Poliitiline ajalugu Euroopas (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud kĂŒsimused

  • Kes rĂ€ndasid olid: vandaalid, ida- ja lÀÀnegoodid, hunnid, germaanlased. Miks ?
 
SĂ€utsu twitteris
Poliitiline ajalugu
Suur rahvasterĂ€ndamine, selle pĂ”hjused ja kĂ€ik; See oli intensiivse rĂ€nde periood Euroopas umbes aastatel 400 kuni 800 pKr. See periood tĂ€histab ĂŒleminekut hilisantiikajalt varakeskajale. 2 faasi: esimene faas, mis toimus aastatel 300 kuni 500 pKr, teine faas leidis aset aastatel 500 kuni 700. Hunnid purustasid gootide vĂ€e, mis omakorda panid LÀÀnegoodid liikuma. Goodid vĂ”eti Rooma teenistusse. LÀÀnegoodid rĂŒĂŒstasid aastal 410 Roomat , frangid tulid Rooma maadele, slaavi hĂ”imud asusid Kesk- ja Ida-Euroopasse. Edasi liikudes murdsid hunnid Kesk-Euroopasse, mĂ”jutades liikuma teisi rahvaid. Rooma riigi pĂ”hjapiir lakkas toimimast. Olulisemad rahvad , kes rĂ€ndasid olid: vandaalid , ida- ja lÀÀnegoodid, hunnid, germaanlased . Miks? Barbarite rahvaarvu kasv ja sellest tulenev maapuudus (tuli leida uusi elupaiku), ĂŒleĂŒldine kliima jahenemine (sundis inimesi liikuma lĂ”unapoole).
Adrianopoli lahing 378. Adrianoopoli lahing oli osa 376. kuni 382. aastani kestnud sĂ”jast gootide vastu. Ida-Rooma keisri Valensi juhitud vĂ€gi rĂŒndas Adrianoopoli lĂ€histel laagris olnud lÀÀnegootide vĂ€ge, mida juhtis Fritigern. Roomlased löödi puruks, kaks kolmandikku nende vĂ€est ning keiser Valens hukkusid . LÀÀnegoodid tungisid Balkani poolsaarele.
Germaani, turgi ja iraani hĂ”imud Euroopas II-VI saj. Rooma aladele tunginud germaani hĂ”imud: 2. sajandil – markomannid, kvaadid ja tĆĄatid. 3.sajandil alemannid, karpid ja sĂŒĂŒgid, idagoodid , lÀÀnegoodid, frangid, vandaalid, friisid . 5. sajandil burgundid, sueebid, gepiidid. 6. sajandil langobardid . TĂŒrgi ja Iraani hĂ”imud: 2. sajandist sarmaadid, 5. sajandist hunnid, 6. sajandist avaarid.
Barbarite riigid. Suurte hulkadena asusid barbarid oma pĂ”hjapoolsetelt maadelt lĂ”unasse, röövides, hĂ€vitades sealseid rikkusi ja asudes ka ise sinna elama. Nii vallutasidki barbarid vallutasidki lĂ”unapoolseid vanaaja riike ja hakkasid vallutatut maad jagama ja valitsema . Frangi riik Gallias. LÀÀnegootide riik Hispaanias, 419-711 vallutasid araablased. Vandaalide riik – tungivad ĂŒle Reini jĂ”e, jĂ”uavad 409 Hispaaniasse, liiguvad sealt edasi PĂ”hja-Aafrikasse, loovad sinna riigi u 430-534 ( vallutati BĂŒtsantsi poolt). Langobardide riik PĂ”hja- ja Kesk-Itaalias (suuremas jaos endistel idagootide aladel, mille langobardid BĂŒtsantsilt vallutasid), 568-774 (Karl Suur).
Odoaker - (umbes 435 – 493) oli germaani vĂ€ikepealik ja Itaalia kunigas alates 476. aastast kuni surmani. Oli viimase LÀÀne-Rooma keisri Romulus Augustuluse ihukaitseĂŒlem ning 476 otsustas ta viimase kukutada . Kuulutas end ametlikult Ida-Rooma keisrile Zenovale alluvaks, kuid tegelikult valitses Itaaliat ĂŒksinda. Hiljem lĂ€ks Zenoga tĂŒlli ning too saatis Theoderich Suure ja idagoodid Itaaliat vallutama. Aastaks 493 jĂ”udsid Odoaker ja Theoderich kokkuleppele, et jagavad vĂ”imu, kuid Theoderich tappis pidusöögil Odoakeri.
Theoderich Suur – Idagootide kuningas, sĂŒndis 454 ja suri 526. Kasvas ĂŒles Konstantinoopolis, kus teda hoiti 10 aastat pantvangis, imbus tugevasti lĂ€bi rooma kultuurist. PĂ€ris isa trooni 475. aastal. Aastal 489 tungis Theoderich idagootide eesotsas Itaaliasse, kus vĂ”itles germaanlase Odoakeriga. Odoakeri tapmise jĂ€rel sai Itaalia ainuvalitsejaks. Üritas sulatada roomlased ja barbarid ĂŒheks rahvaks. NĂ€itas ĂŒles suurt sallivust katoliikluse suhtes. Toetas antiikpĂ€randi sĂ€ilitamist ning pĂŒĂŒdis lahus hoida ka roomalsi ja idagoote, keelates nendevahelised abielud . Suutis peatada ka frankide ekspansiooni lĂ”unasse, sĂ”lmides selleks liidu lÀÀnegootidega. Theoderich rajas tugeva idagootide Itaalia riigi, kuid sellele vaatamata ei suutnud tema jĂ€rglased eriti edukal vastu seista Justinianus Suure sissetungile, mistĂ”ttu Itaalia langes mĂ”neks ajaks taas Ida-Rooma riigi kĂ€tte. Langobardid – Germaani hĂ”im, mis VI sajandil vallutas Itaalia ja 774. aastal sai lĂŒĂŒa Karl Suurelt. Nende riik ĂŒhines frankidega.
Chlodovech – SĂŒndis umbes 466 ja suri 511. Alates 481. aastast saali frankide kuningas, Childerichi jĂ€rglane. Saali frankide pĂ”hiline keskus oli sellal Tournai. 486 purustas Rooma kindrali Syagriuse ja viis pealinna Soissons'i. Sai enda kĂ€tte peaaegu kogu Gallia , peale Provence'i, mida Theoderich ei lasknud tal vallutada. Sai kĂ”ikide frankide kuningaks. Tark samm oli katoliiklusse astumine (496), tĂ€nu millele sai ortodoksia kaitsjaks ariaanidest barbarivalitsejate vastu. Sai segastel aegadel loota rooma ĂŒlikkonna ja vaimulike toetusele. Andis ka ettekÀÀnde alustada sĂ”da ariaanlastest naabrite , burgundide ja lÀÀnegootide vastu.
Merovingid 5.-8. sajandil praeguse Prantsusmaa ja Saksamaa aladel asunud Frangi riiki valitsenud kuningate suguvĂ”sa . DĂŒnastia sai oma nime Saali frankide kuninga Merovechi jĂ€rgi. Chlodovech muutis Merovingide vĂ”imu pĂ€ritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile.
Frangi riik – Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tĂ€napĂ€evase Prantsusmaaga (siit pĂ€rineb ka Prantsusmaa nimetus la France ). Frangi riik tekkis 5. sajandil peale LÀÀne-Rooma riigi lagunemist, kui frangid vallutasid kuningas Chlodovechi juhtimisel enamiku Galliast. 6.sajandi lĂ”pust hakkasid Frangi riigi siseselt kujunema neli eri piirkonda:
  • Neustria LÀÀne- ja Loode-Gallias, keskusega Pariisis.
  • Austraasia Kirde-Gallias
  • Burgundia endise burgundide riigi alal
  • Alemannia osa tĂ€nasest Saksamaast, Prantusmaa idaosast ja Ć veitsist

Majordoomused- 7.sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused. KuningavĂ”im nĂ”rgenes, 687. aastast oli Pippiniidide ĂŒlikusuguvĂ”sa kĂ€es. Karl Martell loobus majordoomuse nimetusest ja vĂ”ttis endale Frangi hertsogi tiitli .
Karolingid , dĂŒnastia said oma nime Karl Suure jĂ€rgi. Alates majordoomus Pippin Herstalist (687–714) valitsesid Karolingid Frangi riiki.
Poitiers ’ lahing 732 oli kokkupĂ”rge frankide, keda juhtis Karl Martell, ja araablaste vahel 732. aastal, mille vĂ”itsid frangid. Seda lahingut on tihti peetud keskaegse Euroopa ajaloos ĂŒheks kĂ”ige otsustavamaks, kuna see peatas islami ekspansiooni ning kindlustas Frangi riigi pĂŒsimajÀÀmise, milles hiljem tekkisid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia.
Pippin LĂŒhike – (714-768) Kuulutas end Frangi riigi kuningaks 751, kroonis end ise 752. Frangi riigi majordoomus. Karl Martelli poeg. Saavutas osava diplomaatia ning sĂ”jalise edu abil ĂŒlemvĂ”imu Kesk-Euroopas ja tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti tĂ€ieliku toetuse. Paavst kroonis ta isiklikult Frangi riigi kuningaks ning toetas Merovingist reaalse vĂ”imuta kuninga kukutamist.
Karl Suur- oli Frangi riigi kuningas alates 768 ja Rooma ehk Frangi keiser alates 800. Karl Suur pani oma keisririigiga aluse kolmele hilisemale Euroopa suurriigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale. Tema sÔjad : langobardide vastu, kellelt vÔttis Itaalia krooni (774); avaaride; vastu, kelle ring'i ta vÀev purustasid (795); sakside vastu, kelle alistas ja ristiusustas pÀrast julmi sÔjakÀike (774-799); bajuvaaride vastu, kelle alad liitis oma riigiga (788); muhameedlike ja kristlike hispaanlaste vastu, kellelt vallutas Hispaania margi. Karolingide keisririik, selle algusaeg pÔhineb Karl Suure kroonimisel ning see lÔpeb Karl Paksu surmaga.
Keisritiitel – Euroopa riikides on "keiser" olnud kĂ”rgeim monarhitiitel. Ta tuleneb Vana-Rooma keisrite tiitlitest Caesar ja Imperator. Tiitel Caesar tuleneb Julius Caesari nimest. Keiser oli Rooma keiser, mitte Frankide (seal oli kuningas). Tiitliga ei kaasnenud tegelikku vĂ”imuulatust teiste kuningate ĂŒle. Esialgu pĂ€randus tiitel Frangi riigi valitsejate seas. PĂ€rast Lothar I surma 855 sai keisriks see, kes kontrollis Itaaliat vĂ”i vĂ€hemalt Rooma linna ning sundis paavsti end keisriks kroonima. 962. aastal, kui Saksamaa kuningas Otto I krooniti keisriks, ĂŒhendati keisri tiitel Saksamaa kuningriigiga – tekkis Saksa-Rooma keisririik.
Karolingide renessanss – Kultuuri tĂ”us Frangi riigis 8. saj II poolel ja 9. saj algul. Karolingide Ă”ukond hakkas taas vÀÀrtustama antiikaja kultuuripĂ€randit, kogudes enda ĂŒmber teadlasi, kunstnikke, kirjamehi. Rajati ilmalikke Ă”ppeasutusi, kujunes lĂ”plikult vĂ€lja kloostrite tĂ€htsus kĂ€sikirjade ĂŒmberkirjutamises, kasutusele tulid uued pĂ”llutööriistad. Karl Suure rahareformi tagajĂ€rjel hakati taastootma kohalikke mĂŒnte. Kultuuri eesmĂ€rk oli saavutada Antiik-Rooma tase, kuid renessanss oli eelkĂ”ige majandusliku tĂ€htsusega. Lisaks vĂ”eti kasutusele ka uus kirjavorm – Karolingide minuskel .
Karl Suure pĂ€rijad – Karl Suure poeg Ludwig Vaga (NĂ”rk) [814-840] suutis vaevaliselt riiki koos hoida. Jagas eluajal selle poegade vahel. Ümberjagamistega rahulolematud pojad Lothar, Ludwig Sakslane ja Karl Paljaspea pidasid sĂ”du tema vastu kui ka omavahel. Jagasid riigi lĂ”plikult Ă€ra 843. aastal. Ludwig Vaga tegi kokku vaid paar sĂ”jaretke, ta oli tööriist kirikule. Tema pojad vastupidiselt olid mĂ”lemad riigiasjadest vĂ€ga huvitatud. 3. poega Karli hakkas isa tugevalt eelistama ning seetĂ”ttu ka riiki ĂŒmber jagama. Poegade vahel tekkisid tĂŒlid.
Straßburger Eide 842 - 840. aastal Ludwig Vaga suri ning poegadevahelised tĂŒlid algasid uue hooga – liitu astusid Ludwig Sakslane ja Karl Kiilaspea . SĂ”lmisid 842. aastal Straßburger Eide vande(ĐŽĐŸĐłĐŸĐČĐŸŃ€), millega kohustusid toetama teineteist vĂ”iduka lĂ”puni vanema venna Lothari vastu. (Vande erilisus seisneb selles, et see on kirjutatud kahes keeles: vana-saksa ja vana-prantsuse (mitte ladina keeles). Ühtlasi viitab vanne selgetele etnilistele erinevustele: ĂŒhes riigi osas kĂ”neldi germaani keelt, teised vana-prantsuse).
Verduni leping 843 - Lothar sai vĂ”itluses nooremate vendadega lĂŒĂŒa ning sĂ”lmis nendega Verduni lepingu 843. See tĂ€histab Frangi riigi lĂ”ppu, mille alusel jaotati riik kolmeks: Ludwig sai endale riigi idaosa (suurim territoorium ; Saksamaa, sai nimetuse Ludwig „Sakslane“), Karl Paljaspea sai lÀÀneosa (Prantsusmaa) ning Lothar sai riigi keskosa (pikk koridor PĂ”hjamerest Vahemereni ja Itaalia, st Rooma) ning sealhulgas ka Rooma riigi keisritiitli. Lothari ala oli kĂ”ige ebastabiilsem ja killustus peagi. 855. aastal ta suri ning tema riik jagunes omakorda kolmeks: Itaalia (tĂ€nane PĂ”hja-Itaalia), Lotring ja Provence.
Edasised jagamised – 870. aastal jaotasid Merseenis Karl Paljaspea ja Ludwig Sakslane Lotringi, va Itaalia, mis jĂ€i Ludwig II kĂ€tte, kes oli Lothar I poeg ja nimeliselt keiser. Ribemont'i jagamine (880) nihutas Lotringi itta , Ida-Frangi riigi poole. PĂ€rast sed tundus keisririigi ĂŒhtsus hetkeks taastuvat Ludwig Sakslase kolmanda poja Karl Paksu ajal. PĂ€rast tema surma lagunes Karolingide ĂŒhtsus kiiresti. PĂ€rast karoling Arnulfi (896-899) kandsid keisritiitlit ainult vĂ€iksed itaalia kuningad ja tiitel kadus 924.aastal sootuks. LÀÀne-Frangi riigis muutusid kuningad taas valitavaks ja Karolingidest kuningad vaheldusid kuningatega Odode suguvĂ”sast. Saksamaal hÀÀbus Karolingide dĂŒnastia koos Ludwig Lapsega (911).
VĂ€lisinvasioonide ajajĂ€rk: 9.-11. sajand invasioonide aeg Euroopas – languse aeg, seda peetakse varakeskaja lĂ”puks. Invasioon ehk sĂ”jaline invasioon on mingi riigi sĂ”javĂ€e tungimise teise riigi territooriumile(ĐČŃ‚ĐŸŃ€Đ¶Đ”ĐœĐžĐ”).
Viikingite rĂŒĂŒsteretked – 800-1050, mindi kas kaubandustehinguid tegema vĂ”i haritavat maad otsima (nooremad pojad, sest rahva juurdekasv oli suur ja maad vĂ€he). RĂŒĂŒsteretked toimusid peamiselt kahte teed pidi: idatee (Soome lahest mööda jĂ”gesid Konstantinoopolisse) ja lÀÀnetee (Inglismaa ja Prantsusmaa kaudu Vahemerele). JĂ”udsid Islandile (874 – pidev talupojaasustus tekkis alles tĂ€nu norrakatele, varasem asutus iiri mungad ), PĂ”hja-Ameerikasse (u. 1000, nimetuseks sai Vinland) ja Gröönimaale (10. saj), Aafrika rannikule. Inglismaa vallutamine Knut I poolt ( taanlased ), korduvalt tungiti Pariisini. Probleemi kĂ”rvaldamiseks nĂ”ustusid Frangi valitsejad neile maad lÀÀnistama. 911. aastal lÀÀnistati pealik Rollole ala, millest sai Normandia hertsogkond. Aastaks 1071 olid normannid vallutanud LĂ”una-Itaalia, kus tekkis Sitsiilia kuningriik . Kuningate vĂ”imu tugevnemise tagajĂ€rjel hakkasid viikingid elulaadiga kohanema , viikingiaja lĂ”pp. NĂ”rga poliitilise organiseerituse, ristiusu leviku ning sĂ”dimisviiside arengu tĂ”ttu jĂ€id viikingid alates 12. sajandist Euroopas tagaplaanile. Nad rajasid mitmel pool oma asulaid ning sulasid kohaliku rahva hulka.
Ungarlased – 898 toob hĂ”imujuht Arpad madjarite hĂ”imud ĂŒle Karpaatide Doonau madalikule, seal hakkab kujunema Ungari riik. Segunevad paljude rahvustega – kohalike avaaride, slaavlastega (hiljem lisandus veel teiste rahvuste elemente). Toimuvad ungarlaste röövretked Kesk-Euroopasse, eriti kannatas nende all Saksamaa. 955 saavad lĂŒĂŒa Saksi kuninga Otto I kĂ€est Lechi lahingus. PĂ€rast lĂŒĂŒasaamist jĂ€id paiseks, vĂ”tsid vastu ristiusu (samas on seda lahingut peetud ĂŒletĂ€htsustatuks, sest selleks ajaks olid ungarlased juba alustanud paikseks jÀÀmist, pealegi levis juba ristiusk ). Esimene kuningas kroonitakse aastal 1000, seda loetakse Ungari riigi alguseks. Peamiseks tegevusalaks karjakasvatus , aga ka pĂ”lluharimine.
Saratseenid – JĂ”uavad 711 PĂŒrenee poolsaarele, vallutavad kogu Hispaania (vabaks jĂ€i vaid sueebidega asustatud loodeosa, kus kujunes vĂ€lja Astuuria kuningriik, mis oli Hispaania riigi eelkĂ€ija ja reconquista lĂ€htepunkt). Kujunesid vĂ€lja iseseisvad emiraadid ( Cordoba emiraat, muutus hiljem kalifaadiks). 732. a saavad Karl Martellilt Poitiers'i lahingus lĂŒĂŒa. TĂ”id olulisi mĂ”jutusi Euroopa kultuuri (teadus, tehnika, arhitektuur ). Hispaanias kujunes vĂ€lja mauri kultuur. SĂ”disid ka BĂŒtsantsiga Vahemere saarte pĂ€rast, alistasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika , Kreeta. JĂ”udsid paiguti ka LĂ”una-Euroopa rannikule.
SAKSAMAA
Saksi dĂŒnastia – oli Saksa kuningate dĂŒnastia (919-1024), mis sai nime pĂ€ritolu jĂ€rgi, kuid mida selle esimese keisri jĂ€rgi tuntakse ka kui Ottoonide dĂŒnastiat. PĂ€rast viimase Karolingi valitseja surma ja segadust hakkas kuningas Franki Konradi ajal valitsema Saksi dĂŒnastia (919-1024). Tugevdati kuningavĂ”imu, pandi alus Saksa-Rooma riigile. 911. aastaks oli riik tegelikult jagunenud mitmeks sĂ”ltumatuks hertsogiriigiks, mille valitsejad kuningavĂ”imu ei tunnistanud. Varsti pĂ€rast Karolingide valitsemise lĂ”ppu valisid Saksa hertsogid ja piiskopid kuningaks Saksi hertsogi. Peagi suutsid Saksi soost kuningad oma vĂ”imu tugevdada ja Saksamaa taas ĂŒhtseks riigiks liita (kaitse organiseerimine ungarlaste vastu ja lĂ”puks vĂ”idu saavutamine selle ohtliku vaenlase ĂŒle).
Heinrich I – esimene Saksi dĂŒnastiast kuningas, LinnupĂŒĂŒdja (918/9-936). Kauples ĂŒhe ungari ĂŒliku vangi vĂ”tmisega vĂ€lja 9-aastase rahu ungarlastega. Vaherahu ajal lasi hertsogkonna piirile ehitada palju kindlusi kaitseks sissetungijate vastu. Organiseeris ka rĂŒĂŒtlitest koosneva tugeva ratsavĂ€e. Kui vaherahu lĂ”ppes, astus ta selle vĂ€ega ungarlaste vastu ja saavutas nende ĂŒle esimese suurema vĂ”idu. See tĂ”stis tunduvalt kuninga mainet kogu Saksamaal. Ajas tugevat vĂ€lispoliitikat, temaga seostatakse „Drang nach Osteni“ algust.
Otto I – (Suur) Heinrich I poeg, kelle viimane lasi juba oma eluajal suurfeodaalidel enda jĂ€rglaseks valida. Taotles kuningavĂ”imu tugevdamist. Otto I oli vĂ”imsaim valitseja Saksi kuningasoos (936-973). VĂ”ttis nĂ”uks oma vĂ”imu kindlustada, tahtis hertsogid enda kĂŒlge kinnistada, tehes neist kĂ”ikidest oma vasallid . Sellest hoolimata pöördusid nad Otto vastu. Hertsogite ja piiskoppidega ĂŒhines ka tema vend, kuid Otto oskas Ă€ra kasutada tĂŒlisid suurfeodaalide vahel, suutes niiviisi oma vaenlased kas tappa vĂ”i endale allutada. Piiskopid olid peamised liitlased, annetas kirikule maid, immuniteediĂ”igusi, vabastas piiskopid hertsogile allumisest. Jagas Ă”ukonnaametid hertsogite vahel, saavutas nende truuduse. Tahtis endale keisritiitlit, selleks pidi allutama Itaalia.
962 kroonib paavst Otto Roomas keisriks. Keisririik oli seega LÀÀne-Euroopas taastatud. Uue riigi nimeks sai Saksa Rahvuse PĂŒha Rooma Keisririik ehk PĂŒha Rooma Keisririik (vĂ”i Saksa Keisririik)
Lechi lahing 955 – Otto I ĂŒheks tĂ€htsamaks saavutuseks oli ungarlaste vĂ”itmine . Otsustav lahing toimus 955 Lechi jĂ”el. Ungarlaste ratsavĂ€gi sai saksa rĂŒĂŒtlitelt hĂ€vitavalt lĂŒĂŒa, suur osa ungari sĂ”jameestest langes. PĂ€rast seda nende rĂŒĂŒsteretked lĂ”ppesid. Ungarlased jĂ€id rahulikult elama Doonau-ÀÀrsetesse steppidesse, kus tegelesid pĂ”lluharimise ja karvakasvatusega. Peagi vĂ”tsid vastu ristiusu ning X sajandi II poolel tekkis Ungari riik.
Otto II – Otto I poeg (973-983). Asendas tiitli Imperator Augustus tiitliga Imperator Romanorum (Roomlaste keiser). Tema ajal kaotati maid Elbest idas, sai saratseenidelt ja slaavlastelt lĂŒĂŒa. Suri Itaalias sĂ”jaretkel (sĂ”javĂ€es puhkesid haigused). Sai jagu oma peavastasest Baieri hertsogist Heinrich II-st, kuid ta vĂ”im Saksamaal oli nĂ”rk. PĂŒĂŒdis vallutada varem BĂŒtsantsile kuulunud LĂ”una-Itaaliat, kuid sai sama sihti taotlevatelt araablastelt lĂŒĂŒa (Cotrone lahingus 982)
Otto III – (983- 1002 ). Teda mĂ”jutas bĂŒtsantslasest emalt saadud haridus . 998. aastal Rooma elama asudes kuulutas Rooma keisririigi taastatuks bullaga Renovatio Imperii Romanorum (ilmalik ja vaimulik vĂ”im pidid olema ĂŒhendatud. Rooma sai pealinnaks, millest pidi valitsema kogu keisririiki Galliast Slaavimaani). Aastal 1000 tunnustas iseseisvatena Poolat ja Ungarit. Rooma rahvas tĂ”usis Otto vastu ĂŒles. KeskvĂ”im riigis nĂ”rgenes, hertsogid tĂ”stsid pead. Tundis vĂ€hem huvi Saksa asjade vastu. Sai lĂŒĂŒa Rooma mĂ€ssulistelt ja Sitsiilia araablaste ja bĂŒtsantslaste koalitsioonilt.
Kolme Heinrichi Otto-nimelist jÀreltulijat nimetatakse ka Ottoonideks .
Translatio imperii – TĂ€hendab maailma metafĂŒĂŒsilise vĂ”imu kandumist ĂŒhest riigist jĂ€rgmisele (impeeriumite jĂ€rgnevus). Ilmus hilisantiigis ja varakeskajal .
Ottode Reichskirche – Otto I hakkas looma vaimulikke vĂŒrstkondi, et tugevdada kuningavĂ”imu vĂ”itluses hertsogitega. MÀÀras ise ametisse kĂ”ik piiskopid ja abtid, vĂ”ttes neilt lÀÀnivande – vaimulikud said poliitilise vĂ”imu, samas tugevnes kuningavĂ”im kirikuvalduste ĂŒle ( kirikust sai riigi ĂŒhtsuse tagaja ). Kuningate kĂ€sutuses laialt kirikumaid, vĂ”ttis neilt nagu omadeltki maa- aladelt otsemaksu. Tihti jĂ€eti piiskopi vĂ”i kloostriĂŒlema koht mĂ”neks ajaks vakantseks, sest siis lĂ€ksid kĂ”ik tulud kuningale . LĂ”puks kuulus kuningale spoolia-Ă”igus (Spolienrecht), st. Ă”igus surnud vaimuliku vallasvara endale vĂ”tta, sest see oli tekkinud kirikliku lÀÀni tuludest. Sellest tekkinud pinged hakkasid viima investuuritĂŒlini.
Ottode renessanss – Tugeva keskvĂ”imuga ottoonid ĂŒritasid taastada antiikaegset kunsti ja kultuuri. Tegelikult polnud vaimulikud ĂŒldse riigikiriku vastu ja tundsid, et teenides kuningriiki, kĂ€ituvad nad Jumala ja kiriku huvides. TĂ€nu neile toimus ka kunsti ja kirjatöö taastund. SĂ€ilitati antiikseid kĂ€sikirju, osad riigivaimulikud oskasid kreeka keelt (nt Cologne 'i peapiiskop Bruno , kes Ă”petas vĂ€lja ka teisi vaimulikke). Ainsaks tsiviliseeritud kunstiks peeti klassikalist , ainsaks hariduseks Ladina haridust, ainsaks impeeriumiks Roomat.
Franki ehk Saali dĂŒnastia - Frankimaalt pĂ€rinev 1024- 1125 Saksa-Rooma riiki valitsenud dĂŒnastia: Konrad II (1024- 1039 ), Heinrich III (1039-56), Heinrich IV (1056-1106), Heinrich V (1106-1125). 1024 suri viimane Saksi dĂŒnastia esindaja jĂ€rglasteta, Saksamaa eliit valis uueks kuningaks Franki hertsogi Konrad II, kes pani aluse Franki dĂŒnastiale.
InvestuuritĂŒli - Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline vĂ”itlus 11.-12. sajandil piiskoppide ja abtide ametisse mÀÀramise Ă”iguse – investuuri – pĂ€rast. Algas 1075 , kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriĂ”iguse kehtetuks. Oli eriti Ă€ge Saksamaa valitsejatega (keiser Heinrich IV ja Gregorius VII vĂ”itlus, Canossa), see lĂ”ppes kompromistliku Wormsi konkoraadiga 1122. TagajĂ€rg oli paavstivĂ”imu tugevnemine ja Saksa-Rooma keisrite vĂ”imu nĂ”rgenemine.
Wormsi konkordaat – Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lĂ”petas investuuritĂŒli. SĂ”lmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss , selle pĂ”hjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli Ă”igus ning ilmaliku investuuri Ă”igus (Ă”igus lÀÀnistada maavaldusi valitsuskeppi ĂŒle andes ). Ilmalik investituur eelnes vaimulikule (kirjaliku vĂ”imu andmisele, mida tĂ€histas sĂ”rmuse ja karjaseraua ĂŒleandmine). Teistes keisririigi osades (Itaalias ja Burgunidas) jĂ€i keiser valimistest kĂ”rvale ning ilmalik investituur jĂ€rgnes vaimulikule 6 kuud hiljem. (Keisril polnud vĂ”imalik enam piiskopiameteid tĂ€itmata hoida ning nii piiskopkonna tulusid endale vĂ”tta).
Heinrich IV – (1056-1106). Polnud nĂ”us paavsti enesest kĂ”rgemaks tunnistama. Heinrichi pĂŒe ohjeldada tema alaealisuse ajal tugevnenud vĂŒrste vallandas kauakestva ja Ă€geda sisevĂ”itluse. Saksi aadlike ja talupoegade ĂŒlestĂ”usu (1073-75) surus ta raskustega maha. Aastast 1075 vĂ”itles ta paavst Gregorius VII ja sele jĂ€rglaste vastu vahelduva eduga investituuritĂŒlis. Tema ajal sĂŒvenes Saksamaa killustumus.
Heinrich V – (1106-1125). Kukutas ja pagendas oma isa, Heinrich IV. Tema ja paavst Calixtus II vahel sĂ”lmitud Wormsi konkordaat lĂ”petas investituuritĂŒli. Troonile saades hakkas ajama oma isa poliitikat – kiriku- ja paavstivastasus on peamiseks erinevuseks Saksi ja Franki dĂŒnastia vahel. Suri lasteta , lĂ”ppes Franki dĂŒnastia.
Sacerdotium ja imperium – Sacredotium ehk vaimulik vĂ”im (selle pea oli paavst) / imperium ehk ilmalik vĂ”im (seda juhtis keiser). Keisri ja paavsti vaheline konflikt ĂŒlemvĂ”imu pĂ€rast Euroopas vĂ€ltas peaaegu kogu kĂ”rgkeskaja. LĂ”pptulemuseks
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu nÀed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Poliitiline ajalugu Euroopas #1 Poliitiline ajalugu Euroopas #2 Poliitiline ajalugu Euroopas #3 Poliitiline ajalugu Euroopas #4 Poliitiline ajalugu Euroopas #5 Poliitiline ajalugu Euroopas #6 Poliitiline ajalugu Euroopas #7 Poliitiline ajalugu Euroopas #8 Poliitiline ajalugu Euroopas #9 Poliitiline ajalugu Euroopas #10 Poliitiline ajalugu Euroopas #11 Poliitiline ajalugu Euroopas #12 Poliitiline ajalugu Euroopas #13 Poliitiline ajalugu Euroopas #14 Poliitiline ajalugu Euroopas #15 Poliitiline ajalugu Euroopas #16 Poliitiline ajalugu Euroopas #17 Poliitiline ajalugu Euroopas #18 Poliitiline ajalugu Euroopas #19 Poliitiline ajalugu Euroopas #20
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
LehekĂŒljed ~ 20 lehte LehekĂŒlgede arv dokumendis
Aeg2016-05-21 KuupĂ€ev, millal dokument ĂŒles laeti
Allalaadimisi 1 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Ksenija1992 Õppematerjali autor

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

23
doc
Keskaja poliitiline ajalugu
22
docx
Poliitiline ajalugu keskaeg
43
pdf
Keskaeg - Poliitiline ajalugu
68
pdf
VARAUUSAEG
60
rtf
10nda klassi ajaloo konspekt
88
rtf
Ajalugu 1 Ôppeaasta konspekt 10kl
176
pdf
Ajalugu 1 Ôppeaasta konspekt
32
docx
10-kl ajaloo ĂŒleminekueksam





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !