50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-05-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
23 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Martin Kalm
Õppematerjali autor
tooma, nägid teda ja pärisid, mis on juhtunud. Demeter vastas, et oli põgenenud mereröövlite küüsist, kes teda orjandusse olid tahtnud müüa. Neiud võtsid Demetri enda juurde elama. Demeter järgnes õdedele ja kui ta astus üle läve ruumi, kus ema hoidis oma noorimat poega, täitis taevalik sära ukseava ja Metaneira (ema) tundis suurt aukartust. Demeter soovis juua piparmündiga maitsestatud odravett. Siis võttis Demeter lapse oma sülle ja viimane kasvas nagu noor jumal, Demeter otsustas anda lapsele surematu nooruse. Ema aga hakkas muretsema ja jäi ühel ööl vaatama, kuidas laps tulle pandi. Jumalanna sai vihaseks, võttis poisi koldest ja asetas maha. Nüüd ilmutas Demeter ennast täies jumalikus hiilguses. Jumalanna käskis jahmunud naistel ehitada talle tempel linna lähedale, et võita tagasi tema südame soosing. Demeter lahkus. Inimesed töötasid innukalt templi ehitamisel ja kui see valmis sai,
kirjanduskeele välja arenemine. Sajandi II pool – luule õitseaeg (Vergilius, Horatius, Ovidius). Toogakomöödia asendub mantlikomöödiaga. Attellanist saab omaette žanr. Augustuse ajal stabiilsus, stagnatsioon. Traditsioonilisus, ajaloo ülistamine, indiviidikesksus. 1.saj – 2.saj algus – hõbedane ajajärk. Hilise impeeriumi periood kuni keskaeg – ladinakeelne kirjandus kristliku kirjandusena. Kuldvillaku otsimine Üks Kreeka kuningas nimega Athamas tüdines oma naisest, jättis selle maha ja abiellus teisega, printsess Inoga. Esimene naine Nephele kartis, et printsess Ino võib ta lapsed, eriti aga poja Phrixose ära tappa, et oma poega kuningriigi valitsejaks teha ja nii oligi. Mingil moel sai Ino enda kätte kogu 1 seemnevilja ja kõrvetas selle ära enne, kui mehed külvama läksid, nii et sel aastal vili üldse ei
Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja: «Härra krahv de la Fere'i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsuse lõpul ja kuningas Louis XIV valitsuse algul.» Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime. Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme. Seepärast tõttasime nõutama käsikirja trükis avaldamise luba, et ühel päeval võõra pagasiga ilmuda Vana-ajaloo ja Keelte
Tom läkski ära, kuid tõotas selle poisiga veel arveid õiendada. Ta jõudis sel õhtul kaunis hilja koju, ja kui ta ettevaatlikult läbi akna sisse ronis, leidis ta eest varitseja oma tädi näol; ja kui tädi nägi, millises seisukorras olid Tomi riided, tegi ta vankumatu otsuse muuta poisi laupäevane puhkeaeg sunnitööga vangistuseks. 2 PEATÜKK Laupäeva hommik oli kätte jõudnud ja kogu suvine maailm oli särav, värske ja täis elurõõmu. Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis hein huultele. Igas näos oli rõõmu jaigas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku. Cardiffi küngas, künkatagune kõrgustik, haljendas tai- 16 mestikust ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana, unelev, rahuküllane, meelitav. Tom ilmus kõnniteele lubjaämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja rõõm kadus loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku!
«Sul on paras nimi, Jehan du Moulin2 sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa ammu siin?» «Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga kaheksa lauljat Sainte-Chapelle'is missa esimest salmi laulsid.» «Kenad lauljad,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! * Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.» «Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik
Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa
Jällegi viis tee mööda rinnakut üles. «Päiksetera on kadund,» ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir. «Jah, veeres enne, kui koju saime,» vastas mees. Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita. Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi
,,Soo, siin me siis olemegi -- vana Traadi juures... Seitsekümmend viis... Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse... Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott." Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid