Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like


Platoni õpetus olevast. (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millele inimene võiks oma valikuid tehes toetuda ?
  • Kust võiks ta neid leida ?
  • Kuidas on võimalik stabiilne, õiglane ja hüveline ühiskonnaelu ?
  • Millises omavahelises vahekorras on need ideed ?
  • Millises vahekorras on üksiknähtus oma ideega, olemusega ?
  • Mida “noor Sokrates” pole veel jõudnud piisavalt läbi mõtelda ?
  • Millistest asjadest on õigupoolest ideed olemas ?
  • Kuid kas see on ainus võimalus mõtelda osavõtus-olemist ?
 
Säutsu twitteris
Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

6. teema: Platoni õpetus olevast.


Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon . Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis `e kriisina. Nende samade ühiskondlike protsesside mõjul, millele sai osutatud juba seoses sofistidega, oli polis Platoni kaasajal lõhenenud erihuvilisteks ja üksteisega konfliktis olevateks osadeks . See tõi endaga kaasa püsiva poliitilise ebastabiilsuse. Loomulikult pidi tolle aja filosoofiline mõtlemine esitama endale küsimuse, mis on selle nähtuse põhjused ja millistel teedel oleks võimalik seda ületada. Mõisteid ja küsimuseasetusi kui teoreetilisi vahendeid selle situatsiooni mõtestamiseks võis leida aga varasema kreeka filosoofia traditsioonist. Platon koondaski selles seni eraldi arendatud ontoloogilised, epistemoloogilised, eetilised ja poliitika-filosoofilised küsimuseasetused üheks terviklikuks õpetuseks, mis püüab leida inimeksistentsi ajalooliselt ilmnenud vastuoludele lahendusi igaviku vaatekohalt. Selle lahenduse aluskomponendiks sai Platoni olemisõpetus, tema ontoloogia . Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud , vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku.
Vahetult reageeris ta oma õpetusega aga sellele intellektuaalsele väljakutsele, mida esitasid talle sofistid ja Sokratese ning sofistide poleemika. Protagorase õpetus paistab olevat põhjendanud positsiooni, mille kohaselt on nii epistemoloogilistes kui normatiivsetes küsimustes otsuste langetamise aluseks see, kuidas kellelegi kunagi paistab. Paistab aga erinevatele inimestele, ja isegi samale inimesele erinevates situatsioonides , erinevalt. Millest näis tulenevat järeldus, et pole võimalik leida absoluutse kehtivusega tõdesid, väärtuseid ega norme. Pole objektiivset ning universaalset alust, millega õigustada mingi teadmise absoluutset paikapidavust või normi absoluutset kehtivust. Seega võib mõne inimliku kehtestuse üldkehtivus toetuda üksnes konsensusele, kuid sellise konsensuse püsimine ei saa olla millegagi garanteeritud.
Niisugune olukord oli kreeka ühiskondade poolt 5-ndal sajandil läbitehtud transformatsiooni ilming, mida sofistid filosoofiliselt väljendasid, aga ka võimendasid. Kuid kui kõik teadmised ja normid on suhtelised, siis mis on selleks usaldusväärseks aluseks, millele inimene võiks oma valikuid tehes toetuda? Kust leida raskete valikute puhul tuge “õige” valiku tegemiseks? Inimest paistab sellises olukorras ähvardavat oht, et ta kaotab võime elus orienteeruda. Kui iga indiviid on kõigi asjade mõõt ja inimesed on individuaalselt erinevate huvidega, siis kuidas on võimalik stabiilne ja terviklik ühiskond? Kas ei eelda niisugune ühiskond ühiseid baasilisi väärtushinnanguid ?
Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul.
Mis on ühe jaoks õiglus , paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas ebakindluses? Kui aga inimene soovib siiski omada kindlaid orientiire oma elu korraldamiseks, siis kust võiks ta neid leida?
Kahe valdkonna eristus . Platon oli veendunud, et hoolimata sofistide argumentatsioonist vastupidise väite poolt, on sellised absoluutselt kindlad orientiirid olemas. Samal ajal ei olnud tema silmis aga ka sofistid täielikult eksiteel, kui nad inimese sotsiaalset olemist omal viisil kirjeldasid. Nende poolt antud olukorra-kirjeldus pidas tõesti paika, kuid üksnes ühe oleva-valdkonna kohta, selle valdkonna kohta, mida Platon nimetab “nähtavaks maailmaks”. Tema veendumuse kohaselt eksisid sofistid aga siis, kui pidasid “nähtavat maailma” kogu tegelikkuseks. Lähtumine üksnes “nähtavast maailmast”, st. olevast , mida on võimalik meeltega tajuda, ei jäta ka Platoni hinnangul tõesti muid orienteerumisvõimalusi kui see, kuidas kellelegi kunagi paistab. Kuid tegelikult olev ei ole mitte see, kuidas kellelegi kunagi paistab, vaid see, kuidas on asjad iseendast, asjad kui niisugused.
See, mis on asi iseendast, see tähendab sõltumatult sellest, millises suhtes nendega on subjekt , on asja olemus, kreeka keeles ousia (ladina keelseteks vasteteks sellele sõnale saavad essentia ja substantia). Asja olemus on üks ja ühtne. “Nähtavas maailmas” vastab sellele aga samaolemuslike nähtuste paljusus . Iga nähtus meeltega tajutavas maailmas on individuaalselt eripärane; asja olemus on oma nähtumisvormide – üksikute asjade – jaoks ühine, üldine, universaalne.
Meeltega tajutavad asjad on pidevas muutumises, teiseks- saamises kuni hävimise ja taastekkimiseni. Asjade olemused ei teki, hävi ega muutu, nad on pidevalt iseendaga-samaks-jäävad, püsivalt endapärase määratletusega, mitte-relatiivsed. Nähtavad asjad seevastu on eriilmelised, erinevates relatsioonides mitte-samaks-jäävad ja seetõttu ka raskesti identifitseeritavad.
Meeltega tajutavad asjad on ka liitsed – osadest kokku liidetud – ja seetõttu jagatavad. Nad on kehalised ning sellisena nägemisele tabatavad. Asjade olemused on lihtsad – see tähendab filosoofia keeles: ei oma osi (neid võiks selles tähenduses põhjendatumalt kui Demokritose elementaarkehi nimetada “aatomiteks”, jagamatuteks) –, mittekehalised-immateriaalsed ja seetõttu tabatavad vaid mõtlemisele ning meeltele põhimõtteliselt kättesaamatud. Hilisemates dialoogides kõneleb Platon küll ka olemuste lahtiliigendumisest ja järelikult komplekssusest. Kuid ka sel juhul on silmas peetud teistsugust kompleksust kui kehaliste asjade liitsus.
Oma lihtsuse tõttu kujutavad nähtuste olemused endast nähtuse “puhast” olemist. Seevastu meeltega tajutavad nähtused on alati segunenud teiste nähtustega, isegi nähtustega, mis omavad vastandlikke omadusi. Nii esindab ilu olemus ilu ennast puhtal kujul, ilusad asjad omavad aga ka teisi omadusi, mis ei pruugi olla ilusad, vaid võivad koguni inetuteks osutuda.
Olles mõteldavad, see tähendab, mõtlemisega tabatavad, ei ole asjade olemused, mida Platon oma õpetuses silmas peab, mitte midagi väljamõteldut. Mõtlemine on üksnes olemuste inimese jaoks avastamise viis, kuid mõtlemine mitte ei loo asjade olemusi, vaid leiab nad olevas eest.
Tekkimatute, hävimatute ja muutumatute, endale-samaks-jäävatena on olemused väljaspool aega, igavesed. Meeltega tajutav maailm on ruumilis -ajaline maailm.
Asjad “nähtavas maailmas” ei paista sellistena, mis nad iseendast on, nad on “ebatõelised”. Olemused kujutavad endast tõelist olemist, seega tõe valdkonda ontoloogilise tõe-mõiste tähenduses. Kreekalikult üteldes – asja olemus on see, mis asi ise varjamatult on – aletheia. Meeltega tajutavates asjades on asja olemus aga osaliselt meelelise paiste taha ära varjatud, ähmastunud, tume.
Sellisena on iga olemus asja täielik-täiuslik olemine. Meeltega tajutavad asjad seevastu on vaid ühel või teisel määral nad ise, mitte kunagi aga täiuslikult olemus-identsed. Seetõttu omandab oleva olemussfäär rolli olla eeskuju-pärane nähtava maailma jaoks. Iseäranis mõistuslike olendite puhul on sel oluline tähendus, sest nemad saavad täiusliku poole teadlikult püüelda. Seetõttu omandab olemuste valdkond mõistuslike olendite jaoks normatiivse tähenduse.
Eelpool kirjeldatud viisil mõistetud
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Platoni õpetus olevast #1 Platoni õpetus olevast #2 Platoni õpetus olevast #3 Platoni õpetus olevast #4 Platoni õpetus olevast #5 Platoni õpetus olevast #6 Platoni õpetus olevast #7 Platoni õpetus olevast #8 Platoni õpetus olevast #9 Platoni õpetus olevast #10 Platoni õpetus olevast #11
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 2 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor peeter Tim Õppematerjali autor

Lisainfo

Platoniga seotud materjal, üks neljast osast, kirjeldab platoni vaateid, implikatsioone
filosoofia , filosoofia ajalugu , ajalugu , tartu ülikool , platon , sokrates , aristoteles , kant , Thales , protagoras , vana-kreeka , vana-rooma , uusaeg , vanaaeg

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

18
doc
Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest
16
doc
Platoni õpetus hingest ja voorustest
87
doc
Filosoofia materjale
20
doc
Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks
20
docx
Filosoofia p eriood
30
doc
Platoni poliitiline õpetus
28
doc
Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme
18
doc
Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima

Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun