10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 7 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-04-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
16 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
LIIVIANARVIK
Õppematerjali autor
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või puududa. Liblikalised 2 200 li
(kuni 30 cm). Rindmik väga iseloomuliku ehitusega; eesrindmik suur ja liikuv; eesselja külgosad ripuvad alla varjates rindmikku. Jalad hästi arenenud; hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Kaks paari hästi arenenud tiibu; esitiivad tagumistest tugevamad; tagatiivad laiad. Tiivad sageli pikad, ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha piklik, koosneb 10 lülist, lõppeb urujätkega. Emastel esineb muneti. Tagakeha tipul lühikesed urujätked. Kuuluvad vaegmoondega putukate hulka; vastsed valmikutega sarnased, erinevused tiibade ehituses. Iseloomulik autonoomia putukas rebib end vaenlase lõugade vahelt ära, kaotades mõne kehaosa. Kõige rohkem sihktiivalisi elab troopilistes ja subtroopilistes maades, kuid ka Eestis (39 liiki). Selts: Nahktiivalised (Dermaptera) Suurus varieerub 5-50 mm. Pikk, sihvakas keha; lamenenud. Kehakate kitiniseerunud, sile,
2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks. Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda. Teises peatükis on ülevaade putukate klassist, nende kehaehitusest ning elutsüklist. Kolmandas peatükis on kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja nende rühmad. Neljandas peatükis on väljatoodud mesilaste perekonnad, eristamise viisid, kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada.
Eesti putukad Eksam 30.04.2015 1. Putukate üldiseloomustus ja morfoloogia alused ~60 % putukaid. Ainult 9,5% mitmekesisusest on kirjeldatud. Maailmas 36 seltsi. Maailmas teada ~1 miljon liiki. 75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea
Emastel on tiivad tihti lühemad või taandarenenud. Sooja- ja niiskuselembesed putukad, elavad enamasti kõdus, valdavalt segatoidulised. Munad (15-40) munetakse erilistesse pakenditesse ooteekidesse. Peamiselt öise eluviisiga. Tuntumad liigid: metsaprussakad Ectobius lapponicus ja E. sylvestris. Mitmel pool linnades on elumajades tavaline harilik prussakas Blatella germanica. Liikide arv: 3600, enamasti troopilistel aladel elavat liiki, Eestis 2+1 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Sihktiivalised Orthoptera Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad. Pea hüpognaatne haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,
käpp.Rindmiku seljapoolel enamasti kaks paari tiibu, ees- ja tagatiivad, siseelundid tagakehas, hingamine trahheedega. Sigimine sisemise viljastamisega, täismoone, vaegmoone. 50. Hulkjalgsed kerelülisid ja jalapaare palju, süda pika toruna, ainult maismaal, peamiselt niiskes kohas, mullas, kõdus, kivi all, vastsejärku pole, ümber spermatofoori on võrk. KL: sadajalgsed (harilik kivihark, hiidskolopender), tuhatjalgsed (täpik-tuhatjalg), harusabased, harvjalgsed. 51. Varem jagati putukate klass tiivutute ja tiivuliste alamklassiks. Hiljem selgus, et osa tiivutuist on paljude muude tunnuste poolest tiivulistele lähedased. Siselõugsetel on suu ja suised peakapsli sisse peidetud, ja need putukad ise on kõik pisikesed, tiibadeta, tihti mullas elavad. Välislõugsetel on suised avalikult väljas; siia kuulub putukate enamus, nii tiibadega kui ilma. Siselõugsed tõukjalised, hooghännalised, harkhännalised tillukesed, mullas või maapinnal tegutsevad tiibateta putukad
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid