50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-04-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mistral3
Õppematerjali autor
Kant Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad. Esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline ehk selgitav otsustus ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitab meile juba teadaolevaid teadmisi. Ütleb predikaadis seda, mida mõeldi subjekti mõistes, kuid mitte nii selgelt ja teadlikult. (Nt: kõigil kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab tunnust ulatavus, järelikult ei saanud me midagi uut selle kohta teada. Sama väide kehtib ka otsustuse, et kõik ruudud on nelinurksed kohta.) Seevastu sisaldab lause mõned kehad on rasked predikaadis
Platoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu.
Politeia Platon Platoni dialoog Politeia arutleb meie ühiskonna ning riigikorralduse üle. Selleks kasutab autor koopavõrdpilti. Vangistatud inimesed seal pildil kujutavad lihtrahvast, kes proovivad välja lugeda võimalikult palju koopaseinte varjudelt. See on nende ainus infoallikas. Nagu ühiskonnas näeb lihtrahvas valitsejate tegevust, kui puudub võimalus lähikontaktiks. Nii püüame kõik välja lugeda sellelt infot, mis meile paistab. Rahvas ei talu kiireid muutusi. Need on meile vastumeelsed. Isegi kui need on meie endi
Platon ,,Politeia"(teksti analüüs) Platon peab ühiskonda kuuluvaid inimesi vangideks, kes on ahelais ning pole seetõttu kunagi maailma näinud. Ta väärtustab filosoofide kui täiuslike valitsejate rolli, kelle töö on inimesi harida, kaitsta ja ühtsusele manitseda. Autori meelest on ühiskonnas elavad inimesed kui vangid koopas. Nad on lapsest saadik ahelates olnud ja näevad vaid enda ette. Ainuke valgus, mis neile paistab on nende selja taga, mistõttu vangid näevad endid ja teisi vaid varjudena koopaseinal. Varjud on vangide ainsaks maailmapildiks ja ettekujutuseks reaalsusest. Platoni arvates ei ole lihtne seda vangidele nii tuttavaks saanud maailmapilti muuta. Esimeseks põhjuseks on tõsiasi, et kui keegi ka vabastaks inimesed nende ahelatest ja võimaldaks näha neile seni selja tagant paistnud valgust, siis see pimestaks nad ja oleks valus ning ebameeldiv. Selle tagajärjel pööraksid inimesed tagasi tuttavate asjade poole koopas. Teiseks, ü
Võib väljendada ka lihtsamalt: Platoni filosoofia on petmise filosoofia, kusjuures me ei saa olla kindlad, kas ta ise sai aru, et teeb petmise filosoofiat, kas ta tegi sihipäraselt petmise filosoofiat või ta tegi seda nii öelda heauskselt, ise arvates, et ta ei peta. PLATON JA TEMA ÜHISKONNAKÄSITLUS Poliit - filosoofilisest vaatenurgast lähtudes võib välja tuua neli Platoni teost: Politeia, Politikor, Trimoios ja Nomoi. Kaalukaim neist on "Politeia" e "Riik", kuna see on pühendatud õigluse olemuse ning selle teostamise uurimisele nii üksikinimese elus kui ühiskonna täiuslikumas vormis. See vorm on Platoni arvates riik. Paljud Platoni uurijad jt on vaielnud selle üle, mis oli "Politeia" loomise tegelik eesmärk. Kas see oli puhtalt tema ideaalriigi kujutlus või tahtis Platon läbi ideaalriigi kujutamise avaldada oma nägemuse õigluse mõistest.
tagamises, mis oleks soodsaks keskkonnaks, kus igal ühel on võimalus teostada isiklikult eelistatud “õnne-mudelit”. Õiglane polis. Keskse poliitilise väärtusena käsitas Platon kreeka traditsiooni kohaselt õiglust. Tema õpetus õiglasest polis`est on esitatud Platoni kõige tuntumas teoses “Politeia”. Platoni määratluse kohaselt on inimese jaoks õigluseks – “teha endaomast” (ta eautou prattein, Politeia 433 a8-9), seda “milleks ta loomult on sobivaim.” (samas, a5-6) Seega käsitleb tema õpetus õiglasest polis`est küsimust, milline võiks olla põhjendatud rollide jaotus ühiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele küsimusele vastates lähtus ta eeldusest, et inimeste võimekused on loomupäraselt erinevad. Loomupärase võimekuse ja sobivuse kohaselt jagunevat inimesed kolme rühma: suuremal osal inimestest domineerivat hinges ihalev hingejagu, teisel osal söakas
tunnetatavad. Ideid kogeda ei saa, kuid nad on mõeldavad. Seda müstilist seost seletab Platon oma hingeõpetuse kaudu: Himustav osa; Söakas osa; Mõistuslik osa. Hinge mõistuslik osa pärineb Platonil ideedemaailmast. Seega on filosofeerimine meeldetuletamine (anamnesis) ning ühtlasi surma poole püüdlemine -- siis ühineb mõistus taas ideedemaailmaga ning saabub mõisteline selgus. Ideede tunnetamist kirjeldab Platon kuulsa koopamüüdi abil, vt.Platon, Politeia. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdluse abil. Inimesed on nagu koopas. Aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha
Ainsaks vljapsuks selliste inimeste jaoks oleks see, kui teadmist-omavad ja targad inimesed suunaksid neid oma teadmise alusel selle poole, mis nende jaoks hea on. Siit jreldus, et inimsoo ldise nnelikkuse nimel tuleks tal elada hiskonnana, kus inimsoo vimekam osa hoolitseks ka vhemvimeka enamuse loomupraste pdluste teostumise eest. iglane polis. Keskse poliitilise vrtusena ksitab Platon kreeka traditsiooni kohaselt iglust. Tema petus iglasest polis`est on esitatud Platoni kige tuntumas teoses Politeia. igluseks on inimese jaoks Platoni mratluse kohaselt teha endaomast, seda milleks ta loomult on sobivaim. Seega ksitleb tema petus iglasest polis`est ksimust, milline viks olla phjendatud rollide jaotus hiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele ksimusele vastates lhtub ta inimeste vimekuste loomuprase erinevuse eeldusest. Loomuprase vimekuse ja sobivuse kohaselt jagunevad inimesed kolme rhma: suuremal osal inimestest domineerib hinges ihalev hingejagu, teisel osal sakas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid