SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või puududa. Liblikalised 2 200 li
Lülidest moodustuvad pea, rindmik ja tagakeha. Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised. Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti. Putukate meelteks on nägemine (üsna halb, täppsilmadega esemete kuju ei erista, liitsilmad annavad mosaiikse pildi), kuulmine (tähtsam, kui nägemine, sest putukad suhtlevad helisignaalide abil), haistmismeel (üsna hea, lõhna tunnevad tundlatega), maitsmismeel (üsna hea, maitset
Sihktiivalised 8 klass Sihktiivalised Sihktiivaliste keha on piklik, veidi külgedelt kokkusurutud. Sihktiivalistest elavad Eestis tirtsud, ritsikad, sirtsud. Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on
Selts Prussakalised Liikide arv Eestis 5 liiki Silmad liitsilmad Suised mälumissuised Tundlad pikad harjastega kaetud tundlad Jalad 6 jalga Tiivad eestiivad, kattetiivad, tagatiivad Areng(moondeta/vaeg-või täismoone) vaegmoone Lõimetishoole puudub Toitumine kõigesööjad Enesekaitse haisunäärmed metsprussakas,harilik Esindajad(2) prussakas Sihktiivalised Ühepäevikulised 39 liiki 45 liiki enamasti 3 täppsilma turbansilmad, täppsilmad
Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili. Mõned kahetiivalised on kõigesööjad, mõned toituvad püsisoojaste verest ja lihast. Huvitav fakt on, et sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, kellel on vaja enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taime mahla. Kahetiivalised on pistmissuised, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja
Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus.
Putukate mitmekesisus KAHETIIVALISED Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised. Kärbsed, sääsed, parmud ja teised kahetiivalised kasutavad lendamiseks vaid esimest tiivapaari, tagatiivad on muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED
Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline,
Reguleerivad putukate arvu, lagundajad, on toiduks, mürgist saab ravimeid. · Miks on putukad edukas loomarühm? Nad on pisikesed, varjulise eluviisiga, paljunevad kiiresti, lendavad. · Putukate tähtsus looduses ja inimese elus. Tolmeldajad, osa toiduahelast, lagundajad, kahjuritõrje, kahjurid, toodavad kasulikke aineid, levitavad haigusi, rikuvad toitu. · Too välja liblikaliste, kahetiivaliste, kiletiivaliste ja mardikate oluklised tunnused. Kahetiivalistel on 1 paar tiibu, tagatiivad taandarenenud sumisemisekd. Kiletiivalistel on 2 paari kilejaid tiibu. Liblikalistel on väikeste soomustega kaetud suured tiivad. Mardikalistel on tugevad ja paksud kattetiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks. · Mesilaspere. Mesilasema muneb, Töömesilased ehk väikesed viljatud emased hoolitsevad vastsete eest, korrastavad taru, käivad korjel. Lesed ehk isased viljastavad mesilasema. Vastsetest arenevad töömesilased. Mõisted:
o Suistega hammustab lehe tükke ja peenestab need o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts.
Eestis on tavalisemad ritsiklaste ehk pikatundlaliste sugukonda kuuluvad lauluritsikas, heinaritsikas, kilk ja kaerasori. Tirtsulistest ehk lühitundlalistest on Eestis esindatud harilik niidutirts ja harilik rohutirts. Välisehitus Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad. Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli
PUTUKAD. KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad?
Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini. Pea koosneb kuuest lülist, mis on omavahel kokku kasvanud ning moodustavad ühtse ja tugeva peakapsli ehk -kihnu. Pea küljes on rida olulisi meeleelundeid ning suised. Suised on evolutsiooni käigus tekkinud muundunud jäsemetest. Nende ehituse järgi saab üsna kergesti kindlaks teha, millest see või teine putukas toitub. Vaatleme suiste ehitust kõigepealt prussaka näitel. Kohe torkavad silma massiivsed saagja servaga ülalõuad, mille ülesandeks on toiduosakeste
kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega
Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud.
Ainuõõssetel esineb kaks eluvormi vabalt ujuv meduus (üksik) ja kinnitunud polüüp (sageli kolooniatena). Meduusid arenevad polüüpidest vegetatiivselt, pungumise teel, polüübid meduusidest alati sugulisel teel, läbi vastsestaadiumi. Polüübist areneb polüüp pungumise teel. Enamik ainuõõssetest on röövloomad. Sigivad suguliselt (lahksugulised) või mittesugulisel teel (pungumine). Sügoodist areneb enamasti alati ujuv vastne plaanula. Valdavalt soolaste merede loomad Klass: Hüdraloomad Hydrozoa Eestis esinevad liigid ainult solitaarse polüübina. Tuntud liik on varshüdra Hydra oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora kaspia. Liikide arv: 5 Kirjandus: - Klass: Karikloomad Scyphozoa Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng keeruline, selle käigus esineb mitu vastse tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne).
Referaat Kiililised Jüri Gümnaasium 8.r Kristin Sõber 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Kiilid lk 4 3. Kokkuvõte lk 7 4. Kasutatud kirjandus lk 8 Sissejuhatus Kiililisi iseloomustab kõige enam nende sihvakad võrkjad neli tiiba, suurte silmadega pea ja pikk ja saleda tagakehaga. Kiililiste keha on tavaliselt erksalt värvunud , enamasti sinise või rohelise kirju . Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Kiililiste liike on üle 4500, Eestis aga 57 liiki .Kiililised on röövtoidulised , nad püüavad saaki õhust ning söövad kõike kellest jõud üle käib .Saaki nad aga püüavad võimsa labidja või kopalaadse alahuulega ehk püünismaskiga
lõugtundlad, kobijad, sugaküünised, kaheksa lihtsilma. Tähtsamad meeleelundid: lõugkobijad, tundekarvakesed, jalad. Toit ja toitumine: putukatest,kelle ta seedenõredega lagundab, hiljem omastab ta vedela toidu, kehaväline seedimine. Hingamiselundid: raamatkopsud, trahheed. Erituselundid: eritustorukesed. Putukad (rohutirts): elavad niitudel ja heinamaadel. Välisehitus: pea, rindmik, tagakeha, kolm lihtsilma, kaks liitsilma, kuus jalga. Tähtsamad meeleelundid: kuulmiselund, suised, tundlad. Toit ja toitumine: lehetükke, hammustab ja neelab alla. Hingamiselundid: trahheed, trahheoodid. Erituselundid: malpinghi sooned. Ämblikud lõugkobijad lõugtundlad pearindmik neli paari jalgu sugaküünised
enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas
Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised. Suiseid on nelja tüüpi: haukamissuised, libamissuised, pistmissuised ja imemissuised. (Teder) Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad ja mälumispinnad. Röövtoidulistel on ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning tükkide rebimiseks. (Teder)
poorid, mille kaudu pääseb vesi keha sisemusse. Vesi kannab sinna toidu ja hingamiseks vajaliku hapniku ning viib välja elutegevuse jääkained. Käsnal ei ole kudesid ega elundeid. Samuti puuduvad närvisüsteem, meeleelundis ja erituselundid. Käsnad sigivad pungumise teel ja sugurakkude abil. Pungumine: keha välispinnal moodustunud pungad jäävad tavaliselt emaloomaga ühendusse, nii moodustuvadki kolooniad. Suguline: viljastatud munarakust areneb ripsmetega ujuv vastne, kes mõneaja pärast kinnitub sobivale kohale veekogu põhjas ja areneb käsnaks. Käsnal arenevad nii emas- kui ka isassugurakud samas loomas, kuid munaraku viljastab siiski teiselt loomalt pärit seemnerakk. Näited: järvekäsn, pesukäsn, klaaskäsn veenuskorv Tähtsus: nad on looduse biofiltrid, mis puhastavad vett orgaanilisest hõljumist. 25. AINUÕÕSSETE EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMAD, TÄHTSUS Ainuõõssed on lihtsa ehitusega veeloomad, kelle kehas on üks suur õõs.
õhu partneri leidmine (näiteks suguferomoonid paljudel putukatel), aga nii saadakse informatsiooni ka vaenlase olemasolust. Lisaks ülalmainitud tundlatüüpidele võivad erinevatel putukatel esineda ka nuijad (enamus päevaliblikaid), saagjad (paljud naksurlased), põlvjad (kärsaklased) tundlad. Lisaks neile on mitmeid harvaesinevaid tundlavorme. Suised- Pea alaosas asub putukatel suu. Suu ümber asuvad suised - ülalõuad (lad. k. mandibulae), alalõuad (lad. k. maxillae) ja alahuul (lad. k. labium), mille abil putukad toituvad. Putukate suised on arenenud ürgsete vormide jäsemetest, suuava ülalt kattev ülahuul on aga näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised evolutsiooni käigus omandanud erinevaid vorme. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised: Haukamissuised Libamissuised Pistmissuised Imemissuised Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
