10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-09-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
121 laadimist
Kokku alla laetud
3 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
trintsu03
Õppematerjali autor
Pearõhk on tavaliselt 1. silbil, kaasrõhk 3., 5. jne silbil, paarisarvulised silbid on reeglina rõhutud. Kõnetaktipiir on enamasti rõhulise silbi ees. Omaette kõnetaktiks saab olla vaid kolmandavälteline silp, mis on tingimata rõhuline. Eesti keeles on 2-taktiline (-jalaline) traditsioon. Rõhk on mõne silbi (sõnarõhk) või sõna (lauserõhk) intensiivsem hääldus. Rõhu ülesanded: 1) kõne liigendamine sõnadeks ja kõnetaktideks 2) pikkades silpides II ja III välte võimaldamine. Pearõhk sõnaalgulises silbis. Järgsilbid kaasrõhulised (nende ees kerge teha pausi) või rõhuta (pausi tegemine nende ees ebaloomulik). Lauserõhk on vajalik: 1) võimendus e. emfaas 2) uus ja vana teave e. reema (suurema rõhuga) ja teema 3) moodustajastruktuur (erinev tähendus sõltuvalt sellest, milline liitsõna osa rõhutatud on: tunnitöötasu). Eesti keele silbitamisreeglid: 1) konsonantide vaheline üksik vokaal kuulub järgmisse silpi: ka-la
vastama kahele tingimusele: tal peab olema tähendus, tal peab olema häälikuline kuju · Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ja tähistatav 4. Keel kui märgisüsteem! · Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü
3) silbi liik (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad) 4) sõna pikkus 5) kõne kiirus: aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas. 46. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised 3 faktorit: 1) 2 silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses 2) põhitooni liikumine: I välte puhul on vokaali esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul, siis langeb järsult. 3) intensiivsuskulg III välde erineb II-st pingsuse poolest. 47. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)
Silp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti keeles on rõhu ülesanne tähistada sõna algust. Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. 1) Rõhulisele silbile järgneb üks rõhutu silp : e-ma 2) Rõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut silpi : Tüd-ru-kud Välde. Lühike häälik : g,b,d. Pikk häälik : k,p,t. Ülipik
silp on lühike; kui 1. silp on pikk, on 2. silbi vokaal lühike jms 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised kolm faktorit: kahe silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses Q1: lühike poolpikk (silpide suhe 0,7) Q2: pikk lühike (silpide suhe 1,5-1,7) Q3: ülipikk vaeglühike (silpide suhe 2-2,5) põhitooni liikumine: I välte puhul on täishääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul II välte puhul on tõus 2/3 ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis järsult intensiivsuskulg kolmas välde erineb teisest pingsuselt 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt
8) kõne tempomuutused. 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Eesti keeles on läbi aegade räägitud kolmest erinevast välteteooriast: · Häälikuvälteteooria välde seotud häälikute kestusega st igal häälikul 3 väldet (Veske, Hermann, Ariste). Välte määramisel aluseks sõna sisehäälikud, mis algavad pearõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees. I välde sisehäälikuteks lühike vokaal ja konsonant; II ja III välde pikk diftong, vokaal või konsonantühend; · Silbivälteteooria põhiküsimus, kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena (kaheste või kolmeste st kas lühike ja pikk või lühike, pikk ja ülipikk).
nasaali ees) 3) kestus oleneb silbist (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad) 4) sõna pikkusest 5) aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas kõnes. 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised kolm faktorit: 1) kahe silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses 2) põhitooni liikumine: I välte puhul on täsihääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis järsult. 3) intensiivsuskulg kolmas välde erineb teisest pingsuselt. 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt
Struktuuriõpetuse mõisted · Keelemärk on sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. · Märgisüsteem on märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest kirjamärkidest moodustada keerukamaid. · Polüseemia on nähtus, mille puhul sõnadel on mitu teineteisega tihedasti seotud tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid