sõltumatut kehtivust kõigi seda liiki nähtuste kohta. Näiteks üks õiglane nähtus on õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest.
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk
Platoni ja Aristotelese tunnetus(teadmis-)teooriate võrldus. Teatavasti oli Vanakreeka filosoofias kolm suurkuju: Sokrates, Platon ja Aristoteles. Sokratest selles essees eraldi ei käsitle, kuid raske on öelda, kust algab Platon ja lõppeb Sokrates. Üldiselt moodustavad Platoni ja Aristotelese kirjutised antiikfilosoofia tuuma. Vaatamata kahe suure filosoofi tööde seotusele tuleb tõdeda, et nad on nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Järgnevalt tutvustan kahte suursugust tarkuse armastajat ning võrdlen nende teadmisteooriaid. Platon (427-347eKr) oli Sokratese andekaim õpilane
Sokratese-eelne filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest maailm ja selles leiduvad asjad on tekkinud. Järgnenud klassikaline ajajärk (u 480 320 eKr) oli kreeka tsivilisatsiooni kõrgaeg, kui jõuti suurimate saavutusteni kujutava kunsti (Akropoli laiendamine Periklese ajal, silmapaistvad skulptorid Myron, Pheidias, Polykleitos), kirjanduse (atika tragöödia suurimad esindajad Aischylos, Sophokles, Euripides) ja filosoofia (Sokrates, Platon, Aristoteles) vallas. Tollal kujunes Ateena filosoofia keskuseks ning seal arenes täiuseni uus riigikord, linnriik ehk polis.4 1 Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6 2 Sealsamas 3 Sealsamas 4 Sealsamas 4 Hellenistlikul ajajärgul (323 1.sajand eKr) tekkis idamaiste elementide ülevõtmisel segakultuur, ent kreeka mõju jäi siiski valdavaks. Kreeklased valitsesid
Filosoofia Kaks suunda: - Joonia koolkond, mis esitab küsimuse asjade algusest ja põhjusest. - Sofistid, kes tegelevad inimese küsimuseganing otsivad elutarkust Platon ühendab need suunad. Platon esitab kolm põhilist küsimust Filosoofias: Mis on tõene, mis on hea, mis on ilus? Uusajal esitab Immanuel Kant neli küsimust: Mida ma võin teada(metafüüsika)? Mida ma pean tegema(moraal)? Mida ma võin loota(religioon)? Mis on inimene(antropoloogia)?
maailma tähtsaim piirkond ning sealt pärinevad vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas. Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja me teame nende olemasolust üksnes hilisemate autorite juures leiduvate kasinate tähenduste ja väheste tsitaatide kaudu. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline. Pärimuse järgi konstrueeris liitsõna filosoofia (kr phileõ armastan, kr sophia tarkus) Vana- Kreeka filosoof Pythagoras (u 580-500 eKr). Hilisem kreeka kirjanik Diogenes Laeritos kirjutas: ,,Filosoofiat filosoofiaks (tarkusearmastuseks) ja ennast filosoofiks (tarkusearmastajaks) hakkas esimesena nimetama Pythagoras...; tark võib tema sõnade järgi olla vaid jumal, mitte aga inimene. Sest ennatlik oleks filosoofiat nimetada ,,tarkuseks" ja ennast selles harjutajat ,,targaks", just nagu oleks ta oma vaimu juba äärmuseni arendanud; aga filosoof on lihtsalt see, kes on kiindunud tarkusesse.
põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse -- o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata -- algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal. Ja seejuures oleme ekslikult veendumuses, nagu näeksime igavesi ideid. Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja piiratud.
Kuigi tema sõbrad tahtsid talle organiseerida põgenemise, eelistas Sokrates jääda lõpuni sisemiselt vabaks inimeseks. Sokratesele omistatakse väited ,,Ma tean, et ma midagi ei tea" ja ,,Tunneta iseennast", kuid sisuliselt on sarnased väited olemas juba Herakleitose fragmentides (,,Paljuteadmine tarkust ei õpeta ..." ja ,,Ma uurisin iseennast".). Sokrates püüdis anda mõistete kvantitatiivseid määratlusi. Ise midagi ei kirjutanud, on üks Platoni dialoogide tegelasi. Platon oli Sokratese õpilane. · Sokrates astus välja sofistide relativistliku filosoofia vastu. · Kui inimesed arutlesid oma arvates tõsikindlate teadmiste üle (õiglus, tõde, voorus, ilu, vaprus jne.), siis Sokrates küsis, mis see mõiste (õiglus, tõde, voorus, ilu, vaprus jne.) on? · Tõeni saab jõuda ainult mõistelise määratluse kaudu. (Need määratlused kippusid siiski olema üksnes kvantitatiivsed.) PLATON (V IV s. e.m.a.)
Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika)
LÄÄNE- VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL XXX XXX XXX ARISTOTELES Referaat Õppejõud: XXX XXX 2013 SISUKORD SISUKORD................................................................................................................. 2 SISSEJUHATUS......................................................................................................... 3 ARISTOTELES........................................................................................................... 4 1
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena
Sokrates oli vanakreeka filosoof, elas ja õpetas Ateenas. Sokrates tegeles kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi: õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. Mis on teadmine ja kuidas see toimib ? Platon oli vanakreeka filosoof Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ühtlasi ka Ateena Akadeemia rajaja. Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. IDEEÕPETUS: Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises.
Filosoofia I periood! · LOOGIKA · ARISTOTELES · Aristotelest nimetatakse "loogika isaks". "Aristotelsese · 384 322 e.Kr. loogika". · Loogika on kõigi teaduste paratamatu tööriist ja eeldus · Elulugu (organon). · Aristoteles sündis Stageiras.
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
praktilise filosoofia osa ja ksitleb sellisena ksimust, millised on hiskonnaelu ja selle vormi valiku igustamise printsiibid. Poliitilise elu filosoofiline ksitlus pab vastata mitte ksnes ksimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, kui eelkige ksimusele, kuidas on sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
...........................................................................................3 2. ANTIIKFILOSOOFIA ALGUS...................................................................................................4 3. SOKRATES..................................................................................................................................6 3.1 Sokratese filosoofiamõtte näide..............................................................................................7 4. PLATON.......................................................................................................................................8 4.1 Platoni filosoofiamõtte näide..................................................................................................9 5. ARISTOTELES..........................................................................................................................10 5.1 Aristotele filosoofiamõtte näide..............................................
Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee
(Empedokles) , homoiomeeride (Anaxagoras) või aatomite (atomistid) ühinemise ja eraldumisega. Selle ajastu materialismi arengu ühiskondlik ja majanduslik alus oli orjandusliku demokraatia õitseng. Ateena, kes saavutas pärast Pärsiaga peetud sõdu lisaks ebakindlale poliitilisele ülevõimule vaieldamatu juhtpositsiooni vaimsel alal, tõrjus kõrvale senised peamised filosoofia keskused Joonia ja Lõuna-Itaalia. Esimene nimekas Ateena filosoof oli Anaxagoras. Sofistika - Arenenud orjanduslikku demokraatiat iseloomustas hoogne ühiskonnaelu. Rahvakoosolekud, valimised ja kohtuprotsessid äratasid elavat huvi retoorika, argumenteerimisoskuse ja poliitika vastu. Sellega ühenduses loobuti tegele- mast seniste natuurfilosoofiliste küsimustega. Filosoofide tähelepanu köitsid inimese olemusse puutuvad (antropoloogilised) , poliitlised ja eetilised küsimused. Esimestena
poliitilise tegevuse raskeks. Kolmekümne türanni hirmuvalitsuse ajal 403-404 (türannide hulka kuulus ka Platoni sugulasi ja tuttavaid) tõmbus ta peagi poliitikast tagasi ja pühendus filosoofiale. Kui türannide valitsus kukutati, lootis ta, et demokraatide juhtimisel olud paranevad, kuid ta pettus sügavalt ka demokraatides, kui nad mõistsid Sokratese, "tolle aja õiglasima mehe", surma. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Mälestuse õpetajast jäädvustas ta oma teostes. Pärast Sokratese surma tegi Platon pikki reise. Ta peatus mõnda aega Megaras Eukleidese, Sokratese ühe kõige ammusema õpilase juures, viibis tõenäoliselt mitu korda Egiptuses ja käis mitu korda Lõuna-Itaalias, kus ta kohtus pütaagorlaste
Lisaks oli tal väga hea enesevalitsus, et ei alistunud homoerootilistele ahvatlustele. Alkibiades oli kena mees, aga Sokrates ei lasknud end mõjutada. Sokratese teoreetiline panusfilosoofiasse on vähene. Ta ei aretanud mingit õpetust ega esitanud terviklikku filosoofiat. Ta oli kiusupunn, kes oma küsimustega paljastas kasslase tegeliku olemuse. Sokrates mitte ei näita kaaslase arusaamade lünklikkust vaid lausa nöögib neid. Kuulsaks saab ta aga peale surma, ta oli surres 70 aastane. Platon viibis kohtuprotsessi juures ja oli siis vaevalt täisealine. Aristhopanes –näitekirjanik kirjutas Sokratesest pilkavaid näidendeid ehk teda armastati parodeerida. 501 ateenlast hääletasid tema surma poolt, need otsustajad valiti hääletades. Süüdi mõisteti tema isiku ümber tekkinud poleemika tõttu ja et ta käitus kohtus julmalt ega tundnud kahetsust. Enne surma saatmist ja peale ahelaist vabastamist räägib Sokrates veel hinge ja keha vastandlikkusest, hinge surematusest ja
Müüt asendub siin looduse vaatluse ja lahtimõtestamisega. Pütaagorlased PÜTHAGORAS u 570 (582)-490 Sündis Samose saarel. Tegeles matemaatika, astronoomia ja filosoofiaga. Pärast pikki rännuaastaid oriendis kujundas ta välja oma õpetuse. Ta rajab lõpuks Krotonis, Alam Itaalias oma usulise salaühingu. Enne seda oli ta lahkunud oma kodumaalt. Tetractys diagramm. Arvud, mis väljenduvad geomeetrilistes kujundites on maailma aluseks. Ta on esimene kreeka filosoof, kes asetab olemuse loodusest sealpoolsusesse. Puht aineline printsiip asendub vaimsega. See on uus samm filosoofia ajaloos. Maailma sisene ja liikumapanev vastuolu seisneb paaritute arvude vastuolus. Paaris ja paaritute arvude vastuolus. Paaris arvud on jagatavad ja seetõttu ebatäiuslikud. Paaritud arvud on täiuslikud. Phütagoras ei otsi maailma harmooniat mitte ürgaines, vaid ürgseaduses nimelt muutumatutes arvulistes suhetes. ELEAADID
Antsla Gümnaasium Andre Luik Referaat Aristoteles Juhendaja: Peeter Lemats 2012 Sissejuhatus Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates, kes Platonit sügavalt mõjutas. Nemad muundasid Sokratese-eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Sokrates ei kirjutanud midagi ning tema mõtted on meieni jõudnud Platoni ja paari teise antiikautori vahendusel. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma. Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad
millegi siia ilma tekitamisele. Praktiline teadmine – Eetiline väärtusteave, mis võimaldab meil teha õiglaseid ja ratsionaalseid otsuseid, eristada head halvast, õiget valest ning nende teadmiste abil elada õnnelikult, korraldada ühiskonnaelu. Tänapäeval tuntakse seda tüüpi teadmist peamiselt eetika ja praktilise filosoofia nime all. Teoreetiline teadmine – Filosoofiline tarkus, mida Aristoteles kutsus esimeseks filosoofiaks. Teadmine teadmise pärast – midagi, mis on hea inimesele endale, mitte suunatud millegi teostamisele või saavutamisele. Käib kolme tüüpi asjade kohta: * Asjad, mis on eraldi (inimese mõtlemisest ja meeltest), kuid mis muutuvad, nt looduse poolt antud asjad, inimese loodud füüsilised objektid. * Asjad, mis ei ole eraldi ja ei muutu, nt matemaatilised ja geomeetrilised põhitõed, mille jaoks
tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. 3 7. Platoni ideedeõpetus, idee ja nähtuse erinevused, ideedemaailma struktuur, ideede tunnetamine. Platon (427-347): Üldine on olemas. Meeleline maailm ei ole kõik, millest võib rääkida. Olemus on püsiv ja hukkumatu. Olemus teeb selle, mis miski on, aga pole ometi ise asjana kohatav. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Idee on realiteet, nähtus on olemas vaid seetõttu et ta on osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus
Samuti oli huvitav see,et inimestel on ideed alati olemas ja neid tuleb lihtsalt meenutada,et uusi teadmisi saada. Platon (427-347 e.m.a.) on maailma kultuuriajaloo suurkuju.Ta elas vana-kreeka ühiskonnas,aga filosoofina,õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale.Ta on üks inimkonna õpetajatest.Platon on põline ateenlane,ta tegevus,välja arvatud eemalviibimine Aafrikas,Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia linnades,kulges Ateenas.Üksteist aastat peale Sokratese surma,rajas Platon ,Sokratese õpilane,sealsamas Ateenas oma kooli.Varsti muutus see kool filosoofiliste uuringute-õpingute keskuseks.Andmed Platoni elust on napid,puudulikud ja vasturääkivad.Ta sündis nimekas ja rikkas perekonnas Aigina saarel,Ateena lähedal.Ta filosoofiaalane tegevus ei alanud eriti vara,andmed näitavad,et ta tegeles enne filosoofiat atleetikaga,samuti tegi ta kirjanduslikke,muusikalisi ja maalikatsetusi.Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all
Kõik inimesed meenutavad seda ideed, kuid ükski pole nii täisulik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede ebatäiuslikud koopiad. Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega käega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud. Platon püüdis täiusliku ideede maailma ja ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahel püsivas olekus. Ideeõpetusele rajas Platon oma
Tunnetus, mis ühe või teise valdkonna kohta välja kujundatakse, peegeldab endas antud valdkonna karakteristikuid. Kuna ideed kujutavad endast nähtuste olemusi ja põhjuseid, siis on teadmine neist mõistagi niisugune teadmine nähtuste olemustest, mis seletab nähtusi põhjuslikult. Ainult selline kõnelemine, mis suudab nähtuse juures esile tuua olemuslikku ning anda sellele põhjuslikku seletust, võib Platoni käsituse kohaselt pretendeerida ranges mõttes teadmise staatusele. Platon iseloomustas ideid ühtsete, paljudele üksikutele nähtustele ühiste/üldiste olemustena, seetõttu on teadmine, mis käib ideede kohta, universaalne teadmine, st. see ütleb midagi mitte pelgalt mõne üksiku asja kohta kindlal ajal ja kohas, vaid fikseerib seda, mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal. Nii nagu ideed on tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine, st.
Filosoofia meetodid ja teoreetilise arutluse komponendid 19. Nimeta kaks filosoofia kaks peamist meetodit? V: · dialektiline ehk väitlemisel põhinev meetod · metafüüsiline ehk olemise põhialuseid ja algupära nõudev meetod 20. Millisest 5 komponendist koosneb teoreetiline ehk mõisteid kasutav arutlus? V: küsimus, vastused, argumendid, kriitika ja implikatsioonid ehk eeldused Thales (624-546 eKr) Mileetose koolkonnast Eluloost 1.Kes oli esimene filosoof? V: Thales 2.Mis sajanditel Thales elas? V: 7.-6. saj eKr 3.Kes kuulusid Mileetose koolkonda? V: Thales, Anaximandros ja Anaximenes 4.Kes oskas esimesena arvutada püramiidi kõrgust varju abil? V: Thales (6 saj eKr) 5.Millal toimunud päikesevarjutust ennustas Thales ette? V: 585 eKr 6.Kuhu kukkus Thales taevast vaadeldes? V: kaevu 7.Mille kokkuostmisega enne sügist teenis Thales palju raha pärast tähtede vaatlust? V: oliivipresside 8
• Ideaalne riik • Rahvas ei tohi valitseda, sest on harimatud • Sokratese õpilane (tolle aja kõige parem) • Sokratsese surmamõistmine • Ka sokrates aristokraatlikes ringides • Ei suhtu lihtrahvasse hästi • Öeldi, et hukutab noorsugu (PÕHJUS) • Teotab ideid, õpetab igasuguseid asju • Mõistetakse vangi • Taganedes mõistab, et siis peetaks tema filosoofia on vale, valib surma • Põhjustab selle, et Platon läheb reisima • Ilmselt kardis oma vabaduse käigus • Õpib erinevaid asju • Sitsiilia Sürakusa • Dürann, hirmuvalitseja, Dionysios I • Mõjutab valitsejat, et sellest linnast saaks “Ideaalne riik” • Põgeneb, sest tekivad vastumeelsused • Rajab Ateenas Akadeemia • Õpiti filosoofiat, matemaatikat • Sokraatiline vestlus (dialoogi vormis) • Hiljem rohkem õpilasi, tuleb ettekandevorm
mõõdukus). Hingeline harmoonia saavutatakse, kui hinge juhib mõistuslik hingejagu. Neljas, üldine voorus, on Platonil õiglus, mis ilmneb hinge vooruslikkuses ja laiemalt ka õiglases riigis. 3.Ideaalriik + seos käsitlusega hingest ja voorusest: Riigi ja inimese struktuuridel on Platoni jaoks vastavus. Nagu on kolm hingejagu, on ka kolm klassi: 1.valitsejad - domineeriv hingejagu mõistuslik, sest valitseja peab olema võimeline tunnetama ideid, filosoof. 2.sõjaline seisus - sõdurid, domineeriv hingejagu tahteline, sest peavad kaitsema riiki 2 3.tootjad - domineeriv hingejagu ihalev, hoolitsevad riigi aineliste elutarvete eest. Igasse klassi kuuluv inimene peab püsima oma kohal ja täitma talle omaseid ülesandeid - nii säilib õiglus riigis. 4.Riigikorraldused: tema kirjeldatud ideaalriik (tarkus) aristokraatia (vaprus)
Juhan Liivi nimeline Alatskvi Keskkool Aristoteles Filosoofia ring Sveta kostina 2007/2008 LÜHIKE SISSEJUHATUS Aristoteles oli Makedoonlane, kes elas neljandal sajandil eKr. Aristoteles oli Kreeka filosoof ja õpetlane. Ta sündis arsti perekonnas Stageira linnas Makedoonias (seepärast nimetatigi teda vahest ka Stageiriidiks). 18-aastasena tuli Aristoteles Ateenasse ja asus õppima Platoni Akadeemias, kus ta viibis 20 aastat. Veetnud mõned aastad Väike-Aasias, oli ta seejärel Aleksandri, Makedoonia tulevase kuninga kasvatajaks. Aastal 335 eKr rajas ta Ateenas oma filosoofiakooli. Pärast Aleksander Suure surma süüdistasid poliitilised vastased teda
Teleoloogia- eesmärkide või lõppsihtide uurimine Tunnetusteooria- tunnetusõpetus Epistemoloogia- teadmiseteooria Universaal- üldmõiste nagu nt punane või naine Verifitseeritavus- saame tõestada, et miski on õige / tõestatav Võimalikkus- asi võib olla nii ja võib olla mitte nii. FILOSOOFID SOKRATES Elas 5-4 sajand eKr. Ta oli esimene nö. Sütematiseeritud filosoofilise mõtlemise esindaja. Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi teost, enamik teavet temast pä'rineb meile filosoof Platoni ja ajaloolase Xenophoni vahendusel. ,,Ma tean, et ma midagi ei tea"- sellel väitel on 2 komponenti ning kumbi võib olla tõene või väär. Sokratese filosoofia peamiseks meedotiks oli dialektika ehk vestlemine. Ta esitas alati palju küsimusi nt kui keegi rääkis mingit juttu, siis ta esitas palju küsimusi, et näida lollina, kuid lõpuks ta surus selle rääkija nurka, andes talle märku, et hoopis tema on loll. Dialektika raames kasutas ta veel 4 elementi: irooniat,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
