novell - tiheda sündmustikuga ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on püant. Liigseid detaile pole, tegelased loo käigus eriti ei muutu. Giovanni Boccacio - novellizanri looja. Novellikogu "Dekameron" koosneb 100-st novellist, raamjutustus. Eriti lühike novell - novellel Eesti raamjutustus: August Gailit "Toomas Nipernaadi", Mehis Heinsalu Novelli liigid: *suletud ehk taskaana *Gervanteslik novell - vabama ja lõdvema struktuuriga *tsehhovilik ehk avatud: 19 saj. lõpul - ei pruugi olla puänti *Pärast II ms- i novell veelgi avatum - suurenenud huvi inimsuhete vastu. Kaadrid vahetuvad kiiresti, filmilikus, argipäevane, kõnekeel, eluprobleemid Edgar Allan Poe "Vaat amontilladot", Anton Tsehhov /"Ametniku surm" ja "Paks ja peenike"/, Peet Vallak, Friedebert Tuglas Mati Unt "Helgi Sallo lahkumine" puänt puudus Tunnused:
Novell Novellitüübid Arengulooliselt võib novelle jagada kaheks: 1) Klassikaline, suletud süzeega novell (nimetatud ka toskaana ja anekdootnovelliks).Tegevus esitatakse enamasti kronoloogiliselt, pinge tõuseb aste- astmelt, saades selge lahenduse üllatavas pöördepunktis ning puändis. Tegelased on muutumatud ja terviklikud, esile tuuakse vaid paar iseloomujoont. 2) Avatud novellitüüp (nimetatud ka tsehhovlikuks novelliks vene kirjaniku Anton Tsehhovi järgi), milles ei ole esiplaanil niivõrd väline sündmustik kui tegelaste sisemaailm, meeleolud, raskelt sõnastatavad sisekonfliktid
Tavaliselt (tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis, põhiliik. Põhitunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat. kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese Novell eepika väikevorm (novella jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele, käitumisest, elamustest eri situatsioonides, suhtumisest mitmesugustesse nähtustesse, ei anna, mis juhtus enne või pärast. Lühike periood seega tuuakse esile vaid olulised, tegelikkuses või fantaasiaga loodust. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem tüüpilised jooned. Zanri rajas Giovanni Boccaccio "Dekameroniga", milles nn suletud e kui dramaatika
Vallaku "Maanaine" Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. Ilukirjandus - üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. Pakub kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma vaid esitatakse selle tõlgendusi. [Romaan, jutustus, novell, näidend, luuletus] Intriig - põhitegevuse arenemine romaanis või draamas; tegelaste avalik või varjatud võitlus oma eesmärgi saavutamise eest. Isikustamine - personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis
mitte nii mahukas kui romaan. Kujunes kirjanduse põhizanriks 19. Ja 20. Sajandil (M.Twain .(""Tom Sawyeri seiklused", E.Bornhöhe "Tasuja Novell lühike proosajutustus ühe süzeeliini ja ühe teema või konflikti ümber keskendatud väheste tegelastega. Juba 13.sajandil hakati Itaalias kirjutama lühikesi rahvalikke jutustusi, mida nimetati novelladeks. Giovanni Boccaccio arendas selle zanri kunstilise täiuslikkuseni. ("(F.Kafka "Metamorfoos", F.Tuglas "Siil .Suletude klassikaline novell tiheda sündmustikuga lühijutt, Boccaccio 13.sajand Cervanteslik novell vaba ülesehitusega .Avatud e tsehhovlik novell lõpplahendus puudub, jäetakse lugejale edasimõtlemisvõimalus :Novelli ülesehitus Sissejuhatus tegelaste ja tegevuspaiga tutvustamine .1 : Sõlmitus algsündmus, mis vallandab järgmised .2 Arendus sündmustiku areng, aste-astmelt pingestuv .3 Kulminatsioon teema haripunkt pingelisem hetk, järgneb pööre lahendusele .4
novellist ulatuslikum, 4+4+3+3 järgi, inglise draama tõsise sisuga romaanist tagasihoidlikum soneti värsiskeem on näidend · ei keskendu ühe peamise 4+4+4+2 · keeruline konflikt sündmuse kujutamisele · eluline sündmustik · ei ole sedavõrd LÜROEEPIKA - · ühendatud koomiline ja pingestatud nagu novell Ilukirjanduse segaliik, traagiline · tegelasi kujutatakse milles põimuvad lüürika ja · uuritakse tegelaste arengus eepika; jutustava sisuga psühholoogiat · miljöö võib hõlmata pikki lüüriline luule. · kõige hilisem dramaatika ajavahemikke ja erinevaid zanr (kuj alles 18. saj) tegevuskohti · Eduard Vilde ,,Tabamata
Algriim- alliteratsioonil või assonatsil põhinev kokkukõla. N: härrad jäid härisemaie, möldreid mörisemaie. Allliteratsioon algriim, sarnaste konsotantide koruds sõnade algul värsis. N: venda kuulis, vasta kostis Antonüümid- vastandsõnad, mida seob vastandussuhe. N: madal-sügav Assonants algriim, sarnaste vokaalide koruds sõnade värsi algul. N: udu rikub uue kuue. Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline. Dialoog- kahekõne Draama- tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali(Libahunt). Kolm zanrit tragöödia,komöödia ja draama. Draamakirjandus kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks, stseendieks. Eepika- üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sõndmusi, tegelasi ja olukordi. Eepos- eepika suurvorm,
KONSPEKT: Novellist, novelliteooriast ja "Dekameronist" (Toomas Liiv) Kõige pealt nn klassikalisest novelliteooriast Meeldetuletuseks, et novell zanrina tekkis 14.sajandil Itaalias. Rajajaiks Boccacciot oma ,,Dekameroniga". ,,Dekameroni" eeskujuks nimetab Toomas Liiv 13. Sajandi lõpust pärinevat kogumikku ,,Novellino ehk sada vana novelli". Nimetus novell tuleneb itaaliakeelsest sõnast novella mis tähendab uudist, päevauudist ning vihjab lühidusele, teatavale uudsusele, üllatusmomendile, argielule. Liiv arvab, et see arusaam novellist, mida leidub nii õpikutes kui teatmikes, on loonud saksa kirjanikud ja kirjandusteadlased. Nad üldistavad saksakeelset kirjandust ning on mõnikord paratamatult rõhutanud momente, mida ei saa pidada novelille ainuomasteks.
Kõik kommentaarid