Kaltsupaberi ja puidutselluloosist paberi võrdlus Paberit ei kasutatud enne 1. sajandit kuigi laialt ning alles 4. sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid (siid, papüürus, pärgament, savitahvel) kuna paber on kõige vastupidavam, kergem ja käepärasem ning seda on odav toota. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes
Papüüruse kasutamise kõrgaeg oli ajavahemikul 4. sajand e.Kr. kuni 4. sajand, mil ainuvalitsevaks sai pärgament. Paber - sünnimaaks on paljude leiutiste kodumaa Hiina. Traditsiooni kohaselt loetakse paberi leiutajaks Csai Lun'i 105. aastal. Varasema, siidist ja kanepist valmistatud paberi arheoloogilised leiud (vähemalt aastast 200 eKr) on selle legendi ümber lükanud. Enne 1.sajandit ei kasutatud paberit siiski laialdaselt kirjutusmaterjalina, alles 4. sajandiks vahetas paber täielikult välja varasemad kirjutusmaterjalid - puu- ja bambuseliistud ning siidi. Paberi valmistamise toorained Paberiks nimetatakse sadestamise teel saadud õhukest lehtmaterjali, mis koosneb peamiselt jahvatatud taimsest kiudainest. Paber on mitmekomponendiline materjal, mille struktuuri moodustavad taimse päritoluga kiud, milledele on lisatud täite -, liimitus-, värv- ning katteaineid. Sõltuvalt sordist võib paberi koostis küllaltki suures ulatuses varieeruda.
Kõik kommentaarid