PIHLAKAS Referaat SISSEJUHATUS.....................................................................................................................3 1. ERINEVAD PIHLAKAD...................................................................................................4 1.1 Harilik pihlakas.....................................................................................................4 1.2 Tuhkpihlakas.........................................................................................................6 1.3 Pooppuu................................................................................................................ 6 1.4 Pihlakate võrdlus.................................................................................................
PIHLAKAS Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on
PIHLAKAS ehk pihelgas, pihlak, pihl või pihlapuu. Kui teaduslikult täpne olla, siis pihlakal ei ole marju, tema viljad on nagu väiksed õunad ja botaanikud nimetavad neid õunviljadeks. Eesti esineb 3 liiki pihlakaid. Pooppuu ehk Rootsi pihlakas kasvab läänesaartel ja looduskaitsealune tuhkpihlaks ainult Saaremaa lääneosas. Harilik pihlakas on tavaline ja temast ongi järgnev jutt. Pihlakas kasvab väikese puu või põõsana siin ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis. 1 Pihlapuu õhtupäikeses Pihlaka koor on sile ja läikiv. Lehed koosnevad (foto internetist) väikestest rootsu külge kinnituvatest lehekestest. Sügisel söövad pihlaka marju paljud linnud, eriti rästad. Linnud kannavad edasi ka pihlaka seemneid.
kooruvad.Urvad paisuvad kohevateks kollasteks pallideks mai alguses. Ajaloos on pajuokstest punutud korve. Kaugemates maades tehtud ka paate ja maja seinu. Pajukoort on kasutatud naha parkimiseks. Meditsiinis on kooreleotis tunnsutatud reumarohi, peavalu ravim ja palaviku alandaja. Pajukoores olev aine on salitsiin, mis on looduslik aspiriin. Valmistati ka vanasti pajupilli. 18) Pihlakad (Sorbus) Eestis on kolm looduslikku pihlakaliiki: Harilik pihlakas, Pooppuu ja Tuhkpihlakas. Harilik Pihlaka lehed on sulgjas liitlehed. Poopuu lehed meenutavad lepalehti. Pooppuu viljad on suuremad. Pooppuu võib kasvada võimsamaks kui Harilik Pihlakas. Tuhkpihlaka lehe alumine pool on kaetud tuhkhalli karvakorraga, leht sarnaneb pooppuu lehega ning ei ole hõlmine (haruldane , võetud looduskaitse alla). Pihlaka viljaliha sisaldab õunhappeid, puuviljasuhkrut(koostiselt vägagi sarnane õunale, ning meenutab kokkusurutud õuna).
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
1. Perekond nulg (Abies) ja kuusk (Picea) Picea ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel. · Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga. · Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt. · Puidu kasutusviisid: ehitus-, taara-, paberi- ja reso
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetseva
- ühtlaselt teravnev tipp - lühike roots (võivad olla punakad ääred, kuivades läige kadunud) * Pyrus communis - harilik pirnipuu - lehed ovaalsed, servast peen saagjad või teravad - läikivad (ilusad ümarad lehed, tipust ühtlaselt teravnev, tumeroheline) * Malus domestica aedõunapuu - leht üsnagi varieeruv - lehed laimunajad - lehed karvased! (alt tihedalt) (suured lehed, tuhm helerohelised, beezid ääred, nahkjas, ümarik) * Sorbus aucuparia - harilik pihlakas - leht paaritu sulgjas liitleht (10-15) - saagja või kahelisaagja servaga - pealt rohelised, alt hallikas rohelised ja karvased - punased viljad * Sorbus intermedia - pooppuu - hõlmine liitleht - munajas ovaalne - madalad hõlmad - tumeroheline, alt hallikas karvane, pealt tumeroheline - oranzid/punased viljad, suuremad * Aronia melanocarpa var. Grandifolia - must aroonia - lehed laielliptilised - peensaagja servaga - pealt tumerohelised ja läikivad - alt helerohelised ja karvased
Kõik kommentaarid