PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS. (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui pärandaja oli vallaline või lesk ja tal endal õigus pärandist osa saada ?
  • Kuidas mõjutab abieluvaraõigus pärandvara kindlaksmääramist ?
 
Säutsu twitteris
I teema. PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS.
1. Pärimisõiguse üldmõisted
1. Pärimise mõiste ja liigid
Pärimine on seaduse alusel tekkiv õigusjärglus (2002. a. TsÜS § 6 lg 2), mil vara üleminek ühelt subjektilt (füüsiliselt isikult e. pärandajalt) teisele või teistele (pärija(te)le) on seotud esimese subjekti lõppemise e. surmaga (pärandi avanemisega).
Surnud isiku õigusjärglased (pärija, annakusaaja) määratakse kindlaks kas pärimisseaduse alusel (seadusjärgne pärimine) või pärandaja enda tahte alusel, mis on avaldatud testamendis (testamendijärgne pärimine) või pärimislepingus (pärimislepingujärgne pärimine) (PärS § 9 lg 1).
Eesti pärimisõigus tunnistab seega kolme pärimise alust ehk pärimise liiki:
  • seadust e. pärimist seaduse järgi (ex lege e. ab intestato) e. pärimise liigina - seadusjärgset pärimist (tuleneb rooma õigusest);
  • testamenti e. pärimist testamendi järgi (ex testamento e. a testato) e. pärimise liigina - testamendijärgset pärimist (tuleneb rooma õigusest);
  • pärimislepingut e. pärimist lepingu järgi e. pärimise liigina - lepingujärgset pärimist (tekkis hiljem ning tuleneb germaani õigusest, teistes õigussüsteemides kui iseseisvat õigusinstituuti ei tunnustata või on koguni otseselt keelatud).

Seadusjärgseks pärimiseks nimetatakse surnud isikule kuulunud vara üleminekut pärimisseaduses nimetatud isikule (õigusjärglasele) pärimisseadusega määratud tingimustel, see tähendab, kus pärijate ring ja nende pärima kutsumise järjekord määratakse kindlaks vastavalt antud ühiskonnas valitsetavatele arusaamadele ja põhimõtetele, sest puudub pärandaja enda viimne tahe (TsK § 531 lg 2 ja PärS § 10).
Seadusjärgne pärimine leiab aset seega siis, kui:
  • pärandaja ei jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut;
  • pärandaja ei testeerinud ja/või ei pärandanud pärimislepinguga kogu vara (testeerimata või pärimislepinguga hõlmamata vara osas) (PärS § 37 lg 2);
  • pärandaja on määranud küll järelpärija, kuid jätnud eelpärija nimetamata – kui testaator on määranud, et pärijaks nimetatud isik saab pärandi kätte teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel, kuid ei ole määranud eelpärijat, on eelpärijaks pärandaja seadusjärgsed pärijad;
  • testamendijärgne pärija ja/või pärimislepingujärgne pärija suri enne pärandajat ja asepärijat ei olnud määratud (siin on pärimisseaduses tehtud üks erand vt. PärS § 30);
  • testamendi- ja/või pärimislepingujärgne pärija ei võtnud pärandit vastu ja asepärijat ei olnud määratud, välja arvatud juhtum, mil kogu vara oli testeeritud (pärimislepinguga määratud) mitmele pärijale, osi määramata ja mõni neist ei võtnud pärandit vastu ( PärS § 128 lg 1);
  • testament ja/või pärimisleping tunnistatakse kas tervikuna või teatud osas kehtetuks;
  • kui pärandaja oma testamendis ja/või pärimislepingus ei pidanud kinni seadusjärgse pärija sundosaõigusest (PärS § 104), siin võib juhtuda, et testamendijärgne (pärimislepingujärgne) pärija kutsutakse samaaegselt pärimisele ka seaduse järgi.

Pärimiseks testamendi järgi nimetatakse surnud isikule kuulunud vara üleminekut pärandaja enda poolt oma eluajal tehtud ühepoolse tahteavalduses e. testamendis nimetatud õigusjärglas(t)ele ja testamendis määratud tingimustel.
Testament on pärandaja ühepoolne, seadusega ettenähtud korras ning vormis tehtud tahteavaldus e. tehing, milles pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.
Teatud riikides loetakse testamendiks vaid selline tahteavaldus, kus nimetatakse pärija, muid pärandaja korraldusi ei loeta testamendiks vaid näiteks koditsillideks. Eestis loetakse testamendiks kõik pärandaja ühepoolsed korraldused , mis ta on teinud oma vara kohta surma puhuks ( legaaldefinitsioon - PärS § 19 lg 1).
Pärimislepingujärgseks pärimiseks nimetatakse seda, kui pärand läheb pärijale üle pärandaja poolt tema elu ajal kellegi teise või teiste isikutega sõlmitud kokkuleppe (lepingu) kohaselt. Pärimislepinguga määratakse pärijaks või annakusaajaks kas lepingu teine pool või muu isik.
Pärimisleping on kahe- või mitmepoolne tehing, milles vähemalt üks pooltest teeb korraldusi oma vara üleminekuks teisele isikule oma surma puhuks, samuti pärandajaga sõlmitud leping, mille alusel seadusjärgne pärija loobub pärimisest. (Positiivse pärimislepingu definitsiooni aluseks PärS § 95 lg 1, negatiivne tuletatav PärS §-st 98)
Pärimisleping eksisteerib just saksa õigusperekonnas. Pärimislepingut ei tunnusta ei prantsuse õigusperekond ega ka common law, kuna leitakse, et see on ebamoraalne, kui pärandaja lepib juba oma eluajal kellegagi kokku oma pärandi suhtes, n. ö. päranduse asjus kaupleb. (Samadel põhjustel ja eriti just seetõttu, et rooma õigus ei lubanud pärimislepingut, vaieldi ka 1940. a. TsSE ettevalmistamisel pärimislepingu vastu.) Kuid mõlemad - nii prantsuse õigus kui ka üldine õigus tunnustavad abielulepingutes abikaasade poolt surma puhuks tehtavaid korraldusi ja mõnd teistki võimalust, mida saksa õigus reguleerib eraldi pärimislepingu instituudiga. Samuti on üldises õiguses tuntud kokkulepped isikute vahel, kus üks kohustub tegema enda surma puhuks teatud korraldusi, näiteks vastutasuks selle eest, et teine pool teda kuni surmani ülal peab või abistab .
Teise ja kolmanda pärimise aluse korral toimub pärimine vastavalt pärandaja viimsele tahtele, kusjuures jagamine
  • testamendijärgseks pärimiseks ja
  • lepingujärgseks pärimiseks

on määratletud just viimse tahte väljendamisvormist lähtuvalt, st kas tegemist on pärandaja ühepoolse tahteavalduse – testamendiga – või hoopis kahe- või mitmepoolse tahteavaldusega e. siduva kokkuleppega – lepinguga.
Oma jõu poolest moodustavad nimetatud pärimisalused PärS § 9 lg 2 kohaselt järgmise astmestiku:
  • kõigepealt pärimisleping;
  • siis testament;
  • lõpuks seadusjärgne pärimine.

Iga järgmine saab esineda ainult siis, kui puuduvad eelmised pärimisalused või kui nad ei ole olnud täielikud, s.t. osa vara kohta puudus tahteavaldus või see polnud vormistatud nii nagu vaja. Seega on seadusjärgne pärimine täiendava iseloomugasubsidiaarsuse põhimõte –vastasel korral oleksid tehinguga pärijaks nimetamise sätted mõttetud. Samas on ühte ja sama pärandit võimalik pärida siiski ka kõigil kolmel alusel korraga. Seda juhul, kui pärimisleping ning testament üksteist ei välista ning osa pärandaja varast on jäänud pärandaja viimse tahtega hõlmamata.
Seadus ise aga käsitleb seadusjärgset pärimist enne testamendijärgset. Kui aga pärimisjärgluse selgitamiseks tuleb kõigepealt alati kindlaks teha, kas on tehtud pärimisõiguslik käsutus (korraldus surma puhuks – Verfügung von Todes wegen), siis on selline seaduse ülesehitus metoodilises mõttes pehmelt öeldes kaheldav. Nii ongi näiteks Vene tsiviilkoodeksis testamendijärgse pärimise kohta käivad sätted seadusjärgse pärimise omadest ettepoole tõstetud.
Seadusjärgse pärimise regulatsiooni varasemal esitamisel on aga siiski teatud põhjused, mis aitavad mõista seaduse sellist ülesehitust. Praktikas toimub reeglina seadusjärgne pärimine, sest enamus inimesi ei jäta endast maha pärimisõiguslikku käsutust. Seadusandja osutab seadusjärgse pärimise puhul sellele, millist lahendust ta üldjuhul sobivaks peaks. Lihtsam regulatsioon on antud enne keerulisemat.
Erandi sellest jõu astendusest moodustab sundosa pärimine, mis kitsendab testaatori tahtevabadust. Nii ei või pärandaja testamendiga või pärimislepinguga teha korraldust oma pärandi selle osa kohta, mis moodustab sundpärijate sundosa. Ja kui ta seda siiski teeb, siis neid lihtsalt ei saa pärimisel arvestada, selles osas toimub pärimine siiski seaduse alusel. Kellel ei jää järele sundpärijaid, see võib teha korraldusi kogu oma pärandi kohta. BES järgi sundosa pärimist Eesti territooriumil praegu kehtiva õigusega sarnases vormis ei tuntud, kuid see ei tähenda veel, et tol ajal oleks kehtinud täielik testeerimisvabadus . (Sundosa kohta vaata PärS 5. osa.)
Pärimise alused / pärimise liigid
Pärimise alused:
1. pärandaja viimne tahe
2. seadus
1. pärimisleping ja 2. testament:
1. abielu 2. sugulus 3. elukoht
abielu algus 1) abielust sündinu KOV
abielu lõpp 2) mitteabielust sündinu
3) lapsendatu
4. sundosaõiguse alused:
1) töövõimetu ja
2) abikaasa või 2) pärandaja alaneja või üleneja sugulane,
3) kes on jäetud viimse tahte alusel pärandist ilma
Pärimise liigid:
1. pärimislepingu- ja 2. testamendijärgne,
3. seadusjärgne pärimine
Seega võib iga teo- ja otsusevõimeline isik ise vastavalt oma soovile oma eluajal korraldada oma vara pärimist. Kuid vaatamata sellele, et pärandaja on oma elu ajal ise oma pärandi saajad mortis causa tehingutega, s.t. surma puhuks tehtava testamendi või pärimislepinguga kindlaks määranud, tuleb ka sellisel juhul vaadata pärimist kui seaduse alusel tekkivat õigusjärglust.
Surma puhuks tehtavad tehingud erinevad inter vivos tehingutest, s.t. elavate vahelistest tehingutest oluliselt oma mõjult tehingu tegija enda varalisele sfäärile. Erinevalt kinkelepingust, jääb nii notari juures kui ka kodus testamendi teinud isik või ka pärimislepingu sõlminud isik endiselt oma vara omanikuks ja seda ka sel juhul, kui ta loetleb testamendis või pärimislepingus üles isegi oma konkreetsed esemed ja õigused. Kui seejärel peaksid testamendi teinud isiku ning testamendis nimetatud soodustatud isiku vahelised suhted halvenema, siis on testaatoril igal ajal võimalik juba tehtud testament tühistada või muuta. Pärimislepingu vormis surma puhuks tehtud korralduste muutmine ja tühistamine küll nii lihtne ei ole, kuid oma elu ajal on ka pärimislepingu sõlminud isik nii nagu testamendigi teinu siiski vaba oma vara kasutama ja käsutama, sh müüma, vahetama , kinkima või ka täielikult ära tarvitama (PärS § 96).
Seega ei teki pärimisega seonduvalt kellelgi mingeid õigusi pärandaja varale enne tema surma. Veelgi enam, ka pärandajal endal ei ole võimalik isiklikult ega otseselt mõjutada pärandvara üleminekut uuele subjektile. Pärandaja saab vaid testamendi või pärimislepinguga kindlaks määrata oma vara ülemineku tingimused ja korra. Kuidas tema korraldusi tegelikult täidetakse, see sõltub juba pärijatest ja sellest, kuivõrd hästi ja õigesti on ta oma tahte kirja pannud , aga ka sellest, kas isik, kellele ta oma vara oli määranud, seda üldse vastu võtab. Mitte kedagi ei saa kohustada pärandit vastu võtma ja seda isegi mitte pärimislepinguga. Samuti tuleb siin meeles pidada seda, et ka testamendi ja pärimislepingu olemasolul omandab pärija pärandvara pärimisseaduse alusel läbi pärandi vastuvõtu tahteavalduse.
Järelikult on pärimise korral, st pärandaja vara pärijale üleminekuks, vaja lisaks pärandi avanemisele veel ka vara omandaja – pärija (või annakusaaja) – ühepoolset tahteavaldust , s.o. pärandvara vastuvõtmist (PärS § 4). Eestis kehtivast aktiivsest pärimissüsteemist lähtuvalt toonitatakse pärandi vastuvõtmise vajadust juba pärimisseaduse üldsätetes.
Pärimine ja kinkimine. Pärimise ja kinkimise puhul on erinev õiguste ja kohustuste maht, mis teisele isikule üle läheb, s. t. õigusjärgluse ulatus. Kinkimise, nagu teistegi inter vivos tehingute tulemusel, tekib singulaarne e. üksikõigusjärglus, s.t. kinkimise teel lähevad üle konkreetsed asjad või õigused ja kohustused. Veelgi enam, kinkijal endal tekivad uued õigused ja kohustused, sest kinkija kui õigussubjekt eksisteerib edasi. Pärimise korral on tegemist aga universaalse e. täisõigusjärglusega, sest üks tsiviilõiguse subjekt lõpeb ja tema asemele astub teine või teised ning kõik temale kuulunud õigused ja kohustused (v.a. need, mis on tema isikuga lahutamatult seotud) lähevad ühtse tervikuna üle tema õigusjärglasele – pärijale (annakusaajale jne) ning viimased ei saa pärandajale enam mingeid pretensioone esitada.
Ei seadusjärgsel ega ka viimse tahte kohasel pärimisel. Viimasega on tegemist siis, kui inimene oma elu ajal määrab kindlaks, kellele ta tahab jätta oma vara peale enda surma ning vormistab oma tahte kas ühepoolse tehingu (testamendi) vormis või kahe- või mitmepoolse tehinguna (pärimislepinguna).
Kuna pärimisleping jõustub selle sõlmimise momendist, seega juba pärandaja elu ajal, siis on seadusandja pidanud vajalikuks rõhutada, et pärimislepinguga ei või kitsendada pärandaja õigust vallata , kasutada ja käsutada oma vara (PärS § 96 lg 1).
Inglisekeelses kirjanduses tulebki pärimisõiguse kohta materjali otsides lähtuda märksõnast “succession”. Näitena võib siin tuua Philip S. James’i raamatu “ Introduction to English Law”, kus viienda peatüki “Succession” esimeses osas antakse ülevaade õigusjärglusest surma puhul (Succession upon the death ) ja teises osas räägitakse pankrotist (Bankruptcy) /Philip S. James. Introduction to English Law. Twelfth ed. Butterworths: London 1994, pp 530-559.
2. Pärimisõiguse mõiste
Terminil “pärimisõigus” on mitu tähendust:
  • pärimisõigus kui õigusnormide kogum, mis korraldab vara üleminekut surnud isikult tema õigusjärglas(t)ele, see on pärimisõigus objektiivses mõttes;
  • pärimisõigus, mis tekib pärandaja surma momendil e. subjektiivne pärimisõigus, mis olenevalt pärimissüsteemist võib olla erineva sisuga (kas eeldatava pärija seadusel põhinev õigus pärandvara vastu võtta või sellest loobuda ja/või konkreetse pärija õigus surnud isiku pärandile);
  • pärimisõigus kui õppeaine ja
  • pärimisõigus kui teadusharu .

Nagu juba eelpool öeldud nimetatakse objektiivses mõttes pärimisõiguseks õigusnormide kogumit, mis reguleerivad inimese surmaga seotud eraõiguslikke, st varanduslike suhete sfääri kuuluvaid õigusi ja kohustusi. Siin võiks välja tuua kolm aspekti:
  • inimese surmaga lõpeb tema õigusvõime (2002. a. TsÜS § 7 lg 2). Tema asemele astub teine õigussubjekt ja muutub surmaga mittekustunud õiguste ja kohustuste kandjaks .
  • pärimisõigus kui eraõiguse osa ei reguleeri kõiki isiku surmaga tekkivaid õiguslikke küsimusi. Avalik-õiguslikult reguleeritakse näiteks pärandilt võetavaid makse, samuti pärimisega seonduvaid notariaaltoiminguid (notaritasu) jne.
  • pärimisõigus vaatleb ainult surmaga seotud varaõiguslikke suhteid, mitte aga isiku matmise kohustust, haua hooldamist, hauasamba paigaldamist jne. Niivõrd siiski, kuivõrd see on seotud varaliste kulutustega. (Vaata näiteks PärS § 131).

"Eraõigus on alati ka pärimisõigus. Ei ole olemas ainevaldkonda, mis nii tungivalt eraõigusliku reguleerimise järele hüüaks, kui inimese surm. Individuaalsete, paljuski õigusväliste suhete võrk, milles üksikisik eksisteerib ning tegutseb, lõpeb surmaga. Kerkib küsimus, mis nendest suhetest saama peab ning see küsimus nõuab üldist ja mõjusat, just õiguslikult kindlaksmääratud korda". Pärimisõigus ei reguleeri aga kogu inimese surmaga seonduvat suhete kompleksi, vaid üksnes isiku varanduse saatust tema surmamomendil. Seega pärimisõiguse ülesandeks on korraldada surnud isiku varaliste õiguste ja kohustuste sfääri, mis kestab edasi tema õigusjärglastes.
Subjektiivses mõttes mõistetakse pärimisõiguse all valdavalt pärija õiguslikku võimu. See tähendab: pärijale üleminevate õiguste ja kohustuste summat , mis talle objektiivse pärimisõiguse alusel üle lähevad. Meil lisandub siin subjektiivse pärimisõiguse mõistesse ka potentsiaalse pärija õigus otsustada kas pärand vastu võtta või mitte vastu võtta või sellest loobuda. Subjektiivse pärimisõiguse juures võiks rõhutada kahte järgmist põhimõtet:
  • subjektiivne pärimisõigus tekib alates pärandaja surma momendist.

Eesti õiguses (samuti Itaalia, Austria ja veel mõne maa pärimisõiguse kohaselt) saab subjektiivse pärimisõiguse puhul rääkida nii ajalises kui ka õiguslikus tähenduses kahest etapist, kõigepealt:
a) potentsiaalse pärija õigus otsustada, kas ta soovib saada pärijaks või ei. Vastavalt PärS §-le 130 lähevad kõik pärandaja õigused ja kohustused pärijale üle alles pärandi vastuvõtmisega (vastuvõtusüsteem). Ning teiseks,
b) pärandi vastuvõtnud pärija võimust pärandi üle.
Saksa õiguses (samuti ka Šveitsi, Prantsuse ja paljude teiste riikide pärimisõiguste kohaselt) muutub isik alates pärandaja surmamomendist automaatselt - ipso iure - pärijaks st pärandaja õigusjärglaseks, kuid tal on õigus teatud aja jooksul pärandist loobuda (loobumissüsteem).
  • enne pärandaja surma ei eksisteeri pärimisõigust subjektiivses mõttes.

Isegi kõige lähematel inimestel, näiteks abikaasal, on üksnes võimalus saada pärijaks, sest kasvõi vahetult enne surma võib mees teha testamendi ja määrata oma sõbra ainupärijaks. Pealegi võib pärandaja oma testamendi igal ajal tühistada või uuega asendada . Veelgi enam, surma momendil ei pruugi tal olla üldse vara, mida pärandada.
Mõningad objektiivse pärimisõiguse mÄmääratlused:
E. Laasik : "Pärimisõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib suhteid seoses surnud isiku vara üleminekuga seaduses või testamendis tähendatud pärijatele ja mõnedele teistele isikutele - reguleerib isiku surma korral vahetu ja universaalse järgluse suhteid sellele isikule kuulunud varalistes ja nende teostamiseks vajalikes isiklikes mittevaralistes õigustes ja kohustustes / E. Laasik. Nõukogude tsiviilõigus. Eriosa. Tallinn: Valgus, 1975, lk. 446/.
E. Ilus - pärimisõigus on juriidiliste normide kogum, mis korraldab varandusliku sfääri üleminekut pärandajalt pärijale, s. o. surnud isikult ta õigusjärglastele. /Tsiviilõiguse eriosa: autoriseeritud konspekt / E. Ilusa loengute järgi koostanud A. Rammul ja E. Talvik . Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1938, lk. 58/.
3. Pärandaja mõiste
Isikut, kelle vara läheb tema surma korra üle ühele või mitmele isikule, nimetatakse pärandajaks (PärS § 1 lg 2).
Järelikult on iga surnud füüsiline isik pärandaja. Juriidiline isik ei sure . Kui juriidiline isik lõpetatakse, ei saa ta enam olla õiguste ja kohustuste kandja; aga temalt ei pärita, vaid ta likvideeritakse (2002. a. TsÜS § 41).
Seega pärandaja on surnud isik e. inimene, kellel on vara, mis tema surma korral kellelegi üle läheb (PärS §1 lg 2).
Teatud juhtudel nimetab seadus pärandajaks ka elavat isikut, näiteks kui ta teeb oma vara suhtes korraldusi oma surma puhuks (vt. PärS § 19, testamenti tegevat isikut, või siis PärS § 95 jj pärimislepingut sõlmivat isikut). Testamenti tegevat või testamendi teinud isikut nimetab seadus enamasti siiski testaatoriks ja seda samuti olenemata sellest, kas antud isik on veel elus või juba surnud (vt näiteks PärS § 19 jj, TõestS § 31 lg 2 ja 3).
Füüsilise isiku surma momenti nimetatakse pärimisõiguses pärandi avanemiseks (PärS § 3). Sellest momendist saab alguse pärimismenetlus e. pärimise käik (PärS §-d 110 jj). Sellest hetkest tekib subjektiivne pärimisõigus (PärS § 3 lg 4), määratakse kindlaks pärimisele kutsutavate isikute ring ja pärandvara koosseis. Pärandi avanemise koha (pärandaja viimase elukoha, PärS § 3 lg 3) järgi määratakse kindlaks, kus tuleb pärimismenetlus läbi viia (PärS § 110 jj; § 117 jj), samuti kohalik omavalitsusüksus, kes antud pärimisasjaga on seotud (vt näiteks PärS §-d 18, 31, 74, 77, 124).
Tõestamisseadus, vv 14.11.2001. a., jõust. 1.02.2002. a. (RT I 2001, 93, 564), tõestamisseaduse rakendamisega seotud seaduse muutmise seadus, vv 14.11.2001.a., jõust. 1.02.2002. a. (RT I 2001, 93, 565).
4. Pärija mõiste
Isikut, kellele läheb inimese surma korral üle kogu tema vara, nimetatakse pärijaks (PärS § 3 lg 4, § 4, § 130).
Pärija on eelkõige isik, kelle pärija on selleks oma tahteavaldusega (testament, pärimisleping) nimetanud (PärS § 37 lg 1 – testamendijärgne pärija; PärS § 95 lg 1 – pärimislepingus nimetatud pärija). Kui selline testamentaarne pärimisjärglus puudub, määrab seadus, kes on pärijaks (seadusejärgne pärija – PärS §-d 9, 10 ja 11-18).
Pärimisvõime on võime olla pärija (PärS § 5). See on üks osa õigusvõimest (2002. a. TsÜS § 7 ja 26). Et pärandaja surma korral lähevad (tema surmaga mittelõppevad) õigused ja kohustused üle pärijale, peab pärija olema sel ajal õigusvõimeline.
Õigusvõimeline, seega ka pärimisvõimeline on iga füüsiline ja juriidiline isik. Loomad (2002. a. TsÜS § 49 lg 3) ja asjad ei saa olla pärijaks. Järelikult, kui keegi on oma koera pärijaks nimetanud, siis on selline määramine õigustühine. Sellisel juhul toimub pärimine seaduse järgi. Testamentaarset korraldust “koera nimetamise kohta” tuleb aga käsitada sihtkäsundina (PärS § 73), mille kohaselt seadusjärgne pärija on kohustatud koera eest hoolitsema vastavalt pärandaja surma puhuks tehtud korraldusele.
Õigusvõime peab olema olemas pärandi avamise hetkel (vrdl. PärS § 5 lg 3), sest sel hetkel läheb pärandaja vara teisele õiguskandjale (pärijale) üle. Niisiis peab pärija pärandajast kasvõi ainult sekundi murdosa kauem elama.
Õigusvõime ettepoole toomise sätestab PärS § 5 lg 4: juba eostatud, aga mitte veel sündinud inimene loetakse enne pärandi avamist sündinuks.
Põhjus sellise fiktsiooni jaoks nähtub järgnevast näitest: Kui E-st jäävad maha tema naine ja kolmekuune laps, on seadusjärgselt mõlemad tema pärijateks. Kui laps sünnib aga alles 2 kuud peale E surma, siis ei saaks ta ilma PärS § 5 lg-ta 4 oma isa pärijaks olla, kuna ta ei olnud pärandi avamise hetkel õigusvõimeline. Järelikult oleksid pärijateks E naine ja vanemad (PärS § 12 lg 2, § 14 ja 16 lg 1 p 2). Ei ole mõistetav, miks veidi enne E surma sündinud laps tema pärijaks võib olla ja veidi peale tema surma sündinud laps pärandist ilma peab jääma. Sellises olukorras aitab PärS § 5 lg 4.
PärS § 5 lg 4 eeldab, et veel mittesündinud laps saab kord õigusvõimeliseks, niisiis sünnib elusalt. PärS § 5 lg 4 kohaldub ka siis, kui laps elas ainult paar minutit. Kui ta sünnib surnult, pole ta kunagi õigusvõimeline olnud ega tule pärijana arvesse.
Toodud näite puhul pärivad lapse surnultsündimise korral pärandaja naine ja vanemad. Kui laps aga elas, pärivad naine ja E (ainus) laps; kui laps siis sureb , on tema pärijaks tema ema, nii et E vara läheb lõpuks tervikuna tema naisele.
Kaheldav on, kas PärS § 5 lg 4 tuleks vastavalt kohaldada ka juhtumile, kus laps eostatakse ema viljastamisel isa spermaga pärast viimase surma (nn. homoloogiline viljastamine ) või kus vanemate sperma ja munarakk ühendatakse katseklaasis ning embrüo viiakse ema emakasse pärast isa surma (nn. homoloogiline in-vitro viljastamine ). Selliselt sündinud lapsed võiksid Eesti õiguse kohaselt siiski saada pärijateks üksnes siis, kui nende vanemad on sellise juhtumiga juba oma elu ajal ette arvestanud ja oma tulevase lapse testamendi või pärimislepinguga pärijaks (järelpärijaks) nimetanud (PärS § 44 lg 2).
Täiendavat õigusvõime ettepoole toomist pärimisvõime seisukohalt sisaldab PärS § 5 lg 5. Siin kujutletakse, et sihtasutus , mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel alles pärast pärandaja surma ja mis seetõttu tegelikult õigevõimeliseks saab alles peale pärandaja surma, loetakse olemasolevaks juba enne pärandaja surma.
RKTKo 23.10.2001 nr 3-2-1-108-01
Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et A.-M. Vainol kui K. Lüüsi vara pärijal ei saa K. Lüüsi õigusjärglasena olla vaidlusaluse korteri suhtes rohkem õigusi, kui oli K. Lüüsil. Kuna K. Lüüsil ei tekkinud vaidlusalusele varale omandiõigust, siis ei saanud A.-M. Vaino seda ka pärida.
Asudes õigesti seisukohale, et K. Lüüs vaidlusalust korterit tehingu tühisuse tõttu ei omandanud , on apellatsioonikohus ekslikult kohaldanud TsK § 477 lõikeid 1 ja 2. Need sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui isik on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta vara omandanud, ja juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.
Hagiavalduse kohaselt valdab ja kasutab vaidlusalust korterit Tallinna linn, kuid kostja rikub selle käsutusõigust. Avalduses pole aga märgitud, kuidas kostja vaidlusaluse vara käsutamisõigust rikub ja millise valduse kaotusega mitteseotud rikkumise kõrvaldamist ta kohtult taotleb. Seepärast leiab kolleegium , et asjas pole omandi kaitse hagi esitatud. Tallinna linn on oma tsiviilõiguse kaitseks TsÜS § 112 lg 2 p 1 kohaselt esitanud õiguse tunnustamise hagi ning see kuulub rahuldamisele TsÜS § 66 lg 2 alusel.
5. Pärandi mõiste
Pärandaja vara, mis tema surma korral läheb üle pärijale (pärijatele), nimetatakse 1996. a. ja 2008. a. PärS § 2 kohaselt pärandiks. Sinna hulka kuuluvad nii aktiva kui ka passiva . Pärand koosneb pärandaja kõikidest õigustest ja kohustustest, v. a. need, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja seepärast lõpevad viimase surma korral. Päritavad ei ole ainult rahalist väärtust omavad hüved. On olemas ka varalise väärtuseta päritavaid õigusi, samas on varalisi õigusi, mis kustuvad õigustatud isiku surmaga (näiteks kasutusvaldus , isiklik kasutusõigus). Reeglina on varaga seotud õigused ja kohustused päritavad, isikuõigused aga seevastu mitte. Kui varaline ja isikuõigus on teineteisega väga tihedalt seotud, on määrav, kumb on konkreetsel juhul kaalukam. Näiteks autoriõigused on autori õigused oma teosele , niisiis seotud isikuga. Kuna nad kujutavad aga ka varalist väärtust, näeb seadus ette nende päritavuse.
Seadusest tuleneva reegli kohaselt ei ole ühingu liikmelisus päritav (kuna ühingu puhul on kaalukam isikuga seotus ). Täisühingu ühe osaniku surm toob reeglina kaasa osaniku väljalangemise. Need reeglid on aga dispositiivsed. Osaühingu puhul taandub isikuõiguslik varalise väärtuse ees, mistõttu liikmelisus on seaduse järgi päritav.
Võlaõiguslikud nõuded ja kohustused lähevad põhimõtteliselt pärijale üle. Perekonnaõigused, niivõrd kui nad on rangelt isiklikud, ei ole päritavad, nt vanema õigused ja kohustused lapse suhtes. Asjaõigused on varaliste õigustena põhimõtteliselt päritavad (näit. omand, hoonestusõigus, pandiõigus). Erandkorras võivad nad aga mingi kindla isikuga nii tugevalt seotud olla, et nad lõpevad koos tema surmaga (näit. kasutusvaldus, isiklik kasutusõigus). Võlaõiguslikud nõuded ja kohustused lähevad põhimõtteliselt pärijale üle. Erandkorras lõpevad võlaõiguslikud õigused ja kohustused pärandaja surmaga (aluseks siis vastav kokkulepe või seadusest tulenevalt). Näiteks jämeda tänamatuse tõttu kinkelepingust taganemine ei ole pärast kingisaaja surma enam lubatud. Võlasuhe ei ole päritav eelkõige siis, kui see on eriti isiklikku laadi . Selle üle, kas on tegemist just sellise juhtumiga, saab otsustada ainult üksikjuhul. Ooteõigused, olenemata sellest, kas nad on asjaõiguslikud või võlaõiguslikud, on nagu täisõigusedki päritavad, sest neid käsitletakse täisõiguste eelastmena kui subjektiivseid õigusi. Nt omandireservatsioon – pärandaja sureb enne viimase osamaksu tasumist, viimase osamaksu tasumisega pärija poolt on tingimus saabunud ja pärija saab omanikuks.
2. Pärimisõiguse üldpõhimõtted
6. Erapärimisjärgluse põhimõte
Erapärimisjärgluse põhimõte tuleneb pärimisõiguse olemusest enesest – eraomand peab jääma eraomandiks ka omaniku surma korral, alles pärimine muudab üksikisikule kuuluva omandi tõeliseks eraomandiks. Riik või siis kohalik omavalitsusüksus saab seadusjärgseks pärijaks üksnes siis, kui keegi teine ei päri (1996. a. ja 2008. a. PärS § 18).
Erapärimisjärglus on liberaalse õigusriigi vundament ning selle sisuliseks arenduseks on testeerimisvabadus ja perekonnapärimisjärglus. On põhiseaduses väljendatud väärtused, mis moodustavad ühiskonna aluse. Mida laiem on seaduse järgi pärimisele kutsutavate sugulaste ring ja mida suuremad võimalused on antud pärandajale endale oma vara kohta surma puhuks ise korraldusi teha, seda paremini on kaitstud ka eraomand riigi või kohaliku omavalitsuse omandiks muutumise eest.
Kaasajal on enamuses Euroopa riikides pärimise ulatusele seatud piirang. Üheks erandiks on vaid Saksa pärimisõigus, kus BGB § 1929 kohaselt on sugulaste pärimisele kutsumine teoreetiliselt võimalik kuni lõpmatuseni. Kaasaja Šveitsi õigus tunnustab aga üksnes sugulaste kolme parenteeli seadusjärgset pärimisõigust. Inglise õiguses, kus põhimõtteliselt kasutatakse nii nagu saksa õigusperekonnaski parenteelsüsteemi, ulatub seadusjärgne pärimisõigus sarnaselt Šveitsi õigusega kuni kolmanda parenteelini, seega vanavanemate ja nende alanejateni.
7. Üldõigusjärgluse põhimõte
Üldõigusjärgluse (universaalõigusjärglus) all mõistetakse kogu vara terviklikku üleminekut
omandajale. Pärimise korral läheb pärandaja vara, niivõrd kui see on päritav, tervikuna pärijale üle; omandamise toimingud (näit. ühe asja omandiõiguse ülekandmine, nõude loovutamine ) ei ole nõutavad. Öeldu kehtib ka siis, kui vara pärivad mitu isikut. Sel juhul läheb pärandaja vara tema surma korral tervikuna üle kaaspärijatele.
Pärimine saab alguse pärandaja surma korral, seega on pärimise aluseks tsiviilõiguse subjekti õigusvõime lõpp, seepärast ei ole mõeldav temale kuulunud õiguste ja kohustuste üleandmine tema enda poolt, s. t. tehinguline õigusjärglus on objektiivsetel asjaoludel välistatud. Niisiis ongi pärimisõiguse kõige tähtsamaks ülesandeks määrata kord, kuidas kogu pärandaja vara saaks uue õiguskandja e. subjekti. Universaalse õigusjärgluse põhimõte on tihedalt seotud pärija vastutuse küsimusega, mil määral tuleb pärijal vastutada pärandisse kuuluvate kohustuste eest.
8. Testeerimisvabaduse põhimõte
Testeerimisvabadus on formaalselt ning funktsionaalselt seotud omandiga ning kuulub ühe struktuurse elemendina omaniku käsutusõigustusse. Testeerimisvabadus on indiviidile kuuluv vabadus end majanduslikult ka riigi vastu kindlustada. Testeerimisvabadus on kogu eraõiguses kehtiva eraautonoomia põhimõtte väljenduseks pärimisõiguses - üksikisik võib ise oma isiklikke suhteid õiguskorra poolt seatud raamides vabalt kujundada.
Pärandaja võib tehinguga (testamendi, pärimislepinguga) vabalt määrata, millisele isikule läheb tema vara pärandi avamisel (testeerimisvabadus). Selle rakendamise ulatuse üle saab otsustada nii surma puhuks tehtavate korralduste vormistamise nõuete ranguse järgi kui ka testaatorile korralduste sisu osas seatavate piirangute järgi.
9. Perekonna pärimisjärgluse põhimõte
Perekonna pärimisjärgluse alusel läheb pärandaja vara tema surma korral üle tema sugulastele ja tema abikaasale. Lähimad perekonnaliikmed omavad eesõigust kaugemate sugulaste ees.
Perekonna pärimisjärgluse põhimõte on teatud vastuolus testeerimisvabaduse põhimõttega, sest viimane sisaldab ka pärandaja vabadust kõrvale kalduda seadusjärgsest pärimisjärglusest. Seadusandja jätab testeerimisvabadusele eesõiguse perekonna pärimisjärgluse ees. Siiski lähimate perekonnaliikmete õigustatud huvidega saada osa surnud isiku pärandist arvestatakse nende sundosa saamise õigusega (vt PärS § 104 jj).
Perekonna pärimisjärgluse põhimõte tähendab kaasajal seda, et seadusjärgsel pärimisel arvestatakse eelkõige pärandaja lähemate isikutega, see tähendab sugulaste ja abikaasaga.
Enamikes riikides hõlmab perekonnapärimisjärgluse põhimõte ka pärandaja perekonnaliikmete õigust saada pärandist sundosa, juhul kui pärandaja ise on nad oma surma puhuks tehtud korraldustega pärimiselt kõrvaldanud. Sundosaõiguse eesmärgiks peetakse saksa õiguskirjanduse kohaselt testeerimisvabaduse ja perekonna pärimisjärgluse põhimõtete tasakaalustamist, sest on ju sundosa oma olemuselt pärandaja testeerimisvabaduse sisuliseks piiranguks . Ühiskonna õiguslustundest lähtuvalt ei peeta Mandri-Euroopa õigussüsteemides lubatavaks oma kõige lähemate isikute täielikku pärandist ilmajätmist. Nimetatud põhimõte on saanud alguse juba Rooma õigusest.
Perekonnapärimisjärgluse põhimõtte sisu on teinud viimase saja aasta jooksul läbi suure muutuse ja seda mitte ainult Euroopas, vaid praktiliselt kogu maailma ulatuses. Ulatuslikud reformid on toimunud eelkõige abikaasa õiguste suurendamise ja väljaspool abielu sündinud laste õiguste ning abieluliste laste õiguste võrdsustamise osas.
3. Pärimisõiguse arengust Eesti territooriumil
10. Pärimisõiguse arengu etapid
  • Kuni 1940. aastani kehtis Eestis BES, kusjuures õiguse partikularism tsiviilõiguse alal oli BES kehtivuse piirkonnas kõige suurem just pärimisõiguses. BES kujunes välja Saksa, Rootsi ja Rooma õiguse ning kohaliku tavaõiguse alusel. 1940. a. valminud tsiviilseadustiku eelnõuga oli kavandatud kaotada mitmesuguste linna- ja maaõiguste kirev pilt ning asendada nad ühtlase õigusega üle kogu riigi territooriumi. Ehkki pärimisõiguse osas oli kavas säilitada küllalt palju põhimõtteid BES-st, olid siiski muudatused üsnagi ulatuslikud ning eeskujuks oli võetud eelkõige tolleaegne Saksa, Šveitsi, Itaalia pärimisõigus ja Ungari ning Vene vastavad seaduseelnõud.
  • 1940. a. suvel nõukogude võimu kehtestamise tulemusel jõustus Eesti territooriumil 1941. a. 1. jaanuarist Vene NSFV 1922. a. tsiviilkoodeks . Oluliselt muutus pärandvara koosseis ja pärijate ring. Samuti kadusid mõningad instituudid - nagu pärimisleping. Oluline veel, et testamendi vorminõuded muutusid, samuti pärandi vastuvõtu protseduur .
  • Saksa okupatsioon - oluline testamendi kehtivuse osas meeles pidada, et omandireformiga tunnustatakse Saksa okupatsiooni ajal tehtud testamente, sest sakslased tagastasid nõukogude võimu poolt ära võetud vara, seega omanikud olid tol ajal jällegi omanikud ning võisid oma varaga tehinguid teha.
  • Nõukogude võimu taaskehtestamine - 1944, mil taaskehtestati 1922. a. Vene NSFV tsiviilkoodeks.
  • Järgmiseks etapiks oli NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse aluste ja sellele järgnev Eesti NSV tsiviilkoodeksi kehtestamine - alates 1. jaanuarist 1965. a. kuni 31. detsembrini 1996. a.
  • Eraldi etapina tuleb välja tuua ka 1990. a., mil võeti vastu omandiseadus ning sellele järgnenud reformiseadused: omandireform 20. juunist 1991. a. ja maareform 1. novembrist 1991. a. ning teised reformiseadused. Reformiseadustega muutus eelkõige oluliselt eraomandi ulatus, aga laiendati ka võrreldes näiteks samal ajal kehtinud pärimisõigusega isikute ringi, kellel oli võimalik tagasi taotleda surnud endise omaniku vara.
  • Pärimisseadus jõustus 1. jaanuaril 1997. Selle alusel toimub nende pärandiasjade lahendamine, kus inimene on surnud kas 1. jaanuaril 1997 või hiljem.
  • Eesti teise pärimisseaduse võttis Riigikogu vastu 17. jaanuaril 2008 ning see jõustus 2009. aasta 1. jaanuaril. Oma põhiolemuselt on ta eelmise, s. o. 1996. aasta pärimisseaduse täiendatud ning muudetud variant.
    11. Eesti pärimisõiguse 1996. a. Reformi üldiseloomustus
    Pärimisseaduse jõustumisega on toimunud Eesti territooriumil kehtivas pärimisõiguses radikaalne pööre, kui võrrelda seda senikehtinud nõukogude pärimisõigusega. Pärimisseaduses on märksa suuremal määral, kui see oli võimalik nõukogude pärimisõiguses, rakendamist leidnud erapärimisjärgluse ja eraautonoomia põhimõtted.
    Erapärimisjärgluse põhimõtte märgatavalt laiema tunnistamine tulemusel on oluliselt laiendatud pärimisele kutsutavate sugulaste ring. Seadusjärgne pärimisõigus on nüüd ka pärandaja õdede- vendade alanejatel ning tädidel-onudel ja nende alanejatel. Samuti ei ole pärimisseaduses erinevalt varasemast seatud formaalselt piiri pärandaja alanejatele sugulastele esindusõiguse alusel pärima kutsumisel. Riigi ja kohaliku omavalitsuse võimalus saada seadusjärgsel pärimisel eraomand endale, on seega oluliselt kitsenenud.
    Eraautonoomia e. testeerimisvabaduse piirid on samuti võrreldes varemkehtinud nõukogude õigusega märgatavalt laienenud . Nõukogude õiguses kehtis testamentide vormi osas monistlik süsteem, mille kohaselt tunnustati ainsa testamendi vormina vaid notariaalselt testamenti. Pärimisseaduse alusel on võimalik testamendi notariaalse vormi kõrval kasutada ka lihtkirjalikku vormi, nn eratestamentide tegemist. Surma puhuks korralduste tegemise võimalusi on avardanud samuti ühiste testamentide tunnustamine kehtivas õiguses. Kui nõukogude õiguse kohaselt oli ühine testeerimine täiesti lubamatu, siis pärimisseadus seda enam ei keela , otse vastupidi, seal on sätestatud spetsiaalne regulatsioon abikaasade ühise testamendi ühe liigi – vastastikuse testamendi jaoks.
    Eraautonoomia teatavaks laiendamiseks võrreldes nõukogude õigusega võib nimetada ka pärimislepingu instituudi lülitamist pärimisseadusesse.
    Üldõigusjärgluse ning vastutuse ülemineku põhimõtetest lähtuvalt on pärimisseaduse jõustumine samuti kaasa toonud varasemaga võrreldes väga olulised põhimõttelised muudatused. Nõukogude õiguses olid teisiti kui kehtivas pärimisseaduses määratletud annaku ehk üksikõigusjärgluse ja pärija ehk üldõigusjärglase mõisted. Nõukogude õiguse kohaselt oli pärijaks ka see isik, kellele testamendiga oli pärandatud mingi konkreetne pärandiese. Pärimisseaduse kohaselt see üldjuhul enam nii ei ole. Nimetatud muudatus osutub eriti oluliseks läbi teise põhimõttelise muutuse, mis on toimunud pärija vastutuse osas. Nõukogude õigus tundis pärimisel vaid pärandaja õigusjärglaste piiratud vastutust, seda nii pärija kui annakusaaja osas. Pärimisseadus tõi aga kaasa pärija piiramatu vastuse põhimõtte, asetades sellega annakusaaja märgatavalt soodsamasse olukorda. Järelikult omandas varasemaga võrreldes pärimisasjade lahendamisel kehtiva õiguse kohaselt erilise tähenduse väga täpne pärija ja annakusaaja kui testamendi või pärimislepinguga soodustatud isikute omavaheline eristamine.
    Pärandi omandamise viisilt on pärimisseaduses jäädud nii nõukogude õiguses tunnustatud kui ka Eestile varasemast ajast ajalooliselt omase pärandi omandamise aktiivse e. vastuvõtusüsteemi juurde. Oluliselt on aga muutunud pärandi omandamise korra detailsem regulatsioon. Üheks pärimisseaduse puuduseks võrreldes TsK regulatsiooniga on see, et pärimisseaduses ei ole expressis verbis sätestatud pärandi omandamise momenti. Teise kehtiva õiguse suure puudusena võrreldes nõukogude õigusega on välja toodud asjaolu, et pärimisseaduses on konkreetselt jäänud määratlemata pärandi vaikimisi vastuvõtu tähtaeg.
    12. Eesti pärimisõiguse reform aastatel 1998-2008
    Vahetult peale Eesti esimese oma pärimisseaduse jõustumist 1997. aasta 1. jaanuaril andsid justiitsministeeriumi seadusloome arengukontseptsiooni väljatöötajad sellele omapoolse hinnangu, kus oli muuhulgas öeldud, et kehtiv pärimisseadus ei ole endaga kaasa toonud põhimõttelist muutust võrreldes nõukogude pärimisõigusega. Sellest seisukohast lähtuvalt moodustati justiitsministeeriumi juures töögrupp uue kaasaegsema pärimisseaduse ettevalmistamiseks.
    Töögrupi töö tulemusel valmis ning avaldati 2001.a. sügisel internetis pärimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille edasiarendatud redaktsiooni esitas Vabariigi Valitsus 2002. aasta 23. mail Riigikogule. Eelnõu esimene lugemine toimus sama aasta 9. oktoobril, kuid Riigikogu koosseisu vahetumise tõttu menetlus sellega piirdus. Pärimisõiguse reformiprotsess aga ei peatunud. Justiitsministeeriumis valmis 2004. aasta 5. oktoobriks eelmise eelnõu täiendatud variant, mis läbis 2004. aasta lõpul kooskõlastusringi. Viimase tulemusel otsustas ministeeriumi reformikomisjon vormistada kavandatavad muudatused mitte enam kehtiva pärimisseaduse muutmise seadusena, vaid pärimisseaduse uue terviktekstina. Uuendatud pärimisseaduse eelnõu valmis 2005. aasta 27. maiks ning kiideti Vabariigi Valitsuse poolt heaks sama aasta 6. oktoobril. Pärimisseaduse uue eelnõu esimene lugemine toimus Riigikogus 2006. aasta 11. jaanuaril. Seegi kord ei jõutud esimesest lugemisest kaugemale ning eelnõu langes menetlusest välja seoses Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega. Kolmandat korda esitas valitsus eelnõu Riigikogule 2007. aasta 28. mail. Seekord õnnestus menetlus lõpuni viia ja uus pärimisseadus võeti vastu 2008. aasta 17. jaanuaril ning jõustus 2009. aasta 1. jaanuaril.
    Õiguslikus mõttes on uus, 2008. a. pärimisseadus oma sisult suures osas sama, mis eelmine pärimisseadus. Asjaolul, et uus eelnõu jõudis terviklikkuse huvides Riigikogu menetlusse pärimisseaduse terviktekstina, on rohkem normitehniline ja redaktsiooniline kui sisuline tähendus, kusjuures uued normitehnilised lahendused loovad sageli mulje, nagu oleks ka seaduse sisu muutunud, kuid lähemal analüüsimisel osutub see vaid illusiooniks.
    Pärimisõiguse teise reformi poliitiliseks lähtealuseks oli soov valmistada ette kaasaegsem ja euroopalikum pärimisseadus. Eriti oluliseks uue pärimisseaduse saavutuseks peetakse senise pärandi omandamise vastuvõtusüsteemi asendamist paljudes Euroopa riikides levinud ning „kaasaegsema“ loobumissüsteemiga. Tutvudes aga lähemalt paljude Euroopa riikide pärimisõigustega ilmneb, et tegelikkuses ei ole loobumissüsteem kaasaegsem ja euroopalikum kui vastuvõtusüsteem.
    Loobumissüsteemile üleminekust tingituna on uues pärimisseaduses tehtud pärandi omandamise viisidega seonduvalt ka üks üsna oluline ja mitte just õnnestunud muudatus. Nimelt on uuest seadusest välja jäänud pärandi tegudega vastuvõtt, s.t. võimalus tunnistada loobumistähtaja jooksul pärandi vastuvõtnuks see pärima õigustatud isik, kes on juba asunud pärandvara käsutama (koormama, võõrandama). Tegudega pärandi vastuvõtu välistamine Eesti uues pärimisseaduses annab kohalviibivale pärijale väga suure eelise nii teiste pärima õigustatud isikute ees kui seab suurde ohtu ka võlausaldajate huvid. Esimesena kohalolev pahatahtlik isik võib sisuliselt pärandvara „kõrvale toimetada” ja seejärel ise õigeaegselt ning õiguslikult korrektse pärandist loobumise avaldusegi esitada.
    13. Pärimisõiguse ühtlustamise võimalused Euroopa (Liidu) raames
    Üldiselt kuulub pärimisõiguse selliste õigusharude hulka, mille põhitõed on kindlalt juurdunud ning selged praktiliselt igale inimsele .
    Käesoleval ajal ei saa rääkida EL pärimisõigusest ja kindaslti mitte ka lähitulevikus. Kui arvestada aga näiteks USA kogemust, kus pärimisõigus on osariikide kompetentsis, siis võib isegi oletada, et pärimisõigus Euroopa Liidus jääb eri riikides üsnagi eripalgeliseks kaugemaski perspektiivis. Kuid samas ei kehti sajaprotsendiliselt ka väide, et pärimisõigus on midagi väga rahvuslikku ja et siin ei ole võimalik ega vajalik üldse midagi ühtlustada. Pärimisõiguses omavad tõesti suurt kaalu konkreetse maa ajalugu, tavad, religioon jne., kuid teatud küsimused vajavad siingi riikidevahelist ühist reguleerimist, näiteks võib tuua kaks pärimisõigust puudutavat rahvusvahelist konventsiooni, millega enamus Euroopa riike on ühinenud:
    Haagi konventsioon 5.10.1961. Eesti ühines sellega alates 12.07.1998 (ratifitseeris 13.05.98). Eesti
    ratifitseeris selle reservatsiooniga art. 10 osas, st Eesti tunnustab suulisi testamente vaid sel juhul, kui need on tehtud riigi territooriumil, kus suulised testamendid on erakorraliste testamentidena lubatud. Testamentaarsete korralduste vormile kohaldatava õiguse Haagi konventsiooniga ühinemise seadus (RT II 1998, 16/17, 28);
    Baseli konventsioon 16.05.1972. Eesti Vabariigi valitsuskiitis heaks 5. septembril 2000. a.
    Euroopa Nõukogu on vastu võtnud veel ühe soovituse, mis puudutab pärimist ja nimelt 16.10.1981. a., millest tulenevalt peaksid liikmesriigid vastavalt oma õiguskorrale leidma lahenduse, kuidas võimaldada abikaasal oma partneri surma korral senises eluruumis edasi elada.1
    Euroopa Liiduga seoses on kirjanduses mainitud probleeme seoses pärandimaksuga. Näiteks eriti suuri probleeme tekitab pärimise teel omandi üleminek just väikestele ja keskmistele ettevõtjatele. Umbes 10% pankrottidest on pärimisega seotud ja seeläbi läheb Euroopas aastas kaduma 3000 ettevõtet ning umbes 300 000 töökohta. Euroopa Komisjon on probleemi endale teadvustanud ja tegeleb lahenduste otsimisega.
    Saksa õigusteadlane C. T. Ebenroth on oma pärimisõiguse õpikus kirjutanud, et seosesEuroopa ühisturu arenemisega muutub tavapäraseks ja lihtsaks EL-is elukoha vahetamine ning seega võib seoses pärimisega aktuaalseks muutuda olukord, kus rikkad inimesed valivad endale elukoha näiteks selle järgi, kus pärandimaks on soodsam.
    EL-is kerkib probleeme ka pärandvara asukohast mitme riigi territooriumil. Probleeme on püütud lahendada. Nii valmis 01.03.2005 Euroopa Ühenduste Komisjoni initsiatiivil Roheline Raamat pärimisõiguse ja testamentide kohta2 ning valmimas on Euroopa Liidu piiriülest pärimist ning Euroopa pärimistunnistust puudutav määrus.
    II teema. SEADUSJÄRGNE PÄRIMISÕIGUS
    1. Üldpõhimõtted
    14. Seadusjärgse pärimisõiguse kohaldatavus ehk millistel juhtudel toimub seadusjärgne pärimine
    Eesti pärimisseadus reguleerib seadusjärgset pärimist normitehniliselt enne viimse tahte kohast, s.t. testamendi- ja pärimislepingu järgset pärimist. Sellist lähenemist õigustab muuhulgas ehk seegi, et suuremas enamuses tuleb pärimisjärglus kindlaks määrata just seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. Kuid samas peab alati silmas pidama , et iga konkreetse pärimisjärgluse kindlakstegemiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, kas surnud isik on enne oma surma teinud ise oma vara saatuse kohta korraldusi.
    Seadusjärgseks pärimiseks nimetatakse sellist pärimist, kus surnud isikule kuulunud vara läheb üle pärimisseaduses nimetatud isiku(te)le (pärija(te)le) pärimisseadusega määratud tingimustel ja korras, s.t. kui ja kuivõrd seda ei ole pärandaja oma kehtiva viimse tahtega muutnud.
    Seadusjärgne pärimine leiab aset seega siis, kui:
    • pärandaja ei jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut;
    • pärandaja ei testeerinud ja/või ei pärandanud pärimislepinguga kogu vara (testeerimata või pärimislepinguga hõlmamata vara osas) (1996. a. PärS 10 lg 2 ning § 37 lg 2 ja 2008. a. PärS § 10 lg 2 ning 39 lg 2);
    • pärandaja on määranud küll järelpärija, kuid jätnud eelpärija nimetamata – kui testaator on määranud, et pärijaks nimetatud isik saab pärandi kätte teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel, kuid ei ole määranud eelpärijat, on eelpärijaks pärandaja seadusjärgsed pärijad (1996. a. PärS § 43 lg 3 ja 2008. a. PärS § 45 lg 4);
    • testamendijärgne pärija ja/või pärimislepingu järgne pärija suri enne pärandajat ja asepärijat ei olnud määratud ning seda seetõttu, et enne pärandajat surnud isikul puudub pärimisvõime (siin on pärimisseaduses tehtud üks erand vt. 1996. a. PärS § 30 ja 2008. a. PärS § 31, mis võimaldab enne pärandajat surnud alaneja sugulase enda alanejatel tulla esindusõiguse alusel pärima ka viimse tahte kohasel pärimisel);
    • testamendi- ja/või pärimislepingu järgne pärija ei võtnud pärandit vastu ja asepärijat ei olnud määratud, välja arvatud juhtum, mil kogu vara oli testeeritud (pärimislepinguga määratud) mitmele pärijale, osi määramata ja mõni neist ei võtnud pärandit vastu (1996. a. PärS § 128 lg 1 ja 2008. a. PärS §-d 127-129);
    • testament ja/või pärimisleping tunnistatakse kas tervikuna või teatud osas kehtetuks;
    • kui enne 2009. a. 1. jaanuari surnud pärandaja ei pidanud oma testamendis ja/või pärimislepingus kinni seadusjärgse pärija sundosaõigusest (1996. a. PärS § 104), siin võib juhtuda, et testamendijärgne (pärimislepingu järgne) pärija kutsutaksesamaaegselt pärimisele ka seaduse järgi.

    Seadusjärgse pärimise normid on selles mõttes dispositiivse iseloomuga ning nendega määratakse pärijate ring ja pärima kutsumise järjekord kindlaks selliselt, et see vastaks antud ühiskonnas valitsevatele arusaamadele ning põhimõtetele. Reeglina tähendab see seda, et seadusjärgsel pärimisel arvestatakse eelkõige pärandaja perekonnaga (perekonnapärimisjärgluse põhimõte).
    15. Perekonnapärimisjärglus kui seadusjärgse pärimisõiguse alus.
    Perekonnapärimisjärgluse põhimõtet1 iseloomustades on saksa autorid küllaltki üksmeelselt seisukohal, et viimane on tuletatav põhiseadusest. Enamuse arvates on ta hõlmatud juba põhiseaduse sättega, mis garanteerib pärimisõiguse üldiselt (Art 14 GG). Teiste arvates on aga perekonnapärimisjärgluse aluseks põhiseaduse säte, mis ütleb, et abielu ja perekond on põhiseadusliku kaitse all (Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse art 6 lg 1)2. Üksmeelel ollakse aga selles osas, et pärandaja alanejate ja abikaasa sundosaõigus on põhiseadusliku kaitse all.
    Samas on väljendatud saksa õiguskirjanduses teistsuguseidki arvamusi , näiteks et perekonnapärimisjärglus põhineb hoopis pärandaja hüpoteetilisel tahtel. Enamus saksa autoreid vaidlevad aga sellele vastu. Ja nimelt, kui perekonnapärimisjärglus põhineks pärandaja hüpoteetilisel tahtel, siis peaks andma maksimaalse eelistuse testeerimisvabadusele, nii see aga Saksa õiguses ei ole. Testeerimisvabadust piirab sisuliselt lähedaste pereliikmete sundosaõigus. Seega ei ole siin aluseks mitte pärandaja hüpoteetiline tahe, vaid sellest sõltumatu üldine õiglusel põhinev veendumus . Öeldu kehtib eelkõige Mandri-Euroopa õigussüsteemi kohta – germaani, romaani ja põhjamaade õigusperekondades.
    Kui seadusjärgset pärimist aga testeerimisvabaduse seisukohast vaadata, siis oleks perekonnapärimisjärglus mitte niivõrd ideaalolukord vaid üksnes "hädalahendus" selleks puhuks, kui pärandaja ise oma tahet ei ole väljendanud ning seega peaks pärimisseaduse normidega sätestatud pärimisjärglus siiski võimalikult rohkem vastama keskmise pärandaja oletatavale tahtele.
    Inglise õigus tunnustab praktiliselt piiramatut testeerimisvabadust, seepärast on seal tõesti seadusjärgse pärimisõiguse korraldamisel lähtealuseks võetud pärandaja oletatav tahe ning perekonnapärimisjärglust kui pärimisõiguse põhimõtet eraldi esile ei tõsteta.
    Niisiis läheb vastavalt perekonnapärimisjärgluse põhimõttele seadusjärgsel pärimisel pärand üle perekonnale , nimelt abikaasale ja pärandaja lähematele sugulastele. Pärandaja abikaasat, tema lähemaid sugulasi (alanejaid ja vanemaid ning õdesid-vendi) loetakse nende tihedate sidemete tõttu pärandajaga loomulikeks pärijateks. Neid seovad nii tihedad isiklikud kui ka majanduslikud sidemed.
    Kuigi perekond ei ole juba ammugi enam majanduslik üksus ja põhilist osa perekonna varast ei moodusta põlvest-põlve päritu, omavad lähemad sugulased ja abikaasa siiski olulist mõju pärandaja varalisele seisundile. Vanemliku hoolitsuse ning koolitamisega loovad vanemad aluse oma laste hilisemale erialasele tegevusele. Abikaasa ning alanejad mõjutavad oma panusega majapidamisse ja läbi elukorralduse (näiteks kui kõrged on nende vajadused ja nõudmised) pärandaja varanduslikku seisundit , nii võib kokkuhoidliku tarbimisega varanduslikku seisundit oluliselt parandada (pärimisõiguse kompenseeriv funktsioon).
    Majapidamisesemeid ning oma maja kasutab pere koos, eriti kehtib see muidugi abikaasade suhtes, ning sellel on ka rahalises mõttes küllalt oluline tähtsus elustandardile. Niivõrd kuivõrd läbi seadusjärgse pärimise (ja abikaasa eelosa) senine elukeskkond säilib, võimaldab see tagada järelejäänute elukorralduse stabiilsust ning seda mitte ainult finantsilisest, vaid ka emotsionaalsest seisukohast. Selles mõttes leiabki perekonnapärimisjärglus oma õigustuse just vahetutest abielulistest ja perekondlikest asjaoludest (tegelikul, heade kommete kohasel ja õiguslikul moel), mitte aga alles läbi pärandaja oletatava tahte jätta oma vara abikaasale ja lähematele sugulastele. Viimast võib nimetada ka pärimisõiguse sotsiaalse kaitse või heaolu funktsiooniks.
    Abikaasa ja sugulaste pärimisjärglus ei ole siiski erapärimisjärgluse põhimõttest lähtuvalt ainus võimalus pärimisjärglust korraldada. Teoreetiliselt võivad ka teised eraisikud seadusjärgseteks pärijateks olla, nagu näiteks ühisesse majapidamisse kulunud pereliikmed, hooldekodud , kus pärandaja viibis , samuti isikud, kes pärandaja eest hoolitsesid enne tema surma, vabaabielu elukaaslane jne. Ja mitte ainult teoreetiliselt, sest oli ju nõukogude õiguse järgi seadusjärgne pärimisõigus pärandaja sugulaste ja abikaasa kõrval ka nn ülalpeetaval. See tähendab isikul, keda pärandaja oli enne oma surma vähemalt ühe aasta jooksul ülal pidanud. Samasugust mittesugulase pärimisõigust tunnustas ka Tšehhoslovakkia pärimisõigus, mis kehtib praegu veel nii Tsehhi kui ka
    Slovaki Vabariigis. Ka seal oli ja on praegugi seadusjärgseks pärijaks pärandajaga ühisesse majapidamisse kuulunud isik, olgugi et ta ei ole ei pärandaja sugulane ega seaduslik abikaasa.
    Ajaloolise vahemärkusena olgu öeldud, et praktiliselt kuni 20-nda sajandi alguseni tähendas perekonnapärimisjärglus Justinianuse aegse Rooma õiguse eeskujul ainult sugulaste pärimisõigust Alles möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest ja eriti sajandi keskpaigast on abikaasa saavutanud perekonnas olulise rolli.
    Esimesena tänapäeval kehtivatest suurtest kodifikatsioonidest nimetas abikaasa seadusjärgseks pärijaks võrdselt sugulastega saksa BGB.
    Perekonnapärimisjärgluse põhimõtte tugevat mõju leiab ka prantsuse õiguses. Code civil annab pärandajale, kellel on lähedasi sugulasi, võimaluse testamendiga pärandada vaid osa oma varast.
    Kehtib üldine reegel perekonna- ja pärimisõiguse arengu ja seose kohta, mida uuem regulatsioon, seda tugevam on abikaasa positsioon seadusjärgsel pärimisel.
    16. Seadusjärgse pärimisjärgluse süsteemid
    Seadusjärgsete pärijate kindlaksmääramisel on oluline meeles pidada, et ajaloolistel põhjustel tuleb enamasti paljude riikide pärimisõiguses pärandaja abikaasat ja pärandaja sugulasi vaadelda täiesti eraldi.
    Abikaasale kuulub tavaliselt iseseisev seadusjärgne pärimisõigus, mis asetseb sugulaste seadusjärgse pärimisõiguse kõrval ning tema pärandiosa suurus kujuneb vastavalt sellele, millise järjekorra sugulastega ta koos pärimisele kutsutakse. Reeglina on sel juhul abikaasa pärandiosa seda suurem, mida kaugemad sugulased temaga koos pärivad. Samas sugulastele kuuluv pärandiosa suurus sõltub sellest, kas pärandajast jääb maha tema seaduslik abikaasa või mitte.
    Sugulaste pärimisele kutsumisel on aegade jooksul välja kujunenud peamiselt kaks seadusjärgse pärimise süsteemi – Rooma õigusest pärinev nn Justinianuse klassisüsteem ja keskaegsest germaani õiguses välja arenenud parenteelsüsteem. Neist esimest kasutatakse põhiliselt romaani õigusperekonnas (Prantsusmaal, Belgias, Luksemburgis, Itaalias, Hollandis, aga ka Lätis23, Venemaal24 ja Leedus). Justinianuse klassisüsteem kehtis põhilises osa Eesti territooriumil ka BES kohaselt sugulaste seaduse järgi pärima kutsumisel, erandi moodustas siin vaid Narva Linnaõigus.
    Justinianuse klassisüsteem loodi Rooma õiguses Justinianuse novellide 118 ja 127 alusel. Süsteem on üles ehitatud pärijate klasside või järkude süsteemile, kusjuures arvestatakse mitte niivõrd veresuguluse joone sihti (ülenev, alanev) kui sündide arvu isikute vahel, s.t. sugulusastmeid.
    Justinianuse klassisüsteem:
    1. klassi pärijateks pärandaja alanejad sugulased (descendentes);
    2. klassi pärijateks pärandaja ülenejad sugulased (astme järgi lähemad ülenejad -
    ascendentes) ja pärandaja täisõed ja -vennad ja esindusõiguse alusel nende lapsed;
    3. klassi pärijateks pärandaja poolvennad ja -õed ja esindusõiguse alusel nende lapsed;
    4. klassi pärijateks kõik ülejäänud külgsugulased läheduse astme järgi (nii täis- kui poolsugulased).
    Justinianuse klassisüsteemi heaks küljeks on nimetatud seda, et ta on liikuvam, teda saab paremini sotsiaalsetele ja majanduslikele vajadustele kohandada . Tema puudusena on esile toodud seda, et ta sisaldab kunstlikkuse, meelevaldsuse ja ebaloogilisuse elementi.
    Parenteelsüsteemi alged olid germaani õiguses, kuid oma lõpliku, klassikalise kuju sai ta Austria ABGB-s loodusõiguslikest põhimõtetest lähtuvalt. See süsteem põhineb loomulikel suhetel baseerudes põlvnemisel, kus üks generatsioon järgneb teisele ja aluseks on parenteel e. tüvikond. Parenteel tähendab tegelikult üht isikut (tüvikonna pead, ülenejat - ascendent, esiema või esiisa) koos kõigi oma järeltulijatega (alanejad - descendendid).
    Pärimisõiguses alustatakse kõigepealt pärandajast kui tüvikonna peast , kes siis koos oma alanejatega moodustab esimese parenteeli e. tüvikonna ning ühtlasi on pärandaja alanejad siis ka esimese järjekorra pärijad. Seejärel tulevad pärandaja vanemad ja nende alanejad (välja arvatud muidugi pärandaja ise ja tema alanejad) ning need kaks tüvikonda moodustavadki pärijate teise järjekorra pärijad. Neljandasse järjekorda kuuluvad pärandaja vanavanemad koos oma alanejatega (seega kokku neli tüvikonda) jne. Alates teisest järjekorrast räägitakse siin aga ka kahest sugulusliinist - emapoolsetest sugulastest ja isapoolsetest sugulastest.
    Parenteelsüsteem on seadusjärgsel pärimisel sugulaste pärima kutsumise aluseks nii Eesti 1996. a. kui ka 2008. a. pärimisseaduses.
    Parenteelsüsteemi eeliseks on tema loogilisus, järjekindlus, loomulikkus, ta moodustab selge ja kindla järjekorra. Tema puudusena on välja toodud näiteks see, et näiteks küllalt kauged külgsugulased - pärandaja õe-venna lapsed kõrvaldavad pärimiselt pärandaja vanavanemad, kes on pärandajale siiski lähedasemad inimesed. Samuti ka seda, et pärandaja õed-vennad ei tule pärima siis, kui pärandaja vanemad on veel elus. Või siis seda, et esindusõiguse alusel pärides oleneb konkreetse pärandiosa suurus sellest, kas pärija on lasterikkast perest või on tegemist üksiklapsega, kes oma varemsurnud vanema asemel pärima tuleb.
    Parenteel- e. tüvikondade süsteemi on omaks võtnud peamiselt Kesk- ja Põhja-Euroopamaad: Austria, Liechtenstein, Saksamaa, Šveits, Taani, Norra, Rootsi, Soome, aga ka Türgi ja Kreeka ning endisest Jugoslaaviast iseseisvunud riigid. Siia kuulub ka Eesti pärimisõigus. Tinglikult loeti nõukogude õiguses kasutusel olnud seadusjärgsete pärijate jaotust samuti paranteelsüsteemiks, kuid seda siiski suurte reservatsioonidega.
    On veel ka kolmas võimalus nn kolmeliinisüsteem, mille esindajana Euroopas võiks nimetada vaid Portugali.
    Portugalis pärivad esimeses järjekorras pärandaja alanejad sugulased, teises järjekorras ülenejad sugulased (pärandaja vanemad või nende puudumisel vanavanemad), kolmandas järjekorras pärandaja õed-vennad ja nende alanejad ning neljandas järjekorras ülejäänud külgsugulased kuni neljanda astmeni. Seega külgsugulased on jagatud omakorda kahte järjekorda.
    Kuigi kõigi kolme pärimissüsteemi puhul on eri maade õigussüsteemides mõningaid muudatusi, moodustavad neil sugulastest esimese pärijate grupi peaaegu alati pärandaja alanejad ja erinevused tulevad alles järgmistes järjekordades.
    17. Seadusjärgse pärimise alused ehk kes saab olla seadusjärgseks pärijaks Eesti õiguse kohaselt.
    Seadusjärgse pärimise aluseks on:
  • sugulus – pärijateks võivad olla pärandaja alanejad, vanemad ja nende alanejad, vanavanemad ja nende alanejad sugulased ( suguluse aluseks on seaduses sätestatud korras tõestatud põlvnemine või lapsendamine , kusjuures abielulised ja mitteabielulised lapsed ning lapsendatud on võrdsel positsioonil)
  • seaduslik abielu – koostatud abieluakt ning tõendatav abielutunnistusega
  • riikkondlus või kuulumine teatud kohaliku omavalitsuse elanike hulka – kui teisi seadusjärgseid pärijaid ei ole, siis on pärijaks pärandi avanemise koha kohalik omavalitsus ehk pärandaja viimane elukoht või kui pärand on avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, siis Eesti Vabariik
    Seadusjärgseks pärimiseks saab nimetada teatud mõttes ka sundosa pärimist. Samas aga saab sundosa pärimisest rääkida vaid testamendijärgse või lepingujärgse pärimise korral, kui pärandaja on jätnud oma seadusjärgsed pärijad täielikult pärija positsioonist ilma. Nimelt sätestas vana pärimisseadus, et pärandaja töövõimetul ülenejal või alanejal sugulasel või töövõimetul abikaasal on õigus pärida seaduse järgi sundosa ehk pool pärandiosast, mille pärija oleks saanud seadusjärgse pärimise korral, kui pärandi oleks vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad (samuti sätestas ENSV TsK). Uue pärimisseaduse kohaselt on seaduse järgi pärima õigustatud alanejal sugulasel, vanemal või abikaasal, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, õigus nõuda pärijatelt sundosa, kui pärandaja on nad jätnud pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mis nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral.
    2. Sugulaste seadusjärgne pärimisõigus
    18. Sugulaste pärima kutsumise üldised põhimõtted.
    Seadusjärgse pärimise järjekorrad PärS-is:
  • järjekorra pärijad – pärandaja alanejad sugulased
  • järjekorra pärijad – pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased
  • järjekorra pärijad – pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased
    Teise järjekorra sugulased tulevad pärima alles siis, kui esimese järjekorra sugulasi ei ole olemas, nad kõik on surnud enne pärandajat, on pärandist loobunud või on pärimiskõlbmatud (sama kehtib kolmanda järjekorra sugulaste pärima tuleku kohta)
    Seadusjärgse pärimise järjekohad ENSV TsK-is:
  • ringi pärijd – pärandaja lapsed (esindusõiguse alusel kuni lapselapselasteni), pärandaja abikaasa, pärandaja vanemad, pärandaja ülalpeetav
  • ringi pärijad – pärandaja õed-vennad, pärandaja vanavanemad, pärandaja ülalpeetav
    Tüvikonna süsteem – pärimisel langeb pärand eelkõige pärandaja tüvikonda ehk tema alanejatele sugulastele (isiku lapsed ja nende järglased) ning nende puudumisel toimub pärimine teises järjekorras, kus pärand jaguneb kaheks ehk pool läheb pärandaja emale ja pool isale (kui ema või isa on surnud, siis läheb see pool tema tüvikonda). Kolmandas järjekorras on juba neli põhilist tüvikonda ehk kaks ema poolt ja kaks isa poolt, kuid endiselt kehtib põhimõte, et pool pärandist kuulub jagamisele emapoolsete sugulaste vahel ja teine pool pärandist isapoolsete sugulaste vahel.
    Pärimine põlvkonniti – pärandi avanemise momendil elus olnud lähim sugulane kõrvaldab pärimiselt oma alanejad ning kui lähim sugulane on surnud, siis astuvad tema asemele tema enda alanejad (ehk pärandajale kaugemad alanejad sugulased), kes pärivad üheskoos selle osa, mille oleks saanud nende ühine vanem, kui ta oleks olnud elus pärandi avanemise ajal. Põlvkondade järgi pärimisel pärivad ühe ja sama astme sugulased oma ühise üleneva sugulase järel võrdsetes osades ehk pärandit ei jagata mitte isikute arvu järgi vaid põlvede järgi. Kui aga pärija kuulub mitmesse tüvikonda, siis pärib ta igast tüvikonnast oma osa, kusjuures igast tüvikonnast päritav pärandiosa loetakse omaette pärandiosaks.
    Pärimisõiguse transmission – pärandi vastuvõtmise õiguse üleminek, kui seadusjärgne pärija sureb pärast pärandaja surma.
    Pärimine esindusõiguse alusel – kui pärandaja lähim seadusjärgne pärija sureb enne pärandajat, siis astuvad tema asemele ning pärivad surnud pärijale kuuluva osa tema pärijad. ENSV TsK järgi kehtis esindusõiguse järgi pärimine ainult pärandaja lastelaste ja lastelastelaste suhtes (ei kehtinud näiteks venna või õelastele). PärS-i järgi laieneb esindusõigus aga ka teistele sugulastele (nii vanemate alanejatele sugulastele kui ka vanavanemate alanejatele sugulastele ehk esindusõiguse alusel saavad pärida ka pärandaja õed-vennad, nende järeltulijad ning pärandaja tädid- onud ja nende järeltulijad), kuid pärandaja üleelanud abikaasa olemasolul tuleb jälgida ka abikaasa õigusi. Esindusõiguse alusel pärima kutsumise põhimõte kehtib ka pärandaja vanavanemate alanejate pärima kutsumisel.
    Pärandaja õdede-vendade pärimine – pärandaja õdede ja vendade pärima kutsumisel on oluline kindlaks teha, et nad põlvnevad pärandajaga ühisest vanemast või on neil pärandajaga üks ühine vanem. ENSV TsK järgi pärisid poolõed-vennad võrdses osas täisõdede-vendadega. Õdedel-vendadel tuli aga jagada pärandvara ka pärandaja vanavanematega, kuna nad kuulusid viimastega koos teise pärijate ringi. Kui pärandaja vanavanemaid ega õdesid-vendi ei olnud elus ning puudus ka ülalpeetav, siis langes pärandvara riigile. Seega pärandaja õdede-vendade alanejatel puudus võimalus seadusjärgselt pärida. Pärimisseaduse järgi saavad õed-vennad ja nende alanejad esindusõiguse alusel pärida alles siis, kui pärandaja vanemad on varem surnud või kui üks vanem on surnud ja nemad on pärandajaga sugulased surnud vanema kaudu ehk õed-vennad pärivad enne pärandajat surnud ühise vanema pärandiosa. TsK järgi oleks sellisel juhul pärinud kogu pärandvara elusolev pärandaja vanem üksinda. Samuti kõrvaldas ENSV TsK pärimiselt õed-vennad pärandaja üleelanud abikaasa, kes aga nüüd pärimisseaduse järgi peab pärandit
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #1 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #2 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #3 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #4 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #5 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #6 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #7 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #8 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #9 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #10 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #11 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #12 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #13 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #14 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #15 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #16 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #17 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #18 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #19 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #20 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #21 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #22 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #23 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #24 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #25 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #26 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #27 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #28 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #29 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #30 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #31 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #32 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #33 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #34 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #35 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #36 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #37 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #38 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #39 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #40 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #41 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #42 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #43 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #44 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #45 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #46 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #47 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #48 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #49 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #50 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #51 PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS #52
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 52 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-06-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 110 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor maru1 Õppematerjali autor

    Meedia

    Lisainfo

    Mõisted

    testament, pärimislepingut, seadusjärgseks pärimiseks, pärandaja, surma puhuks, lihtsam regulatsioon, tekib singulaarne, pärimise korral, viimasega, ringkonnakohus, tallinna linn, liikmelisus, tehinguline õigusjärglus, asjaõigused, testeerimisvabadus, testeerimisvabadus, testeerimisvabadus, nt omandireservatsioon, üheks erandiks, nimetatud põhimõte, pärimisseaduse jõustumisega, pärimisseaduses, seadusjärgne pärimisõigus, eraautonoomia, õiguslikus mõttes, seadusjärgseks pärimiseks, euroopa komisjon, moodusta põlvest, parenteel, pärandaja õed, abgb, parenteelsüsteem, pärimisõiguse transmission, pärs, järjekorra pärijad, järjekorra pärijad, ringi pärijad, tüvikonna süsteem, kolmandas järjekorras, pärandaja õed, pärimisseaduses, vanavanem, teatud tähendus, pärimisseaduse kohaselt, riigikohus, pärimisseaduses, pärandaja õed, pärandaja õdede, mõni vanavanem, sugulastest, sisustusesemete väärtus, dimitri, õunpuu, pärimisseaduse kohaselt, pärimisseaduse järgi, riigikohus, riigikohus, üheks põhimõtteks, kolleegiumi arvates, põhialus, eesti pärimisseaduses, testeerimisvabaduse laiendamist, a tsüs, apellatsioonikohus, testeerimisvabaduse põhimõte, testeerimisvabaduse sisuks, lepinguvabaduse puhul, pärimisõiguses, õiguse kohaselt, testeerimisvabaduse sisupiiranguks, osades õiguskordades, üldjärgluse põhimõte, textbook, pärimislepingu siduvus, tehinguga, pärimislepingu siduvus, üldjärgluse põhimõte, korraldusvõime, otsusevõimel, seisundit, jõudnud teo, isiku teovõime, täielik teovõime, alla 18, testaatori teo, testamenti, eratestament, testament, testamendi tegijal, korralduste suunast, teatud juhtudel, tunnistajate ülesandeks, büroosse minna, nimetatud toiming, lähtudes pärs, vastav testamendiliik, tunnistajatel, testaator, ühine testament, vastastikune testament, vana seadus, uus seadus, uues seaduses, testament, teiste sõnadega, üleelanud abikaasa, pärimislepingu põhiidee, pärimislepinguid mõnikümmend, pärandaja, ühepoolsed pärimislepingud, teisalt, pärimislepingu näol, paragrahvis 95, sihtkäsund, sihtkäsund, sihtkäsund, sihtkäsundiks, pärandi avanemisega, omavalitsuse üksusel, pärandvara hoiumeetmetena, loobumissüsteemi puhul, muuhulgas, täitmise tähtpäev, kehtiva pärs, a pärs, testament, seadusjärgselt, pärijal, 118 lg, kehtivast õigusest, aegumistähtaeg, pärandist loobumine, avanemisest, praeguses asjas, testament, kolleegiumi arvates, kohalikul omavalitsusel, a esitas, kolleegium, riigikohus, kande muutmiseks, hagejad, ebaõige, lõike järgi, hageja, kolleegiumi, apellatsioonikohus, abikaasadevahelisi abielu, õigustatud isikul, 2 kohaselt, sundosa nõue, pärandvara jagamine, pärimismenetluse toiminguks, ilmajätmine, pärimine, pärimise aluseks, tsk, rk lahendid, uuendusena, euroopa pärimistunnistus, tsk, tunnistus, vastutuse puhul, pärandaja võlad, pärijal, ulatuse piiramiseks, varamassi ühtsus, inventuurisoodustus, pärijal, a pärs, kehtivast pärs, kirjalik vorminõue, pärandihagi, pärandaja

    Sisukord

    • -2-1-121-05
    • -2-1-12-03

    Teemad

    • I teema. PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS
    • Pärimisõiguse üldmõisted
    • Pärimise mõiste ja liigid
    • Pärimine
    • pärija
    • pärandi avanemisega
    • pärimist seaduse järgi
    • pärimist testamendi järgi
    • pärimist lepingu järgi
    • Seadusjärgseks pärimiseks
    • Pärimiseks testamendi järgi
    • Pärimislepingujärgseks pärimiseks
    • common law
    • abielulepingutes
    • Teise ja kolmanda pärimise aluse korral toimub pärimine vastavalt pärandaja viimsele tahtele
    • astmestiku
    • subsidiaarsuse põhimõte
    • kõigepealt alati
    • sundosa pärimine
    • mortis causa
    • inter vivos
    • singulaarne e. üksikõigusjärglus
    • universaalse e. täisõigusjärglusega
    • kõik
    • succession
    • Philip S. James
    • Pärimisõiguse mõiste
    • pärimisõigus objektiivses mõttes
    • subjektiivne pärimisõigus
    • objektiivses mõttes
    • lõpeb tema õigusvõime
    • ei reguleeri kõiki
    • varaõiguslikke suhteid
    • pärimisõiguse ülesandeks
    • Subjektiivses mõttes
    • potentsiaalse pärija
    • subjektiivne pärimisõigus tekib alates pärandaja surma momendist
    • Eesti õiguses
    • vastuvõtusüsteem
    • Saksa õiguses
    • ipso iure
    • loobumissüsteem
    • ei eksisteeri pärimisõigust subjektiivses mõttes
    • A. Rammul ja E. Talvik
    • Pärandaja mõiste
    • Isikut, kelle vara läheb tema surma korra üle ühele või mitmele isikule
    • iga
    • pärandaja
    • Pärija mõiste
    • Isikut, kellele läheb inimese surma korral üle kogu tema vara
    • iga füüsiline ja juriidiline isik
    • pärandi avamise hetkel
    • Õigusvõime ettepoole toomise
    • in-vitro
    • RKTKo 23.10.2001 nr 3-2-1-108-01
    • Pärandi mõiste
    • Pärimisõiguse üldpõhimõtted
    • Erapärimisjärgluse põhimõte
    • Erapärimisjärgluse põhimõte
    • Üldõigusjärgluse põhimõte
    • Üldõigusjärgluse (universaalõigusjärglus)
    • Testeerimisvabaduse põhimõte
    • testeerimisvabadus
    • Perekonna pärimisjärgluse põhimõte
    • Pärimisõiguse arengust Eesti territooriumil
    • Pärimisõiguse arengu etapid
    • Eesti pärimisõiguse 1996. a. Reformi üldiseloomustus
    • expressis verbis
    • Eesti pärimisõiguse reform aastatel 1998-2008
    • Pärimisõiguse ühtlustamise võimalused Euroopa (Liidu) raames
    • Haagi konventsioon
    • Baseli konventsioon
    • Euroopa Liiduga seoses on kirjanduses mainitud probleeme seoses pärandimaksuga. Näiteks eriti
    • suuri probleeme tekitab pärimise teel omandi üleminek just väikestele ja keskmistele ettevõtjatele
    • Umbes 10% pankrottidest on pärimisega seotud ja seeläbi läheb Euroopas aastas kaduma 3000
    • ettevõtet ning umbes 300 000 töökohta. Euroopa Komisjon on probleemi endale teadvustanud ja
    • tegeleb lahenduste otsimisega
    • II teema. SEADUSJÄRGNE PÄRIMISÕIGUS
    • Üldpõhimõtted
    • Seadusjärgse pärimisõiguse kohaldatavus ehk millistel juhtudel toimub seadusjärgne
    • pärimine
    • kõigepealt
    • Seadusjärgseks pärimiseks nimetatakse
    • perekonnapärimisjärgluse põhimõte
    • Perekonnapärimisjärglus kui seadusjärgse pärimisõiguse alus
    • kompenseeriv funktsioon
    • sotsiaalse kaitse või heaolu funktsiooniks
    • Code civil
    • Seadusjärgse pärimisjärgluse süsteemid
    • Justinianuse klassisüsteem
    • descendentes
    • ascendentes
    • Parenteelsüsteem
    • ascendent
    • descendendid
    • kolmeliinisüsteem
    • Seadusjärgse pärimise alused ehk kes saab olla seadusjärgseks pärijaks Eesti õiguse
    • kohaselt
    • Sugulaste seadusjärgne pärimisõigus
    • Sugulaste pärima kutsumise üldised põhimõtted
    • Esimese järjekorra sugulaste pärima kutsumine
    • Teise järjekorra sugulaste pärima kutsumine
    • Kolmanda järjekorra sugulaste pärima kutsumine
    • Varasem õigus
    • Praeguses olukorras tundub selline piirang
    • ebaõiglasena ja nii on kohtu kaudu püütud endale taotleda ka enne 1997. a. 1. jaanuari surnud
    • lastetu ja vallalise õepoja pärandit, ja seda ka edukalt
    • Selles mõttes olid nad palju paremas olukorras kui kehtiva
    • õiguse alusel, seda eriti juhtumil, kui ka pärandaja õed-vennad olid enne pärandi avanemist juba
    • surnud. Siis langes kogu pärand pärandajast kauem elanud vana-vanema(te)le, kuna pärandaja
    • õdede-vendade lastel puudus varasema õiguse alusel seadusjärgne pärimisõigus sootuks
    • Abikaasa seadusjärgse pärijana
    • Kes on pärimisseaduse tähenduses üleelanud abikaasa ja millistest asjaoludest sõltub tema
    • õigus pärandist osa saada?
    • Kehtiv õigus
    • Abikaasa pärimisõigu sõltub abielust pärandajaga. Seetõttu eeldab tema pärijaseisund kahte asja
    • Abielusuhe pärandajaga peab olema kehtiv. Lahutatud abikaasad või kooselupartnerid ei ole
    • kunagi seadusjärgsed pärijad. Nad võivad pärima tulla üksnes testamendi või pärimislepingu alusel
    • Abikaasa peab elama pärandi avanemiseni. Varemsurnud abikaasa langeb pärimisjärglusest
    • välja. Teda ei asendata kunagi tema enda järeltulijatega
    • Pärimisseadusesse vastava muudatuse sissevimisel lähtuti eeldusest, et juhul kui pärandaja on
    • tõttu
    • vormistamata, siis ei soovi pärandaja ka, et tema senine abikaasa oleks pärija
    • ega vanavanemaid
    • Kuidas mõjutab abieluvaraõigus pärandvara kindlaksmääramist?
    • Kolleegium, et pärandaja vara koosseisu (pärandi)
    • väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi
    • esitada tuvastushagi
    • Isikul on õiguslik huvi
    • olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi
    • hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas
    • Kuigi
    • eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele
    • ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada
    • tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab
    • määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara
    • hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka
    • pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade
    • osade võrdsusest
    • Abikaasa pärandiosa suurus pärandaja laste ja teiste alanejate sugulaste kõrval
    • Kodune vara
    • Eluase
    • Abikaasa pärandiosa suurus pärandaja vanemate ja nende alanejate sugulaste kõrval
    • Tulemus
    • Näide
    • Varasem nõukogude õigus
    • Varasema Eesti, s.t 1997. a 1. jaanuarist kuni 2008. a 31. detsembrini kehtinud õigus ehk abikaasa
    • pärandiosa suurus pärandaja vanavanemate ja nende alanejate sugulaste kõrval
    • Reegel
    • RKTKo 13.01.2010 nr 3-2-1-151-09
    • RKTKo 8.12.2000 nr 3-2-1-116-00
    • Kohaliku omavalitsuse üksuse ja riigi seadusjärgne pärimisõigus
    • expressis verbis
    • Reegel
    • RKTKo 21.02.2003 nr 3-2-1-12-03
    • RKTKo 19.03.1998 nr 3-2-1-34-98
    • III teema. VIIMASE TAHTE KOHASE PÄRIMISE EELTINGIMUSED
    • Testeerimisvabadus kui viimse tahte kohase pärimise alus
    • Testeerimisvabaduse koostisosad
    • successio a
    • successioab intestamento
    • ex lege
    • de lege lata
    • lõpetamisvabadus
    • sisuvabadus
    • vormivabadus
    • Testeerimisvabaduse k
    • ja piirangud
    • Surma puhuks tahteavalduse tegemise vabadus ja selle piirangud
    • testeerimisvõime
    • Kirjandus
    • numerus clausus
    • Sisuvabadus ja selle piirangud
    • sundosa instituut
    • Vormi- ja lõpetamisvabaduse piirangud
    • Testeerimisvõime
    • Testeerimisvõime mõiste
    • Pärandaja (testaatori) teo- ja otsusevõime
    • mööduvad
    • Otsusevõime puudujääk
    • Oluline tahtejõuetus
    • Testeerimisvõime vaidlustamine
    • Viimse tahteavalduse ja liigid
    • Viimse tahteavalduse mõiste
    • viimne
    • pärimislepingus
    • viimse tahte avalduseks
    • animus
    • An intention to make a testament or will. This is required to make a valid will; for
    • whatever form may have been adopted, if there was no animus testandi, there can be no
    • will. An idiot for example, can make no will, because he has no intention
    • ühepoolne
    • Viimse tahteavalduse liigid
    • Vormist lähtuvalt
    • Tegemise situatsioonist lähtuvalt
    • Eri isikute surma puhuks tehtud korralduse omavahelisest seose tüübist lähtuvalt
    • Korralduste suunast ehk sisust lähtuvalt
    • Vastusooritusega seostatusest lähtuvalt
    • Vormist lähtuvalt
    • Tegemise situatsioonist lähtuvalt
    • Vastusooritusega seostatusest lähtuvalt
    • IV teema. ÜKSIKTESTAMENTIDE VORMISTAMINE
    • Testamendi ajaline kehtivus
    • Testamendi notariaalne tõestamine
    • Plussid
    • Miinused
    • Notari hoiule antava testamendi vormistamine
    • Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendi vormistamine
    • Omakäelise testamendi vormistamine
    • Testamentide hoidmine
    • isiklikult
    • V teema. ÜHISED JA VASTASTIKUSED TESTAMENDID
    • Ühise ja vastastikuse testamendi mõiste, vorm
    • Ühine testament
    • Vastastikune testament
    • Vana seadus
    • Uus seadus
    • Abikaasade vastastikuse testamendi muutmine ja siduvus
    • eo ipso
    • Eraldamispõhimõte abikaasade vastastikuses testamendis
    • eralduspõhimõtteks
    • Ühtsuspõhimõte abikaasade vastastikuses testamendis
    • ühtsuspõhimõtteks
    • Eraldamispõhimõtte ja ühtsuspõhimõtte tagajärgedest
    • VI teema. PÄRIMISLEPING
    • Pärimislepingu mõiste ja olemus
    • Mõiste
    • Olemus
    • Kohtuotsusest
    • Pärimislepingu kasutusala
    • Pärimislepingu vorm ja liigid
    • Liigid
    • Pärimislepingu muutmine lõpetamine ja vaidlustamine
    • Hetkel kehtiva PärS-i alusel (jõustunud 1.01.2009.a.)
    • Pärimislepingu tühistamine
    • Pärimislepingust taganemine
    • oluline on vahemärkusena märkida
    • eelnimetatud p 1 juurde, et pärandajale ei tohi anda täielikku vabadust oma surma puhuks tehtud
    • korraldustest ühepoolselt taganeda, sest siis ei ole tegemist enam pärimislepinguga, vaid testamendi
    • või mõne muu tehinguga. Pärimisleping peab oma olemusest tulenevalt sisaldama ühe lepingupoole
    • siduvat korraldust oma vara suhtes.)
    • Võrdluses PärS-ga, mis jõustus 1.01.1997.a. võib välja tuua järgmist
    • Pärimislepingu ühepoolne muutmine või lõpetamine (§ 102)
    • Oluline on märkida, et
    • pärimislepingu ühepoolset muutmist või lõpetamist ei saa pärandaja nõuda hagi korras kohtu kaudu
    • sest hagimenetluse käigus ei saa kedagi süüdi mõista kuriteo toimepanemises
    • Pärimislepingu kehtetus (§ 103)
    • a redaktsiooni ja 2009.a jõustunud PärS redaktsiooni võrdlus
    • VII teema. SURMA PUHUKS TEHTAVATE KORRALDUSTE SISU
    • Pärija ja annakusaaja eristamine
    • Märkus
    • Tingimuslik korraldus ja selle eristamine sihtkäsundist
    • Sihtkäsund ja sihtmäärang
    • Testamenditäitja
    • VIII teema. PÄRANDI AVANEMINE JA PÄRANDI ÜLEMINEKU ÜLDPÕHIMÕTTED
    • Pärandi avanemise aeg ja koht
    • Hetkel kehtiv PärS (jõustunud 1.01.2009.a.)
    • § 3. Pärandi avanemine
    • Pärand avaneb isiku surma korral
    • Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev
    • Pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht
    • Pärandi omandamise erinevad süsteemid
    • Erinevad pärimissüsteemid
    • Vastuvõtusüsteem
    • hereditas iacens
    • Pärija, kes pärandvara valdab, kasutab või käsutab, võib pärandist loobuda
    • esitades pärandist loobumise avalduse käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal
    • Loobumissüsteem
    • nn Inglise süsteem
    • Pärandi hoiumeetmed ja nende rakendamise põhimõtted
    • seda sätet ei olnud 1997.a jõustunud PärS-s
    • see on
    • a jõustunud PärS-s uus norm, varem kehtinud PärS-s oli analoogiline reegel üksnes
    • pärandvara valitsemise lõpetamise suhtes § 112 lõikes 6
    • a jõustunud PärS § 114 sätestas lisaks ka pärandvara eraldamise
    • IX teema. VIIMSE TAHTEAVALDUSE AVALIKUSTAMINE, TÕLGENDAMINE JA
    • VAIDLUSTAMINE
    • Viimse tahteavalduse avalikustamine
    • Viimse tahteavalduse tõlgendamise üldised ja spetsiifilised pärimisseadusest tulenevad
    • põhimõtted
    • § 27. Testamendi tõlgendamine
    • Testamendi tõlgendamisel lähtutakse selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui
    • testaator ei ole neile andnud teist tähendust
    • Testamendis leiduvate segaste, kahemõtteliste või oskamatult sõnastatud väljendite tõlgendamisel
    • arvestatakse testaatori kirjalikke või teistele isikutele antud selgitusi
    • Kui testamendi mõnda korraldust saab tõlgendada mitut moodi ning ei ole alust neist ühte
    • eelistada, eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt testament jääb kehtima võimalikult suuremas
    • ulatuses
    • Arusaamatu korraldus loetakse olematuks
    • Viimse tahteavalduse vaidlustamine
    • X teema. PÄRANDI VASTUVÕTT JA SELLEST LOOBUMINE
    • Pärimisvõime
    • Tunnistajaks
    • lisaks
    • Pärimiskõlbmatuse alused ja pärimiskõlbmatuse tagajärjed
    • Pärimiskõlbmatu on isik, kes
    • õigusvastaselt
    • Pärimiskõlbmatuse tagajärjed
    • Pärandi vastuvõtmise viisid ja kord
    • ENSV Tsiviilkoodeks
    • otsese
    • kaudselt
    • vaikimisega
    • Eesti kehtivas õiguses
    • mitte vastu võtta
    • Pärandist loobumine
    • ENSV Tsiviilkoodeksis
    • Pärandist loobumine ei pea
    • olema tingimata aktiivne tegevus, loobumine võib seisneda ka tegevusetuses
    • a pärimisseaduses
    • avaldus
    • Kohtulahendid
    • RKTKo 13.06.2008 nr 3-2-1-53-08
    • RKTKo 18.12.2007 nr 3-2-1-125-07
    • RKTKo 1.12.2005 nr 3-2-1-130-05
    • RKTKo 8.12.2003 nr 3-2-1-141-03
    • RKTKo 30.01.1997 nr 3-2-1-12-97
    • Küllike Moori ja Urmas Reidla esindaja vandeadvokaat Mare Lusti kassatsioonkaebuse alusel
    • Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1996. a. otsuse Aivi Paavo hagis
    • Küllike Moori ja Urmas Reidla vastu isaduse fakti tuvastamiseks, pärimisõiguse tunnistuse
    • kehtetuks tunnistamiseks ja pärandvara jagamiseks
    • RKTKo 28.11.1996 3-2-3-32-96
    • Tallinna Linnavaraameti kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Linnakohtu 8
    • veebruari 1994. a. otsuse ja 17. veebruari 1994. a. täiendava otsuse Helle Porgandi avalduses
    • juriidilise fakti tuvastamiseks
    • XI teema. SUNDOSAÕIGUS
    • Sundosaõiguse erinevad süsteemid
    • pärandiosa väärtuse
    • hüvitamist rahas
    • Sundosa saama õigustatud isikud
    • Sundosa suurus ja selle arvutamise alused
    • Sundosast ilmajätmise alused ja tagajärg
    • XII teema. PÄRIMISMENETLUS NOTARI JUURES
    • Pärimismenetluse etapid
    • aasta Pärimisseadus
    • õigusjärglus
    • pärija(te)le
    • testamendijärgne pärija
    • pärimislepingujärgne pärija
    • aasta Pärimisseadus
    • Pärimistunnistus
    • aasta Pärimisseadus
    • RK lahendid
    • aasta pärimisseadus
    • notariaaldokumendi
    • pärandvara inventuuri
    • kohtuvoliniku
    • isikliku esindaja abil
    • Annakusaaja ja sundosasaaja tunnistus
    • annakusaaja tunnistus
    • sundosa saaja tunnistus
    • Testamenditäitja ameti vastuvõtmine ja testamenditäitja tunnistus
    • a Pärimisseadus
    • aasta Pärimisseadus
    • Kohaliku omavalitsuse ülesanded pärimismenetluses
    • expressis verbis
    • XIII teema. PÄRIJA VASTUTUS
    • Pärija vastutuse üldpõhimõtted
    • ultra vires
    • Pärandvara inventuur ja selle tähendus
    • Pärandvara eraldamine pärija varast japärandvara pankrot
    • Pärija vaided enne pärandi vastuvõtmist ja seoses inventuuri läbiviimisega
    • XIV teema. KAASPÄRIJATE VAHELISED SUHTED
    • Kaaspärijate ühisuse olemus
    • Pärandvara valitsemine kaaspärijate poolt
    • Pärandvara jagamine kaaspärijate vahel
    • XV teema. PÄRIMISÕIGUSEST TULENEVAD NÕUDED
    • Pärandihagi
    • Pärimisõiguse tunnustamise nõue ehk pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamise nõue
    • Hagejaks (1996. aasta seadus)
    • Hagejaks uue seaduse kohaselt
    • Kostjaks

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    57
    doc
    äriõigus konspekt
    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused
    46
    doc
    Õiguse aluste kordamisküsimused
    214
    docx
    Õiguse alused kordamisküsimused vastustega
    142
    doc
    Riigiõiguse konspekt
    67
    pdf
    Õiguse Alused kordamisküsimused
    125
    pdf
    Konspekt 2
    20
    docx
    Pärimisõigus





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !