Nukleiinhapped (0)

Ande Andekas
Bioloogia – Nukleiinhapped

Nukleiinhapped avastati 1869. a. Need on biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid . Eristatakse kahte tüüpi nukleiinhappeid – desoksüribonukleiinhape (DNA; monomeerideks on desoksüribonukleotiidid ( keeruka struktuuriga ühendid, mis on moodustunud lämmastikaluse, desoksüriboosi ja fosfaatrühma liitumisel)) ja ribonukleiinhape (RNA; monomeerideks on ribonukleotiidid (moodustunud lämmastikaluse, riboosi ja fosfaatrühma liitumisel)). DNA molekulide omadused sõltuvad monomeeride järjestusest ja hulgast. DNA struktuur avastati 1953. aastal. Selle koostises on neli erinevat nukleotiidi: adenosiinfosfaat (A), guanosiinfosfaat (G), tsütiidiinfosfaat (C) ja tümidiinfosfaat (T). Monomeeride erinevused tulenevad nende koostisesse kuuluvast lämmastikalusest ( adeniin , guaniin, tümiin, tsütosiin; koostises süsinik, vesinik , hapnik ja lämmastik). Desoksüribonukleiinhappe molekul koosneb kahest omavahel ühinenud ahelast , mille koospüsimise aluseks on komplementaarsusprintsiip (nukleotiidide üksteisele vastavus; A vastas on T (2 vesiniksidet) ja G vastas C (3 vesiniksidet)). DNA esimest järku struktuuriks e. primaarstruktuuriks nimetatakse nukleotiidide järjestust molekulis. DNA teist järku struktuur e. sekundaarstruktuur moodustub vesiniksidemetega