Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
saj. Itaalia luuležanr, 14 värsireast, traditsioonilise skeemiga abab, abab, cdc, dcd. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast keelt ja korrastatud ülesehitust. Sonett arendab ühte teemat tõusvas joones. 14. rida kulmineerub tavaliselt vaimuka puändiga. Sonetti peetakse uusaegset teadust väljendavaks luulevormiks. Seotud erootiliselt ihaleva objekti uurimisega. Sonett ei ole lüroeepiline kinnisvorm. SIRELITE AEGU Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratoloogia on teadusharu, mis tegeleb narratiivide (lugude), nende struktuuri ja mõju uurimisega inimese tunnetusele. Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaldub teose ideestik. Lugeja tunneb huvi 3 eelkõige tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu:
libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on justkui traditsiooniülesed, kosmopoliitsed ja kättesaadavad kõigile, ka neile, kes pole lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust.
Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
SÜZEELINE / MITTE SÜZEELINE (sündmused) / (sündmuste puudumine) NARRATIIVNE / MITTENARRATIIVNE (sündmus(ed) ja jutustamine / sündmuste ja jutustamise puudumine) Lüürika (lüroeepika) Eepika Dramaatika(e draama) · lugu pole lugu on lugu (tavaliselt) on · jutustamist pole jutustamine on jutustamist pole · lüürilisus eepilisus dramaatilisus · sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuid mitte alati) seotud kõnes sidumata kõnes dialoogilise ülesehitusega LUULE PROOSA DRAAMA Olulisemad liigitusalused
Fookuses on tekst ise, selle sisemised seaduspärasused. (Kirjandusteost nähakse kui iseseisvat elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur. Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka zanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised. Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad. Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahele. Kontekstid:
o Algne struktuur – vaatused ja stseenid o Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog o Tegelaste kõne – isiksuste erinevused o Konflikt o Ekspositsioon > konflikti areng > kulminatsioon Eepika o Nii proosa kui värsivorm o Žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, laast, essee, autobiograafia o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1.Kirjanduse mõiste Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam. Laiem hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana- Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud. Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat. Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus. Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt. Kitsam Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on
kirjandusajalugude koostamisel Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe,
tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline. Draama on suunatud teatrile kirjanik võtab näidendit kirjutades arvesse teatri tehnilisi võimalusi.1 Lugemisdraamad teosed, mille suur maht, keeruline probleemistik või lavastamise piiratus lavatehnikat arvesse võttes. Neid on võimalik mängida, kui
Värssromaan - värsivormiline jutustav teos, mis sarnaneb ülesehituselt romaaniga, ka siin kujutatakse elu avaralt, sündmus- ja probleemirohkelt (Puskin - ,,Jevgeni Onegin") Poeem ( poem) - pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus, oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus, selle lüroeepilise zanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem Ballaad - vormilt luuletus, kuid sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süzee Värssdraama värsivormiline draama 13. Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad? Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste (silpide ja sõnade) süsteemipärase kordamise ja vastandamisega. Silbid on rõhulised/rõhutud ja lühikesed/pikad. Värsirütm võib lähtuda silbirõhust, silbivältest, silbiarvust, silbiarvude koosmõjust ning sõna-/lauserütmist.
) (21) retooriline küsimus (Kas siis selle maa keel.. (KJP)) / dilemma (retooriline küsimus endalt) 11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid? Zanriteooria uurib kõnezanre ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon; samuti zanride etteantust (zanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust. Kirjanduslikud zanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondade alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus / mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu). 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutlus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus, tema sisemaalim, elamused, mõtted. Kausaalsus ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed ning kujundi ja kõlaseoste loomisel on oluline sõnavalik
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
hüpoteeside ja lahenduste pakkumine; tõlgenduse kvaliteet probleemi kontseptualiseerimise originaalsus, tulemuste uudsus, nn aegunud, kulunud tõlgendused, teatud kontseptuaalsete raamide ülekasutamine (nt tegelaste hübriidsed identiteedid postkolonialistlikus romaanis). Tõlgendus on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Erinevad tõlgendusteooriad: nt. formalistlik (teksti tähenduse määravad teksti koostisosad, intentsiooniteooria (tähenduse määrab autori kavatsus, mille lugeja peab tõlgendamisel ära tabama). Erinevad tõlgendamismeetodid: nt. ajaloolise konteksti avamine, allegooria, sõnamängude avamine, mingi sõna v mõiste etümoloogia kindlakstegemine. Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti
Proosateksti olemus: · Proosas puudub rütmi regulaarsus · Proosas domineerib teatud loogiline ja grammatiline kord · Proosat kirjeldatakse stiili eripära kaudu · Proosa kirjanduslik esteetika tekib pikkamisi. Euroopa kirjanduse proosat on mõjutanud ladina keeles kirjutet rooma klassika stiil ja lauseehitus. Selle kõrval oluline stiililine eeskuju Piibel. Proosateose kesksed elemendid: · Vaatepunkt ja jutustaja ( kust ja kuidas sündmustikku kirjeldatakse) · Tegelased (pea- ja kõrvaltegelased) · Kompositsioon (teose ülesehitus); teema, detail, motiiv, konflikt · Ideestik Proosazanrid: · Eepos (kr. k epos, lugu, laul) · Romaan ja tema alaliigid. Jaotatakse ka kirjanduslike stiilide alusel (romantiline romaan, realistlik romaan, modernistlik ja postmodernistlik romaan) · Novell · Jutustus · Miniatuur · Essee 7
Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee 2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne >
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
Mis on kirjandus? - Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. - Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) - Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater) 2. Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? - Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J
! *Sõnakunstiteos- koosneb sõnadest paberil. Seda saab nautida kui midagi kirjapandut, jälgides autori väljendusoskust --> luule. ! ! *Proosateose puhul ununeb sõnaline külg. Sõnade kaudu sisenetakse teose maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion--> vahendaja kadumine). KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT ! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. ! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. ! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet. Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
( taaskohtumine varasurnud armsamaga ). Püsi- e kordusmotiivid võivad läbida kogu teost ( nt tapmise motiiv Dostojevski romaanis ,, Kuritöö ja karistus" ) või kirjaniku loomingut. Faabula teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus; sündmusi antakse edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Süzee teoseks arendatud faabula, teose aluseks olevatest sündmustest jutustamise järjekord. Süzee elemendid: ekspositsioon e sissejuhatav osa, sõlmitus, dispositsioon e teose arendus, kulminatsioon, pööre, konklusioon e teose lõpetus. Võivad esineda ka proloog ja epiloog, moto e epigraaf. Konflikt kokkupõrge, huvide ja eesmärkide põrkumine teoses. Välise, tegevusliku konflikti kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused.
Erinevat: · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi vahetult dialoogi ja remarkide kaudu · Loo esitamise vahendid ja võimalused näidendis on romaaniga võrreldes piiratumad (pikkus, arvestamine vaataja tähelepanuvõimega, teatri tehniliste võimalustega arvestamine) · Draamateoses on liikumine ajas ja ruumis keerulisem: romaanis saab ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid
· Draama pikkus on piiratud · Draama peab olema dramaatiline keskendub inimestevahelistele suhetele Teatris mängitav draama jäljendab suhtlemist konkreetselt. Episeerumine eepiliste struktuuride mõjulepääs dramaatikas (N Bertolt Brecht) · Sündmustiku epitseerumine lõpplahendusele suunatusest loobumine · Aegruumi epitseerumine ainet püütakse esitada võimalikult täielikult · Kunstilise kommunikatsiooni epiteseerumine loo sisese või välise jutustaja kasutamine o Kirjeldavad ja kommenteerivad remargid o Autori kohalolek (sildid jmt) o Eepilised struktuurid dialoogi sees o Näitlejad, kes vahendavad näidendimaailma ja pärismaailma o Näitlemisviis, mille puhul näitleja ei näitle vaid esitleb Dramaatiline teater Eepiline teater kehastab sündmusi jutustab sündmustest
Laialt levinud sõnateatri tähenduses. Dramaturgia teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid. DRAMAATIKA EEPIKA Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi On jutustaja. Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades. dialoogi ja remarkidega. Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega. Aja- ja ruumisuhted ei arvesta teatri tingimustega. Keskendub inimsuhetele. Ei pruugi vaid inimsuhetele keskenduda. TEATER KIRJANDUS Ajalis-ruumiline kunst Ajaline kunst Ruumisuhted on vahetult tajutavad Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna
kirjutatud luuleteost. (7) värssromaan - värsivormiline jutustav teos, mis sarnaneb ülesehituselt romaaniga. Ka siin kujutatakse elu avaralt, sündmus- ja probleemirohkelt. (Puskin - ,,Jevgeni Onegin") (8) poeem ( poem) - pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus. Oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Selle lüroeepilise zanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem. (9) ballaad - vormilt luuletus, kuid sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süzee. (10) värssdraama värsivormiline draama 13. Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad? Värsiõpetuse kesksed mõisted: (1) rütm (elementide kordumine sarnastes positsioonides, tekitab teksti korrastatust, tvl silbid ja sõnad, ent võivad olla ka suured üksused) (2) värsisüsteem ei ole värsimõõt, vaid mis tahes värsikorrastuse alus, skeemiline, võib olla ka korrastamatus
ii. Retooriline küsimus, pöördumine, hüüatus iii. Sõnamäng 11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid? a. Zanriteooria uurib kõnezanre ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon; samuti zanride etteantust (zanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust. b. Kirjanduslikud zanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondade alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus / mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu). 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. a. väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid (s.o lüürilist/lürismi). Lüürika on subjektiivne (isiklik ja intiimne): sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunnete/mõtete meenutamine ja kehtestamine, mina avamine ja pihtimine. Luuletused kõnelevad lüürilise mina vaatepunktist, mis ei tarvitse autoriga
äratundmisefekti; keskkonna tõepäral ja tüüptegelaste elulisusel on olmedraama jaoks suur tähtsus. 2) Psühholoogiline draama on ülesehituselt karakterikeskne, palju ruumi antakse peategelase psüühika avamisele, konflikt juurdub tavaliselt tegelase sisevastuoludes. Süzeearendus sõltub tegelase mõtte- ja tundedünaamikast. 3) Ideedraama eesärgiks on mingi üldise tähendusega ideede esitamine ja/või põhjendamine; tegelased ja süzee on sellele ülesandele allutatud. Konflikt baseerub harilikult vastandlike vaadete- hoiakute kokkupõrkel. 4) Ajalooline draama 5) Dokumentaaldraama o pseudo-dokumentaal 21. Mis on melodraama, tragikomöödia, well-made-play, in-yer-face drama? Melodraama: · Ülev ja globaalne kannatuslugu on muutunud sentimentaalseks hea ja kurja vaheliseks võitluseks, kus hea saavutab alati vähemasti moraalse võidu, kuigi peategelased ise võivad hukkuda.
kulminatsioon õpingud teeb jäljendamise abil; EEPIKA: Nii proosa kui värsivorm jäljendused novell, muinasjutt, laast aga Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, valmistavad kõigile Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia Klassikaliselt värsivorm, tegelased: rõõmu”. kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv Antiikkultuurist Välismaailma kirjeldamine Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud pärit põhižanrid: lüürika, või arenev sündmus eepika Autor, tekst ja lugeja (proosa), kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende dramaatika fookused ja rõhuasetused.
Keele ja kirjanduse õpetamisega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) väärtustab keelt kui rahvuskultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit; 2) teadvustab keeleoskust õpioskuste alusena ning identiteedi osana; 3) omandab põhiteadmised keelest ja saavutab õigekirjaoskuse; 4) väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliseltkui ka kirjalikult, arvestades kultuuris välja kujunenud keelekasutustavasid; 5) kuulab, loeb ja kirjutab mõtestatult eri liiki tekste ning esitab teavet eri viisidel; 6) kasutab asjakohaselt erinevaid suhtluskanaleid ning suudab leida, kriitiliselt hinnata ja kasutada meedias ja internetis pakutavat teavet 7) väärtustab nii rahvuskirjandust kui ka teiste rahvaste kirjandust, nii oma rahva pärimuskultuuri ja traditsioone kui ka kultuurilist mitmekesisust; 8) tajub kirjandusteost kui kunstiteost, mõistab selle kunstilisi väärtusi;
Kriitika soodustab kirjanduse levikut (Hennoste). Postmodernismis on kriitiku, teoreetiku ja autori rollid sulandunud ja nii on ka kriitika ja kirjanduse vaheline piir hägustunud. Kriitika meediastumine on muutnud selle tavaliseks, ebakonfliktseks ja ebaprominentseks. Kriitika võib olla tekstikeskne (kirjandusteaduslik) või vahend ideoloogiliste teooriate propageerimiseks. Kirjandusteaduse abiharud: · Bibliograafia. 1) jooksev b. fikseerib kõiki ilmuvaid tekste, 2) retrospektiivne b. tegeleb teatud ajavahemikul ilmunud tekstidega, 3) täielikud ja valitud b.-d, 4) personaalia (autorib.), 5) teadusharude ja muud b.-d · Historiograafia. Teadusharu ajalugu · Tekstoloogia (tekstiloomelugu) ja paleograafia (käsikirjade uurimine) · Heuristika. Arhiiviotsingu meetodid. Uurimisprobleemi lahendamine otsingu tegemise viisid ja meetodid · Võrdlev kirjandusteadus ehk komparativistika.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
