Facebook Like
Hotjar Feedback

Onomastika, nimekorraldus (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas muuta nime ?
 
Säutsu twitteris

Eve Alender , Kairit Henno , Annika Hussar , Peeter Päll, Evar Saar
NIMEKORRALDUSE ANALÜÜS
Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi
koostööleping 10-10/346 (2002)
Eesti Keele Instituut
Tallinn 2002
SISUKORD
1 Sissejuhatus
............................................................................................... 3
2 Nimekorraldusest üldiselt
......................................................................... 4
3 Isikunimed
................................................................................................. 6
3.1 Isikunimede kujunemine ........................................................................... 6
3.2 Isikunimekorralduse areng ........................................................................ 7
3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani .......................................................... 7
3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918–1940 ................................... 7
3.2.3 Isikunimekorraldus Nõukogude ajal ..................................................... 11
3.3 Isikunimekorraldus praegu ....................................................................... 13
3.3.1 Isikunimeseaduse eelnõu
....................................................................... 16
3.3.2 Isikunimede keelsus
.............................................................................. 17
3.3.3 Isikunimekorraldusega tegelevad institutsioonid ................................... 19
3.4 Isikunimekorralduse ülesanded ................................................................. 19
4 Kohanimed
................................................................................................ 20
4.1 Kohanimekorralduse areng ....................................................................... 20
4.1.1 Kohanimekorraldus 1917. aastani ......................................................... 20
4.1.2 Kohanimekorraldus Eesti Vabariigis 1918–1940 ................................... 21
4.1.3 Kohanimekorraldus Nõukogude ajal ..................................................... 22
4.2 Kohanimekorraldus praegu ...................................................................... 25
4.2.1 Kohanimeseadus
................................................................................... 26
4.2.2 Kohanimede keelsus
.............................................................................. 30
4.2.3 Kohanimekorraldusega tegelevad institutsioonid .................................. 30
4.3 Kohanimekorralduse ülesanded ................................................................ 31
5 Ärinimed
................................................................................................... 32
5.1 Ärinimede kujunemine .............................................................................. 33
5.2 Ärinimekorralduse areng .......................................................................... 33
5.3 Ärinimekorraldus praegu .......................................................................... 34
5.3.1 Äriseadustik
.......................................................................................... 34
5.3.2 Ärinimi ja ettevõttenimi, nende keelsus ................................................. 38
5.3.3 Ärinimekorraldusega tegelevad institutsioonid ...................................... 40
5.4 Ärinimekorralduse ülesanded .................................................................... 41
6 Võõrnimekirjutuse areng
.......................................................................... 41
7 Kokkuvõte
................................................................................................. 43
7.1 Nimekorraldusega tegelevad institutsioonid ..............................................
7.2 Nimekorralduse ülesanded ........................................................................
Kirjandus
.....................................................................................................
Viited õigusaktidele ........................................................................................
Monograafiad, artiklid jm ...............................................................................
1 SISSEJUHATUS
Käesolev töö on valminud Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi vahel 10. mail 2002 sõlmitud koostöölepingu 10-10/346 (2002) alusel. Lepingu eesmärk oli koostada uurimus „Nimekorralduse analüüs“.
Lepingu täitmiseks moodustas Eesti Keele Instituut töörühma, kuhu kuulusid nimeuurijad eri asutustest: Kairit Henno ja Peeter Päll Eesti Keele Instituudist, Annika Hussar Tallinna Pedagoogikaülikoolist, Eve Alender Tartu Ülikoolist ja Evar Saar Võru Instituudist.
Uurimuse üksikud osad on kirjutanud järgmised autorid. Isikunimede peatüki perekonnanimesid käsitleva osa ja peamiselt ka isikunimeõigust puudutava on kirjutanud Kairit Henno, eesnimesid ja nende korraldamist käsitleva teksti Annika Hussar. Kohanimede peatüki on kirjutanud Peeter Päll (eeskätt ajaloolise osa ja praeguse kohanimeseaduse käsitluse) ning Evar Saar (võru kohanimed ning kohanimekorralduse ülesanded). Ärinimede peatüki on kirjutanud Eve Alender. Peeter Päll on kirjutanud nimekorraldusest üldiselt, võõrnimekirjutuse osa, koostanud kirjanduse loetelu ning ühtlustavalt toimetanud kogu uurimuse teksti.
Uurimuse valminud osi arutati projekti raames Vellaveres 18. oktoobril 2002 toimunud nimeuurijate nõupidamisel. Sellel osales ning on uurimuse tervikteksti retsenseerinud ja toimetajale märkused esitanud Marje Joalaid Eesti Keele Instituudist.
Analüüs kajastab töö valmimise (15. jaanuar 2003) aegset seisu.
2 NIMEKORRALDUSEST ÜLDISELT
Nimekorraldust käsitatakse tavaliselt keelekorralduse allosana, ent võrreldes üldise keelekorraldusega on tal mitmeid erijooni:
a) nimekorralduses on tähtsam osa mitmesugustel juriidilistel aspektidel, kuivõrd paljusid nimesid (isiku-, koha- ja ärinimed) registreeritakse ametlikult ja seepärast on neile mingi staatuse andmiseks vajalik sätestada see õigusaktides (nimeseadustes);
b) nimed ületavad hõlpsamini keelepiire ja nende korraldamises on oluline osa nimekirjutuse põhimõtetel ( transkriptsioon ja muutmatu kirjutusviis, vt 6. peatükk), samuti on nimekorralduses suur tähtsus rahvusvahelisel koostööl.
Nimekorraldus on põhimõtete ja praktiliste abinõude süsteem, mis peab riigi ja ühiskonna huvides kaasa aitama nimede põhifunktsiooni täitmisele. Põhifunktsioon tuleneb nime enda definitsioonist, mis levinuimal kujul sisaldab järgmist: nimi on nominaalfraas, mis ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe üksikobjekti tema tülikalt sarnaste liigikaaslaste seast ( Saari 1963 põhjal).
Nimekorraldus hõlmab kolme nime funktsiooniga seotud aspekti:
1) nimeobjekt e nime denotaat, s.o olend , ese või nähtus, mida nimega tähistatakse;
2) nimi (tähis) ise;
3) nimetamise akt e see, mille abil luuakse seos nime ja nimeobjekti vahel.
Neist nimeobjekt huvitab nimekorraldust eeskätt sedavõrd, kuivõrd täpselt on see piiritletud . Kohanimede puhul on nt tähtis fikseerida nime nn toimeulatus, s.o kui suurt ala mingi nimega tähistatakse; raskusi võib nt olla soode , metsade ja muude pindalaobjektide, samuti jõgede, tänavate jm joonobjektide täpse ulatuse määratlemisel. Külanimede taastamisel on probleem see, kuhu ja kuidas tõmmata külade omavahelised piirid.
Nimele e tähisele endale keskendub nimekorralduse põhitähelepanu. See tähendab nimede keelelise aspekti korrastamist: nimede normimine , s.o ühe kindla kirjakuju fikseerimine (õigekirjutus, nime transkriptsioon/transliteratsioon, murdeliste nimekujude arvestamine jne), nimede keelsus, nimesüntaks (struktuur, nt eesti asustusnimedele on iseloomulik omastavaline mall), nimetarvitus (sh kohakäänete tarvitus ), nimemallid (isiku ametlikus nimes esineda võivad osised : eesnimi, perekonnanimi , isanimi, sugukonnanimi jms).
Nimetamise akt tähendab eelkõige nimekorralduse juriidilisi aspekte , s.o. õigusakte, mille ülesandeks on fikseerida ametlike nimede panemise kord ja pädevus, kehtestada reeglid nimede tarvitamiseks ametlikus asjaajamises jne. Ent nimekorraldust huvitavad siin ka nt nimevaliku kriteeriumid, mida ei saa alati õigusaktidega reguleerida.
Nimekorraldust võib organisatsiooniliselt ja eesmärgiasetuselt jagada kaheks:
1) riiklik nimekorraldus — seaduseelnõude jm õigusaktide väljatöötamine nimede ja ametlike nimetuste kasutamise kohta, samuti eri õigusaktide mõistekasutuse ühtlustamine sel alal; koostöö Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni nimekorraldussüsteemiga;
2) teaduslik nimekorraldus — eriuuringud nimede ja muude nimetuste teooria ning funktsioneerimise alal; koostöö rahvusvahelise onomastikateaduse võrguga; nimede korrastamise põhimõtete väljatöötamine, nimede ja muude nimetuste kasutamise ekspertiis.
Riikliku nimekorralduse eest vastutavad eeskätt riigiasutused ( Siseministeerium , Haridusministeerium, keeleinspektsioon, riiklikud registrid jt), teadusliku nimekorralduse eest vastavad uurimisasutused (Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Võru Instituut jt).
Nimekorralduse objektiks on nimed – keelendite rühm, mille piiritlemine iseenesest pole päris vaidlustamatu. Kuigi isiku- ja kohanimed on kõige selgemad nime prototüübid ja samuti arvatakse suhteliselt üksmeelselt nimede alla mütoloogilised nimed (isikunimede analoogid), taevakehade ja maailmaruumi nimed (kohanimede analoogid), asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimed (Eesti praeguses õigusterminoloogias ärinimed), tootenimed, trükiste ja perioodiliste väljaannete nimed (Keel ja Kirjandus jms), siis mitmel juhul on tegemist kokkuleppelise piiriga. Eesti keeles ja meile lähedase kultuuriruumi keeltes ei arvata nimedeks ajalõigunimetusi (krononüüme, nt jaanuar, teisipäev, jaanipäev), rahvaste ja keelte nimetusi (etno- ja lingvonüüme, nt eestlased, poola keel), erialade nomenklatuuritermineid (nt geoloogilise stratigraafia termineid, keemiliste ainete nimetusi, Mendelejevi tabeli elemente) jms. Seda piiri kajastab suhteliselt hästi ka suure ja väikese algustähe kasutamine, kuigi nn käändumatu omadussõna kategooria on seda piiri isegi teadlike keelekasutajate jaoks ähmastanud.
Nimetus on mis tahes objekti või objektiliiki tähistav keelend . Tavaks on vastandada nimesid ja nimetusi, kuid täpsemas käsitluses tuleks lähtuda arusaamast, et nimed on nimetuste alamhulk. S.t nimed on liik nimetusi, ent mitte kõik nimetused pole keelelises mõttes nimed.
Lähtudes nimede ja nimetuste liikidest, mida nimekorraldus hõlmab, võib eristada veel järgmisi allsuundi:
1) kohanimekorraldus;
2) isikunimekorraldus;
3) ärinimekorraldus;
4) muude nimede korraldus.
Neist on seni enim tulemusi saavutatud kohanimekorralduses, vähim tagajärjekalt on tegeldud ärinimedega. Muude nimede korraldamine seostub kõige lähemalt üldises keelekorralduses taotletavate eesmärkidega, sest nende kohta ei ole kehtestatud eraldi õigusakte.
Nimekorralduse peaeesmärk on tagada nimede kasutamises selgus ja ühemõttelisus. Lisaks tuleb arvestada keelelisi, kultuurilisi ja ajaloolisi tegureid, mis tähendab mh põlisnimede ja identiteedi kaitset.
Nimekorraldust käsitlevad õigusaktid
Kõige üldisemalt käsitleb nimeküsimusi 21.02.1995 vastu võetud keeleseadus (RT I 1995, 23, 334 jj), mille 5. peatükk on „Nimed, nimetused ja teave“. Sätted puudutavad kohanime keelt (§ 19), Eesti kodaniku nime kirjutamist (§ 20), asutuse, ettevõtte või organisatsiooni nimetust (§ 21) ja nime rahvusvahelist kuju (§ 22). Võrreldes 18.01.1989 vastu võetud eelmise keeleseadusega on nimesid käsitlev osa praeguses lakoonilisem, puuduvad ka mõned vajalikud sätted, nt isiku õigus omarahvuslikule nimemallile (oli varasemas seaduses); ebatäpselt on sõnastatud nimede ümberkirjutust käsitlevad laused (viidatakse Eesti isiku- ja kohanimede kirjutamisele muudes tähestikes, ent ei mainita muukirjaliste nimede ümberkirjutamist Eesti dokumentidesse).
Otseselt nimesid käsitlevatest õigusaktidest on praegu olemas kohanimeseadus, isikunimeseaduse eelnõu ja ärinimesid hõlmav äriseadustik, samuti mitmeid rakendusakte (eriti kohanimekorraldust puudutavaid). Neist on täpsemalt juttu allpool vastavates peatükkides.
3 ISIKUNIMED
3.1 Isikunimede kujunemine
Eesti eesnimede kohta on andmeid 12.–13. sajandist alates. Tol ajal kasutusel olnud läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari, Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigas hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid eesnimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie, Karl). Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid ( Lembitu , Salme), lisa saadi Soomest (Aino, Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed ( Maie , Rein ), 1950.–60. aastail valiti lastele taas eesti omanimesid (Sirje, Urmas; laennimed Tiina, Toomas), neid hakati olemasolevatele ka lisaks moodustama (nt Marika jt eeskujul Jaanika jne). 1970. aastail hakkas eestlaste eesnimistu täienema uuemate võõrapäraste nimedega (Margit; Marko). 1980. aastail eelistati taas eestipäraseid eesnimesid, laiemasse pruuki tulid seni vähem kasutatud laennimed (Triin; Kristjan ). 20.–21. sajandi vahetust iseloomustab eri stiilide paljusus . Valitakse nii 20. sajandi alguse eesnimesid (Anette; Karl) kui ka laennimesid ( Liisa ; Siim), ent ülekaalus on siiski uuemad võõrapärased nimed ( Annabel ; Kevin); eesti eelisnimestikus on üha sagedamini eesnimesid, mis on moes ka teistes Euroopa maades.
Osa eestlasi kannab kaksiknimesid (Mari-Liis; Karl Robert). Praegu saab kaksiknime umbes 20% eesti lastest.
Niisiis iseloomustab eesti eesnimistut 1) nimede paljusus (iga uus nimemood toob kaasa uusi nimesid, mis hõlpsasti eelmised välja vahetavad); 2) nimemoe kiire vaheldumine ; 3) avatus võõrapärasusele (nimesid nii laenatakse kui ka jäljendatakse võõrapärasust omanimedes, nt liidete, võõrtähtede rohkusega); 4) julge nimelooming (tehisnimed 20. sajandi alguses, sarnased protsessid hiljem, 1950.–1970. aastatel ning analoogne käitumine ka hiljem).
1999. aastal said eesti lapsed kokku u 3200 erinevat nime. Aastatel 1990–2000 sündinutel (165 091 last, k.a muud rahvused ) on registreeritud 19 158 erinevat nime (sh kaksiknimed).
Perekonnanimed pandi eestlastele XIX sajandi algupoolel: Liivimaa kubermangus 1823–1826 ning Eestimaa kubermangus 1835. Enne seda oli seaduse kaitse all olevaid püsivaid ametlikke perekonnanimesid vaid vähestel eestlastel, peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-, isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või amet ei pärandunud põlvest põlve. Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.–16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed ). Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid.
3.2 Isikunimekorralduse areng
3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani
1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute (Собрание узаконений и распоряжений правительства, № 87, 1888, ст. 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nime­muuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04. 1904 , nr 14).
3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaal­kirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. –  Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi. Ühe ja sama perekonna üks ja sama perekonnanimi võis pereliikmete dokumentides olla kirjas mitmel eri viisil.
Eesnimede vastu pole tollased seadused huvi tundnud . Nime valikut on määranud traditsioonid, ilmselt on ka sündide kirjapanijatel, kirikuõpetajatel, olnud oma suunav osa.
3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918–1940
Rahvusriigi sündides 1918. a ja eesti keelele riigikeele staatuse andmisega seoses hakati enam tähelepanu pöörama ka isiku‑, eeskätt perekonnanimede korraldamisele. Tuli tegelda põhiliselt kolme probleemiga: 1) nimekirjutuse küsimused, 2) perekonnanimede panek veel perekonna­nimeta kodanikele , 3) nimede muutmine.
Nimekirjutus
Nagu eelnevas öeldud, valitses nimede kirjapildis segadus. Eri dokumentides võis ühe ja sama isiku nimi olla kirjas eri kujul, erinevates keeltes. Üldiselt loeti algkujuks isiku sünnimeetrikas olevat nimekuju ( Teder 1939: 20). Muus keeles kirja pandud nimede transkribeerimisel võeti aluseks Akadeemilises Emakeele Seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas välja töötatud ümberkirjutusreeglid ( seltside keelelisi otsuseid avaldati jooksvalt ajakirjas Eesti Keel). Ka nimede käänamisel võeti aluseks mainitud seltside soovitused. Need punktid korraldati põhiliselt juba 1920. aastatel.
Omakeelsete, kuid vanas kirjaviisis olevate nimede kaasaegses ortograafias kirjutamise eest astusid vabariigi algusaegadel välja mitmed keeleteadlased. Riigikogu saadiku Villem Ernitsa sellekohane seadusettepanek jäeti Riigikogus 1921. a siiski tähelepanuta. Riigikohtu Tsiviil­osakonna otsusega 7. aprillist 1927 lubati nimede õigekeelsuslik parandamine nimeomaniku soovil (Riigikohtu Tsiviilosakonna toimetis nr 30, 1927). Selle õiguse kinnitas 22. oktoobril 1934. a antud perekonnanimede korraldamise seadus (RT 1934, 91, 735). Siseministri 26. novembri 1934. a perekonnanimede ja nimede korraldamise määrusega (RT 1934, 102) sätestati, et nii ees- kui ka perekonnanimede õigekeelsusliku parandamise sooviga tuleb pöörduda selle omavalitsuse perekonnaseisuametniku poole, kelle juures peetakse sooviavaldaja perekonnakirju. Perekonnaseisuametnik pidi otsustama küsimuse, kahtluse korral aga esitama selle otsustamiseks siseministeeriumile. Keeleteadlaste poolt välja töötatud täpsemad juhised avaldati ajakirjas Eesti Keel (Elisto 1934).
12. veebruaril 1935 andis siseminister võõrapäraste nimede kirjutamise määruse (RT 1935, 15). Sellega pandi perekonnaseisuametnikele kohustus juhtida kodanike tähelepanu nende nimede võõrapärasusele ning võimalusele neid parandada ja kirjutada eesti õigekeelsuse eeskirjade kohaselt. Samal päeval andis siseminister juhtnöörid perekonnaseisu ­ametnikkudele võõrapäraste nimede parandamiseks või kirjutamiseks (Riigi Teatajas avaldamata, vt Teder 1939: 32–64).
Perekonnanimede panek veel perekonnanimeta kodanikele
Tartu rahuga tulid Eesti Vabariigi koosseisu õigeuskliku elanikkonna enamusega maa-alad Petserimaal ja Narva taga, mis varem olid kuulunud Vene kubermangude halduspiirkonda. Üheks nende alade eripäraks oli perekonnanimede puudumine suurel osal rahvastikust. Kasutati traditsioonilist venepärast isikunimesüsteemi, kus isiku nimi koosnes ees- ja isanimest. Ametlikus asjaajamises sünnitas see raskusi, seda enam, et õigeusu traditsiooni kohaselt kippusid eesnimed ja sellele vastavalt isanimedki korduma.
4. aprillil 1921 võttis valitsus vastu seaduse Petserimaa ja Narva taguste valdade elanikkude perekonnanimede kohta (RT 1921, 26, 21). Seal alaliselt elavad Eesti kodanikud, kel puudus perekonnanimi, pidid selle võtma siseministri määratud tähtajal ja korras. Valitsuse täiendava määrusega (RT 1921, 58) seati tähtajaks 1. jaanuar 1922. Nimede andmiseks moodustati kolmeliikmelised komisjonid valdades ja Petseri linnas sise­minis­teeriumi esindajate juhtimisel. Üle 18aastased kodanikud pidid seatud tähtaegadel ilmuma komisjonide ette omale nime valima . Seaduse eirajatele nimi määrati.
Petserimaal töötasid komisjonid 19. sept – 29. dets 1921, andes kokku 50 234 isikule 8654 perekonnanime (Postimees 8.02.1922, Vaba Maa 20.01.1922). Narva-tagustes valdades algas töö 10. jaanuaril 1922 (Postimees 11.02.1922). Komisjoni esimehe Samuel Sommeri aruande kohaselt (Postimees 13.08.1923, 14.08.1923) anti seal kokku 5329 isikule 1278 perekonna­nime.
Üsna varsti selgus, et perekonnanimeta kodanikke oli mujalgi. Näiteks puudusid perekonna­nimed isikutel, kes küll Petserimaalt või Narva tagant pärit, kuid kes olid asunud elama mujale Eestisse. Samuti puudusid perekonnanimed Ruhnu saare elanikel.
1926. a jaanuaris heaks kiidetud perekonnanimede võtmise seadusega (RT 1926, 11, 10) kohustati kõiki veel perekonnanimeta Eesti kodanikke omale kuue kuu jooksul perekonnanime võtma. Nime võtmisest tuli teatada kohalikule perekonnaseisuametnikule, kes nime protokollis. Seaduse eirajatele pidi nime määrama siseminister.
Seega hiljemalt 1926. aasta lõpuks pidid kõigil Eesti kodanikel olema perekonnanimed. Vastav nõue 1934. a nimeseadustes („Nimekorralduse seadus“, RT 1934, 52, 438; „Perekonnanimede korraldamise seadus“, RT 1934, 91, 735) seletub ilmselt sellega, et osal Eesti kodakondsusesse astuvaist kodakondsuseta isikuist (nn halli passi omanikud ) võisid perekonnanimed puududa .
Eesnimed
Eesnime panekut reguleeriti Eesti Vabariigi perioodil 20. märtsil 1931. a perekonnaseisu seaduse kohta antud juhtnööride muudatuse § 26 lg-s 4, mille järgi ei võinud lapse sünniakti kanda vastsündinu kohta nimesid, mis olid vastuolus heade kommetega; mis teisiti võisid tekitada avalikku pahameelt või olid naeruväärsed; samuti ei võinud akti kanda vastsündinud poeglapsele nime, mis üldiselt tuntud tütarlapse nimena, ja vastsündinud tütarlapsele nime, mis üldiselt tuntud poeglapse nimena. Nimede arv ei olnud piiratud. „Perekonnaseisuametniku käsiraamatus“ (Teder 1939: 239) selgitatakse küll, et „nimede liiga suure arvu sissekandmisest akti tuleb perekonnaseisuametnikul ära ütelda sünniakti formulari vastava lahtri piiratuse pärast“.
Kuni 1. juulini 1926, mil hakkas kehtima perekonnaseisu seadus, oli võimalik eesnimede muutmine ühest usust teise üleminekul ning selline nime muutmine oli ka juriidiliselt kehtiv, kui mindi üle usku, mille vaimulikel oli kehtivate seaduste põhjal õigus registreerida perekonnaseisu muudatusi.
Eesnime muutmine oli võimalik alates 1. juulist 1934. aastal nimekorralduse seaduse § 19 põhjal järgmistel põhjustel: nime võõrkeelne kuju, soov mitmest nimest tarvitada ainult üht, muud mõjuvad põhjused.
1934. a lõpus kehtima hakanud perekonnanimede korraldamise seaduse 4. ptk käsitles ka eesnimede muutmist , kuid sisulisi muudatusi see varem kehtinuga võrreldes ei toonud . Samas ei tohtinud vastavalt perekonnanimede ja nimede korraldamise määruse (26.11.1934) § 1-le eesnime muutmisel võtta uueks nimeks sellist, mis ei vastanud eesti õigekeelsusele, seega eesmärk oli soodustada nimede eestistamist.
Isikunimede muutmine
Oma riigi algaegade rahvusliku entusiasmiga ei sobinud kokku see, et suur osa perekonna­ nimedest (hinnanguliselt umbes pooled) olid võõrkeelsed. Samuti taheti vabaneda orjaaegu meenutavaist sõimu- ja roppudest nimedest perekonnanimedena.
17. detsembril 1919 võeti vastu perekonnanime muutmise seadus (RT 1920, 2/3, 15). Sellega anti Eesti kodanikele võimalus vabaneda võõrapärastest, samuti halva kõla või tähendusega eestipärastest perekonnanimedest ning võimalus säilitada sugukonnanime (sellena mõisteti naise või ema neiupõlvenime). Seadus ei võimaldanud muuta eesnimesid, ei korraldanud olemasolevate ja uute võetavate perekonnanimede kaitset ega öelnud midagi nimede õigekeelsusliku parandamise kohta. Nimemuutmise protseduur oli küllaltki aeganõudev ja keeruline (käis Riigikohtu tsiviilosakonna kaudu), samuti kulukas .
Erandina perekonnanime muutmise seadusest said oma perekonnanime muuta alaliselt Petserimaal või Narva-tagustes valdades elavad inimesed. Nimelt eespool mainitud seadus Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikkude perekonnanimede kohta lubas neil nimedepanekuga samas korras ka nime muuta, kui nimel oli võõrkeelne kõla. Seega nende puhul piisas nimemuutmise soovi
esitamisest antud seaduse põhjal kohapeal tegutsenud nimepanekukomisjonidele. Petserimaal on komisjoni aruande kohaselt oma nime vahetanud 394 isikut (55 eestlast, 107 setut, 232 venelast ) (Postimees 8.02.1922), Narva taga 822 isikut (333 eestlast, 78 ingerlast, 411 venelast) (Postimees 13.08.1921).
Mujal Eestis tavapärase korra alusel vahetati peamiselt sündsusetuid, inetuid nimesid. Sugugi ei kiirustatud muutma võõra­päraseid perekonnanimesid, mis tegelikult oli seaduseloojate eesmärk.
Järgnevatel aastatel tegutsesid nimede eestistamise eestvedajad selle nimel, et nimede muutmise korda lihtsustataks, mis paneks inimesi meelsamini muutma oma võõrkeelseid perekonnanimesid eestikeelsete vastu.
Mõnigi sellesuunaline eelnõu kukkus Riigikogus läbi, kuni 12. juulil 1930. a võeti vastu uus perekonnanimede muutmise seadus (RT 1930, 57). Selle järgi anti nimemuute otsustamine Riigikohtu pädevusest siseministri pädevusse. Mõjuvaks nime muutmise põhjuseks loeti lisaks endistele ka soov eristada nime, kui see on liiga laialt tarvitusel. Asjaajamise kord jäi samasuguseks, kui kehtivuse kaotanud 1919. a seaduses.
Ka need uuendused ei rahuldanud. Huvi nimede eestistamise vastu hakkas ühiskonnas kasvama. Seltskond taunis selle väga tähtsa rahvusliku küsimuse jätmist kodanike rahakoti kanda. Avalikes aruteludes ja mitmetes märgukirjades nõuti maksu alandamist ning protseduuri lihtsustamist.
Eriti soodsad tuuled hakkasid puhuma pärast 1934. a märtsipööret, kui valitsuses hakati kõiki rahvuslikult tähtsaid küsimusi ka riiklikult tähtsate küsimustena käsitama. Kohtu- ja siseministeeriumis välja töötatud uus nimede muutmise seaduse eelnõu sai riigivanema kinnituse 13. juunil 1934 (RT 1934, 52, seaduse elluviimise juhtnöörid RT 1934, 56). Selle, pealkirja järgi „Nimekorralduse seadusega“, vabastati võõrkeelsete ees- ja perekonna­nimede muutmine järgnevaks kaheks aastaks igasugustest maksudest, v.a Riigi Teatajas kuulutamise tasu. Nimemuute mõjuvad põhjused jäid endiseks, lisandus võimalus muuta nime siis, kui soovitakse mitmest teisendist ametlikustada ainult ühte. Seati piirangud nime valikule: ei tohtinud võtta tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime. Nimemuute otsustajaks jäi siseminister, kes pidi kahtluse korral ära kuulama keeleteadlaste arvamuse. Kehtima jäi endine kolmekuuline vaidetähtaeg. Uuendusena loodi siseminis­teeriumis perekonnanimede kaitseregister, kuhu võisid oma nime 25 krooni eest lasta kanda need, kes olid oma nime eestistanud pärast 17. detsembrit 1919. Kaitseregistrisse kantud nime võis edaspidi anda vaid nimeomaniku sugulastele.
Ka sellel seadusel oli mõningaid puudusi. Vaidetähtaeg kolm kuud oli liiga pikk. Otsustaja jäi endiselt rahvast kaugele, kuigi sooviavaldusi võisid juba vastu võtta ka kohalikud perekonna­seisuametnikud. Nende osalus piirdus siiski vaid andmete kontrollimisega ja dokumentide edasisaatmisega siseministrile. Seadus ei võimaldanud oma nime kaitsta põliste eesti nimede kandjatel. Ka nime valiku piirangud olid vähenõudlikud. Säilis teatav tasu nimemuute eest. Soodustingimustel ei saanud muuta eestikeelset, kuid halva kõla või tähendusega perekonnanime.
Nende puuduste kõrvaldamiseks andis riigivanem oma 22. oktoobri 1934. a dekreediga uue, perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91). Selle põhjal võis siseminister panna nii võõrapäraste nimede eestistamise kui ka eestikeelsete, kuid halva tähenduse või kõlaga nimede muutmiste otsustamise kohalikele ametnikele. Oma otsusega 14. detsembrist 1934 (RT 1934, 107) siseminister seda ka tegi, delegeerides oma otsustusõiguse omavalitsuste perekonnaseisuametnikele alates 1. jaanuarist 1935 – see on samast ajast, kui hakkas kehtima nimede eestistamise lihtsustatud kord selle seaduse järgi. Vaidetähtaega lühendati kolmelt kuult eestistamiste puhul ühe kuuni, muudel juhtudel kahe kuuni. Nimede eestistamine ja halvakõlaliste nimede muutmine vabastati igasugustest maksudest. Nähti ette nimede õigekeelsuse vabatahtlik parandamine siseministri poolt antud juhtnööride alusel (isiku avalduse põhjal kohaliku perekonnaseisuametniku juures — RT 1934, 102). Uue nime valikule seati rangemad piirangud kui seni. Ei võinud võtta: 1. tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime; 2. kaitstud nime; 3. perekonna­nime, millel on halb või labane tähendus, halb kõla, või mis on liiga laialt tarvitusel; 4. võõr­keelset perekonnanime, kui sooviavaldaja on eesti rahvusest või kui tal on eestikujuline pere­konnanimi. Siseministri 26. novembri 1934. a määrusega (RT 1934, 102) seati veel üks piirang: uueks nimeks ei saa võtta sellist, mis ei vasta eesti õigekeelsuse eeskirjadele.
Järgnenud seaduse muutmise seaduste, määruste ja juhtnööridega anti rida täpsustusi. Näiteks riigivanema poolt 22. märtsil 1935. a antud seadusemuudatusega (RT 1935, 30) võis kaitseregistrisse hakata kandma ka põliseid ja muudetud eestipäraseid nimesid ning nime­­kaitse tasu vähendati 25 kroonilt 15 kroonile. Ka nimede eestistamise lihtsustatud korra tähtaega pikendati mitmel korral, viimati 1939. aastal kuni 1. jaanuarini 1941 (RT 1937, 101; 1939, 115).
3.2.3 Isikunimekorraldus Nõukogude ajal
Nõukogude aja ülevaates, osalt ka varasemas ja hilisemas osas on refereeritud Piret Mõistliku bakalaureusetööd (Mõistlik 2001).
1. jaanuarist 1941 kehtestati Eestis Vene NFSV „Abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeks“ ( ENSV Teataja 1940, 73), millega tühistati kõik varem kehtinud nime puudutavad õigusaktid. Dokumentides tuli tarvitusele isanimi. Eraldi isikunimeseadust Nõukogude ajal vastu ei võetud.
Nime muutmise kohta hakkas kehtima 1940. a 31. märtsi NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus „NSV Liidu kodanike perekonna- ja eesnimede muutmise korra kohta“ (NSV Liidu Ülemnõukogu Teataja 1940, 11). Selle seadluse § 3 põhjal kohustati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu kinnitama NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi instruktsiooni „NSV Liidu kodanike perekonna- ja eesnimede muutmise korra kohta“. See kinnitati 7. aprillil 1940. a (NSV Liidu Määruste Teatmik 1940, 8). Instruktsiooni järgi võis oma nime muuta vähemalt 18-aastane NSV Liidu kodanik, välja arvatud juhul, kui ta viibis eeluurimise all või oli kohtu poolt karistatud või kui riigivõimu organite poolt oli proteste. Abielus olija nimemuude ei läinud automaatselt üle abikaasale. Nime muutmise sooviavaldused tuli otsustada kolme kuu jooksul, otsuse peale võis kaevata kõrgemalseisvale organile.
26. juulil 1957 andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu korralduse nr 1016-k , millega kinnitas Eesti NSV Siseministeeriumi ja Eesti NSV Vabariikliku Perekonnaseisuaktide Büroo poolt esitatud juhendi „Perekonnaseisuaktide registreerimise korra kohta linnade ja rajoonide perekonnaseisuaktide büroodes“ (Juhend perekonnaseisuaktide registreerimise korra kohta linnade ja rajoonide perekonnaseisuaktide büroodes. Teenistuslikuks kasutamiseks. Tallinn 1957). Juhendi üheksandas osas reguleeriti perekonna- ja eesnime muutmist, kuid varasemaga võrreldes see muudatusi kaasa ei toonud. Juhendile olid lisatud nimemuutmise aktide ja tunnistuste näidised. Samas oli sätestatud lapsele perekonnanime panek perekonnaõiguslikust aspektist (juhendi punktid 31, 32, 33 ja 37). Lühidalt: abielulaps ja sellega võrdsustatu sai vanemate ühise perekonnanime või selle puudumisel vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanime, vallaslapsele kandus ema perekonnanimi, leidlapsele andsid nime eestkostjad või hooldajad. Juhendi punktis 93 on käsitletud pere­konna­nime abiellumisel: abiellujad võisid võtta ühiseks perekonnanimeks kas mehe või naise perekonnanime või jääda abielueelsete perekonnanimede juurde. Punktide 107 ja 108 alusel jäeti abielu lahutanud vanemate lastele see perekonnanimi, mis neil oli sünni registreerimisel, kui aga laste perekonnanime sooviti pärast vanemate abielu lahutamist muuta, tuli selleks pöörduda eestkoste- või hooldusasutuste poole.
Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärgul 31. juulil 1969. aastal kinnitatud ja alates 1. jaanuarist 1970 kehtestatud „Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi“ (Eesti NSV Teataja 1969, 31) nimesid puudutavad sätted järgivad üldiselt varasemaid juhtnööre: lapsele antakse ees- ja perekonnanimi vanemate kokkuleppel, selle puudumisel määrab nime eestkoste- või hooldusorgan (§ 63, 64); 10-aastaseks saanud lapse nime võis muuta ainult tema nõusolekul (§ 65 lg 4). Samuti oli koodeksisse lisatud 19. ptk perekonna-, ees- ja isanime muutmisest, mis peamiselt kordas perekonnaseisuaktide registreerimise korra juhendis sätestatud põhimõtteid. Koodeksi § 203 kommentaar 2 täpsustab, et nime muuta on lubatud ainult mõjuvatel põhjustel nagu nime halb kõla või raskused selle hääldamisel, ühe abikaasa soov kanda teise abikaasaga ühist perekonnanime või tagasi saada oma abielueelset perekonnanime (Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 1974, lk 225–226).
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. septembri 1970. a määrusega nr 432 kehtestati eeskirjad perekonnaseisuaktide registreerimise, korraldamise ja arhiveerimise kohta. Sisulisi muudatusi-täiendusi senikehtinud korraga võrreldes need eeskirjad kaasa ei toonud.
26. märtsil 1971
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Onomastika-nimekorraldus #1 Onomastika-nimekorraldus #2 Onomastika-nimekorraldus #3 Onomastika-nimekorraldus #4 Onomastika-nimekorraldus #5 Onomastika-nimekorraldus #6 Onomastika-nimekorraldus #7 Onomastika-nimekorraldus #8 Onomastika-nimekorraldus #9 Onomastika-nimekorraldus #10 Onomastika-nimekorraldus #11 Onomastika-nimekorraldus #12 Onomastika-nimekorraldus #13 Onomastika-nimekorraldus #14 Onomastika-nimekorraldus #15 Onomastika-nimekorraldus #16 Onomastika-nimekorraldus #17 Onomastika-nimekorraldus #18 Onomastika-nimekorraldus #19 Onomastika-nimekorraldus #20 Onomastika-nimekorraldus #21 Onomastika-nimekorraldus #22 Onomastika-nimekorraldus #23 Onomastika-nimekorraldus #24 Onomastika-nimekorraldus #25 Onomastika-nimekorraldus #26 Onomastika-nimekorraldus #27 Onomastika-nimekorraldus #28 Onomastika-nimekorraldus #29 Onomastika-nimekorraldus #30 Onomastika-nimekorraldus #31 Onomastika-nimekorraldus #32 Onomastika-nimekorraldus #33 Onomastika-nimekorraldus #34 Onomastika-nimekorraldus #35 Onomastika-nimekorraldus #36 Onomastika-nimekorraldus #37 Onomastika-nimekorraldus #38 Onomastika-nimekorraldus #39 Onomastika-nimekorraldus #40 Onomastika-nimekorraldus #41 Onomastika-nimekorraldus #42 Onomastika-nimekorraldus #43 Onomastika-nimekorraldus #44 Onomastika-nimekorraldus #45 Onomastika-nimekorraldus #46 Onomastika-nimekorraldus #47 Onomastika-nimekorraldus #48 Onomastika-nimekorraldus #49 Onomastika-nimekorraldus #50 Onomastika-nimekorraldus #51 Onomastika-nimekorraldus #52 Onomastika-nimekorraldus #53 Onomastika-nimekorraldus #54 Onomastika-nimekorraldus #55 Onomastika-nimekorraldus #56 Onomastika-nimekorraldus #57 Onomastika-nimekorraldus #58
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 58 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 18 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kagi Õppematerjali autor

Lisainfo

Auorid: Eve Alender, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar SaarNIMEKORRALDUSE ANALÜÜSHea kordamismaterjal microsoft wordis nii onomastika kui ka nimekorralduse arvestuseks, kokku 53 lehekülge.
perekonnanime , perekonnanimed , nimekorraldus , kohanime , eesnime , perekonnaseisu , Onomastika

Mõisted

käesolev töö, kohanimede peatüki, peeter päll, nimekorraldus, kohanimede puhul, külanimede taastamisel, nimetamise akt, t nimed, nimekorralduse peaeesmärk, eesti eelisnimestikus, moodustatud koha, enamusega maa, petserimaal, jaanuarist 1935, punktis 93, sisulisi muudatusi, üksikjuhtudel, lapsendatava ees, sooviavaldaja, eesnimevalik, regulatsioon, otsustamiseks, kokkuleppeliselt, perekonnaseisuametnike seas, ühe põhjusena, eesti riigikeel, eesti nimesüsteemile, võõrkeelsed nimed, eeliskahekümnes, perioodil kasutati, võõrtähtedega, omanimed, alusnimes, mõttekam, perekonnanime eesti, niisamuti, nimede uurimiseks, soome isikunimekomisjonil, puudutav osa, isikunimedele, põhisätted, mõnes kagu, katastriüksuste nimed, piirkondi, eesti kohanimeseaduses, omavalitsustele, teistest arvukamalt, oluline osa, noarootsis, erikeelsed rööpnimed, kõnesolev määrus, määruses, instituudi kasutada, eesti kaardikeskusega, niisamuti võrumaal, võrreldes isiku, keelekorraldajatele, äriseadustikus, nimetusel seevastu, henn saari, seletav, rein kull, seletav, õigusvormitähise koht, seletav, äriseadustiku järgi, ärinimeks, individualiseerida, keeleasjatundmatus, tendents, ettevõtja, äriseadustiku järgi, pidada õlletare, ärinimede keelsusele, eesti toitlustus, piiranguid oleks, lisaks sellele, firma sünonüümid, kohanimekorralduses, pisukeseks takistuseks, ärinimekorralduses, esmatähtis, eesnimevalik, kohanimede puhul, kaubamärgid, eelnev analüüs, instituudi käsutuses, võru instituut, pädevuses, kokkuvõtlikul kujul, x 1938, 182, veikene geograafia, 556, lk 547, 454, tarto, 411, 120, administratiiv, 111

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

36
docx
ONOMASTIKA ARVESTUS
147
docx
Eesti XX sajandi algul
132
doc
Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
105
doc
Õigussüsteemide võrdlev ajalugu
528
doc
Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
269
docx
Õiguse alused eksami kordamisküsimused
59
doc
Kordamine eesti keele eksamiks



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun