Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like


Platoni poliitiline õpetus. (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millised isikuomadused võiksid õigustada kellegi pretensiooni võimule ?
  • Midagi niisugust üldse kasvava põlvkonna harimiseks rakendatakse ?
  • Kust tekib korruptsioon ?
  • Kui ka poliitilisest võimust ?
 
Säutsu twitteris
Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
9. teema: Platoni poliitiline õpetus.
Küsimusepüstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja käsitleb küsimust, millised on need printsiibid, millele toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi.
Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite jaoks olla püüdluste sihiks ka nähtumuslikus maailmas. Nii kätkeb tegelikkus endas ka kesksete poliitiliste väärtuste – nagu “hüvelisus”, “ õiglus ” ja teiste selliste – olemus-struktuure, mis omavad universaalset, indiviidide suvast sõltumatut kehtivust kõigi seda liiki nähtuste kohta. Näiteks üks õiglane nähtus on õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis `e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” ( Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest.
Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda täiuslikkuse astet, mis on nende olemustel. Selle välistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripära – siin esineb kõik olemuslik oma “ebapuhtal” kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hävimises, miski ei suuda säilitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese käsutusse normatiivseid tõdesid, millele toetudes on võimalik poliitiliste nähtuste üle tõeselt otsustada ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteeruda. Veel enam – meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse tõttu ilmselt ka muudetav olema, iseäranis kui seda soovitakse muuta sarnasemaks selle olemuspõhjustele. Seega peaks ideedeteadmine andma võimaluse korraldada selle alusel meeleliselt tajutava maailma poliitilist tegelikkust ümber täiuslikele olemus-struktuuridele vastavamaks. Ontoloogilisi tõkked ei tohiks sellele olla, sest meeleliselt tajutav maailm ei oma ontoloogiliselt iseseisvat staatust. Tõsi küll, ükskõik milliseid hüvelisi ümberkorraldusi on siin raske alal hoida, kuna – nagu Platon toonitab – see valdkond on pidevalt muutlik ja ebastabiilne.
Osutatud ümberkorraldamine eeldaks aga seda, et reformija omab teadmist tegelikkuse olemustasandi kohta. Platoni epistemoloogiale toetudes võibki eeldada, et selline teadmine, ehkki raskesti, on siiski saavutatav kui inimesel on vastav aprioorne teadmise-potentsiaal hinges , st kui hing on olnud osavõtus tegelikkuse olemus-struktuurist. Siis on anamnesis`e ja dialektika kaudu võimalik endas niisugune teadmine välja kujundada. Lisaks vastavatele intellektuaalsetele eeldustele on selleks nõutav ka haridus , mis kujundaks inimeses õige hoiaku – orientatsiooni mõistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kõigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal määral. Seetõttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda toetudes meeltetunnetuse kaudu kujunenud “arvamustele”. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed konkreetse kogemussituatsiooni suhtes, mis väljendub selles, et samade asjade kohta kujuneb välja arvamuste paljusus ja vastandlikkus. Niisuguste inimeste maailmamõistmise suhtes peab paika Protagorase ütlus, et iga asja kohta saab väita kahel vastandlikul viisil. Seevastu konsensuslike väärtusorientatsioonide kujunemine – selle kohta, mis “ühele polis`ele paistab õiglane ja ilus” – on “arvamuste” tasandil alati problemaatiline.
Platoni eetika – nagu antiikne eetika üldiselt – on õpetus sellest, kuidas saavutada õnnelikkust, mida iga inimene paratamatult püüdleb. Sokrateselt päritud eetiline intellektualism kujunes Platoni mõtlemises veendumuseks, et too inimese loomulik-paratamatu püüdlus olla õnnelik, saab teostuda üksnes tarkuse, olemustunnetuse alusel selle kohta, mis on inimesele hüveks ja vooruseks. Niisuguseks tunnetuseks ja tarkuseks on aga suuteline vaid väike osa inimestest, intellektuaalne eliit. Ülejäänutel puuduvad vastavad sünnipärased eeldused. Seega peaks suurem osa inimsoost individuaalselt olema mõistetud õnnetuks jääma . Ainsaks väljapääsuks selliste inimeste jaoks oleks see, kui teadmist-omavad ja targad inimesed suunaksid neid oma teadmise alusel selle poole, mis on nende jaoks hea. Siit järeldus, et inimsoo üldise õnnelikkuse nimel tuleks tal elada ühiskonnana, kus inimsoo võimekam osa hoolitseks selle eest, et ka vähemvõimeka enamuse ülim loomupärane püüdlus saaks teostuda. Idee-pärane ühiskond oleks siis ühtlasi ka õnnelik ühiskond, mida ajaloos seni esinenud ühiskondade kohta pole sugugi ütelda saanud.
Nii on Platoni poliitiline õpetus ka õpetus õnnelikust polis`est ja tema eetika peab paratamatult ja loomupäraselt üle minema poliitiliseks õpetuseks. See, et antud inimelu korralduse kaudu võiksid eudaimonia saavutada ka need, kel pole selleks sünnipäraseid eeldusi, on õigustamise aluseks sellele ühiskonnakorralduse-mudeli, mille Platon välja pakub. Niisuguse õigustuse implikatsiooniks on aga tees, et riigi ülesandeks on üldse oma alamate õnnelikkuse eest hoolitsemine. Antud tees oli Platoni, samuti nagu Aristotelesegi, poliitilise õpetuse enesestmõistetav eeldus.
Tänapäeval ei ole see seisukoht enam sedavõrd enesestmõistetav, vaid valdavaks on niisugune käsitlus riigi ülesandest, mille kohaselt riik peaks jätma õnnelikkuse ja heaolu eest hoolitsemise iga kodaniku eraasjaks ning hoolitsema üksnes selle eest, et kõigil kodanikel oleksid võrdselt soodsad tingimused ise endale heaolu loomiseks. Niisuguste tingimuste kujundamine seisneks eelkõige õiguskorra loomises, täiustamises ja sellest kinnipidamise tagamises, mis oleks soodsaks keskkonnaks, kus igal ühel on võimalus teostada isiklikult eelistatud “õnne-mudelit”.
Õiglane polis. Keskse poliitilise väärtusena käsitas Platon kreeka traditsiooni kohaselt õiglust. Tema õpetus õiglasest polis`est on esitatud Platoni kõige tuntumas teoses “ Politeia ”. Platoni määratluse kohaselt on inimese jaoks õigluseks – “teha endaomast” (ta eautou prattein, Politeia 433 a8-9), seda “milleks ta loomult on sobivaim.” (samas, a5-6) Seega käsitleb tema õpetus õiglasest polis`est küsimust, milline võiks olla põhjendatud rollide jaotus ühiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele küsimusele vastates lähtus ta eeldusest, et inimeste võimekused on loomupäraselt erinevad.
Loomupärase võimekuse ja sobivuse kohaselt jagunevat inimesed kolme rühma: suuremal osal inimestest domineerivat hinges ihalev hingejagu, teisel osal söakas hingejagu ja väikseimal osal mõistuslik hingejagu. Antud teose kohaselt oleks loomupärane kui inimene teostaks ühiskonnas just seda funktsiooni, milleks tal on sünnipärased eeldused, nii et igaüks tegeleks talle loomuomase tegevusalaga, ja seega mitte paljuga, vaid millegi ühega, mille kaudu ka linn (ühiskond) saaks ühtseks ja mitte paljuseliseks. (samas, 423 c-d)
Inimesed, keda iseloomustab ihade domineerimine, peaksid olema hõivatud sellega, et toota seda, mis on tarvilik rahuldamaks soove ja vajadusi, mis ihadest välja kasvavad. Need, kelles domineerib söakas hingejagu, oleksid sobilikumad sõjalis-administratiivseks tegevuseks, st nad peaksid tagama selle, et ühiskond oleks kaitstud välisvaenlaste rünnakute eest, ja hoidma korda siseriigis.
Ja mis oleks parem riigile kui see, et valitsemisega tegeleksid seal inimesed, kelles domineerib mõistuslik hingejagu, tänu millele oleks valitsus suuteline langetama poliitilistes küsimustes õigeid otsustusi. Sellest tõdemusest järeldub aga see, et tees – mitte kõik pole kõige jaoks kõlblikud ning et kõigi head käekäiku saab edendada parimal viisil seeläbi, et iga ühiskonnaliige täidab täpselt seda funktsiooni, mille jaoks ta kõlblik on – tähendab mitte üksnes horisontaalset, vahetusmajandusele põhinevat spetsialiseerumist algupäraselt võrdõigustatud kodanike vahel, vaid sisaldab Platoni õpetuses endas ka vertikaalset jaotust, mis jagab elanikkonna õiguslikult ebavõrdsetesse kihtidesse või seisustesse. Samas ei pidanud Platon sellega silmas mitte riigivõimu poolt ülalt alla sisse viidud riigikorraldust. Ta oli veendunud, et inimesed jaotuvad sellistesse rühmadesse oma loomupäraste eelduste järgi. Riigivõim võib üksnes kas aktsepteerida seda loomupärast jaotust, olles seega loomupärane. Või seda mitte aktsepteerida ja mingil muul viisil ülesehitatult olla loomuvastane. Niisiis , Platoni poliitilise õpetuse aluspõhimõtteks oli tees, et inimeste loomu- ehk sünnipärane võimete erinevus põhjendab nende õiguslik-poliitilist ebavõrdsust.
Silmas pidades Platoni eetilist õpetust igale hingejaole spetsiifilisest voorusest võiks siis arvata, et iga niisuguse ühiskonnaseisuse õigustatud funktsioon ühiskonnas on defineeritud selle voorusega, mis seondub temas domineeriva hingejaoga. Kuid seda loogikat saab küll ehk mõnel määral läbi viia valitsejate ja sõjalise seisuse puhul, kelle spetsiifilisteks voorusteks oleks siis vastavalt tarkus ja vaprus . Raskem on näha kuidas mõõdukus defineerib tootmistegevusega hõivatud inimeste funktsiooni sotsiaalses tervikus. Pigem on mõõdukus, sophrosyne, voorus, mida vajavad kõik ühiskonnaliikmed, domineerivalt ihaleva hingega inimesed küll ehk teistest enam.
Hing Seisus Voorus
mõistuslik valitsejad tarkus
söakas sõjalis-administratiivne vaprus õiglus
ihalev tootjad, demiourgos`ed mõõdukus
Õiglusest kui riigi voorusest sai Platoni silmis olla juttu vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja mõõdukuse vooruste kaudu defineeritud seisused on üksteisega harmoonilistes suhetes, see tähendab antud juhul aga – loomupärastes valitsemis- ja allumissuhetes. Mis omakorda eeldab, et iga indiviid on paigutunud oma loomupärastele eeldustele vastavasse seisusesse ja omaltpoolt varustatud “õiglase hingekorraga”, st et tema hingejaod on loomupärastes allumis- ja valitsemissuhetes üksteisega. Ebaõiglane on siis vastavalt selline riik, kus inimesed tegelevad ka muuga, sealhulgas ka sellega, milleks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus. Eelkõige on aga ebaõiglusega tegemist seal, kus ilma vastavate eeldusteta inimesed hakkavad sekkuma riigi valitsemisse.
Teadmine ja võim. Nagu eelnevast nähtub , on Platoni õpetuse jaoks õiglasest riigist peamiseks probleemiks mitte niivõrd küsimus erinevate ühiskondlikult oluliste tegevuste jaotusest ühiskonnaliikmete vahel üldiselt, kui just küsimus: kes peaks valitsema? Millised isikuomadused võiksid õigustada kellegi pretensiooni võimule? Platoni vastuseks sellele küsimusele oli niisiis, et pretensioon võimule on õigustatav üksnes poliitilise kompetentsi olemasoluga. Poliitilise kompetentsi aluskomponendiks on aga ideedeteadmine – maailma olemus-struktuuri tundmine ja oskus selle teadmise
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Platoni poliitiline õpetus #1 Platoni poliitiline õpetus #2 Platoni poliitiline õpetus #3 Platoni poliitiline õpetus #4 Platoni poliitiline õpetus #5 Platoni poliitiline õpetus #6 Platoni poliitiline õpetus #7 Platoni poliitiline õpetus #8 Platoni poliitiline õpetus #9 Platoni poliitiline õpetus #10 Platoni poliitiline õpetus #11 Platoni poliitiline õpetus #12 Platoni poliitiline õpetus #13 Platoni poliitiline õpetus #14 Platoni poliitiline õpetus #15
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 3 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor peeter Tim Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

8
doc
Platoni poliitiline õpetus
59
pdf
Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse
87
doc
Filosoofia materjale
24
docx
POLIITIKAFILOSOOFIA Loengukonspekt
28
doc
Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme
20
doc
Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks
18
doc
Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond
72
docx
Euroopa ideede ajalugu





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima

Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun