Närvisüsteem (1)

NS
N Ä R V I S Ü S T E E M S Y S T E M A N E R V O S U M
Mõisted
neuron - närvirakk koos oma jätketega
dendriit - närviraku jätke, mida mööda juhitakse erutust närviraku suunas; kas lühike ja puuvõrataoliselt
hargnev või niitjas
akson - närviraku jätke, mis juhib närviimpulsse närvirakust kas teise närvirakku, moodustades sünapsi või
efektoorse lõppelundi kaudu lõppelundisse (näit. lihasesse)
retseptor - ärritust vastuvõttev organ
närviimpulss - närvikiududes leviv erutus , mis kulgeb aksonilt dendriidile
refleks - vastusreaktsioon ärritusele, mis tekib KNS-i vahendusel
refleksikaar - tee (neuronite ahel), mida mööda erutus refleksi puhul levib
närvikiud - pikk närviraku jätke; koosneb kesksest telgsilindrist ja seda ümbritsevast neurilemmist
innerveerima s.o. närvidega varustama
aferentne e. sensoorne ( tooma )närv - tundenärv
eferentne e. motoorne (viima)närv

Närvisüsteemi ülesanded, ehitus ja jaotus

http://www.sruweb.com/~walsh/nervous_system.jpg
Närvisüsteem (NS) on organismi juhtiv regulatsioonisüsteem. Ta täidab kaht olulist ülesannet :
1. loob organismi sideme väliskeskkonnaga
2. ühendab ja kooskõlastab keha organsüsteemide tegevust organismis kui tervikus
Inimesel kui kõrgemal organismi arenguetapil tagab ta ka psüühilise tegevuse - tundmused, meeleolud, emotsioonid , samuti teadvuse, kogemused, mõtlemise ja selle rakendamise - plaanipärase (sihipärase) tegutsemise - kõnelemise ja tööliigutused. NS talitluste osatähtsus organismi elutalitlustes on seega erakordselt suur. NS produtseerib ka palju hormoone, mis levivad hematogeenselt ja transpordivad sel teel infot organismi ühest osast teise (vt. Sisesekretsiooninäärmed)
Talituslik NS jagunemine:
1. s o m a a t i l i n e ehk kehanärvisüsteem
2. v e g e t a t i i v n e ehk siseelundite närvisüsteem
Kummalgi neist eristatakse tsentraalset ja perifeerset osa.
Somaatiline NS reguleerib skeletilihaste tegevust ja koordineerib meeleelunditest saabuvate signaalide põhjal kehaosade talitlusi, luues seose organismi ja väliskeskkonna vahel, s.o. teadlik ja tahtlik NS. Tema tsentraalseks osaks on peaaju ja seljaaju , perifeerseks - peaaju- ja seljaajunärvid.
Vegetatiivne NS innerveerib põhiliselt vegetatiivseid e. siseelundeid reguleerides nende talitlust. Et vegetatiivne NS töötab meie tahtest ja teadvusest sõltumatult, nim. teda ka autonoomseks NS-ks. Tegelikult on ta lahutamatus seoses kehanärvisüsteemiga ja allub peaaju kontrollile .
Vegetatiivne NS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks, neist kummalgi on omakorda tsentraalne ja perifeerne osa. Tsentraalne osa koosneb närvirakkude kogumikest (tuumadest) peaajus või seljaajus, perifeerne - ganglionidest, närvikiududest ja nende põimikutest.
KNS-i organid peaaju ja seljaaju kujutavad endast suuri närvikoe, s.o. närvirakkude - neuronite, nende jätkete ja neurogliia kogumikke. Kummaski neist eristatakse hall- ja valgeollus t. Hallollus koosneb peamiselt närvirakkudest (rakukehadest), valgeollus koosneb närvikiududest, mille moodustavad närviraku jätked koos neid ümbritsevate tuppedega. Hallollus koondub pea- ja seljaajus piiritletud kogumikeks - tuumadeks (keskusteks). Närvikiudude vahendusel on üksikud NS osad omavahel seostatud , nad koonduvad pea- ja seljaajus kindlasuunalisteks kimpudeks - need on juhteteed . Hallolluse k i h t i peaaju suurte poolkerade pinnal nimetatakse s u u r a j u k o o reks (c o r t e x c e r e b r i ).
Perifeerse NS-i moodustised - närvid kujutavad endast närvikiudude kimpe,mis on väljastpoolt kaetud sidekoelise kestaga.
Talitluselt jagunevad närvid järgmiselt:
1. aferentsed ehk sensoorsed ehk retseptoorsed närvid (tundenärvid) toova erutusi elundite tundenärvi-
lõpmetest e. retseptoritest ja viivad ganglionide kaudu need KNS-i.
2. eferentsed ehk efektoorsed närvid (viimanärvid) viivad erutusi KNS-st elundisse kas otseselt
(somaatilised) või ganglionide kaudu (vegetatiivsed) ja lõpevad närvi lõpmete e. efektoritega,
kutsudes elundis esile mingi talitluse. Eferentsed närvid, mis viivad erutusi lihastesse, nimetatakse
motoorseteks, veresoontesse – vasomotoorseteks, näärmetesse - sekretoorseteks närvideks.
3. seganärvid - enamik närve sisaldab nii eferentseid kui aferentseid kiude.
Närvikiu põhiomadus on e r u t u v u s ja e r u t u s e j u h t i m i n e.
Retseptori ärritus muundatakse närvikius närviimpulsiks ehk laineks (biovool), mida juhitakse närvikius edasi rangelt isoleeritult ja mis ei levi naaberkiududele. Erutuse levikukiirus erinevates närvikiududes varieerub ja ta läbib närvirakukeha polaarselt, s.o. ainult ühes suunas - dendriidilt neuriidile.
Aferentsete ehk tundenärvide kahjustumisel tekivad ebameeldivad aistingud (paresteesia) või tundetus ( anesteesia ). Kestva surve puhul vastavad kehaosad “surevad” ära. Valu on retseptorite või tundenärvide ärrituse tunnus (näiteks närvipõletike puhul). Anesteetilised ained halvavad ajutiselt tundenärvide lõpmeid, mistõttu kaob vastava kehaosa tundlikkus või valulikkus. Motoorsete närvide kahjustumisel tekib lihaste nõrkus (parees) või halvatus (paralüüs) - vastav kehaosa jääb liikumatuks . Sekretoorsete närvide või nende lõpmete väljalülitamisel lakkab vastava näärme talitlus (näiteks atropiini toimel lakkab süljeeritus).
G a n g l i o n i d on närvide (välja arvatud motoorsed närvide) teedel asetsevad väikesed ümarad moodustised, mis koosnevad närvirakkude kehadest ja on ümbritsetud sidekoelise kihnuga. Talitluselt ja ehituselt jagunevad ganglionid sensoorseteks ja vegetatiivseteks.
* Spinaal-(sensoorsed) ganglionid asuvad toomanärvi juurel KNS-I lähedal. Ganglionis leiduvad
neuronid toovad perifeerse jätkega ärrituse närvi kaudu ganglioni, tsentraalse jätkega viivad KNS-i.
* Vegetatiivsed ganglionid asetsevad siseelundite talitlusi reguleerivate eferentsete
närvide teedel või siseelundi seinas. Neis toimub ümberlülitus ehk sünaps KNS-st
tulevatelt närvikiududelt elundisse kulgevale närvikiule.
S ü n a p s i d - neuronite keemilised puutekontaktid on erilised närviaparaadi kohad, kus ärritus kantakse ühelt neuronilt teisele või neuronilt lõppelundile - lihas- või näärmerakule. Sünapsis toimub suhteliselt aeglane erutuse levik võrreldes närvikiududega. Närviraku impulsi toimel moodustuvad sünapsis keemiliselt aktiivsed ained nn. mediaatorid, mille varal toimubki erutuse ülekanne (atsetüülkoliin, noradrenaliin ).
R e f l e k s j a r e f l e k s i k a a r
Refleksiks nimetatakse KNS-i vahendusel toimuvat vastusreaktsiooni ärritusele. Näiteks keele maitsmisnäsade ärritusel algab süljeeritus, ereda valguse toimel silma võrkkestale silmaava aheneb jne. Retseptorites tekkinud erutus levib mööda aferentseid närve KNS-i ja sealt mööda eferentseid närve elundisse. Teed ehk neuronite ahelat, mida mööda erutus refleksi puhul levib, nimetatakse refleksikaareks.
Kõige lihtsam refleksikaar koosneb kahest neuronist: aferentse neuroni kaudu võetakse erutus elundist vastu ja antakse edasi KNS-I eferentsele neuronile; viimane saadab (oma neuriidi kaudu) erutuse mingisse elundisse, pannes selle tegevusse. Niisuguseid lihtsaid refleksikaari on inimorganismis vähe. Tavaliselt on meil tegemist kolme- või enamaneuroniliste refleksikaartega. Sel juhul on aferentse ja eferentse neuroni vahel üks või mitu lülitusneuronit. Refleksikaar võiks seega koosneda järmistest osadest:
1 2 3 4 5
RETSEPTOR ----------------► REFLEKSIKESKUS ----------------► TÖÖELUND
aferentne neuron eferentne neuron
Refleksikaare osad:
1. retseptor e. ärritust vastuvõttev organ
2. aferentne neuron e. toomanärv
3. refleksikeskus - s.o. närvirakkude kogum peaajus või seljaajus
4. eferentne neuron e. viimanärv
5. tööelund e. efektor
NS-i omapäraks on erutusprotsesside kõrval ka pidurdusprotsessid. Pidurdus avaldub reflektoorse talitluse nõrgenemises või lakkamises KNS-i toimel. Närvirakkude erutuvusele ja erutuse ülekandele avaldavad mõju ka ravimid ja mürkained.
http://www.sruweb.com/~walsh/cns_pns.jpg
S O M A A T I L I N E ehk K E H AN Ä R V I S Ü S T E E M
S E L J A A J U
Seljaaju on ~1 cm jämedune, ~45 cm pikkune ja ~30 g raskune väätjas moodustis lülisambakanalis. Ülal läheb seljaaju suure kuklamulgu kaudu üle piklikuks ajuks, all lõpeb 1.-2. nimmelüli kõrgusel koonusja teravikuga (ajukoonus), millest lähtub õndralülidele kinnituv lõppniit ehk terminaalniit.
Mediaanlõhe eest ja mediaanvagu tagant jaotavad seljaaju kaheks sümmeetriliseks pooleks. Seljaaju keskel kulgeb kitsas pilujas tsentraalkanal, mis kraniaalselt ühendub 4. ajuvatsakesega, kaudaalselt lõpeb umbselt.
Seljaaju ristlõikel paikneb tsentraalselt liblikakujuliselt hallollus, perifeerselt asub valgeollus.
Närvikiudude väljumisel seljaajust või sisenemisel sellesse moodustuvad seljaajunärvide eesmised (motoorsed) ja tagumised (sensoorsed) juured. Kaela piirkonnas kulgevad spinaalnärvide juured horisontaalselt , kuid mida kaudaalsemale, seda rohkem allapoole nad suunduvad . Nimme -, ristluu - ja õndranärvide juured kulgevad allapoole püstiselt, moodustades koos terminaalniidiga närvijuurte kimbu - nn. hobusesaba . Selline närvijuurte suuna muutumine on tingitud seljaaju ja lülisamba ebavõrdsest kasvamisest: lülisammas kasvab kiiremini ja pikemaks kui seljaaju ning “ kisub ” seljaajunärvide juured kaudaalsemas osas allapoole. Igas lülidevahelises mulgus ühinevad eesmised ja tagumised juured seljaaju- e. spinaalnärviks. Oma olemuselt on spinaalnärv saganärv, kuna ta sisaldab nii eferentseid kui aferentseid kiude. Seljaaju osa, millest väljub kaks paari närvijuuri ja mis vastab ühele spinaalnärvide paarile, nim. seljaaju- ehk spinaalsegment. Selliseid segmente on seljaajus 31 - kaelaosas 8, rinnaosas 12, nimmeosas 5, ristluuosas 5, õndraosas 1.
Seljaaju valgeollus jaguneb kummalgi pool ees-, külg- ja tagaväädiks ehk -sambaks. Nendes väätides kulgevad närvikiud on nn. projektsioonikiud, mis ühendavad seljaaju peaajuga ja ka üksikuid seljaaju osi omavahel. Samasuunalisi närvikiudude kimpe nimetatakse juhteteedeks. Seljaaju juhteteed kulgavad nii ülenevas kui alanevas suunas.
* Ülenevad ehk astsendeeruvad juhteteed on sensoorsed ning paiknevad valgeolluse külgväätide välimises osas ja tagaväätides. Nende kaudu kantakse peaajju närviimpulsid, mis saabuvad seljaajju nahast , lihastest jm. spinaalnärvide tundekiudude kaudu. Näiteks saabub ajukoorde erutus naharetseptoritelt, mille tulemusena tekivad valu, sooja, külma jt. aistingud.
* Alanevad ehk destsendeeruvad juhteteed on motoorsed ja paiknevad peamiselt valgeolluse eesväätides ja külgväätide mediaalses osas. Nende kaudu kanduvad närviimpulsid peaajust seljaajju ning edasi spinaalnärvide motoorsete kiudude kaudu skeletilihastesse. Nende impulsside toimel lihased teostavad kehaosade liigutusi.
Juhteteed täidavad seljaaju juhtefunktsiooni, s.t. toimetavad edasi peaajju minevaid “teateid” ja peaajust tulevaid “käsklusi”.
S E L J A A J U N Ä R V I D e. spinaalnärvid
Vastavalt seljaajusegmentidele on inimesel 31 paari seljaaju- ehk spinaalnärve. Funktsioonilt on nad kõik seganärvid (sisaldavad nii eferentseid kui aferentseid kiude). Kõikide seljaajunärvid jagunevad väljumisel lülidevahelisest mulgust eesmiseks ehk kõhtmiseks (ventraalseks) ja tagumiseks ehk selgmiseks (dorsaalseks) haruks. Tagumised harud innerveerivad selja süvasid lihaseid ja seljapiirkonna nahka. Kaela-, nimme-, ristluu- ja õndranärvide eesmised harud moodustavad omavahel seostudes põimikuid e. pleksusi . Igast põimikust väljub mitu närvi, mis innerveerivad lihaseid ja nahka teatud keha piirkonnas. Rinnanärvide kõhtmised harud põimikuid ei moodusta. Neid nim. roietevahelisteks ehk interkostaalnärvideks ja nad innerveerivad roietevahelisi lihasid, rinnanahka, pleurat, samuti kõhu külg- ja eesseina lihaseid ja nahka.
* Kaelapõimik moodustub ülemiste kaelanärvide kõhtmistest harudest, paikneb kaelal peapöörajalihase all. Temast lähtuvad lühikesed harud (tundenärvid) kiirjalt kaela-, pea- ja rinnanahale. Põimiku pikim närv - vahelihasenärv on seganärv ja innerveerib vahelihast, osaliselt ka perikardi ja pleurat.
* Õlapõimik moodustub alumiste kaelanärvide kõhtmistest harudest astriklihaste vahel, kust suundub esimese roide ja rangluu vahelt koos rangluualuse arteriga kaenlaauku. Sellest põimikust lähtuvad lühikesed närvid õlavöötme lihastele ja pikad närvid ülajäseme lihastele ja nahale.
* Nimmepõimik moodustub nimmenärvide kõhtmistest harudest, paikneb nimmelülide kõrval niude-nimmelihase vahel. Selle põimiku närvid innerveerivad kõhu alumise osa nahka ja lihaseid, reie eesmisi ja mediaalseid lihaseid ning nahka samas piirkonnas, samuti sääre mediaalse pinna nahka.
* Ristluupõimik moodustub ristluunärvide kõhtmistest harudest ja väljub väikevaagnast suure istmikumulgu kaudu tuharapiirkonda. Selle põimiku närvid innerveerivad lahkliha lihaseid ja nahka, vaagna ja reie tagakülje lihaseid ning nahka, kõiki sääre ja jala lihaseid, v.a. sääre sisepinna nahk. Põimikust lähtuvad lühemad harud - tuharanärvid - tuharalihastele ja häbemenärv - vaagnapõhjale ja suguelunditele . Selle põimiku suurim haru on istmikunärv ( n. i s c h i a d i c u s ) - suurim närv inimkehas üldse, mis väljub vaagnast reie tagumisele küljele ja jaguneb põlveõndlas sääreluunärviks ja ühiseks pindluunärviks innerveerides reie tagakülje lihaseid, samuti sääre ja jala lihaseid ning nahka.
P E A A J U
Peaaju koos teda katvate kestadega täidab kogu koljuõõnt.
Peaaju kaal täiskasvanutel on keskmiselt 1245 - 1375 g ( meestel on aju kaal suurem ), pikkus 15,5 - 19 cm, laius 13 -14-cm, kõrgus 10,8 - 11,7 cm (ENE). Inimese vaimseid võimeid ei seostata vahetult aju massiga, aga kui see on tunduvalt väiksem, alaarenenud, siis täheldatakse ka raskeid psüühikahäireid. Vastsündinul on suuraju koor põhiliselt samasuguse ehitusega kui täiskasvanul ja närvirakke siin hiljem enam juurde ei teki. Edasi tekib juurde hulgaliselt neuronitevahelisi seoseid ja arenevad närvikiud: nende arv suureneb, harunemine jätkub ja seoses liigutuste kujunemisega kiud müeliniseeruvad.
Vastsündinul on peaaju mass 370 - 400 g. Esimesel eluaastal see kahekordistub, kuuendaks eluaastaks on aju kolm korda raskem. Seejärel toimub aju massi aeglane juurdekasv, mis jõuab lõpule 20-25-aasta vanuses.
Peaaju jaotub topograafiliselt 3 osaks, arenguliselt 5 osaks.
Topograafiline jaotus Arenguline jaotus Ajuosad
1. SUURAJU 1. otsaju suuraju poolkerad (2)
2. vaheaju taalamused
hüpotaalamus
põlvikkehad (2)
2. AJUTÜVI 3. keskaju katteplaat e. nelikküngastik
suurajujalakesed
4. tagaaju ajusild (ja väikeaju)
5. piklik aju
3. VÄIKEAJU väikeaju poolkerad (2)
uss
Kõik peaaju osad ja seljaaju on omavahel ühenduses juhteteedega, kusjuures KNS-i madalamal asuvate osade funktsioon on allutatud kõrgemal asuvatele osadele.
Ajutüve hulka kuuluvad piklikaju , ajusild, keskaju ja vaheaju. See on arenguliselt kõige vanem aju osa. Enamus selle moodustistest on mõnevõrra sarnased seljaajuga. Ajutüves paiknevad peaajunärvide tuumad , mis osalevad enamiku siseelundite ja meeleelundite innervatsioonis. Funktsioonilt on ajutüve tuumad tingimatute reflekside keskuseks, mille vahendusel toimub organismi vegetatiivsete funktsioonide iseregulatsioon - hingamise, südametegevuse, seedimise jm. autonoomne regulatsioon . Väikeaju võib arengulooliselt pidada ajutüve hulka kuuluvaks, kuid ta erineb viimasest struktuuri poolest ega sisalda peaajunärvide tuumi. Suuraju poolkerad kujunesid evolutsiooniprotsessis teistest peaaju osadest hiljem, kuid inimesel on nad saavutanud kõrgeima arenguastme . Poolkerade koor on KNS-i kõrgeim osa, millega on seotud kõnevõime ja mõtlemine. Ajukoore ja lähimate koorealuste tuumade funktsiooni nim. kõrgemaks närvitalitluseks. Selle aluseks on tingitud refleksid, mille abil toimub ajukoore kontroll KNS-i teiste osade üle ja teostub organismi kõige täiuslikum kohanemine väliskeskkonna tingimustega (tema käitumine).
P I K L I K A J U m e d u l l a o b l o n g a t a
Piklik aju on seljaaju jätkuks koljuõõnes. Siin asuvad hingamis -, südametegevus- ja vasomotoorsed keskused, tingimatute seedereflekside (süljeeritus, imemine, neelamine , seedemahlade eritumine ) ja kaitsereflekside (köha, aevastamine, oksendamine ) keskused.
Piklik aju on elutähtis KNS-i osa. Tema kahjustuse korral (verevalandus, trauma , kasvaja jm.) võib häiruda hingamine , südametalitlus jm. funktsioonid.
T A G A A J U
Ajusild asetseb piklikust ajust eespool ja kujutab endast jämenenud ajutüve osa, mis on piklikust ajust eraldatud ristipidise vaoga .
Väikeaju paikneb pikliku aju ja ajusilla tagaküljel, suuraju poolkerade kuklasagaratest allpool tagumises koljuaugus. Väikeaju kaalub 120 - 150 g ja koosneb kahest väikeaju poolkerast ning poolkerasid ühendavast osast - ussist ( vermis ). Väljastpoolt on väikeaju kaetud arvukate ristipidiste lõhedega, nende vahele jääved pikad ja kitsad käärud - need on nn. väikeajulehed.
Väikeaju peamiseks funktsiooniks on lihaste toonuse ja liigutuste, eeskätt tasakaaluliigutuste koordineerimine . Väikeaju vahendusel pärsitakse inertsi mõju kehaosade liigutustele, reguleeritakse liigutuste ulatust, jõudu ja kiirust. Ussi abil täpsustatakse kogu keha automaatseid liigutusi, väikeaju poolkerade abil aga tahtlikke liigutusi.
K E S K A J U m e s e n c e p h a l o n
Keskaju on kõige väiksem peaaju osa. Tema eesmise (alumise) osa moodustavad suurajujalakesed ja tagumise (pealmise) osa moodustab katteplaat e. nelikküngastik. Neis on närvirakkude kogumikud - ülemistes on koorealused nägemis- ja alumistes koorealused kuulmiskeskused, kuhu tulevad impulsid vastavatelt peaajunärvidelt ja ka ajukoorest ning suunatakse edasi piklikusse ajju ja seljaaju motoorsetesse rakkudesse. Katteplaadi tuumad on nägemis- ja kuulmiserutuste mõjul toimuvate reflektoorsete põgenemis- ja orienteerumisliigutuste keskused (näiteks pea pööramine heli või valguse suunas). Keskajus asub ka silmaava- ehk pupillaarrefleksi keskus ( pupilli ahenemine eredas valguses).
V A H E A J U d i e n c e p h a l o n
Vaheaju asetseb suuraju poolkeradest kaetuna nende vahel, keskajust eespool. Ta koosneb taalamustest hüpotaalamusest ja põlvikkehadest.
* Taalamused ehk tundekühmud on vaheaju suurimad paarilised moodustised. Taalamus on vahepealne ( koorealune ) sensoorne keskus. Sealt lähevad erutused edasi suuraju poolkerade koorde (teadvus), basaaltuumadesse ja hüpotaalamusse. Taalamuse piirkond on ka seotud mittetahtlike emotsioone väljendavate liigutustega .
* Põlvikkehad paiknevad taalamuste taga ja on koorealusteks nägemis- ja kuulmiskeskusteks. Neisse kanduvad erutused nägemis- ja kuulmiselunditelt, suundudes sealt edasi suuraju koorde.
* Hüpotaalamus asub taalamustest allpool ja on vegetatiivsete funktsioonide kõrgeimaks keskuseks, mille kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemperatuuri, toitekäitumist jm. Nende reaktsioonide ja siin piirkonnas asuvate osmootse rõhu suhtes tundlike retseptorite vahendusel reguleeritakse organismi sisekeskkonna püsivust. Hüpotaalamuse olulise koha homoöstaasi säilitamisel määrab see, et ta on neurohormoonide vahendusel tihedalt seotud ühe oluliseima sisesekretoorse näärme hüpofüüsiga. Hüpotaalamust võib vaadelda kui neuraalse ja hormonaalse süsteemi vahejaama. Hüpotaalamuste vegetatiivsete keskuste funktsioon on tihedalt seotud ka tundeelu ja emotsioonidega.
Võrkmoodustis e. retikulaarformatsioon
Võrkmoodustis kujutab endast ajutüve piirkonnas asuvaid närvirakkude ahelaid, mis on seotud ajukoore, seljaaju ja teiste KNS-i osadega. Võrkmoodustist läbivad ajukoorde suunduvad aferentsed teed, temalt lähtuvad ülenevad impulsid põhjustavad ajukoore efektiivsuse üldise tõusu. Võrkmoodustis mõjutab kaudselt mitmeid organismi funktsioone. Sellest lähtuvad ülenevad impulsid suurendavad ajukoore aktiivsust, mõjutavad suurel määral ärkvelolekut. Nii on väsimuse korral võimalik tugeva ärritaja toimel (näiteks külm duśś) tõsta võrkmoodustise aktiivsuse nivood ja sellega inimest ärkvel hoida. Võrkmoodustise enda aktiivsust reguleeritakse teiste NS-i osade, samuti mõnede hormoonide poolt.
Limbiline süsteem
Limbilise süsteemi all mõistetakse fülogeneetiliselt vanemat ja struktuurilt lihtsamat ajukoore osa ja koorealuseid tuumi, mis on seotud emotsionaalse motivatsiooniga. Limbilisse süsteemi kuuluvate struktuuride (vöötmekäär, mandelkeha , parahipokampaalkäär, hüpotaalamuse tuumad) ärritamine, kahjustus või purustamine on seotud tugevate emotsioonidega, mida saadavad vegetatiivsed reaktsioonid. Sellised emotsioonid nagu rõõm ja mure, lõbu ja norutunne, viha ja hirm, on seotud limbilisse süsteemi kuuluvate ajuosadega. Nimetatud emotsioonid võivad esile kutsuda selliseid vegetatiivseid reaktsioone nagu punastamine, kahvatumine, hirmuhigi, kananahk , pisarad jne.
O T S A J U
Otsaju koosneb paarilistest suurajupoolkeradest ehk hemisfääriks ja neid ühendavatest kommissuuridest. Suurajupoolkerade koosseisu kuuluvad ajukoor , juhteteed, basaaltuumad e. põhimikutuumad ja külgmised ajuvatsakesed.
Peaajukoor on kõrgeim, kõige hilisema arenguga KNS-i osa, mille funktsiooniga on seotud meie teadvus, mõtlemine, meeleelundite talitlus, tajude teke, õppimine, mälu ja õpitu unustamine ning sihipärane tegutsemine. Suurajupoolkerade pind, mida katab mantlitaoliselt hallolluse kiht, on liigendatud paljude vagude varal sagarateks ja käärudeks. Selle tõttu on aju pindala ~ 2 m2 ja ajukoor sisaldab ~1010 närvirakku ning ligikaudu 10 korda rohkem neurogliiarakke moodustab suuraju kaalust umbes 1/3. Suuraju koor koosneb mitmest, enamasti 6 närvirakkude ja -kiudude kihist , mille ehitus piirkonniti varieerub. Vaod ja käärud võimaldavad suurajupoolkerade pinda suurendada ja seda verega paremini varustada. Kummagi poolkera suurimateks vagudeks on suuraju külg- e. lateraalvagu, tsentraalvagu , kiiru-kuklavagu. Nimetatud vaod jaotavad kummagi poolkera 4 sagaraks: otsmiku- ja kiiru-, kukla- ja oimusagar . Tsentraalvaost ettepoole jääb pretsentraalkäär ja tahapoole posttsentraalkäär. Ajukoore all asetseb närvikiududest koosnev valgeollus, mis moodustab ~ 60 % ajupoolkerade kaalust.
http://www.emc.maricopa.edu/faculty/farabee/biobk/cerebrum_1.gif
Ajuvatsakesed
Peaajus leiduvad omavahel ühenduses olevad õõned - ajuvatsakesed. Neid on kokku 4: suurajupoolkerades on 2 külgvatsakest; vaheajus asub III ajuvatsake; pikliku aju, ajusilla ja väikeaju vahel paikneb IV ajuvatsake. III ja IV ajuvatsakest ühendab keskaju läbiv suurajuajuveejuha. IV ajuvatsake läheb üle seljaaju tsentraalkanaliks. Ajuvatsakestesse sopistub aju pinnalt sisse soonkest koos veresoontega moodustades nn. soonpõimikuid. Nende kapillaaridest filtreerub ajuvatsakestesse lümfilaadne vedelik, s.o. ajuvedelik . See väljub IV ajuvatsakese kaudu ajutüve välispinnale kelmetevahelisse ruumi ja suundub sealt venoossesse süsteemi.
PEAAJU JA SELJAAJU KESTAD
Pea- ja seljaaju on kaetud kestadega, mille vahel on vedelikuga täidetud pilujad ruumid. Sel viisil on õrn ajuaine hästi kaitstud ja toestatud. Peaaju kestad lähevad suure kuklamulgu kaudu üle seljaaju kestadeks.
http://instruct.uwo.ca/anatomy/530/SagSin.gif
Eristatakse 3 ajukesta:

• Kõvakest kujutab endast tihedat sidekoelist lestet, mis moodustab pea- ja seljaaju ning teiste kestade ümber umbse koti . Koljuõõnes liibub kõvakest koljuluude sisepinnale ja täidab seega ka luuümbrise ülesannet.
  
• Ämblikkest kujutab endast õhukest sidekoelist lestet, mida katab endoteel .See kest on vaene veresoonte ja närvide poolest. Ämblikkest aju lõhedesse ja vagudesse ei ulatu, vaid läheb neist üle. Ämblikkesta ja kõvakesta vahele jääb subduraalruum; ämblikkesta ja soonkesta vahel asub subarahnoidaalruum.
  
• Soonkest (ka pehmekest) kujutab endast pehmet, rohkesti veresooni sisaldavat sidekoelist lestet. Ta liibub vahetult pea- ja seljaajule, vooderdades kõiki süvendeid nende pinnal. Peaaju soonkest tungib ka ajuvatsakestesse, moodustades seal soonpõimikuid. Selle kesta veresooned osalevad aju verevarustuses, aga soonpõimikud - ajuvedeliku valmistamises.
  

On vaja teada, et seljaaju kestad ja nendevahelised ruumid, sealhulgas subarahnoidaalruum, laskuvad lülisambakanalis seljaajust madalamale, ümbritsedes hobusesaba. Seda asjaolu tuleb arvestada lumbaalpunktsiooni tegemisel, mille ajal subarahnoidaalruumist lastakse välja ajuvedelikku või viiakse sinna ravimeid. Nõelatorge tehakse III ja IV nimmelüli vahele või ühe lüli võrra madalamale. Sellel kõrgusel asub lülisambakanalis hobusesaba, kuid siia ei ulatu seljaaju, sellega on välistatud tema vigastamine.
AJUVEDELIK e. tserebrospinaalvedelik Ajuvedelik e. liikvor asub seljaajukanalis, ajuvatsakestes ja subarahnoidaalruumis. Tema kogumaht täiskasvanul on ~150-200 ml. Teda valmistatakse pidevalt ajuvatsakeste soonpõimikutes, neljandast ajuvatsakesest satub ta seljaaju tsentraalkanalisse ja subarahnoidaalruumi. Samaaegselt toimub ajuvedeliku äravool subarahnoidaalruumist lümfi- ja venoossesse vereringesse. Ajuvedeliku liigne teke või takistatud äravool põhjustavad nn. vesipea tekke. Liikvori rõhu muutused võivad olla peavalude põhjusteks. Ajuvedelik on värvitu läbipaistev vedelik, sisaldab vähesel määral valke, glükoosi ja mitmeid sooli (K-, Ca- jt. soolad ). Ajuvedelik loob teatud rõhu kolju sisemuses ja seljaaju kanalis (normaalselt 100 - 150 mm H2O sammast). Aju massi suurenemisel ( turse , verevalum, kasvaja) liikvori rõhk suureneb.
PEAAJUNÄRVID e. kraniaalnärvid n e r v i c r a n i a l e s
Peaajust väljub 12 paari peaajunärve ehk kraniaalnärve. Igal paaril on oma järjekorra number ja nimetus. Funktsioonilt jagunevad kraniaalnärvid:
Tundenärvid ( sens .) - I, II, VIII motoorsed (mot.) - III, IV, VI, XI, XII seganärvid - V, VII, IX, X
http://training.seer.cancer.gov/module_anatomy/images/illu_cranial_nerves.jpg
Jrk.nr. nimetus innerveeritav piirkond
I haistmisnärv haistmisretseptorid ( haistmine )
II nägemisnärv silma võrkkest (nägemine)
III silmaliigutajanärv silmaliigutajad lihased, ülalautõstur,
*veget. paras . kiud pupilliahendajale
(reguleerib nägemisteravust)
IV plokinärv silmamuna liikumine
V kolmiknärv sens. hambad,keele limaskest , igemed ,
n.trigeminus suulagi, nahk näo piirkonnas jvm.
mot. mälumislihased, keelealune süljenääre
VI eemaldajanärv silmamuna liikumine
VII näonärv sens. maitsetundlikkus keele eesosast
mot. miimilised lihased, platüsma
*paras.kiud pisaranäärmele, lõuaalusele
ja keelealusele süljenäärmele
VIII esiku-teonärv sisekõrva esik - tasakaaluerutused
sisekõrv - kuulmiserutused
IX keele-neelunärv sens. maitsetunlikkus keele tagaosast
mot. kurgu - ja neelulihased
*veget. kiud kõrvasüljenäärmele
X uitnärv sens. väliskuulmekäik, neel , kõri,keele tagaosa
n. vagus peaaju kõvakest
mot. kõri, pehme suulae ja neelu lihased
*paras.kiud kilpnäärmele, müokardile, söögitorule,
peabronhidele,maksale,põrnale, ,kõhunäärmele,
maole, sooltele,neerudele
XI lisanärv peapööraja, trapetslihas
XII keelealune närv keele lihased, kaela eesmistele lihastele

K Õ R G E M N Ä R V I T A L I T L U S
Suuraju koore tegevust, mis on tihedalt seotud lähimate koorealuste tuumadega, nimetatakse kõrgemaks närvitalitluseks. Selle aluseks on tingitud refleksid. NS-i teiste osade tegevus kannab madalama närvitalitluse nimetust ja kulgeb tingimatute reflekside põhimõttel.
* Tingimatud refleksid on pärilikult edasiantavad kaasasündinud refleksid (silmaava-, imemis-, neelamisrefleks , köha, aevastamine jne.). Nende abil toimub elundite ja elundsüsteemide töö reguleerimine ja kooskõlastamine ainult kindlates keskkonnatingimustes. Tingimatute reflekside refleksikaared on püsivad, refleksikeskus paikneb seljaajus või ajutüves.
* Tingitud refleksid on omandatud refleksid, mis tekivad inimese või looma elu vältel. Nende abil kohaneb organism pidevalt muutuvate välistingimustega. Tingitud reflekside refleksikaared on ajutise iseloomuga , refleksikeskus paikneb ajupoolkerade koores või koorealustes tuumades. Tingitud reflekside kujunemise protsessis tekivad ühendused mitmesuguste ajuosade keskuste vahel.
Tähtsamatel retseptoritel on ajukoores oma “vastuvõtutsoonid” - analüsaatori ajukoorekeskused, mis tänu juhteteede ristumisele ajutüves (piklikus ajus) analüüsivad ja juhivad vastaskehapoole tegevust.
Motoorsed (liigutuste) keskused asuvad peamiselt otsmikusagara pretsentraalkäärus, kust algavad tahtelised motoorsed juhteteed, nn. püramidaalteed. Nimetatud kääru ülemistes osades paiknevad alumiste kehaosade (alajäsemete), alumistes osades keha ülemiste osade (kaela, näo, ülajäsemete) tahteliste liigutuste keskused. Otsmikusagara pretsentraalkäärust eespool asubvad veel motoorne kirjutamiskeskus ja motoorne kõnekeskus. Neist esimese vigastusel ei saa teha kirjutamiseks vajalikke liigutusi, teise kahjustumisel ei saa öelda välja sõnu, kuigi vastavad lihased on terved .
Sensoorsed keskused (valu-, temperatuuri-, kompimis- ja lihaste- liigeste tundlikkus) asuvad kiirusagaras posttsentraalkäärus peaaegu samas järjestuses kui motoorsed keskused: alajäsemete sensoorsed väljad paiknevad kõrgemal, pea - madalamal. Siia saabuvad vastavatest kehapiirkondadest ekstero- ja proprioseptiivsed juhteteed. Sensoorsete piirkondade vigastusel tekib vastavas kehaosas tuimus , kompimisel ei tunta esemeid ära. Nägemiskeskus asetseb kuklasagaras. Kiirusagara tagaosas - nurkkäärus - paikneb optiline kõnelemiskeskus e. lugemiskeskus, mille vigastuse korral kaob lugemisvõime: inimene näeb küll tähti ja numbreid , kuid ei mõista nende mõtet. Kuulmiskeskus paikneb ülemise oimukääru keskosas. Sellest tagapool asub akustiline kõnelemiskeskus, mille vigastuse korral kuuleb inimene küll sõnu, kuid ei mõista nende tähendust. Haistmis- ja maitsmiskeskused paiknevad oimusagara mediaalses osas (ajutüve kõrval parahipokampaalkäärus). Kõnekeskus paikneb ainult ühes poolkeras (paremakäelistel vasakus). Motoorsetesse, sensoorsetesse ja kuulmiskeskustesse kulgevad juhteteed ristuvad täies ulatuses, mistõttu vasaku poolkera kahjustusel tekib funktsiooni väljalangemine (halvatus, tuimus) paremas kehapooles.Nägemis-maitsmiskeskuse juhteteed ristuvad osaliselt,haistmiskeskuse juhteteed ei ristu.
Ajukoore ülejäänud ala võtavad enda alla assotsiatsioonipiirkonnad, neist kõige tähtsam ja suurem asub otsmikusagaras. Siin toimub informatsiooni talletamine ja ümbertöötamine, mõtete ja tahte kujundamine. Selle piirkonna vigastusel inimese käitumine aeglustub, tal kaob tahe midagi teha, kaob huvi ümbritseva vastu ja mõtlemisvõime; ka lähevad kaotsi õpitud käitumine, eetilised ja sotsiaalsed tõekspidamised. Oimu- ja kuklasagarate assotsiatsioonipiirkonnad on peamiselt mälu teenistuses.
M Ä L U
Kohastumine väliskeskkonna muutuvate tingimustega nõuab tingimata omandatud teadmiste ja varasemate kogemuste arvestamist. Selleks on vaja meeles pidada, säilitada ja meenutada. Need kolm põhiprotsessi on mälu põhifunktsiooniks, mida inimesel võivad olla tahtelised. Eristatakse lühiajalist ja pikaajalist mälu.
Lühiajalise mälu all mõistetakse informatsiooni säilitamist maksimaalselt üks kuni kaks tundi, üldiselt aga veelgi lühemat aega - sekundeid-minuteid, selle järel informatsioon kas kustutatakse või antakse edasi pikaajalisele mälule. Lühiajalise mälu mehhanismiks peetakse neuronite ahelas esinevat reverbatsiooni (järelkõla, peegeldus), mille alusel kujuneb dünaamiline engramm - mälujälg - muutus ajus, millel põhineb mälu.
Pikaajalise mälu all mõistetakse informatsiooni säilitamist päevi, aastaid, eluaeg. Pikaajalise mälu mehhanismiks arvatakse praegu olevat kestev strukturaalne või keemiliste sünaptiliste ühenduste loomine, mis on arvatavasti seotud valguliste ainete sünteesiga. Pikaajaline mälu saavutatakse materjali kordamisega. Kuigi kindlat ajuosa, millega mälu oleks seotud, ei ole seni õnnestunud kindlaks teha, peetakse oluliseks informatsiooni säilitamisega seotud struktuurideks suurajukoore neuronite kontakte assotsiatsioonipiirkondadega, taalamusega, üleneva aktiveeriva retikulaarformatsiooniga.
U N I
Normaalne ajutegevus on võimatu ilma puhkuseta, mida organismile annab uni. Ühe kolmandiku oma elust veedame magades . Retikulaarformatsiooni kaudaalses osas asuvad närvirakkude kogumikud, millelt lähtuvad impulsid mõjutavad retikulaarformatsioonile pidurdavalt. Kui need pidurdavad mõjud on aktiveerivate suhtes ülekaalus, saabub uni.
Und iseloomustab teadvuse kadumine, lihased lõõgastuvad, vegetatiivsete funktsioonide juhtimisel domineerib parasümpaatikus, analüsaatorite ärrituslävi on tõusnud, kehatemperatuur ja ainevahetus langevad, südametegevus aeglustub, vererõhk langeb.
õhu tee blokeeritud hingamisteed vabad
Une sügavuses eristatakse kaht faasi: sügavat ja pindmist e. paradoksaalset und.
Sügavale unele on iseloomulik aeglaste lainete ilmumine entsefalogrammile. Pindmise une ajal esinevad kiired silmade liigutused, sageli nähakse selle ajal unenägusid. Sügav ja pindmine uni vahelduvad öö jooksul neli kuni viis korda.
Uni on vajalik KNS-i puhkuseks ja vaheldub perioodiliselt ärkvelolekuga. Inimesel on välja kujunenud une ja ärkveloleku kindel ööpäevane rütm, nn. tsirkulaarne rütm. Une ööpäevane vajadus on erinevas eas inimestel erinev. Pikaajaline unetus või unerežiimi rikkumine võib viia tõsiste NS-i tegevuse häireteni. Uni on kaitsepidurdus, mille ajal närvirakud “puhkavad”, nende erutuvus taastub . Vahel võivad une ajal säiluda üksikud erutuskolded, nn. valvepunktid. Täiskasvanu vajab ööpäevas 7-8 tundi , 8-aastane 10-11 tundi ja vastsündinu kuni 20 tundi und.
V E G E T A T I I V N E N Ä R V I S Ü S T E E M
Vegetatiivne NS ehk autonoomne ehk siseelundite NS innerveerib peamiselt siseelundeid - seedimis-, hingamis-, eritus -, sigimis-, vereringe - ja sisesekretsioonielundeid, s.t. elundsüsteeme, millega on seotud organismi kasvamine, ainevahetus ja paljunemine.
Nimetus autonoomne põhineb arusaamal, et selle süsteemi poolt innerveeritavate elundite talitlus toimub spontaanselt, tahtele allumatult. Kuid selline nimetus on tinglik , kuna suuraju poolkerade koor avaldab reguleerivat toimet kõikide elundite talitlusele, nii somaatilise kui vegetatiivse NS-i poolt innerveeritavatele. Peale siseelundite talitlusi reguleeriva toime teostab vegetatiivne NS skeletilihaste ja meeleelundite troofilist innervatsiooni - avaldab mõju nende elundite ainevahetusele ja retseptorite erutatavusele. Veget. NS-I erutumisel eritavad neuronid ja närvilõpmed sünapsides keemilisi aineid, mida nim. mediaatoriteks (ülekandjateks). Nende vahendusel (atsetüülkoliin, epinefriin =noradrenalin) antakse erutus edasi ganglionides (sünapsides), aga samuti postganglionaarsetelt närvikiudedelt elunditele. Mediaatorite aktiivsusele avaldavad mõju hormoonid ja mitmesugused ravimid (stimuleerivad või blokeerivad).
Vegetatiivse närvisüsteemi kõrgemad keskused asuvad vaheajus (hüpotaalamuses), kus on 32 paari tuumi. Need reguleerivad nii sümpaatilise kui parasümpaatilise osa tegevust ja hüpofüüsi kaudu ka endokriinset süsteemi. Hüpotaalamus on ühenduses teiste peaaju osadega, mis osalevad nii organismi somaatiliste kui vegetatiivsete funktsioonide reguleerimises. Kõik aju osad, sealhulgas kõrgemad koorealused vegetatiivsed keskused on funktsionaalselt allutatud suuraju poolkerade koorele, millega tagatakse organismi keerulised reaktsioonid.
http://scienceblogs.com/clock/upload/2006/06/autonomic%20nervous%20system.jpeg
Vegetatiivse NS-I funktsioon: reguleerib siseelundite ja veresoonte silelihaste kokkutõmbeid, sekreedi eritumist näärmetest (kaasa arvatud nahk), südametegevust ja ainevahetust. Peaaegu kõikidel siseelunditel on kahekordne vegetatiivne innervatsioon . Seejuures sümpaatilise ja parasümpaatilise osa innervatsioon on elundeile vastupidise toimega. Sümpaatilise osa erutumisel laienevad silmaavad, väheneb sülje- ja pisaranäärmete sekretsioon , suureneb higieritus, sagenevad südamelöögid, tõuseb vererõhk, aeglustub sooleperistaltika, lõõgastuvad bronhilihased, intensiivistub ainevahetus, suureneb dissimilatsioon (energiat kulutav süsteem). Parasümpaatilise osa erutumisel silmaavad ahenevad , süljeeritus suureneb, südamelöögid aeglustuvad, sooleperistaltika kiireneb , toimub bronhilihaste kokkutõmbumine, ta ergutab assimilatsiooniprotsessi (talletab ja säilitab). Mõlema osa üheaegne koostöö pole antagonistlik, sellega kohandatakse pidevalt elundite talitlusi ümber vastavalt kujunenud vajadustele – aktiveerides või pidurdades vastavate elundite talitlusi.
Kasutatud kirjandus:
W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S-E. Björkquist -Inimese füsioloogia ja anatoomia - Medicina 2001
L. Gavrilov, V. Tatarinov – Anatoomia –Tallinn „Valgus“ 1985
I. Freiberg, E. Lausvee , K. Ulp – Inimese anatoomia ja füsioloogia . Tallinn 1979
J. Aul – Inimese anatoomia – Tallinn „Valgus“ 1976
G. Loogna – Anatoomia atlas - Avita 1996
H.-P. Kingisepp – Inimese füsioloogia – TÜ 2001
A. Lepp , E.Lepp- Kogerman , O.Maimets, G.Rooks, K.Ulp – Inimese anatoomia I - Valgus, Tallinn 1974
W. F. Evens – Anatomy and physiology - © 1989 PRENTICE-HALL, INC.
20
Koostanud M. Kolga
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2005