NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU (0)

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Totalitaarseks ühiskonnaks saab pidada eelkõige J. Stalini hirmuvalitsusaega, kus kogu vaimuelu oli rohkem või vähem ideoloogilise surve all ning mille tugevus sõltus eri aegade poliitilistest oludest . Kõige masendavam oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Infosulg ja sundiorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. See paradoksaalne aeg teatriajaloos on vaadeldav ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele.
Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja , teater oli oluline propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis. Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund Nõukogude Liidus ja vajadus teha see massidele kättesaadavaks tagasid ka Eestis teatritele aastail 1945–1948 märkimisväärse dotatsiooni, kokku 24,4 miljonit rubla (Hion 2002: 91).
Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga kohaneda ja ise kõigepealt välkkiirelt ümber õppima asuda . Vabariigi kunstialaste töötajate nõupidamisel leiti: „Selleks, et kasvatada kunstivormidega teisi, peab ise olema ideeliselt veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust