Tallinna Lilleküla Gümnaasium Paulo Coelho ,,Alkeemik" Referaat Tallinn 2010 Sisukord 1. Paulo Coelho...........................................................................................................................3 2. Auhinnad ja tunnustused.........................................................................................................4 3. Bibliograafia............................................................................................................................6 4. ,,Alkeemik".......................................................................................
mõistis, et taat on seda lugenud ja päris raamatu sisu kohta, hiljem ka vanamehe elukoha kohta, mees nimetas end Saalemi kuningaks Melkisedekiks, suutis lugeda Santiago mõtteid ja pakkus poisile tehingut, et kui too annab kümnendiku oma lammastest mehele, ütleb ta poisile varanduse asukoha - Melkisedek joonistas liivale Santiago eluloo, poiss oli kohkunud, imestas, miks kuningas temaga üldse räägib, põhjenduseks tõi mees selle, et Santiago elab ,,oma loo" järgi ehk nii, mida inimene on alati igatsenud teha, kuid mida aeg edasi, seda rohkem sekkub mingi salapärane jõud, mis veenab inimesi ,,oma loo" võimatuses ja ka Santiago oli selle küüsi langemas, vanamees tuli talle appi . Santiago pidi järgmise päevaks andma kümnendiku oma karjast vanamehele, et varanduse asukoht teada saada - Selgus, et Egiptus asub Aafrikas ja sinna saamiseks piisaks ühe lamba müügist, kuid see mõte hirmutas teda
Paulo Coelho Posi nimi oli Santiago. Tema elu mõte oli ringi rännata. Vanemad tahtsid, et poisist saaks preester, et vanemad saaks tema üle uhkust tunda. Aga lapsest saadik oli tema unistuseks olnud tundma õppida maailma ja see näis palju olulisem, kui tunda Jumalat ja inimeste patte. Ühel õhtul ütles ta isale, et tahab ringi rännata. Isa ütles pojale ,, Nad tulevad, et leida midagi uut, ja lahkudes on ikka samasugused. Nad ronivad üles mägedele, et vaadata losse, ja leiavad, et minevik oli parem kui see, mis praegu. Olgu neil heledad juuksed või tume nahk, ikka on nad samasugused inimesed kui meie omad." Poisist sai karjus, isa andis talle raha, et ta saaks omale lambad osta. Isa ütles pojale, ,, rända niikaua mööda maad, kuni saad aru, et meie maa on kõige parem ja meie naised kõige ilusamad."
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit
kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi
vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .» Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust -- ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi. «Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!» Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis: «Tom, uu!»
kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma. Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja. ,,Noh, siis on ju minul õigus," ütles voorimees. ,,Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: ,,S... kool on see, üsna s... Minu õepoeg käis
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett -
Kõik kommentaarid