Prantsuse kuningriik on kriisis (0)

Prantsuse kuningriik on kriisis
18. sajandi lõpul oli Prantsusmaal absolutistlik monarhia . Prantsusmaad valitses Louis XVI stiilis “Pärast meid tulgu või veeuputus ”.
Ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. Eelistatud seisusteks olid vaimulikud ja aadlikud. Nende käes olid kõik tähtsamad riigiametid, ligi 1/3 maavaldustest ning nad ei pidanud makse maksma. Kogu maksukoorem lasus kolmandal seisusel.
Prantsusmaa majanduslik olukord läks üha halvemaks. Pikaajalised sõjad ja kuningapoja priiskav eluviis nõudsid tohutuid kulutusi. Riigikassa täitmiseks tõsteti pidevalt makse. 1787. ja 1788. aastal tabas Prantsusmaad ikaldus .
Pidevalt halvenevale majanduslikule olukorrale lisandusid vastuolud ühiskonnas. Talupojad olid küll isiklikult vabad, kuid rahulolematud sellega, et pidid kandma mitmesuguseid koormisi. Tekkiv kodanlus – rikkad kaupmehed , arstid, advokaadid jt – soovis aadlike ja vaimulikega võrdseid poliitilisi õigusi.
 
Revolutsiooni algus
Generaalstaatides ilmnesid juba alguses saadikutevahelised vastuolud. Kolmanda seisuse esindajad nõudsid uut hääletamisolukorda. Kuna selles vaidluses üksmeelele ei jõutud, lahkusid kolmanda seisuse esindajad Versailles ’ st kuulutasid end Rahvakoguks – kogurahva esindusorganiks, mille otsuseid ei ole kuningal õigus tühistada.
Rahvuskoguga ühines ka osa aadlike ning vaimulike saadikuid. Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks koguks, mis pidi koostama Prantsusmaa jaoks põhiseaduse ehk konstitutsiooni ning panema seega aluse uuele riigikorrale.
Samal ajal kasvas ühiskonnas rahulolematus ning rahva poliitiline aktiivsus. Eriti rahutuks muutus Pariisis, kus rahvas relvastus ning hakkas looma kodanikukaitset – rahvuskaarti. 14. juulil 1789. aastal vallutati rahva hulgas vihatud ja monarhia sümboliks peetud Bastille [bas’ti] kindlus Pariisis. See sündmus tähistabki revolutsiooni algust.
Terror
Revolutsiooni päästmise vahendina nägid jakobiinid piiramatu ja vägivaldse võimu ehk diktatuuri kehtestamist.
1793. aasta juulis tapeti revolutsiooni üks populaaresemaid juhte Jean Paul Marat. Tema mõrva kasutasid jakobiinid ära, kutsudes oma poolehoidjaid üles kätte maksma. Revolutsioonilise valitsuse kohuseid hakkas täitma Rahvapäästekomitee, mille juhiks sai kõigi vastu sallimatu M. Robespierre . Tema koondas enda kätte koos paari lähima abilisega piiramatu võimu. Algas poliitiliste vastaste sihikindel karistamine ning hävitamine. Rahvuskonvendis võeti vastu ka eraldi otsus, millega kuulutati kahtlaseks kõik, kes ei ole tõestanud oma ustavust revolutsioonile.
Jakobiinide diktatuuri ajal hukati üle 40 000 inimese. Enamik terrori ohvritest pärines aga lihtrahva hulgast. 1793. aasta oktoobris hukati ka kuninganna Marie Antoniette.
Terrori poliitika teostamisel ilmnesid peagi jakobiinide endi seas vastuolud.
Robespierre tembeldas temaga mittenõustuvad kaaslased samuti revolutsiooni vaenlasteks ning saatis nad giljotiini alla. 1794.aasta aprillis ütles Danton enne hukkamist: “Robespierre, sa tuled mulle järele!”
Need sõnad osutusid prohvetlikuks. Rahvuskonvendis ja kogu riigis süvenes vastasseis Robespierre’i hirmuvalitsusele. Pealegi oli Prantsusmaa välispoliitiline olukord paranenud ning karmikäeline poliitika tundus paljudele üleliigsena. Rahvas tundis, et jakobiinide valitsemine ei olnud neile kergendust toonud . 1794. aasta juulis arreteeriti Robespierre ja tema lähimad kaaslased ning hukati järgmisel päeval. Nii kukutati jakobiinide diktatuur