See säilitab ka soodsat gradienti, et transportida NH 3 toru valendikku. Rakuvaheruumist läheb osa imendunud NH 4+ alanevasse peenesse ossa (Henle ling) – toimub seega ammooniumi korduvkasutus. Teine osa liigub kogumisjuhasse, kust edasi eritatakse uriiniga.Korduvkasutus takistab ammoniaagi/ammooniumi tagasiminekut koorde, kust see imenduks verre. Prox tuubul eritab enamiku happest ja kogumisjuha kontrollib uriini pH-d. 7.4. Atsidoos ja alkaloos kui kõrvalekalded happe-leelise tasakaalust. Atsidoosi ajal suureneb happe eritamine 90%. Küülikutel ei ole nii, neil ei suurene ammooniumi eritamine metaboolse atsidoosi ajal. Kaaliumi vähenemine põhjustab metaboolset atsidoosi koeral ja kassil ja vähendab neeru ammooniumi eritamist koertel. Bikarbonaadi imendumine/happe eritamine prox torus suureneb kroonilise metaboolse atsidoosi ajal Happe eritamist kogumisjuhas võimendab atsidoos ja surub maha alkaloos. Alkaloos stim. bikarbonaadi eritamist ja atsidoos supresseerib
I SISSEJUHATUS FÜSIOLOOGIASSE. · F kui teadus organismi talitlusest. F on bioloogia haru. See on teadus organismide, nende elundkondade, elundite ja rakkude talitlusest. F on eksperimentaalteadus, mis on võrsunud inimese ja loomade uurimisest. Uuritakse eluvaldusi iseloomustavaid nähtusi, nagu ainevahetus, organismi ja kudede hapnikutarbimist, kehatemperatuuri, vererõhku, bioelektrilisi potensiaale jne. F ja inimese F harud. F harud:*üldF käsitleb eluvalduste üldiseid seaduspärasusi (erutuvust, energia muundumist, homöostaasi jne.). *eriF käsitleb eriorganismide ja elundkondade talitlust /imetajateF, lindudeF, putukateF, vereringeF, seedimiseF jne./. Uurituim on inimeseF, sellesse kuuluvad ka spordi-,töö- , ea- ja psühhofüsioloogia eriharud. *võrdlev F uurib erineval arenguastmel
Läviärritus eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele Üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus ERUTUVUS Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus. Erutuse üldine tunnus: rakumembraani depolarisatsioon (puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine) Erutuse spetsiifilised tunnused: Närvikoel närviimpulsside teke ja levik Lihaskoel lihaskiudude kontraktsioon Näärmekoel sekreedi eritumine Kõikidele erutuvatele kudedele on omane erutusjuhtivus võime erutust edasi anda. PIDURDUS Erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel.
kontsentratsiooni ühes kilogrammis vees (Osm/kg vee kohta). Plasma osmolaalsusel on oluline osa vee ja elektrolüütide ainevahetuse reguleerimisel, selle suurenemine (arenev vee puudus) avaldab mõju hüpotaalamuses asuvatele osmoretseptoritele, mis omakorda indutseerivad antidiureetilise hormooni (ADH) vabanemist. ADH toimib neerude distaalsetele tuubulitele ja arterioolidele vee tagasiimendumist suurendavalt ning seega organismi vett säilitavalt. Uriini eritub vähem ja kontsentreeritumalt. Uriini osmolaalsus peegeldab kõige täpsemalt neerude lahjenduse ja kontsentreerimise võimet ning varieerub tervetel noortel ja keskeas inimestel 501200 mosm/kgH2O vahel. Isostenuuria korral on uriini osmolaalsus ~300 mosm/kgH2O, mis vastab erikaalule ca 1,010. Tromboos- thrombosis, -is, f. haigus, mille korral toimub eluajal veresoones vere hüübimine ja moodustub verehüüvis. Tromb thrombus, -i, m.
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu.
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu.
Füsioloogia eksami küsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on organismi sisekeskkonna suhteline püsivus. Konstantsena hoitakse: · glükoosi kontsentratsioon · erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium) · süsihappegaasi kontsentratsioon · vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord) · temperatuur · pH (happe ja leelise vahekord) Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga.
Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia 4.loeng Refleksid, refleksi mõiste Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor---aferentsed(sensoorsed)---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa). Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu
Kõik kommentaarid