Pakri poolsaar (0)

Tartu ülikool
Referaat Eesti loodusgeograafias
Pakri poolsaar
Juhendaja : Arvo Järvet
Koostajad :Demis Voss,
Villu Lukk
Tartu 2003
Sissejuhatuseks
Poolsada aastat on Pakri poolsaare läänerannikul asuv Paldiski linn eestlaste kõrvus kõlanud kui terra incognita - tundmatu maa.1939. aastal sõlmitud Molotov – Ribbentropi pakti tõttu said Paldiski linn ja Pakri poolsaar kinnise ala staatuse. Eesti Vabariigile kuulub Pakri poolsaar taas 1995. aastast, kui anti üle viimane Nõukogude Liidu sõjaväeobjekt – aatomiallveelaevnike õppekeskus.
Esimesed tõendid inimasustusest pärinevad juba rauaajast.Teada on kivikirst ja tarandkalmeid Leetse ja Pakre külast. Hilisema Pakri poolsaare keskuseks kujunes Laoküla ( esmamainitud 1241. aastal). Märkimisväärne Paldiski ajaloos on see, et Peeter I otsustas Pakri poolsaarele rajada sõja – ja kaubandus - sadama ning kindluse, mis pidi algselt edu tooma sõjas Rootsiga . Projekt nägi ka veel ette poolsaare ja Väike - Pakri ühendamist muuliga.
Pakri poolsaare loodust on uuritud juba enne 1939. aastat. 1922 .aastal J.G. Granö määratles Eestis 16 veevaldkonda,millest viies oli „Hiiu – Paldiski looklaheline ja suuresaareline rannik “.Valdkond ulatub Kõpu poolsaarest Naissaareni, seda iseloomustavad suured look – ja kaarlahtede esinemine (nt. Kärdla , Keibu, Paldiski ja Lahepere laht) ning üksikud suured saared – Osmussaar ja Pakri saared. Pakri poolsaare loodust on käsitletud ka G. Vilbaste (1921,1924),A.Tammekannu (1940),V.Sirgo (1934,1935) jt. töödes.
Pärast Nõukogude vägede lahkumist avanes taas võimalus uurida Pakri poolsaare loodust. Vaatlused näitasid keskonna tugevat reostatust, mis tingis keskonnale tehtud kahjustuste hindamise ja nende likvideerimistööde kavandamise. Alates 1993. aastast on uuritud poolsaare geoloogiat, pinna - ja põhjavett, taimkatet, loomastikku ja endiste sõjaväeobjektide reostusohtlikkust. Viimasel ajal on Paldiski