Tasapisi hakkavad kunstmuinasjutu kõrvale tekkima ka reaalelu kajastavad raamatud. Vana kaardiväe kõrvale ilmuvad uued tulijad. Populaarseim kunstmuinasjutulise maailma autor on Andrus Kivirähk, kelle loodud õnnelikku ja harmoonilist maailma võiks määratleda utoopiana. ,,Lotte" maailm (,,Lotte reis lõunamaale" (2002), ,,Leiutajateküla Lotte (2006)) on lõputult avar nii pikuti, laiuti kui sügavuti, paikade ja eluviiside mitmekesisuse poolest justkui võrreldav tegeliku inimeste planeediga. Kõikide probleemide hõlbus lahenemine meenutab utoopiamaailma. (Müürsepp 2005: 44). Sauteri teosed ,,Laste raamat" (2004) ja ,,Laiskade laste raamat" (2006) avardavad mõneti lastekirjanduse piire. Lapsed, kes seal räägivad, on enneolematud ja värsked, nagu seda on iga uus laps. Need jutukogud kuuluvad traditsiooni, mille kandev idee on jutuvestmine, st raamatus on keegi, kes oma kuulajaile kõneleb või kus lapsed oma lugusid räägivad. (Müürsepp 2005c: 15)
lööb, hävib igasugune haridus. Kaovad kõik õppima-õhutused ning karistused mitteõppimise eest. Neid väheseid, kes tahaksid õppida, takistatakse: kes nad õige on, et kaaslastest üle tahavad olla? Ja õpetajatel (või peaksin hoopis ütlema lapsehoidjatel?) on niikuinii juba ülearu tegemist puupeade poputamisega ja neile seljale patsutamisega, et nad veel õpetamisele aega võiksid raisata. Meie ei pruugi enam üldse ei kavaldada ega pingutada, et inimeste sekka kõigutamatut kehkust ja ravimatut rumalust külvata. /.../ Uue hariduselu põhiprintsiibiks peab saama see, et laiskvorstid ja puupead ei tohi ennast kuidagi tunda tarkadest ja usinatest õppuritest viletsamatena. See poleks "demokraatlik". Erinevusi õpilaste vahel - sest pimegi näeks, et need on individuaalsed erinevused tuleb maskeerida. Seda saab teostada mitmel tasandil. Ülikoolides tuleb eksamid korraldada nii, et peaaegu kõik üliõpilased saaksid head hinded
Afganistani ja ~2000 alguse sõjad EesAasias, suured Aafrika näljahädad jne. Mõjutused ühiskonna kultuurifaktorite poolt muudavad nii naise kui mehe rolli ja kujundavad lapsesünnitamise aega, laste arvu peres, infotehnoloogiaga kokkupuuteid, diagnostikavõimalusi jne. Mittenormaalsed elusündmused on sageli sellised, mis mõjutavad suurt osa indiviidi elus. Sündmused, millest üks või teine ei ole edukas kogu rahvale, võib olla ebaõnnestumiseks inimestele kogu eluks. Selliseks sündmuseks võib olla vanema surm lapse varases eas, raske haigestumine või puudega lapse sünd. Nad võivad esineda ka õnnelike sündmustena nagu äkiline rikastumine, võimalus elada välismaal, eriline õnnestumine karjääri alal. Seega, need sündmused
rohkem rüütellikult ütles: «Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.» «Minugi pärast,» seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti. «Te olete hirmus kangekaelsed,» kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste nägusid, et sealt vähematki leppimismõtet leida. Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt: «Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!» Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti: «Pai poisid, mul on nutt varaks, -- miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat
inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene." Raim, nagu teda igal pool kutsuti, oli oma päikesenaise leidnud, aga paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit (vist Raimondi kingitus) tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. "Eks isa oli elus kõiksugu asju näinud, aga see oli temalegi liig." Viimased aastad elas Kaugver oma Mustamäe korteris. Vaatamata viletsale tervisele polnud Raimond siiski murtud mees. Ta ei armastanud viriseda ega kaevata. Uute aegade saabudes lasi Kaugver ennast Eesti Komiteesse valida, avaldas sahtlisse jäänud noorusromaanid. Ega ta kirjutamistki lõpetanud: mälestusteos "Peotäis tolmu" ei jõudnudki enam kirjaniku eluajal ilmuda. 1990
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
esitlemine. Seejuures sain ma võimaluse esitada ka oma isiklik arengulugu. See osutus mu töö esimese ja teise köite jaoks hädavajalikuks, kuna mul tuli lõhkuda need alatud legendid, mis on välja mõeldud juudi ajakirjanduse poolt minu kompromiteerimiseks. Selles minu töös pöördun ma mitte võõraste, vaid nende meie liikumise pooldajate poole, kes kogu südamest sellele kaasa elavad ja kes soovivad seda mõista võimalikult sügavalt ja lähemalt. Ma tean, inimeste sümpaatiat on kergem võita suulise kui trükisõna abil. Iga suur liikumine maa peal võlgneb tänu oma kasvu eest suurtele oraatoritele, mitte suurtele kirjanikele. Kuid ikkagi, selleks, et meie õpetus saaks lõpliku esitluse, peab tema printsipiaalne olemus olema fikseeritud kirjalikult. Las mõlemad esitatud köited teenivad kividena ühise eesmärgi vundamendis. Autor Landsbergi kindlus
Varaseim meile teadaolev poeet on Homeros, kes lõi 8. või 7. sajandil eKr kaks eepost, "Iliase" ja "Odüsseia". Kreeklased pidasid nende autoriks küll pimedat laulikut Homerost, kuid paljud tänapäeva teadlased kahtlevad, kas selline poeet üldse on elanud. 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et Homeros ei ole teoste autor, kuna kreeklastel polnud siis veel kirjaoskust, teos täis vasturääkivusi ning on kokku pandud erinevate inimeste poolt (Homeros lõi suurema osa). Talle vaidles vastu aga Nitzsche. Mõlemal mehel oli oma koolkond, toetajad. Selleks ajaks oli uuritud juba muid rahvalaulikuid. Selgus, et on veel pikemaid eeposeid peast osatud. Väidetavalt oli Homeros ühe osa oma elust pime. Kindlat sünnilinna ei teata (7 linna väidavad, et just seal sündis). Eeposte eellugu: Zeus ei tohi last saada imekauni nümfi Thetisega. Zeus paneb Thetise mehele pulmapidu kuninglik. Kutsutakse kõik, va tülijumalanna Eris
Kõik kommentaarid