OMADUSSÕNADE VÕRDLEMINE Kuidas saame sõnu võrrelda? • Erinevate sõnade abil (väike- pisike- tilluke) • Lisades omadussõna ette mõne määrsõna (väga väike,üpris väike) • Kasutades sama omadussõna eri vorme(väike – väiksem - väikseim) Võrdlusastmete moodustamine • Võrdlusastmeid on kolm - algvõrre, keskvõrre, ülivõrre • Lihtsaim neist on algvõrre - selleks on omadussõna nimetav kääne. Keskvõrre (moodustatakse ainsuse omastava käände abil) • Põhireegel on lihtne: algvõrde omastav kääne + m Näited: vaba+m=vabam kartliku+m=kartlikum palava+m= palavam kuulsa+m= kuulsam Keskvõrde erandid • Omastava käände a või u asendub mõnikord e tähega. (näiteks pika-pikem, targa-targem, paksu-paksem, valju-valjem) • ke-lõpulistes sõnades lüheneb tüvi (lühike-lühikese-lühem; õhuke-õhukese-õhem)
Omadussõnade võrdlemine ehk kompareerimine Omaduse hulka võrreldakse võrdlusastmete ehk võrrete abil.Enamikul omadussõnadel on kolm võrdlusastet: 1. Algvõrre e positiiv (kaunis, rahulik, töökas) 2. keskvõrre e komparatiiv (kaunim, rahulikum, töökam) 3. ülivõrre e superlatiiv (kõige kaunim e kauneim, kõige rahulikum e rahulikem, kõige töökam e töökaim) Algvõrre väljendab mingit omadust, arvestamata määra. Keskvõrre väljendab olendi, eseme või nähtuse suuremat määra võrreldes teise samasuguse olendi, eseme või nähtusega. Ülivõrre väljendab olendi, eseme või nähtuse omadust kõige suuremal määral. KESKVÕRDE MOODUSTAMINE : Keskvõrde moodustamiseks lisatakse algvõrde ainsuse omastavale tunnus m. Näide: ilusa + m = ilusam; korraliku + m = korralikum Erandlikult muutub tüvevokaal a või u keskvõrde tunnuse ees e-ks mõnedel tüüpsõnadel, näiteks must musta mustem; kõva kõva
Niisugused vormid esinevad seitsme asesõna käänamisel, nt ma : `mu/l, sa : `su/l, ta : `ta/l, see : `se/l, too : `to/l, kes : `ke/l, mis : `mi/l. Alaltütlev kääne Alaltütlev kääne on väliskohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljendatakse: a) lähtekohta, nt Mari saabus üleeile välismaalt; b) teate või asja allikat, nt Mari kuulis seda Jürilt. Laenasin sõbralt raamatu. Samuti vormistab alaltütlev: c) nimi- või omadussõna laiendit, mis on tähenduselt sünonüümne kaassõnaühendiga ’omastava käände vorm + poolest’, nt Elukutselt on ta insener, aga hingeltluuletaja. Alaltütleva käände tunnus on lt. Saav kääne Saava käände abil väljendatakse: a) olekut või seisundit, millesse siirdutakse, nt Mari muutus väga kurvaks; b) juhuslikku või ajutist olekut või seisundit, milles ollakse, nt Jüri on siin rohkem nagu õpipoisiks; c) otstarvet, nt Joomiseks ärge seda vett küll kasutage;
elemente, mis kuuluvad neisse mööndusteta, vaid ka neid, mis kuuluvad ühte klassi rohkem kui teise. 1) iseseisvad sõnad (lauseliikmena määratletavad) ja vastavad mingile sisulisele küsimusele; 2) abisõnad (pole lauseliikmed ega vasta omaette küsimusele); 1. Käändsõnad e noomenid (muutuvad käändes) 2. Pöördsõnad e verbid (muutuvad pöördes) 3. Muutumatud sõnad e partiklid (ei muutu). 6. Käändsõnad (nimisõna, omadussõna, arvsõna, asesõna). Nimisõna - Substantiiv tähistab esemeid, olendeid, nähtusi, mõisteid jne ning vastab küsimustele kes? mis? Morfoloogiliselt on nimisõna käändsõna, kandes arvu ja käände tunnuseid. Süntaktiliselt on tegemist iseseisva sõnaga, mis võib esineda väga paljude lauseliikmete funktsioonis, põhiliselt aluse ja sihitisena. Üldnimed ja pärisnimed Omadussõna – Väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele missugune
Neid on nimetatud ka aine- ja asjasõnadeks. Põhiküsimus, mis selle eristuse raames kerkib, on see, kas osa asjast on veel sama kui asi ise, st kas osa veest on vesi? (on); aga kas osa lauast on laud? (ei ole). Osa substantiive on vaegmuutelised arvukategooria suhtes, st nende vormistikus puudub kas mitmus või ainsus. Sellised sõnad on: a) ainsussõnad e singularia tantum, nt katk, ilu, au; b) mitmussõnad e pluralia tantum, nt leetrid, tangid, kruubid, vuntsid, traksid. 7. Omadussõna e adjektiiv - Väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele missugune? Morfoloogiliselt on tegemist käändsõnaga. Süntaktiliselt on adjektiiv tihedalt seotud nimisõnaga, ühildudes sellega enamasti arvus ja käändes. Adjektiiv on laiendatav kas asesõna või määrsõnaga. Lauseliikmena esineb see täiendi või öeldistäite positsioonis. Adjektiiv seondub käände-, arvu- ja võrdluskategooriaga.
1. Üldnimed (inimene, maa, töö, lapsed)ja pärisnimed (Tartu, Emajõgi, Mari, Miisu). 2. Konkreetsed (maja, lill, raamat,poiss) ja abstraktsed (tulevik, headus, rõõm, unistus). 3. Loendatavad (maja, lill, raamat,poiss)ja loendamatud (tublidus, julgus, õhk, ilu). 4. Elusat tähistavad (hobune,õpilane, laps, koer )ja elutut tähistavad (mööbel, raamat, aken). 5. Ainsussõnad (headus, õnn, inimkond, kuld) ja mitmussõnad (andmed, käärid, püksid, prillid). 6. Omadussõna e adjektiiv, sõnaliigi iseloomustus ja näited. Väljendavad olendite, asjade, nähtuste, tegevuste omadusi ja vastavad küsimusele missugune? = milline?. Enamik omadussõnu käändub ja esineb ka võrdlusastmetes. On nn vaegomadussõnu, mida ei saa käänata. Käänduvad omadussõnad jagunevad tüüpkondadesse nagu nimisõnadki. Omadussõnad võivad lauses esineda ühilduva täiendina või öeldistäitena. Nt Nägin metsas üht kummalist lindu
Kõik kommentaarid