Vajaduspõhisus tekkis ka seetõttu et II MS oli kaasa toonud traumasid,kus inimesel oli tekkinud afaasia(kõnevõime kadu/piiratud kõnevõime). PSL on piirteadus, mis kasutab mitmete teaduste teadmisi. ¤ Biheivioristlik PSL (Osgood, Skinner) põhiseisukohad: kõnelema õpitakse imiteerimise teel; keelenormile vastavad sõnad ja grammatilised vormid leiavad täiskasvanutelt positiivse või negatiivse kinnituse, mis määrab nende omandamise; omandatavad operatsioonid on assotsiatiivset laadi; peamised keeleüksused on sõnad. Rõhutatakse selliste operatsioonide nagu vaatlus,modelleerimine ja jäljendamine osatähtsust keele omandamisel. Keskendusid käitumisele, vaatasid kõnet kui käitumist. Probleem seisnes selles et koolkond ei selgitanud kuidas tekib spontaanne kõne, nad käsitlesid kõnet kui reaktsiooni millelegi(inimesel aga tekib ka ise reaktsioon/stiimul midagi öelda ilma et keegi peaks teda n.ö pudeliga viskama
Võgotski koolkonna tegevusteooria. Kolmanda etapi kujunemist on rohkem mõjutanud kognitiivne psühholoogia (uurib peamiselt teadmiste ja inimkäitumise vahekorda), suhtlemisteooria (kommunikatsiooniteooria) ning keeleteaduses semantika ja pragmaatika areng. Nimetatud keeleteaduse seisukohad kajastuvad suurepäraselt H. Õimu töödes. Kognitiivse psühholingvistika iseloomulikud jooned on järgmised: • Peamine üksus uurimisel on ütlus, mida käsitletakse suhtlemissituatsiooni komponendina. • Kõneaktis uuritakse kõiki reaalselt esinevaid operatsioone (nii keelelisi kui psühholoogilisi), eristatakse keelelisi ja metakeelelisi operatsioone. • Lapse kõne arengut selgitatakse tema kognitiivse arengu ja suhtlemise koosmõju seisukohalt. Psühholingvistika on noor teadus ja ühtlasi piirteadus. Seetõttu on üle võetud paljud psühholoogias, keeleteaduses ja teistes lähedastes teadustes kasutatavad uurimismeetodid.
? Kui palju on mul vahendeid/oskusi, et mõtet/teadmis edasi anda, kas on piisavalt?? ---------------------------------- Tekkis vajadus PsL kujunemise järele, sest haridus arenes eelmine sajand tugevalt; arvutid hakkasid kujunema. Puudus tervikteooria (sh poliitilised ja keelelised barjäärid). Vajadus uurida: 1) künemehhanismi ja keelesüsteemis seost 2) küneloome ja taju operatsioone, nende sõltuvust keelest 3) loome ja taju sarnasusi/erinevusi, suhtlemisakti tervikuna 4) kõnemehhanismi kujunemist 5) loomet ja taju sõltuvalt kõne funktsioonidest (kellele mida ma püüan seletadak; need protsessid sõltuvad kellele räägin) 6) keelelise ja metakeeleliste operatsioonide rolli (metakeeleline op, mis me teeme keele teadvustamiseks.) nt püüan häälikute järjekorda sõnas seada, siis on vaja
Naeratud, pilgu fikseerimine, häälitsused.Laps ootab täiskasvanult sõbralikku tähelepanu, see võimaldab rahuldada tema esmaseid vajadusi. Tegevuslik-situatiivne: 0.6-3 a. Suhtlemine läbi praktilise koostöö ja selle huvides. laps tegutseb täiskasvanu kõrval. Täiskasvanu rolliks on olla lapsele heatahtlik abiline ja hindaja ja lapse tegevust reguleerida. Last huvitab oma tegevuse tulemus, peamiseks suhtlusviisiks on praktilised operatsioonid esemetag, millele lisandub kõnekate. Isikulise kontakti osakaal suureneb, kuid veelgi kiiremini areneb tegevuslik suhtlemine, mis nõuab lausete kasutamist. Situatsiooniväline-tunnetuslik: 3 - 4,5-5,5 a. Laps ootab suhtlemisest täiskasvanuga tunnustust, tähelepanu ja koostööd. On hinnangute suhtes väga tundlikud. Täiskasvanu on teadmiste allikas ning peavad vastama küsimustele: Mis see on? Kuidas teha? Miks see on niisugune?
üksust). Oma väikese mahu tõttu võimaldab sõnaühend pöörata tähelepanu just neile semantilistele tunnustele, millega parajasti tegeldakse: sõna leksikaalsele tähendusele (värske leib, värske ajaleht), sõnavormi grammatilisele tähendusele (ulatas vennale, pani riiulile) ning sõnavormi formaalsetele tunnustele (jalutas kepiga, jalutas kepita) nende ühtsuses. Kõnearenduses on lähteüksuseks lause kui minimaalne ütlus. Lauset käsitledes selgitatakse välja sõnavormi ja sõnajärje semantiline (tähenduslik) roll. Lauseid rinnastavalt seostades ja üksteisesse sisestades omandatakse oskus moodustada keerulisemaid struktuure (Pall on punane. Pall veeres kapi alla —> Punane pall veeres kapi alla). Teine eesmärk on õppida muutma lauseid kontekstisidusateks. Näiteks: Kari sõi karjamaal. Suured kased kasvasid karjamaal. Karjane jalutas kaskede all
sisekõne kujundajaks. Lapse sisekõne areneb välisest egotsentrilisest kõnest ning täiskasvanul on heaks võimaluseks ülesannete ja toimingute juures kommenteerida ja panna ka laps arutlema. Mis on kõnetegevus ja selle kategooriad? Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne, seda teenindab psühhofüsioloogiline mehhanism. Kõnetegevus on verbaalne suhtlemine ja verbaalsete tunnetusprotsesside kulgemine, st need suhtlemisaktid ja psüühilised operatsioonid, mille vahendiks on keel. Kategooriad: Keel, kõne ja kõnevõime. Mille poolest erinevad keel ja kõne? KEEL KÕNE Sotsiaalne Individuaalne Psüühiline Psühhofüsioloogiline Omab tähendust Väljendab mõtet Suhtlemisvahend Suhtlemisviis
1. Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega). 2. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). 3. Uurima peab midagi, mida ei näe. 4. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. 5. Keele reeglid on süntagmaatilised (kõnes näha) ja paradigmaatilised (kõnes pole näha) 6. Keele struktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia. 5. Strukturalismi mõisted: 1. keeleüksus e -element ühe keele kategooria esindaja; 2. distributsioon e jaotumine mingi elemendi kõikide kontekstide summa; 1. distributsioon on kas distinktiivne (tunnused ei sõltu kontekstist) või komplementaarne (tunnused sõltuvad kontekstist); 3. süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend 4
Keelekontakt: substraat, adstraat, superstraat. Austraalias olid maad jaotatud selle järgi kes mis keelt rääkis. · Analüütiline- vrd ee k laua peale · Sünteetilised- vrd ee k lauale · Polüsünteetilised väga palju morfeeme sõna küljes Nt. Gröönimaal kalaalisuuti k e innuiti k: tusaa+nngit+su+usaar+tuaannar+sinnaa+nngi+vip+putit 'sa lihtsalt ei saa end uskuma panna, et sa kunagi enam ei kuule'. Morfeem: on väikseim tähendusega keeleüksus, on oluline tähendus. Nt. Majades- tüvi-maja+ mitmus-de+seesütlev kääne ehk inessiiv-s. Kuidas morfeeme liidetakse. 1.Esmaspäeval võtan raamatukogust uue0 raamatu0 lugemiseks. 2. On Monday I will take a new book to read from the library. · Sünteetiline väljendusviis · Abisõnad e analüütiline väljendusviis · Reduplikatsioon-tüve v mingit osa korratakse ja saadakse uus tähendus. Nt. Vanavanaema ja vanavanaisa
KEEL · Keel on inimesele omane häälikutel rajanev hierarhiliselt- kõikides keeltes eksisteerivad organiseeritud märgisüsteem. Eristatakse keele kahte vormi: · keel kui süsteem, eripärane kood(mismoodi seda kasutatakse.. ) · kõne kui selle koodi kasutamine ehk keele avaldumine teksti ja kõnetegevusena. Kõne viitab sellele, kuidas kasutatakse keelt suhtluseks, kuid see pole ainus võimalus, kasutada võib ka muid märgisüsteeme nt viipekeel · suuline-kirjalik kõne on keele kaks vormi, mis esinevad paralleelselt. Kirjalikku kõnet peab õppima, nt 5-6 aastased lapsed, suuline kõne on loomupärane nt 1a. Inimesi iseloomustab verbaalne kõne- võime kõnet produtseerida ja teiseks teksti mõistmine- arusaamine verbaalselt esitatud materjalist. Verbaalse voolavuse test- minuti aja jooksul pannakirja niipalju loomi kui meelde tuleb vms Põhiküsimused kursusel · Kuidas mõistavad inimesed teateid? Kuidas suudavad nad seda te
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
totaalne alaalia sensoorne alaalia motoorne alaalia monosensoorne alaalia 16. Kuulmispuudega lapse auditiiv-verbaalse õpetuse kõige esimene ülesanne on õpetada laps: helisid eristama sõnu mõistma kuulama 17. Düslaalia/müofunktsionaalse puude tunnuseks on raskesti hääldatava hääliku ärajätmine sõnas hääliku moonutatud hääldus hääliku kestuse ja kõrgus muutused sõnade hääldamisel häälduslikult keerulise hääliku asendamine lihtsamaga 18. Milline kõneloome tasand on kahjustatud alaalia korral? kõne realiseerimise tasandil kõnemotoorika tasandil mõtte hargnemise tasandil keelelis-sümboolne tasand 19. Milliste häälikute hääldamise ajal ei ole vajalik neeluluku sulgus? S V L M N 20. Milline väide ei ole tõene? Kuulmispuudega inimese kõne kvaliteet: ei sõltu kuulmispuude avastamise ajast sõltub lapsevanema pühendumisest lapse kõne arendamisse sõltub lapse arengu tasemest ei sõltu kuulmispuude astmest
II loengu kokkuvõte Mitmekeelseteks võib lugeda ka neid lapsi kes omandavad murret või dialekti . Ka see on kakskeelsus kui laps õpib lisaks emakeelele kõrvale viipekeele. Kakskeelsena peab omandama kõike topelt : erinevate sõnade hääldamine ( kirjutamise puhul ka ortograafia), sõnavara ja sõnavormid, oskuse moodustada lauseid ning oskuse moodustada mõlemas keeles teksti. Teksti loomine on oluline, sest teksti abil saame suhelda ja teksti abil saame omandada ka uusi teadmisi. Keele omandamises on tähtis ka kultuuriga seotud oskused ning kakskeelsel lapsel tuleb tähhele panna kahe keele omavahelisi mõjusid. Edukal keeleomandajal on vaja häid auditiivseid ja motoorseid võimeid (Kui esimene keel on omandatud loomulikult aga teine keel omandatakse juurde õppides klassis). Oluline on ka hea kuulmismälu, tähelepanu ja keskendumine, enesekontroll, soov suhelda, vigade kartmatus ja muidugi motiveeritus ning kõrge meta-kognitiivsus (
o Kumulatsioon ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang (sing PST) o Muutumine sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya k eitussufiks: -hira (amryekihira jahtimata), hra (yonohra- söömata), -pira (timpira andmata). Morfeem ...on väikseim tähendusega keeleüksus Nt majades = 3 morfeemi: 1. Maja + 2. mitmus de (mitmuse tähendusega rohkem kui üks) + 3. Kohta märkiv seesütlev kääne ehk inessiiv s Tähtaeg 1.november. Koostada ühe maailmakeele ülevaade. Tuhat keelt elavad, ohustatud ja hääbunud + keelte atlas + eesti-ingise keeleteaduse sõnastik Kuidas morfeeme liidetakse: 1. Esmaspäeval võtan raamatukogust uue0(peitmorfeem) raamatu0 lugemiseks. 2. On Monday i will take a new book to read from the library. 1
Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika) - Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel) Inimkeele olemuslikud omadused 1. Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus kehtib ainult sümbolite puhul. 2. Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus igal sõnal on oma terviklikkus, kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, kõnetempo, t
inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja
moodustamine ja liitmine sõnadeks; süntaks sõnade liitmine osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks; semantika keelelised tähendused; pragmaatika keele kasutus mitmekeelses kontekstis. Foneetika ja fonoloogia foneetika uurib häälikuid ja nende muutumist kõnevoolus. Artikulatsioon, kõneakustika, -taju. Foneetika on teadus, mis uurib inimkõne üksusi häälikuid artikulatoorsest(kõneorganite tegevus kõneloome protsessis), akustilisest(häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilisi omadused) ja pertseptiivsest(häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamine ja tajumine) aspektist. Pertseptiivse e tajufoneetika eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav
(keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant Anafoor keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks Analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente Areaalne liigitus jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv märgib objektide hulka (ainsus või mitmus) Aspekt väljendab verbiga väljendatava sündmuse ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon vastandus grammatilise kategooria 2 liikme vahel, 1 markeerimata ja II markeeritud Definiitsus vastava nimisõnafraasi referendi tuntus või tundmatus parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea
Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2
inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja
inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja
millel on oma kindlad kasutusalad. 9. Keeletüpoloogia keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine. 10. Grammatiline kategooria koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused. Näiteks kääne, aeg, isik. 11. Keeleuniversaalid vt ette poole. 12. Häälik Väikseim kuuldeliselt erisatatav inimkõne üksus. 13. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus Tähistaja on vorm, mida antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, tähistatav on pilt. Kaksikliigendus: Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks: h, o, b, u, n, e. See on teine liigendus. 14. Kõnekommunikatsiooni ahel
mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa. implikatiivsed universaalid omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a mitteimplikatiivsed kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale) absoluutsed üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine) universaalne tendents lubab mingeid erandeid 22. Häälik- liigitus kõneloome seisukohast Häälik- Foneetika põhiüksus - häälik- on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Tähtsamad hääldusviisid on · klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg, õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud),
Näiteks Ehatähel ja Koidutähel on sama osutus aga mitte tähendus. Reeglipärane seos märgi, tähenduse ja osutuse vahel on see, et märgile vastab kindel tähendus ja sellele tähendusele kindel osutus (aga selle juurde ei kuulu ainult üks märk) Sõnad osutavad tavaliselt sellele, mis on nende tähendus või millest tahetakse rääkida. Tõestas, et kui a=a,(võrdsus, identsus) siis võrreldakse omavahel mitte asju vaid märke. A=A koidutäht on koidutäht ehk analüütiline ütlus et tõene, kehtiv A=B - koidutäht on ehatäht ehk sünteetiline ütlus. Uusi teadmisi analüütilises vaatluses ei saa,küll aga saab neid sünteetilises ütlemises. Sünteetilised vaatlused lisavad väärtuslikke täiendusi meie teadmistele Nt ,,Minu ema ainus tütar olen mina." -Toob välja kaks erinevat märgitüüpi:nimi ja deskriptsioon. Nimi: Üldnimed- telekas, kapp, koer, pegasus(igasugust tiibadega hobust saab nimetada pegasuseks)
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid
vallaline, rääkima vaikima, ostma müüma, alistama alistuma, lõpp algus, jah ei, hästi halvasti, rohkem vähem. Antonüümid pole seega sugugi sõnad, mis on tähenduselt teineteisest võimalikult erinevad. Nt sõnadel riigikogu ja küülik, kalkun ja tango tähenduslik ühisosa puudub ning nad ei ole antonüümid. 19. Lause ja süntagma - süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend. Lause on keeleüksus, mis on grammatiliselt ja intonatsiooniliselt vormistatud ning kannab terviklikku mõtet. Lause on grammatiliselt sõltumatu teksti osa, süntaksi põhiüksus. Lause peamine tunnus on teate edastamine vastuvõtjale. 20. Süntaktilised seosed ja lauseliikmed - Lauses kindlaid semantilisi ja pragmaatilisi funktsioone täitvad moodustajad esinevad lauseliikmetena. Lauseliikmetel on kindel vorm ja süntaktilised (käitumis) omadused. Mõnikord on lauseliikmeid
1. Sissejuhatus Keeleteaduse alused Foneetika Mart Rannut [email protected] Teemad 1. Kõneakt 2. Foneetika koht keeleuurimises, uurimisvaldkond ja harud 3. Kõneloome 4. Kõne akustika 5. Kõnetaju ja tuvastus 6. Häälikute liigitus ja IPA Vokaalid ja diftongid Konsonandid Prosoodia (kvantiteet, rõhk, toon ja intonatsioon) Kirjandus 1. Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika 2. Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. 3. Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. Mentaalne leksikon Kuidas kõlab Mida tähendab Kuidas kirja pannakse
õpilaste arvust 0,72% 11,29% 2,78% *Arv peegeldab ainult neid tavaklasside lapsi, kelle erivajadus on teada ja/või kellele rakendatakse tugisüsteeme . Allikas: erivajadustega laste õppimisvõimalused. Riigikontrolli audit 2006. Suhtlemine Partnerite vastastikune mõjutamine mingil eesmärgil Suhtlemisstrateegia Taktika e vahendid Kõneloome ja -taju Suhtlusmotiivid Motiivide kujunemise valdkonnad: Ühistegevus Soovin Füüsilised vajadused Tunnetuslik huvi Vaja Tajutud tekst Peab Keelekasutuse funktsioonid Suhtlemine Informatiivne Tunnetustegevust teenindav Reguleeriv-planeeriv funktsioon Suhtlemine sõltub Psüühilisest arengust (taju, mälu, mõtlemine),
saj. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtusest, mis üksteisest erinevad ning on osalt määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. FONEETIKA 8. Foneetika uurimisvaldkond. Kõneakti mõiste foneetikas. Foneetika tegeleb kõneloome- ja tuvastusega ja akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ül on luua selline süsteem, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maaima keelte häälikulisi ressursse. (Artikulatoorne foneetika e kõneloome uurimine, akustiline foneetika e kõnesignaali analüüs, auditiivne e tajufoneetika e kõne tuvastamine) Kõneakti all mõistetakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe. Üldistatult viis etappi: 1. Sõnumi kodeerimine - mõte, mõistestamine (sõnumi tähendusesituse kujutamine vastavalt mõttele)ja keelendamine (tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi) 2. Sõnumi tootmine - neuraalne ja füsioloogiline tegevus (artikulatoorne foneetika).
Allofoon - foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest v Allomorf - morfeemi variant Anafoor - keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana Analüütiline keel on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente. Areaalne liigitus - jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse. Artikulatoorne foneetika - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv - grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu Aspekt grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon - vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust
häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Allomorf: morfeemi variant Anafoor: keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana Analüütiline keel: on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente. Areaalne liigitus: jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse. Artikulatoorne foneetika: uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv: grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu Aspekt: grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon: vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud
Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
3 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
o Asi, mis väljendab midagi võib olla erinevates kohtades Saatja kanal vastuvõtja II Foneetika ja fonoloogia Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Häälikute ja häälduse metakeel: [u:] Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
