Olemine
Sartre´i arvates ja minu arvates.
Satre’i
on öelnud, et „Olemine on teadmise, tähenduste, objektide alus,
olles siiski alati olevate olemine, mitte aga kuskil olevate taga.“
Usun, et olemine on see kui me tunnetame asju, mis on meie ümber ja
mida saab katsuda ning mida tegelikult pole silmaga näha. Me
tunnetame armastust, tundeid ja õrnust, kuid iga inimene erinevalt.
Me hingame, mõtleme tähendab seda, et me oleme olemas. Meie
alateadvus nagu teaks meie olemusest ja meie hingest, mis asub meie
sees. Mõistusehääl meie peas on täiesti töökorras mõtlemaks
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-10-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kairit10
Õppematerjali autor
Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia, bioloogia, anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia, matemaatika), ja maistest asjadest (eetika, riigiteadus). 3. Kuidas filosoofiaga alustada?Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofia saab filosoofide arvates alguse erinevalt- kas meeleolu, kahtluse või mingi tunde ajel. Mõned neist arvavad isegi, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha. · Hegel ja Heidegger arvasid, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha, filosoofia algust metoodika mõttes pole olemas. Kas me oleme juba algusest selle sees või jääb see meile alatiseks võõraks. Üleminekut mittefilosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri.
Kes? 2. Eksistentsialistlik mõtteviis/strateegia Martin Heidegger ,,Sein und Zeit"(olemine ja aeg) 1927 20.saj kõige enam tsiteeritud filosoofiline raamat inimene=Dasein(siinolemine) inimene on see, kes on kohal, kes on siin. Ta ei asu vaid ühel territooriumil, vaid proitseerib end kogu maailmale. Olemas on potentsiaal siin enam mitte olla ehk surra. Maailm on tervik, mille suhtes inimene midagi on. Oluliseks saab küsimus kus? 3. Voluntaristlik mõtteviis/strateegia Jean-Paul Sartre ,,Olemine ja eimiski" 1943 vastus Heideggeri ,,Sein und Zeit" 'ile. Teadvus kui maailma eitus minu teadvusesse sünnib mitte see, mis maailmas on, vaid midagi uut. Vaid inimesel on võime öelda, et miski ei ole nii, kuidas ta on. Iroonia millegi loomine ja selle loodu kohene eitamine. Iseenda eitamise võime ,,teadvus on alati see, mis ta ei ole ja ta ei ole kunagi see, mis ta on" Sartre: ,,Inimene on üheaegselt faktilisus ja selle ületamine"(Aufhebung) ma olen nii see,
Kui miskit jääb järele saab sellest alustada filosoofilist ülesehitust. 4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Olukord ja sellele vastav meeleolu kus: ..me oleme paistatud ellu/maailma enne kui me aru saime kuhu meid on paisatud. ..see maailm, kuhu me oleme paisatud tundub meile võõras, ebakohane vastuolus meie endiga. Camus : omandame elamise harjumise enne kui mõtlemise harjumuse. Heidegger: inimene on Dasein (kohalolu). Dasein on maailmas olemine, inimese kõige sügavam, fundamentaalsem tunnusmärk eksistentsiaal. Filosoofia algab eksistentsiaalsest situatsioonist, inimese eksistentsiaalse situatsiooni lahti mõtestamisest. Inimene on alati sunnitud küsima, et miks ma olen, mis ma siin teen? 5.Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas selline filosoofiline praktika kus luuakse tekste ei ole lihsalt tegevus, millest on vaimustunud inimesed kes selliste tekstidega tuttavad on
.............10-12 5. Kokkuvõte.............................................................................12-13 6. Võrdlus teise filosoofiga.......................................................13-14 7. Kasutatud kirjandus....................................................................15 2 1.Sissejuhatus Oma uurimustöö teemaks valisin filosoof René Descartese. Ta oli kuulus prantsuse filosoof, matemaatik ja teadlane. Minu arvates on Descartes kõigi aegade suurim prantsuse vaimuinimene, kellega puututakse kokku enamikes tundides (füüsika, matemaatika, ajalugu, filosoofia), tema tundmine on vajalik nii reaal- kui humanitaarhuvidega õpilastele. Descartese arvates filosoofia sarnaneb puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike
Säärased asjad koosnevad osadest. Neid osi me nimetame jällegi asjadeks: majad koosnevad seintest, akendest, ustest, katustest. Ka nende osade osasid nimetame me asjadeks. Samas käsitame sääraste asjade paljusust koguna, mida samuti saame nimetada asjaks.Tavaseisukohalt siin probleemi pole. Ontoloogia seisukohalt saaks aga küsida, mis on siin see päriselt olev, mis teistele olevatele, relatiivselt olevatele, mis on pelgalt paistvusena, aluseks on. Lahendusi: 1. Minu kehaosad on päriselt olev. Ma ise olen nende osade agregaat ning ühiskond on taoliste agregaatide agregaat. 2. Ühiskond on päriselt olev. Mina on pelgalt moment, osaaspekt sellest päristisest sotsiaalsest tegelikkusest, sellest "süsteemist". Mu kehaosad on selle sotsiaalse momendi osad. 3. Ma ise olen päriselt olev. Mu kehaosad, on see, mis nad on, vaid minu keha orgaanilises ühtsuses. Ühiskond on minusuguste suhetevõrgustik, selle tervik.
algab sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse. 4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon on olukord ja sellele vastav meeleolu, kus tajume, et oleme paisatud siia maailma, ilma et oleks küsitud, kas me tahame siia maailma tulla. See maailm, kuhu oleme paisatud, tundub meile võõras ja vastuolus endaga. Seda määratleb näiteks Heidegger, kes leiab, et inimene on kohaolu (Dasein), see on maailmas olemine, mis on inimese sügavaim ontoloogiline tunnusmärk. Filosoofia algab inimese eksistentsiaalse situatsiooni lahtimõtestamisest. 5.Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas filosoofia praktika, kus luuakse tekste oma eksistentsiaalse situatsiooni väljakutsele pole mitte kultuurisõlteline/ajaloo diskursusest lähtuv ning seetõttu ei mõistetaks seda väljaspool teatud kultuuri
Rene Descartes Kethmar Salumets 120731 IABB 31.10.12. 1. Kahtlus - esitada argumentasioon tajutava maailma (unenägu-ärkvelolek), kehade ja matemaatiliste objektide tõesuse poolt ja vastu ( I meditatsioon) Rene Descartes'i ,,Esimene meditatsioon" räägib kahtlustest ning sellest, kas maailm, mida tajume, on ikka kõik see, mida me arvame seda olevat. Käesolev kirjutis eeldab, et lugeja on tutvunud eelpool mainitud esseega ning aru saanud selle mõttest. Järgnevaid lõike võib vaadelda nii pealiskaudse kokkuvõttetena ,,Esimesest meditatsioonist" kui ka argumentatsioonina mõtetest, mida kõneall olev filosoof on analüüsitavas kirjatöös kirja pannud.
Käib kolme tüüpi asjade kohta: * Asjad, mis on eraldi (inimese mõtlemisest ja meeltest), kuid mis muutuvad, nt looduse poolt antud asjad, inimese loodud füüsilised objektid. * Asjad, mis ei ole eraldi ja ei muutu, nt matemaatilised ja geomeetrilised põhitõed, mille jaoks on vaja inimese teadmist ja teadust. * Asjad, mis on eraldi ja ei muutu, nt ideed ja tõe, õigluse, ilu printsiibid, mis Aristotelese arvates ei teisene ning mida inimene välja mõelda ei saanud. Selle teadmise tuum peitub metafüüsikas. Sõna filosoofia tuleneb vanast kreeka keelest: philos – sõber, armuke ning sophia – tarkus. Seetõttu saab filosoofiale omistada otsetõlget tarkusearmastus. Sofia (sophia) liigitatakse teoreetilise teadmise alla. 2. Klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks, on terviklikkuse ideaal,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid