o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm
KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad?
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid.
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha eesosas. Kuni 7,5 cm pikkused. Tuntuim esindaja on maksakakssuulane ehk "maksakaan" Fasciola hepatica (pikkus 2- 3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel. Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). Liikide arv: 110 (130) Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Klass: Paelussid Cestoda
Karp liigub 20-30 cm tunnis. Karbi seedeelundkond algab suuavaga, kuhu lõpused suunavad läbi sissevooluava tulnud organismid ning orgaanilise aine osakesed. Karpide tähtsamad meeled on kompimis- ja maitsmismeel. Karpidel pole silmi. Järvekarbid on lahksugulised ning hakkavad sigima sügisel. Emaskarp muneb mantliõõnde kuni 200 000 muna ja isaskarp eritab seemnerakud mantliõõne, kust need veevooluga emaskarbi juurde liiguvad ning munad viljastavad. Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ning jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnitume kalade lõpustele ja seal paar kuud parasiitidena edasi arenema. Seejärel laskuvad nad veekogu põhja ja muutuvad väikseteks karpideks. Eesti vooluvetes elavad veel jõekarp ja ebapärlikarp. Läänemeres on kõige tavalisemad söödav rannakarp, südakarp, balti-lamekarp ja liiva- uurikkarp
Kaks erinevat epiteelikihti. Aga on eristunud isend, kes aktiivselt liigub. Võibolla sekundaarselt lihtsustunud? 15. Kahekülgsed (Bilateria) on bilateraalsümmeetrilised loomad. Erinevalt kiirelistest (radiaalsümmeetriaga loomad) on neil nii ees- kui tagaots ning parem ja vasak külg. Kahekülgsete hulka kuuluvad enamik loomade hõimkondi, tähtsamad, kes välja jäävad on käsnad ja ainuõõssed. Tavaliselt loetakse kahekülgsete alla ka okasnahksed, kelle vastsed on bilateraalsümmeetrilised, suguküpsed isendid aga radiaalsümmeetrilised. Peaaegu kõikide kahekülgsete keha on arenenud kolmest lootelehest: endo-, meso- ja ektodermist. Kiirelised ehk kahekihilised (Radiata; kasutatud ka nimetust Radialia; eesti keeles on kasutatud ka nimetusi kiirloomad ja radiaalsümmeetrilised loomad) on radiaalsümmeetrilised loomad päriskhulkraksete alamriigist. Üldjuhul loetakse siia kaks hõimkonda: ainuõõssed ja kammloomad. 16
torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad
Putukad hingavad eriliste torukeste ehk trahheedega. Nende ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised hargnevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks.
Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel
Enamikku algloomi ümbritseb väga õhuke pellikul (tihenenud tsütoplasma väliskiht), mille kaudu toimub ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. Algloomad nagu teisedki organismid osalevad looduse aineringes. Nad osalevad surnud organismide lagundamisel aineteks, mida taimed saavad kasutada. Samuti on nad lüliks paljudes toiduahelates. Enamik vabalt elavatest algloomadest toitub bakteritest ja teistest mikroorganismidest. Samal ajal on nad toiduks suurematele loomadele. Näiteks paljude kalade vastsed söövad algloomi. Osa algloomi toitub ka vees lahustunud orgaanilisest ainest. Seetõttu kasutatakse neid heitvee puhastamiseks biopuhastites. Nad lagundavad orgaanilise aine lihtsamateks ja kahjutuuteks ühenditeks. Algloomad on olulised maakera geoloogilise mineviku uurimisel. Ürgsed algloomad elasid maakeral ennem hulkrakseid organisme. Algloomade toestest on ajajooksul moodustunud settekivimeid, nt lubjakivi- ja kriidilademed. 9. Vetikate tähtsus looduses ja inimese elus
rõngusside eluviis on sarnane limuste omale: elavad settes ning filtreerivad või koguvad detriiti (nt hõimkond konuvaglad (Sipuncula)). Nendel rõngussidel, kellel troghhofoori staadium puudub on arengus sarnaseid jooni limustega (näiteks: konuvakladel (Sipuncula)). Sarnaseid jooni on ka ehituses: mõlema kehapind on pehme ning kaetud limanahaga. Erineb: peamiselt ehitus ning ka eluviis: mõned rõngussid on röövtoidulised või parasiidid (siin saab ühist olla vaid järvekarpidega, kelle vastsed teatud ajahetke kaladel parasiteerivad). Ehitus rõngussidel: arenenud teisene kehaõõs ehk tsöloom, mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa!), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks. Pikk sooltoru; suus on hambuline hõõrel ehk raadula. Neerud metanefriidi tüüpi. Lahtine vereringe, süda
Meretigude ja karpide kodadest suveniirid, ehted. Ka kreemides, maskides (teolima) Looduses on limustel tähtis koht toiduahelates. Teod ise söövad mitmeid taimi, vetikaid, seeni ja samblikke ja ka röövtoidulisi liike, samuti söövad teod teisi tigusid. Samas on tigu ise toiduks paljudele mardikatele, kaladele, kahepaiksetele, roomajatele, lindudele ja imetajatele (siil, rebased, metssead). Mõne teo sees arenevad ka parasiitusside vastsed, kes ohustavad ka inimesi. Karbid filtreerivad veest toiduks pisivetikaid ja -loomakesi ning koos nendega eraldavad veest ka surnud organismide osakesi. Karbid kuuluvad kalade, lindude, imetajate, krabide ja meritähtede menüüsse. 7. Hk lülijalgsed: iseloomulikud tunnused ja esindajad (võrrelda omavahel: alamhõimkond vähid, kl ämblikulaadsed ja kl putukad). Välimuselt küll väga erinevad, kuid ka ühiseid jooni: • lüliline keha;
Surmatud saakloom imetakse tühjaks. Kuna suurte röövkärbeste imikärss on erakordselt tugev, võivad nad kättevõtmise korral enesekaitseks ka inimese naha läbi hammustada. Tekkiv valu ei jää millegi poolest alla mesilase või herilase nõelamisel tajutavale. Eestis on üheks tavalisemaks röövkärbseks ruuge-küttkärbes (Laphria flava). Röövkärblaste vastsete toiduspekter on üsna lai. Sageli on ka nemad rööveluviisiga, kuid tuntakse ka üsna palju liike, kelle vastsed toituvad taimedest ja kõdunevast orgaanikast. Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised, vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne. (Zooloogia ja botaanika instituut, 2010) Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased, kimalased, herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased.
· Peale Eesti levinud tüüpilisena veel Rootsis. Niite lubjakividel leidub loomulikult ka mujal maailmas. Keskkonnatingimused: · Kaltsiumirikas · Fosfori- ja lämmastikuvaene 7 · Kuiv · Tuuline · Õhuke huumuskiht Loodude loodusväärtused: · Pärandkultuuriväärtus; · Ekstreemse mikrokliima tõttu kujunenud erilised elukooslused; · Spetsiifiline elustik (samblikud, liblikad, taimeliigid); · Rekreatiivne väärtus; · Majanduslik väärtus karjamaana. Ohufaktorid: - Karjatamise lõppemine kadastikud, võsametsad; - Ehitustegevus taimestiku hävimine, ,,muru" ; - Kaevandamine taimestiku hävimine; - Väetamine (+saaste, prügi); - Tallamine (turism!); - Metsastamine; - Põlemine. LAMMI- EHK LUHANIIDUD Mageveega üleujutatavad rohumaad: · paiknevad jõe- ja järvelammidel;
Taime kuivades mürk laguneb, nii et tulikaid sisaldav korralikult kuivanud hein on ohutu. Tulikate taimemahl põhjustab nahapõletikku, nii et ka inimesed peavad tulikaid käsitledes ettevaatlikud olema ja kindaid kasutama. Mürgisuse tõttu rahvameditsiin tulikaid ei kasuta. Sõna "sardooniline" ('kibe, põlastav') tuleb Sardiinias kasvava sardiinia tulika Ranunculus sardous järgi. Kui inimene seda sööb, tõmbub tema nägu grimassiks. [viide?] Mõned putukad, näiteks liblikad Euplexia lucipara ja Orthosia gothica, toituvad tulikatel. Mõnda tulikat kasvatatakse ilutaimena ja neile on aretatud suuri eredaid õisi. Tulikas oli Türgi sultanite vägevuse sümbol. aid kandma. 24 5. Nõges (Urtica L.) Perekond on levinud kõikjal maailmas, kuid põhiliselt parasvöötmes. Nad on peamiselt mitmeaastased, mõned ka üheaastased rohttaimed, mõned ka põõsad.
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
