Facebook Like
Hotjar Feedback

ONOMASTIKA ARVESTUS (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse ?
  • Kui inimesed ei leia kirjeid hiljem üles ?
  • Mis on kohanimi ?
  • Mis asemele tulid ?
  • Miks on linnanimesid keeruline uurida ?
  • Miks oli nimemuutus hea ?
  • Kust võeti eesti nimesid ?
  • Milline on hea ärinimi, mis müüb ?
  • Palju ja see on ebastabiilne, pidevalt muutuv uurimisrühm. Küsimusele „kui palju on nimesid ?
 
Säutsu twitteris
  • Nimeteooria. Nime mõiste, definitsioon ja tunnused. Nimi keeleteaduses ja loogikas. Nimed, numbrid ja terminid.
    Nimeteooria sai alguse Vana- Kreekast (2500a tagasi), kus üritati leida vastust küsimusele, mis on nimi. Tänaseni ei teata, mis nimi täpselt on.
    Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid . Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium . Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline : uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime.
    Filosoofid , loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada.
    Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes käsitles nime kui loogikamõistet ning võrdles sõnu ja nimesid tähistena. Gotfried W. Leibniz avaldas 1765 teoses keeleteadusliku aluse nimeteooriale. J. S. Mill käsitles nimesid 1843 „A System of Logic, Ratiocinative and Inductive“: nimedel pole tähendust.
    Konnoteerima – antakse edasi sisu, nii et kuulaja oskab väljendi põhjal teha järeldusi asja omaduste kohta
    Denoteerima – tähistamine ehk sildistamine , mis ei anna edasi väljendi sisu, vaid toob seda teistest esile, ei too iseloomustavaid tunnuseid. Milli argument: pärisnimed ei konnoteeri, sest päriselus pole neil tähendust, vaid need denoteerivad ja näitavad asja. Nimi näitab asja. Objekti kohta öeldakse „ denotaat “, mida tähistatakse nimega.
    Lingvistid uskusid, et nimi pole tähendusetu, vaid lõpmatu tähendusega sisuga. Lingvist Joseph väitis, et üldnimel on rohkem tähendust kui pärisnimel. Pärisnimi ei anna küll edasi indiviidi omadusi, kuid ei välista neid.
    Russell arutles, et nimel on seos objektiga. Pärisnimed on mõnikord mõttetud, kui nende nimelist objekti pole olemas, nt Sokrates on nimi, aga Hamlet (kuna teda pole kunagi reaalselt eksisteerinud) pole nimi, vaid on sõna, millega Shakespeare tähistas Taanimaa printsi. Võttis kasutusele termini „loogikalised pärisnimed“: näitavad asesõnad (see, too, nood) ja pärisnimed, mis ainult näitavad, aga ei ütle objekti kohta midagi.
    Gardiner jaotab nimed 2-ks: kehastunud ja kehastumata. Algselt on olnud kehastunud nimed. Kui räägime Mariast, siis kunagi on olnud keegi Maria. Kui tänapäeval uurima Maria nime, siis mitte algset nimekandjat, vaid abstraktsiooni tuhandetest Mariadest, kellel see nimi on. Gardiner oli Russelli suhtes kriitiline: kui sõna pelgalt näitamise asemel ka tegelikult tähendab midagi, pole see enam nimi (nt sepp kui amet vs Sepp).
    Filosoof /lingvist Saul Kripke rajas uusosutusteooria, mille kohaselt on nimi jäik tähistaja. Tema jaoks pole tähendus nime tähenduses keskne . Vahet pole, kas on tähendus või mitte. Oluline on see, kuidas nimi kasutusse tuleb. Ta peab oluliseks protsessi, mida kutsub nimepanekuks ehk ristimiseks. Selle teooria põhimoraal on see, et nime määrab inimeste sotsiaalne vastasmõju. Enn Saari : nimi on nomineeriv keelend, mis ökonoomsel viisil atributatsiooni vältides eraldab ühe isendi tema tülikalt sarnaste isendite seast. Tähendusetuse teooria on tekkinud eelneva teadmuse mõjul.
    Coates’il on teooria TPTP ehk the pragmatic theory of properhood, mille järgi ei saa öelda sõna vaadates, kas see on nimi, vaid alles konteksti kaudu. Coates eristab nimel mõtet ja tähendust. Mõte on semantiliste suhete võrgustik, kus osalevad keerukad sõnad (meronüümia, hüponüümia jt). Normaalsed keelesõnad, mis pole nimed, on alati mõttega. Tähendus on üldkeelne – kui räägime sõnast, siis saame selle tähendusest sarnaselt aru. Coates eristab osutamist/viitamist ja tähistamist. Osutamine on individuaalse objekti väljavalimine väljenduse kontekstis, st konkreetses kõneaktis valitakse objekt välja. Tähistamine on sari potentsiaalseid viidatavaid, s.o osutamise abstraktsioon.
    • Pärisnimi on eeskätt viitamine .
    • Pärisnimel pole mõtet.
    • Pärisnime olemus kajastub eelkõige viitamises, mitte denoteerimises.
    • Pärisnimed ei moodusta määratud kogumit, ei kujuta endast loogiliselt täpseid kategooriaid.
    • Pärisnime ei saa tõlkida. Pärisnime mõtet ei ole tavaks ega saagi tõlkida, sest sellel pole ranges mõttes mõtet. See, mida tavainimene peab tähenduseks , loeb Coates mõtteks. Nt sm Itämeri ja eestikeelne Läänemeri tähistavad sama objekti, ent otse tõlkides ei tähenda sama.
    • Kuigi pärisnimedel pole mõtet, pole need tähendusetud. Nt Munamägi tähendab midagi, kuid pole sama, mis selle nime mõte.
    • Pärisnimede tajutavad tähendused on abistavad . Ilukirjanduses on tegelaskujude pärisnimed erijuhtum.
    • Ühegi nime kohta ei saa öelda, et see kuulub klassi, nt Ants ei ole tingimata mehenimi, võib olla ka kassinimi. Jumalate nimed on enamasti inimeste nimedeks üle võetud.
    • Nime põhiülesanne on olla silt: kas nimel on tähendus ja kas saame sellest midagi välja lugeda, on küll põnev , ent pole nimefunktsiooni seisukohalt oluline.

    Paljude loogikute jaoks on ideaalsed nimed sellised, mis ei ütle oma sisu kohta midagi, nt vulkaan Popocatépetl või sõdalane Vercingetorix.
    Loogikute nime-definitsioon: nimed jagunevad üld- ja pärisnimedeks. Üldnimed tähistavad objektiklassi üksikelemente (nt inimene tähistab rühma nimetust ). Pärisnimed jagunevad 2-ks: rühmitamatud üksikobjektide nimed (nt Põhjapoolus) ja objektiklasside nimed (nt inimkond ). Objektiklasside nimed (nt Päike või taevas) ei ole keeleteaduses nimed. Loogikas on objektiklasside nimed loogikalised nimed. Üldkeeletasandil me nimesid, nagu inimkond nimedeks ei loe. Nimi ei saa olla nimisõna alaliik , sest nimed on sageli mitmesõnalised. Kuna inimese nimi on mitmeosaline, ei saa seda tunnistada nimeks.
    Semantiline kolmnurk :
    nimi (tähis)
    objekt (nime denotaat) nime mõte (denotaadi kontsept)
    Nimetused on keeleväljendid, millega millelegi viitame. Nimetusi kasutatakse nimetamisel, mitte kirjeldamisel. Nimi on lühem kui nimetus, seega saame kirjelduses kokku hoida. Nimi tähistab lühidalt. Nime tähendus on see, mida see nimi tähendab, nt Annelinn on koht Tartus. Nime tähendust ei saa leksikograafiliselt kirjeldada. Nimel on 2 tähendust: nimi = silt ja nimi = ennisvorm (Saari arusaam, et nimi koosneb äratuntavatest sõnadest, nt Mustamäe = Must + mägi. Nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab. Inimesed ei usu, et nime leksikaalne
    tähendus on usutav. Kui näeme linnas tänavat nimega Uus, ei jääda uskuma, et see on kõige uuem tänav linnas.
    Kujundlikud nimed on kirjeldavad fraasid, kuid need ei ole objektiivsed, nt Tõusva päikese maa (Jaapan) või Must manner (Aafrika).
    Terminnimede puhul tekib küsimus, kas tegu on nime või mittenimega. Kui ütlen „ lähen linna“, siis viitan nimeobjektile ja pärisnimele, sest mõeldakse konkreetset linna. Näiteks Doonau jõgi algupäraselt sai nime osseedikeelse sõna „don“ järgi, mis tähendab jõge.
    Nimede tunnused
    • Nimed hingestavad objekte. Nimi väljendab inimese tähelepanu. Kui maastikuobjekte vaadelda, on mõnel kohal nimi ja mõnel mitte, saame teada, mis on olnud inimeste jaoks oluline ja mis mitte.
    • Nimedega koos ei kasutata artikleid, nt the Glasgow . Samas lisatakse inglise keeles jõgedele the-artikkel.
    • Nimede kirjaviis on tinglik, st võib esineda kirjaviisi, mis tavakeeles pole omane, nt perekonnanimed Põdder või Leppik . Sellest tulenevalt peame nimesid üksnes nimedeks, mitte üldkeelesõnadeks.
    • Vormiliselt nimesid käsitletakse eriliselt, käänatakse teisiti kui tavasõnu, nt suur küla : suurde külla VS Suurküla : Suurkülla. Nimesid käänatakse nii, et nimekuju muutuks vähe, et säiliks eristav funktsioon.
    • Nimesid ei tõlgita. Sünonüümia pole nimede seisukohalt takistav , kuid tõlkimisel Ööbiku ja Sisaski tänav on tähenduselt samad ja sihtkeeles ei pruugi olla nende erisust edasi anda.
    • Nimi kirjutatakse suure algustähega, kuigi see on suuresti kokkuleppeline.
    • Nime saab vahetada.
    • Nime keelsusel pole olulist funktsiooni. Eesti keeles saab väga edukalt kasutada võõrkeelseid nimesid.
    • Nimed ja sõnad on õiguslikult erinevad. Sõnad on kõigile vabaks kasutuseks. Nimedele kehtivad reeglid. Teatud tingimustel võib nime isegi omastada (äriseadustik, nimeseadused ja brändinimed).

  • Nimede liigitused . Nimede keelsus. Nimeuurimise terminoloogia .
    • Objekti tähtsuse ja suuruse järgi liigitatakse nimesid mikrotoponüümideks ja makrotoponüümideks.
    • Kronoloogiliselt on tekkinud eri aegade nimekihistused.
    • Päritolu järgi liigitatakse nimed eesti- ja muukeelse algupäraga nimedeks NING primaarseteks (tekkinud sõnast), sekundaarseteks (nimest) ja arbitraarseteks (väljamõeldis).
    • Tekkeviisi järgi liigitatakse loomulikeks ja tehisnimedeks.
    • Struktuuri järgi liigitatakse liht- ja liitnimedeks ning tuletisteks.

    Nimede liigitus nimeobjekti järgi
  • Elusolendite nimed:
    • antroponüümid = isikunimed : individuaalnimed (nt eesnimed ), rühmanimed (nt perekonnanimed) ja muud (nt patronüümid).
    • zoonüümid = loomanimed. Loomanimed on koduloomadel, harva metsloomadel
    • mütonüümid = mütoloogilised nimed
    • teonüümid = jumalusnimed
    • demononüümid = vaimunimed, nt kangelaste nimed
    Elusolendite nimed pole etnonüümid = rahvanimetused ega fütonüümid = taimenimetused, v.a üksiktaimede nimed (nt Viiralti tamm).
  • Elutute asjade nimed:
    • toponüümid = kohanimed : vete, asulate, mägede jne nimed
    • kosmonüümid = kosmosnimed: astronüümid = taevakehanimed ja astropotoponüümid (taevakehadel paiknevate kohtade nimed): selenonüümid;
    • krematonüümid = pragmonüümid = asjanimed:
    • kaupade, esemete ja toodete nimed;
    • sõiduvahendite nimed (peamiselt laevadel);
    • kaubamärgid (sõnaline osa);
    • faleronüümid = aumärginimed, nt Valge Tähe teeneterist;
    • sordinimed;
    • ehitiste ja rajatiste nimed;
    • loodusnähtuste nimed: taifuunid, tornaadod (põhimõte: 1a loodusnähtused nimetatakse nii, et esimene algab A-ga jne);
    • teoste nimed: raamatud, perioodilised väljaanded , dokumendid , aktid . Nime ja mittenime piiritlemine keerukas;
    • asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimed ja nimetused. Nimetuumad on need, mis kirjutatakse läbiva suurtähega. Paljud on kirjeldavad nimetuumad, mida saab tõlkida;
    Elutute asjade nimed ei ole krononüümid = ajalõigunimetused: ajaloosündmuste, tähtpäevade, ürituste nimetused jm; erialade nomenklatuuriterminid: keemilised elemendid ja linnu-, looma-, taimenimetused jm.
    Nimed üle keelepiiride
    3 põhimeetodit:
      • foneetilis- graafiline ülesvõtt ( Stockholm , Berlin – Berliin ) - kirjalik vorm tagab nime parema säilimise;
      • kontseptuaalse sisu ülevõtt (Tierra del FuegoTulemaa );
      • iseseisev nimi (Sverige / Rootsi);
      • + kombinatsioonid (Lõuna-Carolina);
    Kõige praktilisem on foneetilis-graafiline ülevõtt, juriidilises mõttes on nimi ka selle kirjapilt ;
    Nimede seotus kindla keelega:
    Võtame võõrkeelse nime ja kääname seda eesti keele reeglite järgi:
      • kui nimi koosneb vastava keele sõnadest, nt Emajõgi;
      • nimi on mugandatud vastava keele reeglitele, nt Krõõt;
      • nimi sisaldab vastava keele iseloomulikke tunnuseid, nt tuletusliiteid;
      • nimi on foneetiliselt vastava keele seaduspäradega kooskõlas, nt Iru;
      • kui neist ei piisa, siis muude tunnuste puudumisel võtame aluseks nime kandja rahvuse.
    Aluseks võib võtta ka leksikograafilised traditsioonid: pole vastavaid tunnuseid, aga kasutatakse leksikonides, nt Krakow .
      • reeglipärased nimed – originaalkujud ehk ladinakeelsed ümberkirjutused;

    Kirjaviis määrab häälduse ja kirjutamise suhte. Kui räägime vanast kirjaviisist, on see kirjaviis, mis annab edasi sama hääldust. Nime kirjutusviis on muutunud läbi aegade rohkem kui kirjaviis. Lisaks ortograafiale on püütud eristada kirjalike suhtumise vorme:
      • stenograafia (ortograafiaga võrreldav, mõeldud kiireks kirjapanekuks, kindlad lühendid jne),
      • krüptoraafia – salakiri;
      • pedograafia – eeskätt mõeldud keeleõppeks, kuna ortograafia ei anna edasi kõiki hääldusiseärasusi, nt eesti k märgime palatalisatsiooni, väldet.
      • tehnograafia – oskuskiri, erialade tundjatele mõeldud kirjaviis (nt foneetikud).
      • mahhinograafia – masinkiri , nt morse.

    Ümberkirjutus
    Maailmas kasutatakse erinevaid kirjasüsteeme. Kiri on graafiliste märkide süsteem millegi kirjapanekuks – kirjasüsteem. Traditsiooniliselt on 3 kirjasüsteemi:
  • tähtkiri,
  • silpkiri,
  • logograafiline kiri. Tegelikult võib kirjasüsteeme esialgu 2-ks jagada: logograafiline (1 märk esitab keelendit, morfeemi) ja häälikuline (1 märk = 1 häälik ).
    Fonograafia – märgid esitavad häälikut:
  • tähtkiri (nt ladina ja kreeka tähestik, kirillitsa ). Keeled, mis ei märgi kõiki häälikuid (nt araabia ) on puudulikud tähtkirjad. Eripärane on ka see, et araabia keeles kirjutatakse paremalt vasakule. Heebrea keeles ei märgita vokaale.
  • silpkiri (nt jaapani kiri) – ühed kasutavad kindlat märki ühe silbi edasiandmiseks . Silbist tekib mõtteline alge. Puhas silbistik on see, kui igat silpi tähistab eraldi märk, mis pole teistega seotud, nt jaapani kiri.
    Iga kirjasüsteemi puhul võime rääkida valdavast süsteemis. Ka eesti k ei kasuta me puhtalt fonograafilist süsteemi, sest lühendeid, võõrkeelseid nimesid märgitakse logograafiliselt. Hiina kiri on küll logograafiline, kuid ka hiina keeles on vaja edasi anda teiste keelte nimesid, mille nad transkribeerivad hiina keelde, seega kasutavad nad fonograafilisi märke . Kirillitsa on küll tähtkiri, aga tal on silpkirja elemente. Silpkirjades on vahel konsonant ja vokaal vales järjekorras.
    Üldine termin kirjasüsteemi vahetamise kohta on konversioon = ümberkirjutus. Selle mõte on kanda fonoloogilised ja morfoloogilised elemendid ühest keelest/kirjast teise. Täielik konversioon = keel vahetab tähestikku, nt türgi k läks üle ühelt teisele. Osaline konversioon – teeme lähtekeele sõnad sihtkeele kasutajale arusaadavaks. Eelkõige nimede puhul.
    Latinisatsioon – märgib mistahes keelest ladina tähestikku ümberkirjutust.
    Omaladina - latinisatsioon, mille on kasutusele võtnud üks maa ise.
    Ümberkirjutuse 2 põhimeetodit on
    • transkriptsioon – kirjade mõttes ümberkirjutust hakatakse kasutama alles keskajal. Häälduse edasiandmiseks. Foneetiline konversioon rõhutab hääldust. Transkriptsioon on ka kõne üleskirjutus, nt helide ümberseadmisel teisele pillile;
    • transliteratsioon – hakati kasutama 19. saj. Tähistatakse kirjadevahelist konversiooni. Kirjapildi edasiandmiseks, püüab saavutada pööratavust.

    Ümberkirjutussüsteemid
    • Transkriptsioon ja transliteratsioon;
    • Latinatsioon (ümberkirjutus ladina kirja) ja omaladina;
    • Rahvusvahelised ja oma süsteemid:
      • rahvusvahelised (sh inglise tava): araabia, heebrea, hiina jne;
      • rahvusvahelised (v.a inglise tavas): bulgaaria;
      • eesti süsteemid: armeenia , gruusia , vene jne;
    • Ümberkirjutussüsteemi pole vaja, kui keel on läinud üle ladina tähestikule (aserbaidžaani jne);
    Nimede ümberkirjutamisest on näiteid vanadest allikatest, isegi Piiblist, mis on näide, kuidas ümberkirjutamist on rakendatud. Piibli tegelased on olnud heebrea k kõnelejad . „Vulgata” ja „Septuagint” tekitasid viisi, kuidas nimesid heebrea keelest ümber kirjutada. Ka eesti keeles lõi Piibel viisi, kuidas ümber kirjutada. 19. saj hakati tõsisemalt mõtlema, kuidas standardida nimede ümberkirjutamist. Valdkonnad, kus on vaja ümberkirjutust:
      • nimede edasiandmine igapäevakeeles;
      • filoloogia ;
      • kartograafia;
      • raamatukogundus (võõrkiri ladina tähestikku).

      • Reeglid, mis tuginevad Preisi või Kongressi raamatukogudele, on kasutusel. Nende põhjal kujunesid välja rahvusvahelised standardid. Rahvusvaheline
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    ONOMASTIKA ARVESTUS #1 ONOMASTIKA ARVESTUS #2 ONOMASTIKA ARVESTUS #3 ONOMASTIKA ARVESTUS #4 ONOMASTIKA ARVESTUS #5 ONOMASTIKA ARVESTUS #6 ONOMASTIKA ARVESTUS #7 ONOMASTIKA ARVESTUS #8 ONOMASTIKA ARVESTUS #9 ONOMASTIKA ARVESTUS #10 ONOMASTIKA ARVESTUS #11 ONOMASTIKA ARVESTUS #12 ONOMASTIKA ARVESTUS #13 ONOMASTIKA ARVESTUS #14 ONOMASTIKA ARVESTUS #15 ONOMASTIKA ARVESTUS #16 ONOMASTIKA ARVESTUS #17 ONOMASTIKA ARVESTUS #18
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 3 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Onomastika ehk nimeteaduse arvestus (sügis 2014). Arvestusel oli vaja kirjutada kolmel teemal nii pikalt ja põhjalikult, kui oskad.
    Siin materjalides pole kohustusliku kirjanduse kokkuvõtteid, ainult loengutes räägitu ja slaidide materjal.

    onomastika , nimeteadus , perekonnanime , kohanimed , perekonnanimed , traditsioon , pärisnimed , kirjaviis , perekonnanimi

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    58
    rtf
    Onomastika-nimekorraldus
    21
    doc
    NIMEKORRALDUS koondkonspekt
    59
    doc
    Kordamine eesti keele eksamiks
    88
    docx
    Eesti keele reeglid
    291
    doc
    Tõde ja Õigus II Terve tekst
    174
    doc
    Kirjanduse mõisted A-Z
    132
    doc
    Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
    56
    doc
    Semiootika konspekt ja küsimused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun