Oskar Luts kirjand, portree (0)

Abikaasa
Valentina   Luts  
Lapsed
Georg Luts (1918–2004) 
 
Oskar  Luts (7.jaanuar 1887 - 23.märts 1953) oli pärit Tartust. Ta sündis Järvapere külas, 
palamuse  kihelkonnas. Oskar Luts oli eesti kirjanik ja  farmatseut , Eesti NSV rahvakirjanik. 
Ta on  õppinud  ka Tartu ülikooli.  Lutsu  tuntuimad teosed on Paunvere  alevit  kirjeldav nn 
Tootsi - lugude  sari: "Kevade" (1912–1913), "Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" (1938, 1988). 
Kirjandusteadlane  Janika Kronberg nimetab veebientsüklopeedias  Estonica  Lutsu 20. 
sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks". 
 
Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, mil es ta lõi ilmekaid 
varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu sti lile  omased  
"huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile " leebe  varjundi". "Seepärast 
on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks." Leebe huumori ja sentimentaalsuse 
tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga,  ehkki  Luts pole pikemaid romaane 
kirjutanud. 
 
Oskar Luts. Nikolai Tri gi  söejoonistus , 1928. 
Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. Sel esse kuuluvad lühiromaanid või 
jutustused "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". 
Postuumselt ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav, ehkki mitte välistatud.  Sarja  ühendavad 
koht – väljamõeldud, kuid suuresti Palamusega sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, 
kes "Kevades" käivad al es kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu tegelased –  Joosep   Toots ,  Arno  
Tali , Raja Teele, Jorh Adniel Ki r,  Tõnisson , kel amees  Lible , köster  Julk -Jüri, õpetaja Laur – 
on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. 
Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" 
(1976), "Sügis" (1991). 
 
Samas avaldas Luts ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu 
kujutav  tsükkel : "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" 
(1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui 
jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis  domineerib  pessimistlik 
põhiheli ,  sagedane  on  peategelaste  saatuse nurjumine, eluraskustele al ajäämine või 
moraalne  nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult 
harva rõõmsa varjundi."[4] Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt 
lavastatud, samuti on sel e  ainetel  valminud samanimeline multifilm. 
 
Populaarsed  olid Lutsu följetonid, mil e tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini 
loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga " Nukitsamees ", mil est 
valmis samanimeline  film  1981. aastal režissöör Hel e Karise käe al . 
 
Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud tal e kohati ka karuteeneid, akadeemilises 
kirjandusteaduses  on ta aeg-ajalt jäänud "tõsisemate" kirjanike varju. Ni  näiteks pole 2001. 
aasta "Eesti kirjandusloos" Luts pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks Ernst 
Peterson -Särgavast ja Juhan Sütistest), vaid tema loomingu  käsitlus  jaotub laiali eri žanride 
ja perioodide peatükkidesse.[5] Kirjandusringkondade kri tilist suhtumist Lutsu on kajastanud 
ka Mihkel Mutt  romaanis  "Elu al ikad". 
Redigeeri 
 
 
 
 
Lutsu haud ja  hauamonument  Tartus. 
1894 Õppis Änkküla külakoolis. 
1895 –1899 Palamuse kihelkonnakool. 
1899– 1902  Tartu Reaalkool. 
1903. aastast töötas apteekriõpilasena Tartus ja Narvas, alates 1908 Tal innas ja Peterburis. 
1911–1914 õppis Tartu Ülikoolis rohuteadust, algul vabakuulajana. 
1915–1918 võttis farmatseudina osa  Esimesest  maailmasõjast Pihkvas, Varssavis, Dvinskis, 
Vilniuses ja Vitebskis, samal perioodil ka abiel us. 
1919–1920 töötas ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidajana. 
1922. aastast oli kutseline kirjanik Tartus. 
1941 sai temast Eesti esimene personaalpensionär. 
1941–44 oli Luts üks väheseid eesti kirjanikke, kel e teostest ilmusid kordustrükid (kokku 5, 
sealhulgas "Vanasti", "Pikem peatus" ja "Kevade"; vi mane parandustega, näiteks Tõnissoni 
terava repli  gita  sakslaste pihta).[6] 
1945 anti tal e Eesti NSV esimene Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus. 
1946 pälvis ta Tööpunalipu  ordeni . 
Oskar Luts on  maetud  Tartu Pauluse kalmistule.[7] 
 
 
 
 
Perekond
Redigeeri 
 
Oskar Luts oli  Hindrik  ja Leena Lutsu esimene laps. Ta sündis 7. jaanuari ööl 1887. aastal 
Posti talu  saunas  Järvepera külas  Tartumaal .[8] 
 
Lutsu abikaasa Valentina Luts (1892–1982), neiupõlvenimega Krivitskaja, oli pärit 
Venemaalt. Valentina isa  Simeon  oli rahvuselt valgevenelane ja töötas Vitebski 
politseipristavina ning ema Anna oli rahvuselt poolatar.[9][10] 
 
Oskar ja Valentina Lutsu poeg Georg Luts sündis 11. april il 1918 Vitebskis. Ta õppis Tartu 
Linna 15. Algkoolis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastail 1938–1942 õppis ta Tartu 
Ülikoolis farmaatsiat. Sarnaselt isaga oli ka Georg kirjandushuviline. Muu hulgas kirjutas ta 
enne trükkiminekut puhtalt ümber mitmeid isa käsikirju. Esimese kursuse tudengina pani 
20-aastane Georg väsinud isa  lubadust  täites tema asemel koguni kirja följetoni «Saamuel 
Pliuhkam Tartu näitusel» ( Postimees , 27. august 1938). Teise maailmasõja ajal teenis 
Saksa sõjaväes ning vahetult enne Eesti langemist Nõukogude okupatsiooni al a põgenes 
Soome ning sealt koos isa venna  Theodor  Lutsuga Rootsi. Oskar ja Anna Luts said al es 
oktoobris 1948 teada, et Georg on Rootsis elus, kus ta edaspidi töötas farmaatsiaettevõtetes 
Lundis.  Abielust   rootslanna   Ruth  Ohlssoniga sündis Georg Lutsul  1959 . aastal poeg  Anders  
(perekonnanimeks Ohlsson), kes vanaisa ja isa  kombel  on samuti tegev farmaatsia alal. 
Georg Luts suri 1. mail 2004.[9][10] 
 
Oskar Luts oli filmioperaator ja filmilavastaja Theodor Lutsu vanem vend. 
 
 
 
Oskar Lutsu mälestussammas Tartus. 
Oskar Lutsule on püstitatud mälestusmärke, neist esimene 1954. aastal hauamonumendina 
(autorid Martin Saks ja Endel Taniloo). 1987. aastal püstitati tal e  Tartusse  Emajõe-äärsesse 
Vabaduse puiestikku mälestussammas (autor Aulin  Rimm ,  arhitekt  Al an Murdmaa). Tema 
järgi on nimetatud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline 
Linnaraamatukogu (1987. aastast, varem Nikolai  Gogoli  nimeline) ja Oskar Lutsu tänav 
Palamusel. Aastail 1958–1987  kandis  (Oskar) Lutsu tänava nime Tartus ka varasem ja 
hilisem Näituse tänav. 
 
1964. aastast tegutseb Tartus Lutsu 1936. aastal ehitatud  majas  Ri a tänaval Oskar Lutsu 
majamuuseum , 1987, aastast aga O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum Palamusel. 
 
Alates 5.  jaanuarist  1987 (vahetult enne Lutsu 100. sünniaastapäeva) antakse välja Oskar 
Lutsu huumoripreemiat. Sel e esimene laureaat oli Pri t Aimla, preemiat  toetavad  Eesti 
Kultuurkapital ja Palamuse val avalitsus. 
 
Korduvalt on toimunud Oskar Lutsule pühendatud kirjandusteaduslikke konverentse, näiteks 
1977. aastal tema 90. ja 2012. aastal 125. sünniaastapäeva puhul. 
 
7. jaanuaril 2012 tähistas Google oma  eestikeelsel  veebilehel Oskar Lutsu 125. 
sünniaastapäeva "Kevade"- teemalise  Google'i erilogoga.[25] 
 
1941 personaalpensionär 
1945 Eesti NSV rahvakirjanik 
1946 pälvis ta Tööpunalipu ordeni 
 
Li vi  Aavo  vanaema õde  
Elavad seal 
Oskar Lutsu naine päeandas Valenti na  
Georg rootsis 
Oskar lutsu maja kuulub minu vanatädile 
 
Vanatädi vanem poeg  raul  hammustas valentina lutsu jalast, pärast kiljatust selgitas raul, et 
ta on hundikoer 
 
Jaana eestikeeele tund   
 
Majas, mis oli kirjaniku elukohaks alates 1936. aastast kuni lõpuni asutati Oskar Lutsu 
majamuuseum (1964).  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Oskar Luts. Elulugu 
Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 Tartumaal, Palamuse kihelkonna Järvepere küla Posti 
talus , mis asus Kuremaa järve idakaldal. Mitte järves, nagu kirjanik oma perekonnanimele 
vihjates on armastanud rõhutada. Kui Oskar oli 4-aastane, kolis pere Palamusele, kus isa 
avas kingsepatöökoja ning ehitas varsti Veskijärve äärde ka väikese maja. 
 
Oscar, nagu ta nimi koguduse personaalraamatusse ristimisel kirjutati, oli oma pere esimene 
laps. Vend Arno(ld), kes sündis 1893. aastal, suri vaid kolmeaastasena, noorim vend 
Theodor (1896-1980) jäädvustas end eesti kultuurilukku aga filmioperaatori ja -lavastajana. 
 
Oskar Lutsu  koolitee  algas 1894. aastal Änkküla külakoolis,  jätkus  Palamuse 
kihelkonnakoolis 1895-1899 ja Tartu Reaalkoolis 1899-1902. Aastatel 1911-1913 õppis ta 
Tartu Ülikoolis farmaatsiat. Ühestki koolist ei ole tal lõputunnistust – raskused 
matemaatikaga panid kirjaniku sel e saamisele käega  lööma . Si ski sai ta oma aja kohta 
suhteliselt korraliku hariduse ning meenutas hea sõnaga oma vene ja saksa keele ning 
kirjanduse õpetajaid. Mõlemat keelt valdas kirjanik vabalt, lisaks  luges  ta raamatuid 
prantsuse, poola ja soome keeles. 
 
Kui otsida Oskar Lutsu elust üht ja läbivat kirge, si s näeme, et sel iseks teda 
maast-madalast val anud hasartseks kireks oli lugemine. Tähed sai ta selgeks vi eselt, 
kuueaastaselt aga luges juba kõike, mis kätte juhtus, ni  raamatuid kui ka ajalehti. 
 
Raamatuarmastus,  aukartus  kirjasõna ees on Lutsu elu läbiv, kogu tema elukäiku määrav 
tung ja pürgimus:  Shakespeare , Molière, Racine,  Goethe , Schil er,  Lessing , Gogol,  Puškin , 
Lermontov,  Tolstoi , eesti autoritest Saal,  Bornhöhe , Vilde ja  Kitzberg  olid kõige suuremat 
elamust pakkunud  klassikud . Lugemine polnud Lutsule kunagi üksnes harjumuspärane 
ajavi de; sel e taga  seisis  juba  varajases  lapsepõlves tärganud täitmatu huvi inimloomuste 
mõistatamise vastu, tung tabada ja jäädvustada kohatud karaktereid. 
 
Mõnede meenutuste kohaselt asus Oskar Luts „ Kevadet ” kirjutama just si s, kui oli rohkest 
lugemisest kül astunud ja tüdinud ning leidis, et tahaks ka ise midagi öelda. 
 
Esimesena ilmus  trükist   luuletus  „Elu” 15.02.1907 „Postimehes”. 
Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala Toomas  Oskari  nime al . 
1911. a. valmis esimene näidend „Paunvere”, 1912. a. „Ärimehed” ja „Kapsapea”, trükis 
ilmusid kõik kolm 1913. aastal. 1912. aastal ilmus „Kevade” I osa. 
 
Oskar Luts võttis osa Maailmasõjast, mida si s veel keegi esimeseks ei nimetanud, ol es 
farmatseut tegevväes Peterburis, Pihkvas, Vilnos (Vilniuses), Varssavis, Dvinskis 
(Daugavpils) ja Vitebskis. Sõjatee vi s ta välja Volgani. Augustis 1918 vabastati Oskar Luts 
sõjaväest ja ta hakkas koos abikaasa Valentinaga, kel ega abiel us Vitebskis 2. juulil 1917, ja 
poeg Georgiga, kes sündis 11. april il 1918, tagasi koju rändama. Sel est teekonnast jutustab 
värvikalt „Inderlin”. 
 
Veidi üle aasta (1919-1920) töötas Oskar Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, si s avas ta oma 
raamatukaupluse Ri a tänaval, kuid osutus kehvaks ärimeheks, kel el hiljem veel mitme 
raamatu  honorar  võlgade katteks ära kulus. 
 
8. oktoobril 1922 asutati Tal inna Raekojas Eesti Kirjanikkude Li t ja Oskar Luts oli üks 33-st 
vastuvõetud li kmest. Sel est ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. 
Sel eks et ennast ja perekonda ära elatada, tuli „Noor-Eesti” kirjastusele anda aastas 
vähemalt kaks käsikirja. Luts ja  Tammsaare  olid ainsad  kirjanikud , kes said „Noor-Eestilt” 
honoraride ja avansside näol sisuliselt kuupalka – Luts sai 200 krooni kuus. Koos arvukate 
kordustrükkidega avaldas „Noor-Eesti” kirjastus Lutsult aastatel 1913-1940 kokku 92 
raamatut. Ka Lutsu aastakümneid vaevanud korteriprobleemi lahendamisel on suured 
teened „Noor-Eesti” ärijuhil, kes tegi tal e ettepaneku ise maja ehitada – just ni , nagu oli 
omal kulul teoks saanud „Kevade” väljaandmine. Sõlmiti leping kõigi kordustrükkide ja 
30-köitelise kogutud teoste väljaandmiseks. Suvel 1936 alustati  Arnold  Matteuse projekti 
järgi ehitust. Krundi  kinkis  Tartu linnavalitsus kirjanikule läheneva  juubeli  puhul. Jõuluks 
1936 elas kirjanik juba oma majas. „Kogutud teostest” jäi aga seoses ri gipöördega ja 
„Noor-Eesti” kirjastuse likvideerimisega ilmumata 7 köidet. 
 
foto: Oskar Lutsu majamuuseum Tartus 
 
 
Saksa okupatsiooni ajal ilmus „Kevade” I osa kordustrükk uskumatus tiraažis – 34 125 
eksemplari, ning II osa 25 125 eksemplari. Sõja ajal oli raamat kindel vahetuskaup, mil ega 
isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna. 
 
Ka Stalini ajal käis Oskar Lutsu käsi võrreldes paljude teiste kirjanikega päris hästi, aastatel 
1944-1953 ilmus tema teostest 7 kordustrükki, ja ehkki eriti mälestusi tsenseeriti hoolikalt, 
ilmusid nad oma aja kohta suurtes tiraažides ning rahuldasid rahva lugemisnälga üldise 
nõukoguliku propagandakirjanduse  uputuse  taustal. 
 
20. juulil 1945 sai Oskar Luts esimesena ENSV rahvakirjaniku ti tli ja 1946. aastal  autasustati  
teda Tööpunalipu Ordeniga. 
 
1950. aastal koostatud keelatud kirjanduse nimestikus on vaid 2 Lutsu raamatut –  „Inderlin” 
ja „Skoudid”. Poolkeelatud raamat oli pikka aega „Sügis”. 
 
1950-ndate aastate alguse kõige vingem parteiline kri tika suhtus Lutsusse võrdlemisi 
sal ivalt: oli ju vaja vähemalt ühte elavat vanemat rahvakirjanikku, muidu oleks  plats  hoopis 
lagedaks jäänud. 
 
Kirjaniku vi maseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud „Jüri Pügal”, mis sai 
ideoloogilise hukkamõistu  osaliseks . 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste 
kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sel el määratud 
teoks saada. 
 
1949-1950 kirjutati palju „el ujäämisluuletusi” (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga 
ni samuti oli ka „el ujäämisartikleid” – patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga 
kirjutisi võib võtta kui el ujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse 
poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki  võtnud  neid kirjatöid tõsiselt – peaasi, et 
kirjanik aeg-ajalt „häält tegi”, mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule 
vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku 
nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Li dust välja. 
 
Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts vi mastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. 
Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud vi s teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel 
põhjustel ilmumata. Kül  aga ilmusid mitmed tõlkeraamatud, samuti tõlkis ja redigeeris ta 
näidendeid teatri jaoks. 
 
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953 ja teda olid  Ropka -Tamme (Pauluse) kalmistule  saatmas  
kümned tuhanded inimesed. 
 
Aivar  Kul i monograafia „Oskar Luts : pildikesi kirjanikupõlvest” põhjal  koostanud  Kaja 
Kleimann 
 
 
 
 
 
 
Oskar Luts „Kevade“ 
 
Kes ei tunneks ja poleks lugenud Oskar Lutsu „Kevadet“ ? See on raamat, mida tuntakse 
lapsest saati ja ikka ning jäl e  tunneme  me rõõmu, vaadates ka samanimelist filmi. Oskar 
Luts oli 25. aastane kui valmis tema väga kuulus raamat „ Kevade“. 
 
Kui rääkida Oskar Lutsust, si s sündis ta Järvepera külas Posti talus 07.jaanuaril 1887. 
aastal. Tema vanemad nimed olid Hindrik ja Leena Luts, vend aga Theodor Luts. Oskar 
Lutsul oli ka noorem vend Arnold, kuid kes suri juba kahjuks kolmeaastaselt. 
 
Tükk  aega oma noorpõlvest ei olnud Lutsul aega eriti kirjutamisega tegelda, kui 1909. aastal 
sõjaväe teenistusse sõites, olid tal  taskus  juba „Kevade“ esimesed  käsikirjad . 
Sõjaväeteenistuses ol es, asus ta juba rohkem „ Kevadega“ tegelema. 
 
Vahepeal , aga ei olnud Oskaril aega „Kevadet“ edasi kirjutada. Ni  kirjutas ta vaid  lühemaid  
näidendeid nagu nt „ Kapsapää “ ja ka lustmängu „Pildikesi Paunverest“. Kuid lõpuks oli tal 
juba rohkem aega, peale „Kapsapää“ esietendust. Ni  valmiski aastal 1912 „Kevade I “ ning 
1913. aastal „Kevade II “. 
 
„Kevade“ sai lausa ni  poulaarseks, et raamat tõlgiti lausa 13- sse keelde. Raamat on väga 
kaasakiskuv ja huvitav, et sai peale väljaandmist tohutult populaarseks ja populaarsus on 
säilinud tänini. Raamatu kordustrükke on vi maste andmete põhjal välja antud 21 
eksemblaari. 
 
1969. aastal valmis „Kevadest“ film. Filmi režissööriks sai  Arvo  Kruusement. Tähtsamaid 
tegelasi valiti näitlema : Ri na Hein (Raja Teele) ,  Aare  Laanemets (Joosep Toots) , Arno 
Li ver (Arno Tali) , Margus  Lepa  (Georg Adniel Ki r) ,  Ain  Lutsepp  (Tõnisson) ,  Kaljo  Ki sk 
( Kristjan  Lible) ,  Leonard  Merzin (Õpetaja Laur) jpt. Kevade filmitegelased on kõigile väga 
armsaks saanud ja paljud teavad nende filmirepli ke  peast . 
 
Paljud, ei tea aga seda, et algselt mängis „Kevade“ filmis Joosep Tootsi,  Aare Laanemetsa 
asemel hoopis  Riho  Siren. Kuna Riho oli val atu ja krutskeid täis poisike, si s sobis ta väga 
hästi Tootsi rol i. Kuid asjaolu, mis Tootsi filminäitleja välja vahetati, oli see, et filmivõtete ajal 
toimus poiste  kaklus , kus ka Riho osales. See ei meeldinud kel elegi ja otsustati, et Rihot 
enam näitlema ei lubata.   
 
 
Rihol endal on sel est väga kahju, et tema asemel sai  kuulsaks  hoopis Aare Laanemets. 
Kuid mees lohutab end sel ega, et midagi temast „Kevadesse“ si ski jäi – nimelt on filmis 
uisutamisstseenis, näha mehe uisutavad jalad. Sel e üle tunneb Riho vaid rõõmu, kui 
telekast jäl e „Kevadet“ vaatab. 
 
Peale filmi on, aga  „Kevade“ endale  kuulsust   kogunud  ka läbi teatrietenduste.  Hõlmamatu  
hulk  kordi  on seda mängitud ni  Eesti teatrites, kui ka väljaspool Eestit. Näiteks Läti teatrites, 
oldi  seda juba 1980. aastate andemte järgi etendatud juba 200 korda. 
 
„Kevade“ raamatu tegelastel on olemas ka prototüübid. Joosep Tootsi  prototüüp  oli 
Voldemar  Tootson, Raja Teelel –  Adele  Pärtelpoeg,  Arno Talil – mees nimega Andres, 
Kristjan Liblel – Kristjan Lil  jt. 
 
O. Lutsu kirjanduslikku tegevust hinnati kõrgelt. Esimese eesti kirjanikuna määrati tal e 1941. 
aastal personaalpension ja anti 1945. aastal Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus; 1946. 
aastal autasustati teda Tööpunalipu ordeniga. 
 
„Kevade“ on vaieldamatult Oskar Lutsu kõige populaarsem ja tuntum teos. Kindlasti jätkub 
raamatu ning eelkõige filmi populaarsus ka tulevikus. Peale  „Kevade“ on ilmunud ka „Suvi“ 
ja „Sügis“, mis kajastavad  „Kevade“ tegelaste elu, mil nad on täiskasvanud. 
 
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953. aastal. Kirjanik maeti Tartu Tamme kalmistule, kuhu tal e 
püstitati monument (autorid M. Saks ja E. Taniloo). Rahvakirjaniku kodus Tartus Ri a 
tänavas avati 1946. aastal majamuuseum.