75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4 Selts kiletiivalised (Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel putukatel on teatud tunnused. Lülijalgsete hõimkond Lülijalgsed ehk atropootide (Arthropoda) alla kuulub üle 80% tänapäeva loomaliikidest. Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass on putukate klass. 1. Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid merelised lülijalgsed, kellest enamik kuulusid põhjaelustiku hulka.
Putukate välisehitus Hoolimata sellest, et putukad on väga liigirikas loomarühm, kelle hulgas kohtame suurt hulka erineva eluviisi ja väljanägemisega loomi, on nende kehaehitus üldplaanis siiski sarnane. Putukate keha jaguneb kolmeks tavaliselt hästi eristatavaks osaks: pea, rindmik ja tagakeha. Kõik need kehaosad koosnevad hulgast eri kujuga lülidest. Nagu kõigil lülijalgsetel, on ka putukate keha kaetud kergest, kuid kõvast kitiinist koosneva välisskeletiga. Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini.
Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline,
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad
Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud.
Ainuõõssetel esineb kaks eluvormi vabalt ujuv meduus (üksik) ja kinnitunud polüüp (sageli kolooniatena). Meduusid arenevad polüüpidest vegetatiivselt, pungumise teel, polüübid meduusidest alati sugulisel teel, läbi vastsestaadiumi. Polüübist areneb polüüp pungumise teel. Enamik ainuõõssetest on röövloomad. Sigivad suguliselt (lahksugulised) või mittesugulisel teel (pungumine). Sügoodist areneb enamasti alati ujuv vastne plaanula. Valdavalt soolaste merede loomad Klass: Hüdraloomad Hydrozoa Eestis esinevad liigid ainult solitaarse polüübina. Tuntud liik on varshüdra Hydra oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora kaspia. Liikide arv: 5 Kirjandus: - Klass: Karikloomad Scyphozoa Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng keeruline, selle käigus esineb mitu vastse tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne).
antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe. Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
Devon Kasvas käiade mitmekesisus ja toimus nende laialdane levik. Käiadest evolutsioneerusid neljajalgsed, kes asustasid maismaa. Kivistisi: taimede spoorid, käiad,vanimad neljajalgsed, kärbid, teod ja käsijalgsed. Karbon Taimestik oli lopsakas osjad, kollad, sõnajalad. Taimede mattumisel tekkisid kivisöe-lademed. Poolustel leidis aset mandrijäätumine. Kiiresti kasvas maismaaselgroog-sete jalülijalgsete mitmekesisus. Osal putukatel tekkis lennuvõime. Kiiresti evolutsioneerusid algelised kahepaiksed. Ilmusid roomajad. Perm Kasvas paljasseemnetaimede osatähtsus. Selgroogsete hulgas olid ülekaalus kahepaiksed. Kiiresti kasvas luukalade mitmekesisus. Tekkis Pangea hiidmanner. Ajastu lõpul leidis aset Maa ajaloo suurim massiline väljasuremine, hävis üle 90% mereliste selgrootute rühmadest. Triias Maismaataimede hulgas olid valdavad paljasseemnetaimed, okas- ja hõlmikpuud, palmlehikud ning sõnajalad
FOTOSÜNTEES HINGAMINE orgaaniliste ainete moodustumine, orgaaniliste ainete lagunemine, süsihappegaasi neeldumine, süsihappegaasi eraldumine, hapniku eraldumine, hapniku neeldumine, energia talletamine orgaanilistes ainetes, energia vabanemine, toimub ainult valguse käes, toimub nii vaguses kui ka pimedas, toimub kloroplaste sisaldavates rakkudes. toimub kõigis elusates rakkudes. 22. LOOMADE TUNNUSED Loomad on võimelised liikuma ringi ja nad reageerivad keskkonna muutustele ärritusega. Loomad totiuvad orgaanilisest ainest, mida toodavad taimed. Loomad eritavad elutegevuse käigus süsihappegaasi ja lämmastikku, aga vajavad elamiseks hapnikku. Loomad ei kasva kogu elu ja nende keha koosneb paljudest organitest. Loomad sigivad suguliselt ja mittesuguliselt. Loomad arenevad kas moondega või ilma. Loomade järglased vajavad vanemate hoolt ja toitmist
) • lülilised jätked (jalad, tundlad jm). VÄHID Esindajad: jõevähk, vesikirp, tõruvähk, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, aerjalalised), keldrikakand Elukoht: mage või soolane vesi, ka maismaal (keldrikakand). Liikuvus: Liiguvad vabalt / liikumatud (tõruvähid) Hingamine: lõpustega , ka maismaal elavad Suurus: 0.1mm - 4 m Keha: kolm piirkonda: pea, rindmik, tagakeha. Pea ja rindmik kokku kasvanud, katab kilp Tundlad: 2 paari Suu ümber kolm paari jätkeid toidu peenestamiseks Silmad: 2 liitsilma (mosaiikne nägemine) Kasvamine: kestumine (kooriku vahetamine, see ei veni. kui jääb väikseks, laseb maha, siis kasvamine kiireneb. Kestub mitu korda eluea jooksul) Elu pikkus: 3 kuud (vesikirp) -20 aastat (jõevähk) Tõruvähid ÄMBLIKUD Esindajad: vesiämblik, skorpionid, lestad, puugid, koibikud
kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale. Tema röövik on monofaag, toitudes ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. 2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid 5 peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine. Sellisteks elupaikadeks on Eestis jõgesid ääristavad puuribadega niidud, mis pakuvad tuulevarju, kus leidub röövikute ja valmikute toidutaimi. Mustalik-apollode kaitsmisel tuleks arvestada eelkõige tema elupaiganõudlustega. Tuleks säilitada veekogude äärsed puuribaga poollooduslikud rohumaad. (Tartu Ülikool Loodus-ja tehnoloogiaosakond, 2008 )
Eristatakse välishingamist, mis seisneb gaasivahetuses organismi ja väliskeskkonna vahel ning sisehingamist ehk koe- e. rakuhingamist, mis seisneb hapniku toimel toitainete lagundamises. Difusioon põhjustab komponentide kontsentratsioonide ühtlustumist, N. 02 liigub sinna, kus teda on vähem). Lõpused, trahheed, kopsud (lindudel õhukotid). 3.2. Vere transport Amööbidel - läbi raku pool-läbilaskva membraani. Alamatel loomadel N. limustel, putukatel jt. lülijalgsetel esineb lahtine vereringe, külm, värvitu verelaadne hemolümf voolab paiguti soontes, paiguti kudede vahel. Lühikesed veresooned juhivad hemolümfi südamesse ja südamest välja, kuid ülejäänud kehas vedelik liigub vabalt loomade kudede vahel. Süda on väga lihne, meenutades enam pulseerivat toru. Mõningate raamatute järgi ei nimetatagi seda südameks, veri liigub soonte kokkutõmbe tõttu
nende taimede põllul enam putukamürke vaja kasutada. Näiteks on viidud kartulitaimedesse mullabakterite geene (pärilikkusainet), mistõttu hakkavad taimed tootma aineid, mis on kartulimardikale mürgised. Selline mürk on ohtlik vaid kindlale putukaliigile ega kahjusta teisi loomi või inimest. Niisuguseid taimi nimetatakse GM- taimedeks ehk geneetiliselt muundatud taimedeks. Pilt ja alltekst: Kartulimardikad on ohtlikud kahjurid (pildil valmik ja vastne), kes võivad põllul kiiresti hävitada kogu taimede lehestiku. --- 45 Kuidas selgrootud söövad? Selgrootute toitumisviisid on väga mitmekesised. Osa veeloomi on filtreerijad, kes sõeluvad veest toiduosakesi või väikseid organisme. Käsnad ja karbid veedavad kogu elu ühel kohal ja saavad toidu neist läbi voolavast veest. Karpidel jäävad veega kehaõõnde sattunud mikroorganismid lõpuste külge, mille ripsmekesed need edasi suuavasse toimetavad
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
