Putukate mitmekesisus (0)

Lõik failist

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

22

docx

Lepatriinulased Referaat

................. 7  Lepatriinula sed Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud. Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne  Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise

Eesti putukad

86

doc

Eesti putukad

Eesti putukad Eksam 30.04.2015 1. Putukate üldiseloomustus ja morfoloogia alused ~60 % putukaid. Ainult 9,5% mitmekesisusest on kirjeldatud. Maailmas 36 seltsi. Maailmas teada ~1 miljon liiki. 75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea

Bioloogia

35

doc

Pärandkoosluste loomastik

võsastumise tõttu tundmatuseni muutunud. Suur osa sellest, mis meile tänapäeva maastikul vastu vaatab, on välja kujunenud nõukogude perioodil. Varasemast on säilinud vaid kilde (pärandkultuuri objekte) ja tükikesi (traditsioonilist maakasutust).' (Väike pärandkultuuri käsiraamat Tarang L 2009, Tartu:Eesti Loodusfoto 152) Loomastik pärandkooslustel on küllaltki mitmekesine, eriti arvukas on lindude liigiline koosseis, eriti rannaniitudel (Matsalu rahvuspark) ja ka putukate koosseis, kellest paljusid liike mujal Eestis ei kohta. 3 Putukad pärandkooslustel Sajandeid ühtemoodi majandatud pärandkooslused on eriline ja asendamatu elupaik paljudele putukaliikidele. Mõned pärandkooslusi asustavad üutukarühmad , näiteks päevaliblikad, sihktiivalised, ning mõned mardikalised, on viimastel aastakümnetel pälvinud ökoloogide ja looduskaitsebioloogide suuremat tähelepanu. Seda põhjustab

Pärandkooslused

47

doc

Puisniitude loomastik

EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm)

Pärandkooslused

25

docx

BIOLOOGIA EKSAM (8. klass)

Kõik õistaimed jaotatakse kahte klassi: ühe- ja kaheidulehelised. Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev. Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel ­ tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede abil. Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal ­ nii maismaal kui veekogudes. Paljudest

Bioloogia

40

docx

Eluslooduse eksami kordamine

EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM ­ kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP ­ erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ­ ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka

Bioloogia

Meedia

Kommentaarid (0)