelised lülijalgsed, kellest enamik kuulusid põhjaelustiku hulka.
PUTUKAD. KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad?
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised)
loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus.
Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini. Pea koosneb kuuest lülist, mis on omavahel kokku kasvanud ning moodustavad ühtse ja tugeva peakapsli ehk -kihnu. Pea küljes on rida olulisi meeleelundeid ning suised. Suised on evolutsiooni käigus tekkinud muundunud jäsemetest. Nende ehituse järgi saab üsna kergesti kindlaks teha, millest see või teine putukas toitub. Vaatleme suiste ehitust kõigepealt prussaka näitel. Kohe torkavad silma massiivsed saagja servaga ülalõuad, mille ülesandeks on toiduosakeste
Bioloogia arvestus putukad · Putukad on lülijalgsed loomad, kelle, keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning kel on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul liikidel ka tiivad. · Kõige arvukam loomarühm, rohkem kui 1/3 kõigist elusorganismide liikidest. · Läbivad lennates pikki vahemaid, otsides toitu, uut
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma
välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
SELGROOTUD II KORDAMISKÜSIMUSED 1. Nimeta lülijalgsetele iseloomulikud tunnused Keha on lüliline, kitiinainest kest, lülilised jätked(jalad, tundlad jm.) 2. Nimeta lülijalgsete põhirühmad, too näiteid (igast rühmast 3) VÄHID nt: jõevähk, mullakakand, krabi ÄMBLIKULAADSED nt: tarantel, ristämblik, vesiämblik PUTUKAD nt: sipelgad, mardikad, liblikad, lepatriinud, sääsed, kirbud 3. Kus elavad vähid, too näiteid. Meres-homaar, krabi, krevett Magevees- jõevähk, vesikakand, vesikirp Maismaal- mullakakand, keldrikakand, kookosevaras ja TRIINU 4. Kirjelda jõevähi välimust (katted, kehaosad, nende osad)
nakatub. Looma sooles liigub uss maksa ja hakkab selles toituma. Ring sai täis. maksakaan 25. Vihmaussi kehaehitus ja paljunemine. Vihmaussile on iseloomulik pikk, lüliline ja mõlemast otsast ahenev keha. Vihmaussi keha eesmises kolmandikus on paksenenud osa vöö. Vihmaussil pole pead. Iga lüli küljel on väikesed harjased, mis aitavad vihmaussil edasi liikuda. Eesti pikim vihmauss on kuni 30cm harilik vihmauss. Vihmaussi siseehitus selgmine veresoon sooltoru närvitänk Suuava erituselundid kõhtmine veresoon kõhtmine närvikett Ringsooned, mis talitlevad südamena Paljunemine Vihmaussid arenevad mullas limaainest kookoni sees. On liitsugulised loomad, kuid iseennast ei viljasta. Kaks vihmaussi liibuvad teineteise vastu, kattuvad limaga, vahetavad seemnerakke
Kalamaimude jaoks kasvatatud Enchytraeus albidus. Okasmetsas ja rabas (happelises keskkonnas) Cognettia sphagnetorum. Veekogude põhjas vahel Marionina riparia, Cognettia glandulosa, Mesenchytraeus armatus jt. mudatuplased (Tubificidae): ehitus: enamasti roosad (hemoglobiin veres). Tihti seljapoolel juusharjaseid; eluviis: Veekogude põhjasettes, Söövad setet, seedides baktereid. Hingavad kehapinna ja pärasoolega, vahel saba vees vibutades. Mõned taluvad hapnikupuudust ja reostust. Sigimine enamasti suguline. Näited: Eestis kümneid liike. Tüüpliik harilik mudatupp (Tubifex tubifex). Järvedes eriti: harilik pehmetupp (Potamothrix hammoniensis); jõgedes harilik järvetupp (Limnodrilus hoffmeisteri). klaasliimuklased (Naididae): ehitus: Harjased nagu mudatuplastel, kuid selgmised algavad tihti veidi tagapool kui II. Paratoomia. Suguavad ja vöö ettepoole nihkunud, enamasti VI. Eluviis: Veetaimedel ja sette pinnal. Mõned ujuvad, mõnel on silmad. Söövad vetikaid ja detriiti
paradoxym parasiteerib latika lõpustel. Alamklass: Kahepõlvsed (Digenea ) Peamiselt selgroogsete maksas, aga ka teistes kehaosades elavad parasiidid. Areng toimub peremehe vahetusega. Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha eesosas. Kuni 7,5 cm pikkused. Tuntuim esindaja on maksakakssuulane ehk "maksakaan" Fasciola hepatica (pikkus 2- 3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel. Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm,
http://www.dpd.cdc.gov/dpdx/HTML/Frames/A- F/Fascioliasis/body_Fascioliasis_page1.htm 25. Vihmaussi kehaehitus ja paljunemine. Vihmaussile on iseloomulik pikk, lüliline ja mõlemast otsast ahenev keha. Vihmaussi keha eesmises kolmandikus on paksenenud osa vöö. Vihmaussil pole pead. Iga lüli küljel on väikesed harjased, mis aitavad vihmaussil edasi liikuda. Eesti pikim vihmauss on kuni 30cm harilik vihmauss. Vihmaussi siseehitus selgmine veresoon sooltoru närvitänk Suuava erituselundid kõhtmine veresoon kõhtmine närvikett Ringsooned, mis talitlevad südamena Paljunemine Vihmaussid arenevad mullas limaainest kookoni sees. On liitsugulised loomad, kuid iseennast ei viljasta. Kaks vihmaussi liibuvad teineteise vastu, kattuvad limaga, vahetavad seemnerakke
Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline,
Vähid/ämblikulaadsed/putukad 1.Vähkide tunnused: 1) kitiinkest 2) keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kolm piirkonda: pea, rindmiku ja tagakeha. Pea ja rindmik on paljudel kokku kasvanud ning kaetud kilbiga 3) 2 paari tundlaid 4) 2 liitsilma. Paljudel vähkidel on silmad painduva varrekese otsas 5) hingavad lõpustega 6) koorikus on 2 värvainet: must ja punane 7) aeg-ajalt kestuvad 2.Vähkide tähtsus looduses ja inimeste elus: 1) suur tähtsus toiduahelas. Vetikad alamad vähid kalad, limused, käsnad ; Krillid kalad, kiusvaalad ; Jõevähk saarmas, naarits, veelinnud 2) vähke süüakse (krevetid, jõevähk, homaarid, krabid) 3) vähkide koorik sisaldab värvaineid
toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist. Stomoxys calcitrans Keha põhiosad ja iseärasused Kärbse hallikaspruun keha koosneb kolmest osast: peast, rindmikust ja tagakehast. Pea on liikuv. Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad. Suu asemel on kärbsel imilont. Sellepärast saab kärbes toituda ainult vedelast toidust. Tahkele toidule eritab ta soolestikust londi kaudu lahustuvaid seedemahlu ja imeb siis seedemahlade toimel lahustunud toitu. KEHA PÕHIOSAD JA ISEÄRASUSED Rindmikule on kinnitatud üks paar õhukesi värvituid tiibu. Lennates kärbes piriseb, pirinatekitajaks on õige väikesed tagatiivad sumistid
Suuremal osal sammaldel kinnituvad varrele väikesed lihtsa ehitusega lehed, mis tavaliselt koosnevad vaid ühest rakukihist. Juuri sammaldel pole, neil on risoidid (niitjad väljakasved varre alumises osas). Risoididega kinnitub taim kasvupinnale (puukoorele, kividele, mulda) ja imab sealt vett ja selles lahustunud mineraalaineid. Risoidid ei suuda taime piisavalt veega varustada, mistõttu teevad seda lehed ja vars. Läbi õhukeste lehtede pääseb vesi kergesti taime. Sammalde siseehitus on lihtne. Samblad on õrnad ja madala kasvuga, sest neil pole puitunud rakukesti ega juhtsooni, mis aineid edasi edasi juhiks. Näited: helvik (maksasammal), harilik karusammal, palusammal. 0 3. Sõnajalgtaimed. Kl. Kidad (osjad), kl. pärisraikad (kollad ja lahnarohud), kl. keerdlehikud (sõnajalad ja võtmeheinad) – välisehitus, näited liikidest.
1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu.
antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe. Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad
kõva kerge väliskeletiga, pea külge kinnituvad tundlad, külgedel on kaks silma ja nende vahel kolmas, rindmikul kinnituvad jalad ja tiivad. Tema närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. Rohutirtsul on avatud vereringe, süda paikneb keha õõne seljaosasj ja juhib vere pea piirkonda. Veri hapnikku ei transpordi. Nad hingavad trahheega, mis ulatuvad putuka kõigi siseelunditeni. Rohutirtsud arenevad vaegmoondega, neil on muna,vastse ja valmiku järk. 30.Liblikate levik. Ööliblikaid on eestis üle 20000 liigi ja päevaliblikaid on üle 100 liigi. 31.Täis- ja vaegmoonde mõiste. Arenemist, kus moone jaguneb kolme etappi muna,vastne ja täiskasvanu. Putukate juures vaegmoondeks. Arengut, kus muna,vastse ja valmiku järgu kõrval esineb ka nuku järk, nimetatakse täismoondeks. 32.Mardika välisehitus ja elukeskkond. Mardikate keha katab tugev kitiin kest , keha eesosa kaitseb ülalt rindmiku kilp
........................................................................ 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Ämblikulaadsed.......................................................................................................................... 4 Närvisüsteem...........................................................................................................................4 Sigimine.................................................................................................................................. 4 Hingamine...............................................................................................................................4 Eritamine.................................................................................................................................5 Vähid................................................................................
Need on organid, mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Neil on vedelike transportimiseks erilised sooned juhtsooned ehk trahheed. Enamik õistaimi on heitlehised või suvehaljad, st nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi. Kõik õistaimed jaotatakse kahte klassi: ühe- ja kaheidulehelised. Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev. Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede abil.
Vähkide keha on jaotunud pearindmikuks ja tagakehaks. Vähkide pearindmik on selja poolt hästi kaitstud tugeva seljakilbiga, mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks. Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub kolm paari lõugjalgu, mis aitavad toitu suhu suunata. Rindmikule kinnitub ka üks paar sõrgu, mis on tunduvalt suuremad kui teised jäsemed ning millel on oluline roll toidu haaramisel. Peale sõrgade ja lõugjalgade kinnitub rindmikupiirkonnale veel neli paari käimajalgu, mille abil vähid liiguvad. Kuna vähid on siiski enamjaolt veeloomad, on neil ujumiseks vajalikud ujujalad, mis kinnituvad tagakehale. Ujujalgu on
Linnud Lendamist soodustavad: voolujooneline keha, kerge luustik, kiire seedimine, kahekordne hingamine, suled ja tiivad. Lindude siseehitus Seedeelundkond: nokk suu neel söögitoru magu (lihasmagu ja näärmemagu) peensool jämesool kloaak. Vereringeelundkonna ülesanne on hapniku ja toitainete transport, jääkainete eemaldamine. Lindudel on neljaosaline süda. Suur vereringe: vasak koda vasak vatsake kõik kehaosad parem koda. Väike vereringe: parem vatsake kopsud vasak vatsake. Hingamiselundkond rikasdab verd ja kehe hapnikuga
44. Peajalgsed elavad ainult troopilistes meredes vale 45. Octopus vulgaris võib kasvada kuni 3 m pikkuseks 46. Octopus vulgaris on inimestele lemmikloomaks, toiduks 47. Harilik kaheksajalg näeb oma suurte, ehituselt imetaja silma sarnaste silmadega väga hästi 48. Kaheksahaarmelistel on kombitsad saagi haaramiseks; haistmiseks ja maitsmiseks; abiks ujumisel; kõndimiseks mööda merepõhja. A c d e 49. Ärritudes muutuvad hiidkalmaar ja harilik kaheksajalg punaseks 50. Lülijalgsete keha on kaetud kitiinist (mõnel lisaks Ca soolad) välisskeletiga, mis ei veni kasvades suuremaks. Sellepärast peavad lülijalgsed kasvamiseks kestuma 51. Keldrikakand kuulub ülemvähkide hulka 52. Kümnejalalised vähid elavad meres; (magevees. HEINO) 53. Astacus astacus kõnnib tagurpidi - vale 54. Kuidas eristada isast jõevähki emasest? emastel tagakeha laiem kui pearindmik, pikkus kuni 12 cm
munast valmivad vihmaussid otse.s.o moondeta Looduses ja Looduses:kobestavad mulda,toiduahel,parandavad mulla inimese elus osatähtsus viljakust inimese elus:kalapüük,kobestades mulda on taimekasvatamisele kasulik Seedeeleundkond läbib kogu vihmaussi keha Vihmaussi vereringe moodustavad Seedeelundkond algab suuavaga is paikneb pikisooned ja ringsooned keha eesosas.Torujas seedesüsteem läbib Vereringe on vihamaussil suletud.see kogu keha ja lõpeb sabaosas tähendab et veri voolab kogu oma teel pärakuga.erinevalt ainuõõsetest liigub toit veresoontes.kogukeha läbivad pikisooned on läbi keha ühes suunas,järk-järgult igas lülis ühendatud ringsoonega.südant seedudes.Nii ei segune toit ja toidujäägid vihmaussil pole.südamena talitlevad
Limused jagunevad: 1) Teod (kiritigu); 2) Karbid (järvekarp); 3) Peajalgsed (hiidkalmaar). Teod Kiritigu - Keha katab õhuke lubiainest koda, mis moodustub mantli eritisest. Kojast ulatuvad välja lihaseline jalg ja kahe kombitsa paariga pea. Liiguvad aeglaselt talla abil, liikumist soodustab limanäärmetest erituv lima. Kompimiseks on jalad all ja kombitsad. Teise kombitsapaari tipus on silmad, mis eristavad valgust ja varju. Seedeelundkond algab suuavaga, millel järgneb neel, selle eesosas on hõõrel, mille moodustavad rohked kitiinhambakesed. Hõõrla abil peenestatakse toit (taimede lehed, küpsed viljad). Sellele järgneb pugu, magu ja u-kujuline sooltoru, mis lõpeb koja eesserva läheduses pärakuga. Seedimisel osaleb ka suhteliselt suur maks oma seedenõredega. Erituselundiks on neer. Närvisüsteem koosneb peatängust, jala- ja keretängust ning nendest lähtuvatest närviväätidest. (Närvitänk - närvirakkude kogum).
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
