Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 9. teema: Platoni poliitiline õpetus. Küsimusepüstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja käsitleb küsimust, millised on need printsiibid, millele toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad
1.Platoni-ontoloogia. Platon (427-347ekr) Oli Sokratese kuulsaim õpilane. Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
selle poliitiline elu peaks olema, kui eelkige ksimusele, kuidas on sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hvimises, miski ei suuda silitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese ksutusse vahendeid poliitiliste nhtuste le teselt otsustamiseks ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteerumiseks
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 7. teema: Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest. Ontoloogia ja epistemoloogia vahekord. Nii nagu varasele kreeka mõtlemisele, nii oli ka Platoni filosoofiale enesestmõistetavaks eelduseks lähtekoht, et teada saab seda, mis on. Olemine ise kas võimaldab teadmist enda kohta või ei võimalda, võimaldab kas täielikku või ebatäielikku teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis peavad neile epistemoloogilisel tasandil vastama ka erinevad tunnetusvormid
Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline. Mistõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui tema kaasaegsed on seda üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda
mõjutatud. Loogika ja füüsika olidki pigem ettevalmistavad distsipliinid, tolle aja õpetuste keskseks distsipliiniks kujunes eetika. On arusaadav, et sellise koolis õpetatava asjana sai filosoofia eksisteerida ainult siis, kui ta leidis tarbijaid. Siit vajadus olla populaarne, st tulla vastu tarbijaskonna vajadustele ja maitsele. Mida filosoofia-huvilised koolidelt ootasid oli aga just eetika antiikses mõttes – õpetus sellest, kuidas elus hästi toime tulla. Eetika endaga toimuvad aga varasema, klassikalise, perioodiga võrreldes olulised muutused. Hellenismiaja eetika on individualistlik. Küsimuse põhitüüp jääb küll samaks, mis see oli olnud läbi terve antiikaja. Ikka lähtutakse arusaamast, et iga inimene püüdleb loomupäraselt eudaimonia`t. Kuid kui klassikalisel perioodil mõisteti seda hästi-toimetulemist selliselt, et see on saavutatav hästitoimiva ühiskonna ja riigi
Teadmine1 .. teadmine2.... teadmine3 .... 2. Dialektiline meetod teha kindlaks olemise määratluse piiratus küsitluse teel. Sokrates õpetas küsimuste-vastuste varal - ta kaevas küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, kusjuures enda seisukohti ta ei paljastanud. Ta suunas oma küsimustega vestluskaaslast positiivse definitsiooni poole. Sokratese dialektika keskseks teemaks olid eetilised küsimused. PLATON 1. Ideede õpetus: Platon tähistab sõnaga "idee" (olemus) kõigi nähtumuste muutumatuid, igaveseid ja mittemateriaalsed olemusi. Ideede maailm eksisteerib omaette, ei sõltu nähtumuste maailmast, kuid nähtumuste maailm sõltub ideede maailmast küll. Ideede maailm on hüveline täiuslik maailm on olemas, see on igavene, objektiivne, tõeliselt olev. Hüvesuse idee võimaldab maailmal olemas olla. Samal ajal nähtumuste maailm on ebatäiuslik ja rikutud, paheline, ajaline ja näiv maailm.
Kõik kommentaarid