............................................. 4 Eestlaste sõjavarustus muistses vabadusvõitluses................................................................................. 5 Käsirelvad ......................................................................................................................................... 5 Oda.................................................................................................................................................5 Kirves.............................................................................................................................................5 Mõõk..............................................................................................................................................6 Võitlusnuga ...................................................................................................................................7 Laskerelvad..................................
pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all ärakeeratud konksukesega. Viskeoda varrepikkus oli umbes 1.5m, ühel sõjamehel oli kaasas mitu viskeoda. Täpselt pole teada, kuidas neid rännakul kanti. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi
aga küll. Käsitöötooted valmistati peamiselt ise. Nii sõjapidamiseks kui ka tavalisteks puhkudeks. Sepatöö jaoks oli tarvis soomaagist rauda sulatada, kohalikust rauast valmistati kirveid, nuge, vikateid ja teisi tarvilikke sõja- ja tööriistu. Osa relvi osteti ka Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast, nagu kaheteralisi mõõku ja ilustatud odaotsi. Savinõu Raatvere maahaudkalmistust Kolmnurkse labaga kirves Varangult Relvastus Kõige levinumaks relvaks oli eestlastel oda. Suurem osa sõdalasi võitles jalgsi ning jalamehe relvaks ongi peamiselt oda, ka vibu. Kroonikates on üsna sageli mainitud ka linge, millega visati kive. Odad jagunevad üldiselt torke- ja viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata. Visatud odad jäid sageli kilpi kinni ning muutsid selle kasutuks
.............13 Kokkuvõte..........................................................................................................................14 Kasutatud materjal.............................................................................................................15 2 3 Relvad läbi aegade Sissejuhatus Ammustest aegadest peale on kasutatud relvi. Kuid nüüdisajal on nendel asjadel teised eesmärgid. Kunagi ammu kasutati relvasid ainult küttimiseks ehk liha lauale muretsemiseks, kuid enam ei murra keegi kuskilt oksa maha ja pane sellele nööri külge ning lähe metsa karujahile. Alguses kasutati relvi ainult kas kaitseks või siis eelmainitud jahiks, kuid tänapäeval on need ikkagi peamiselt mõeldud sõjaks, kui välja arvata mõned spordialad ja muud, mida tehakse rohkem lõbu pärast. Mõelda vaid, et kahjust puutokist
Eelrooma rauaaeg 500 eKr Aasta 500 e.Kr. on kokkuleppeliselt rauaaja alguseks nii Eestis kui meie naabermaades. Eelrooma ehk varase rauaaja esimesest poolest on Eestist leitud aga vähe raudesemeid: üks raudnaaskel, mis võib olla pärit veel pronksiaja lõpust; raudkäevõru; mõõk ja nuga. Need esemed on suure tõenäosusega Eestisse sisse toodud. Niisiis õpiti juba rauaaja alguses Eestis rauda tundma, kuid see ei omanud igapäevaelus veel erilist tähtsust. Küll kadusid eelrooma rauaajal lõplikult kasutusest kivist terariistad. Sõna „raud" on läänemeresoome keeltesse laenatud germaani keeltest ilmselt juba pronksiaja lõpus.See viitab sellele, et esimesed kokkupuuted selle metalliga toimusid skandinaavlaste kaudu.
kaevati kraav. Mõni linnus oli juba looduslikult hästi kaitstud, asudes kas järve või jõe ääres, mäeseljakul või soosaarel. Muinaslinnuseid leidub Eestis kokku umbes 120. Rahvasuus tuntakse neid linnamägedena, Kalevipoja sängidena või maalinnadena. Tookord elati enamasti linnuse lähedal, sest vaenuväed võisid saabuda ootamatult. Rõuge linnus oli näiteks kuus korda maha põletatud. Noorem rauaaeg (9.-13. sajand) Morfoloogiliselt võib ka noorema rauaaja linnused jagada samasugustesse põhitüüpidesse, nagu keskmisel rauaajal: neemiklinnused (sh Kalevipojasängi tüüpi linnused), mägilinnused, ringvalllinnused, pelgupaiklinnused. Enamikus meie hilisrauaaja linnustes on olnud püsielanikkond, millest tunnistab tüse ja leiurikas kultuurkiht. Arvestades linnuste suurust, kaitseliini ulatust ja kultuurkihi iseloomu pidi selliste linnuste elanikkond olema küllalt suur. Omal ajal oli hoonete arv
Ugandist ja mujaltki ümbruskonnast. Kolmas piiramine 1224. aasta augustis valmistati sakslaste ja nende liitlaste (latgalid ja liivlased) poolt põhjalikult ette. Tartut võis kokku kaitsta umbes 1000 meest erinevatest maakondadest, kes olid kogunenud sinna viimaseks vastupanuks. Peale pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ning sellega eestlaste laiaulatuslikum vastupanu mandril ka lõppes. Sakala ning Ugandi linnused jäid edaspidi peamiselt sakslaste võimu alla ning nende maakondade endine eesti soost ülikkond hävitati. 1225. aastal ehitas Tartu piiskop Otepääle Eesti esimese kivilinnuse. Pildil: Muhu linnuse vallutamine. 6. VIRU VASALLIDE PAAVSTIRIIK JA SAAREMAA VALLUTAMINE 1225. aastaks olid Virumaa ning osaliselt ka selle naabermaakonnad, jäänud taanlaste ning sakslaste mõjupiirkondade vahele. Toimuvas võimuvõitluses püüdsid oma positsiooni
sügavusel, kuid mõnes kohas Euroopas ulatub see isegi 30m sügavusele (selle tõttu, et seal ehitati majasid toorsavist, mille eluaeg pole eriti suur). Tartu linna päris suur kultuurkiht on tulenenud sellest, et Tartu on mitmetes sõdades praktiliselt hävinud. a. Elupaigaga seotud muistised(tänapäeva peopaiku vaadates võib tunduda, et kultuurkiht tekib ühe ööga). a.i. Asulapaigas a.ii. Linnused (kindlustatud asulad)omavad enda ümber valle. a.iii. Linnad a.iv. Erilised: laagripaigad, pelgupaigad, järveasulad (järvesaarel asuv) jne. b. Matusepaigad ehk kalmed b.i. Maahaud maa sisse on maetud b.ii. Haudehitis maa peale maetud, mille ümber on kivikonstruktsioon b.iii. Eriline paik kivikirstkalmed, mida on vahepeal lahti võetud ja uuesti
teramiku pikkus oli umbes 120-140 cm, raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada. Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem. Ambu oli palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. 14. sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Sellel oli samuti väga suur läbistusjõud
Tulenevalt Skand-st, lõ- ja idapiiridelt lähtuvast sõjaohu kasvust algas Eesti alal keskmisel rauaajal massiline linnuste ehitamine. Linnuseasemeid on keskmise ja noorema rauaaja perioodist leitud ligikaudu 120. Enamik linnustest jäid pidevalt kasutusele kuni muinasaja lõpuni. Et linnust oleks võimalik paremini turvata, ehitati need looduslikku kaitset pakkuvatesse kohtadesse (mäed / künkad, jõekäärud jm). Kui loodus pakkus vähe kaitset tuli linnuse kaitseks ehitada kunstlik vall. Linnused olid peaasjalikult rajatud puidust kaitseehitistega. Üksikute linnuste juures Põ- ja Lä-Eestis on kasutatud ka paeplaatidest ilma sideaineta laotud kuivmüüre. Oma välisilmelt jagunevad Eesti linnused nelja rühma: Igast küljest looduslikult kaitstud mägilinnused, mida võib leida valdavalt Lõ-Eesti kuppelmaastikul. Neemiklinnused pikema mäeseljaku neemikuna lõppeval otsal, mille looduslikku kaitset kõige vähem pakkuvamale küljele rajati kunstlik vall. Kalevipoja sängi
(künklikus) piirkonnas, linnus ehitati mäe peale. Linnus tähendas seda, et künka tippu ehitati palkidest tara, mis piiras seda ala ja seespool olid hooned. Mõeldud varju minemiseks, mitte koguaeg elamiseks. Enamikes piirkondades oli tara ehitatud puidust. Lääne-Eestis pole künkaid, kasutati ehitamise juures paekivi, sellest laoti vallid tasasele pinnale, mingit mörti vahele ei pandud. 5 kohta, kus asusid muinasaegsed linnused: Lõhavere (seos Lembituga), Otepää, Lihula, Soontagana, Varbola Keskmisest rauaajast pärineb ka aardeleide, peitleide. Väärtuseid tuli peita, see tunnuseks rahututele aegadele. Andmed Salme viikingilaevade kohta: mis ajast, millised leiud, mis oletused pärit 8.saj. Muinaslaev avastati 2008. aasta sügisel mullatööde käigus. Laevalt leiti väljakaevamiste käigus seitsme inimese luustik, kaks mõõka, paar odaotsa, kümmekond nuga, nooleotsi, mängunuppe ja mõned täringud
Enamik leide on välja tulnud ehitustegevuse, kaevandamise või põllmumajandustegevuse käigus. Asulakohad tunneb ära pinnases oleva tumedama kultuurkihi järgi Enamik leide on tulekivikillud, kivist ja luust tööriistad või nende fragmendid, tahmunud kivi (tuleasemed), süsi, neoliitikumist alatest ka keraamikakillud PRONKSIAEG II at eKr keskpaik 6.saj. eKr Pronksiaeg Eesti alal vaid tinglik nimetus, sest tööriistad olid valdavalt kivist ja luust Pronksist ehted, relvad, kirved ( ka viimased pigem luksusesemed) Metallitööstus kujunes kindlustatud keskuses, palju leide on näiteks Asva ja Iru linnamägedelt Kujunues taluasustusest ja kindlustatud keskustest koosnev asustusmudel Kindlustatud asulaid teada 5 tk: Asva, Ridala ja Kaali Saaremaal, Iru Tallinna lähedal ja Narva Joaoru Vanimad säilinud põllud Saha Lool , nn Balti põllud 800-400 eKr. Põllukivihunnikud ja peenrad näitavad, et maad hariti küntes. Kasutusel söödiviljelus. Peamiselt oder, ka
........................................18 11. EESTI KOLME KUNINGRIIGI VALDUSES, lk 186-203........................................................20 1 1. MUINASAJA ALLIKAD JA NENDE UURIMINE, lk 13-17 *Ajaloo allikad jagunesid mitmeteks “osakondadeks” olid: a) Ainelised ajaloo allikad ehk muistised Kinnismuistised – asulakohad, linnused, lossid, kalmistud jms. Esemed mis on seotud mingi kindla asukoha ja leidude kogumiga. Irdmuistised e. juhuleiud on esemed, mis pole seotud mingi leidude kogumi ega kinnis- muistisega. b) Kirjalikud ajaloo allikad- kroonikad, ürikud, seadused c) Suulised ajaloo allikad- müüdid, legendid, pärimused, muinasjutud, rahvaluule d) Etnoloogilised ajaloo allikad - tavad, kombed, traditsioonid
Kultuurikihi paksus sõltub: 1. inimese paigaloleku ajast 2. inimese tegevuse intensiivsusest (paksemad Tartu linnuses kuni 4m) 3. hävingute hulgast (hävinud hoonete kiht lükatakse laiali, et uued peale ehitada) Nt. Kesk-Aasias on kuulturkiht mõnes kohas 30m paks (nim tellideks). Hooned savist st. peab vastu 20 aastat, lagunemisel ehitati uus hoone kohe peale Kinnismuistised: 1. Elupaigaga seotud asulad (mõisad), avaasulad, kindlustatud asulad, linnused,, järveasulad (põhjas palgid), pelgupaigad (soosaartel, koopad) 2. Matusepaigad 3. Majandusliku tegevuse tagajärjel tekkinud 4. Kultuslikud muistised 5. Liitlemisega seotud muistised Kui spetsiaalselt valitud kohas, siis linnus, niisama suvalisel kohal, siis kindlustatud asula. Mõisate kohat info napp, ilmselt varasemal ajal palkidest. Matusepaigad: 1. Maahaudadega matus 2. Hauaehitis enamasti maa peal 3
a. Enne seda oli ta Bremeni toomhärra. Temast sai Baltikumi ristisõja juht. Albert tuli suure sõjaväega Väina suudmesse ja rajas seal juba eesolevate saksa kaupmeeste abiga 1201. a. Riia linna, mis sai ristisõdijate keskuseks Baltimaades. Tema heakskiidul loodi 1202. a. vaimulik rüütliordu Kristuse sõjateenistuse vennad ehk Mõõgavendade ordu, selle nimetus tuleneb nende valgest ülekuuest, millel oli kujutatud (punasega) mõõk ja rist. Ordusse kuulusid rüütel -, preester - ja teenijavennad ning palgasulased. Rüütlid olid ühtlasi ka mungad. Ühendust juhtis ordumeister. Ordu loodi ennast Pühal Maal teostanud militaarvennaskondade eeskujul. Peaaegu igal aastal purjetas Albert Saksamaale sõjaväele lisa tooma. Mõne aastaga alistati Väina ning Koiva jõe ümbruse liivlased ning lätlased. Võidetud maa nimetas Albert neitsi Maarja järgi Maarjamaaks. Et sõjalist jõudu suurendada, läänistas ta
Muhust leitud odaots on pärit Uurali lähistelt, kus selliseid valmistati 17.15. sajandil ema. Saaremaalt Tahulast saadud rantkirves, mis sarnaneb Ida- Preisimaalt teada olevatele kirvestele, peaks olema paarsada aastat noorem. Pronkskirved jagunevad rant-, õlg- ja putkkirvesteks. Kivikirveid kasutati tol ajajärgul siiski rohkem, kui pronkskirveid. Eksperimentaalarheoloogia on ka osutanud, et töövahendina on korralik kivikirves efektiivsem, kui suhteliselt pehmest pronkist valmistatud kirves. Putkkirved 1 Asulad Nöörkeraamika ajal ja ka pronksiajal paiknes asustus paepealsetel või liivastel muldadel, mida oli kergem tollaste vahenditega üles harida. Hiljem jäeti need põllud sageli maha või kurnati välja ning kasutati edaspidi karja- ja heinamaana. Kõige sagedamini elati looduslikult hästi kaitstud siseveekogude kallastel. Arvatavasti just
Kaheldakse, kas see oli ikka Troojast leitud. Võib-olla oli hoopis turult ostetud. Ta oli Trooja barbar, kaevates hävitas ülemised kihid. Kaevas ka Mükeene välja ja sai ka sealt palju asju. Ta oli esimene uurija, kes näitas, et ka vanade pärimuste taga võivad olla ajaloolised leiud. Gustaf Kossinna on hea näide sellest, et muinasaja uurimine võib muutuda kergesti ka poliitiliseks. Teda huvitas kauge minevik, eriti sakslaste esivanemad. Tõestas, et germaanlased olid juba ammu tähtsal kohal ja hakkas muistiseid kaartidele kandma. Teatud kohtades olid sarnased muistised need kõnelevad sarnasest kultuurist. Paljud muistised olid Saksamaa aladelt väljas. Väitis, et need alad olid muistsete germaanlaste alad ning et muistsed germaanlased olid tõelised kultuuri kandjad. Tema oli natsionalistliku muinasuurimise rajaja. Kes põhjustas mõne kultuuri väga laialdase leviku? · Mõned arvavad, et laialirändamine
võim ja katoliku kiriku vägevus. Samas oli kõrgkeskaeg ka ristisõdade ajajärk. Hiliskeskaeg tõi endaga kaasa katkuepiteemia, saja-aastase sõja Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning paavsti võim hakkas alla käima. 2 Kuigi keskajal oli tähtis roll kirikul ja riigiaparaadil oli kõige olulisem sõjavägi. Sõjaväe tugevust näitas rüütlite ettevalmistus ja relvad, mis pidid olema head ja tugevad. Aegade jooksul arenesid ka relvad. Kui algul kuulus varustusse mõõk, turvis, kilp ja piik, siis hiljem tuli kasutusele kasutusele amb ja rõngasärgist sai raudrüü. Keskaegne relvastus Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas
EUROOPA MUINASKULTUURID Euroopa ja Eesti esiajalugu. Eelkõige arheoloogiline kultuur. Arheoloogia mõiste: archaios – vana, muistne, logos - sõna, kõne, mõiste, käsitlus, teadus Sõna arheoloogia kasutas esmakordselt Platon 4. saj eKr dialoogis „Hippius“. Renessanssajastul tekkis suur huvi arheoloogia ja eriti antiigi vastu. Mõiste arheoloogia muutus oluliselt 19. saj. Hakati tundma huvi oma rahva vanema ajaloo vastu. Seni oli ajalugu kirjutatud valitsejate järgi (eriti vanemat ajalugu), kuid nüüd taheti teada, kuidas rahvas tegelikult elas. Hakati kaevama vanu linnuseid ja haudu. Sõna arheoloogia omandas tänapäevase tähenduse juba 19. saj. 19. saj oli suurem rõhk kirjeldustel. Hakati lahti mõtestama. Kuni 20. saj keskpaigani oli arheoloogia kui teaduse väärtus madalam, seda vaadati kui ajaloo abiteadust. Arheoloogia jaoks võib potikillul olla palju suurem väärtus kui väärismetallil. Tänapäeval on arheoloogia
Mesoliitikumi lõpus võisid tekkida aasta ringi kasutatavad asulad. TÖÖ- JA TARBERIISTAD kivist, luust, sarvest, puust.kivimitest parim tulekivi, annavad lõhestamisel lõikamistöödeks teravaid servi. Tulekivi leidus Eestis vähe, kasutati kvarsti. Mõlemast valmistati suhteliselt väikesi tööriistu. Tarvitati lõikamiseks, kraapimiseks v puurimiseks.suuremad tööriistad moondekivimist. Kivikirved ebakorrapärase kuju ja konarliku pinnaga, lihvitud enamasti vaid tera. Silmaauke polnud, kirves puuvarre küljes nahkrihmaga. ELATUSALAD kalastamine ahingutega suuremad kalad. Kalatõkked, algelised võrgud ja mõrad,luust õngekonks.Jaht: põtru, kopraid, linde, veelinde.Jahiriistad: Viskeodad, vibud, nooled, püünised, lõksud.Rannarahva tegevusala hülgekütmine ja veel loodusannid taimed, juurikad, marjad, pähklid, seened. 3. VANEM PRONKSIAEG (1800-1100eKr) Vanimad pronksesemed: Muhust leitud odaots, võrtsjärve lähedalt kivisaarest sirp. +11 kirvest. TÖÖRIISTAD
1.MUINASAEG 1.1.EESTI MUINASAJA UURIMINE 1. Milliseid andmeid Eesti muinasaja kohta annavad järgmised teatused: · Arheoloogia · Zooloogia · Antropoloogia · Etnoloogia · Keemia · Bioloogia · numismaatika · Rahvaluule · ARHEOLOOGIA - Ehitiste jäänused => Millised olid ehitised muinasajal - Linnuste kaitserajatised => Millised olid muinasaja kaitserajatised - Kalme konstruktsioonid => Millised olid muinasaja matmiskombed ja kalmed - Esemete jäänused => Millised olid muinasaja nõud, ehted, töö- ja tarberiistad jms · KEEMIA - Määratakse leidude vanus · ZOOLOOGIA - Loomade jäänused => Milline oli loomastik muinasajal BIOLOOGIA => Milline oli muinasaja taimestik · ANTROPOLOOGIA - Inimeste luustikud => Millised olid muinasaja inimeste rassilised kuuluvused, kui vanad nad olid, nende toitumine, põetud haigused jms. · NUMISMAATIKA - Leitud mündid => Aarete koosseisu põhjal määratakse kaubandussuhted
või ajus kinnistuda. Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed, mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades. Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. Relvade areng on olnud alati kiirem, kui näiteks ehete areng. Relv oli ka kaitsevahend, peale selle ka sotsiaalset staatust näitava sümboli roll. Nt rüütli tunnuseks mõõk koos rüütlivööga. Oli olemas ka päris kuninglikke mõõkasid, mis oli kuninga üheks sümboliks. Veel keskajalgi on ka mõõkadele antud nimesid nagu inimestelegi ja pärandati kui perekonna reliikviat. Konverents USA-s, kus jõuti järeldusele, et sõda on käinud juba koos inimesega tema kujunemise algusest peale
Enne Pulli avastamist tunti vanima muistisena Kunda Lamasmäge, kuhu oli elama asutud VII at keskel eKr. Peamiseks toormeks on olnud tulekivi ja kvarts, mille kasutuses on ajalisi ja piirkondlikke erinevusi. Tööriistade hulgas eristatakse visuaalse vaatlusega kindlakstehtavaid teisese töötlusega lõhestustehnikas väikeesemed. Kõige arvukamaks leiuliigiks neist on kõõvitsad, seejärel uuritsaid, vähem on puure ja teisi tööriistu. Raieriistad, silmata kirved ja talvad, on tehtud erinevatest kristalsetest kivimitest ning luust ja sarvest. Kunda kultuuri kalmistust saadud luustike antropoloogiline analüüs viitab valdava osa elanike europiidsele päritolule. 5. Neoliitikum Eestis IV at II veerandist II at keskpaigani eKr. Markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres
Asustus tihenes, ühiskond muutus hierarhilisemaks, hakkas kujunema ülikkond ja kihelkonnad. Eesti rahvaarvuks aastal 500 on pakutud 23 000 inimest. Nooremal rauaajal ehk viikingiajal ja hilis-rauaajal (X-XIII sajand) jätkus põllumajanduse areng, kasutusele võeti kolmeväljasüsteem. Majanduslikku arengut ja ühtlasi rahvastiku kasvu soodustas tänapäevasest pehmem kliima. Samas suurenes ka sõjaliste kokkupõrgete arv naaberrahvastega. Olulisteks keskusteks kujunesid linnused, mille ümber mõnel pool tekkisid ka külad. Aastal 900 AD on Eesti rahvaarvuks oletatud 95 000 inimest. Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna. Külakogukonnad liitusid kihelkondadeks, need omakorda aga maakondadeks. Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala,
Mälari Nooremal pronksiajal oli kasutuses juba vähem kiviriistu, kuid jätkuvalt valmistati suur osa tööriistadest ja muust vajaminevast luust, sarvest või puust. Ilmuvad nö "päris" relvad: odad, nooleotsad, mõõgad. Ilmselt olid ka pronkskirved kasutusel eeskätt relvana. Hiljaaegu leiti Rakvere muuseumist Vajangust pärit pronksmõõk, mis oli ajaloolisel ajal olnud kasutusel pulmamõõgana. Ese osutus tegelikult aga pronksiaegseks. tüüpi kirved. 3.5.EHTED On leitud rohkesti luunõelu, eriti nn labidakujulise peaga nõelu. Teada on ka Euroopa ja eriti Skandinaaviaga ühistesse esemetüüpidesse kuuluvaid nõelu (ja muidki esemeid). Heaks näiteks on kettakujulise peaga Härnevi tüüpi nõel, mis algselt oli Eesti materjalis esindatud vaid valamisvormi katkenditega. Hiljem on leitud ka kaks Härnevi tüüpi valmisnõela. Lisaks neile ongi Eestist teada veel vaid üks pronksiaegne pronksnõel.
Mesoliitikumi lõpus võisid tekkida aasta ringi kasutatavad asulad. TÖÖ- JA TARBERIISTAD kivist, luust, sarvest, puust. kivimitest parim tulekivi, annavad lõhestamisel lõikamistöödeks teravaid servi. Tulekivi leidus Eestis vähe, kasutati kvarsti. Mõlemast valmistati suhteliselt väikesi tööriistu. Tarvitati lõikamiseks, kraapimiseks v puurimiseks. suuremad tööriisat moondekivimist. Kivikirved ebakorrapärase kuju ja konarliku pinnaga, lihvitud enamasti vvaid tera. Silmaauke polnud, kirves puuvarre küljes nahkrihmaga. ELATUSALAD kalastamine ahingutega suuremad kalad. Kalatõkked, algelised võrgud ja mõrad. Luust õngekonks. jaht põtru, kopraid. Linde, veelinde. Viskeodad, vibud, nooled, püünised, lõksud. rannarahvas hülgekütmine. loodusannid taimed, juurikad, marjad, pähklid, seened. NOOREM KIVIAEG E NEOLIITIKUM (5000-1800eKr) Algus keraamika kasutuselevõtt. Savinõud savist, millesse segatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipurdu
välja. Siiski suudeti raudesemeid hankida vähe, sest raud oli kallis. Eelrooma rauaajal jätkusid mõningad traditsioonid: kivikirstkalmetesse matmine, samade esemete valmistamine, tehti lohukive. Ajapikku aga hakkasid levima ka uued tavad: uued põllusüsteemid, mis kujutasid endast korrapäraseid ja kindlaks määratud põllulappe, uued kalmetüübid, ristkülikukujulised tarandkalmed, seoses võimuvõitlusega tekkisid uut tüüpi linnused, mida kasutati ajutiselt ja selle tõttu leidub nendest linnustest ka vähe muistiseid. Lisaks kõigele asutati rauasulatuskeskused, seoses sellega hakkas majandus kiiremini arenema. Kasutusele võeti soorauamaak, mida sulatati rauasulatusahjus, mis kujutas endast lõõtsaga söeahju. Joonis 1. Muistne rauasulatusahi (allikas: Miksike) Eelrooma rauaaeg 3
ainult ju 5 pimeda lugu, kes katsuvad elevanti). Kuidas on võimalik luua ausat pilti? 1) pane paika objekti vanus. Üks on suhteline dateerimine, teine absoluutne. Suhteline on varasemal ajal olnud valitsev, koostöös stratigraafilise (kihtide kirjeldus mida sügavamal, seda vanem) meetodiga. Saab teha suhtelise kronoloogia. Tüpoloogiline meetod esemed jagatakse liikide kaupa, on kirved, mõõgad, sõled, nõud ja hakatakse igat liiki esemeid omavahel võrdlema. Esemed aja jooksul muutuvad (ehetel ei ole loogikat muutuses.) Suletud leid mingi aare maha maetud või 1 inimese matuse juurde pandud esemete komplekt. Võrdlev-ajalooline meetod hakati esemete vorme võrdlema teiste asukohtade samade esemetega. Dendokronoogiline meetod see põhineb aastarõngaste uurimisel, lugemisel (nt puudel)
ja ristisõdijate abijõude ootama jääda. Kui piiskop Albert koos uute ristisõdijatega Saksamaalt Riiga jõudis, alustasid latgalid sellest julgustatuna omapoolset sõjaretke. Kohates teel aga suurt eestlaste väge, põgenesid nad laiali. Eestlased liikusid edasi Brasla jõeni Idumeas ja rüüstasid seal, kuni nad kolmandal päeval tagasi pöördusid. Kaupo liikus neile oma väega järele, rüüstates vastutasuks Sakala lõunaosa ning süüdates Owele ja Purke linnused põlema. Turaida lahing Järgnevalt tungis Liivimaale suur saarlaste, läänemaalaste ja revalaste vägi, mis asus piirama Turaida linnust, plaaniga pärast selle alistamist Riia peale minna. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus aga piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema. Pärast Turaida lahingut otsustas ka varem kõhkleval positsioonil olnud piiskop
Mõned saksa uurijad on väitnud, et tegemist on hansalinna kodanikule iseloomuliku pistodaga. Keskajal olid noad ääretult tähtsad, kunad sel ajal oli nuga peamine vahend, mida inimesed kasutasid ka söömisel. Neerupistodad jäävad noa ja pistoda vahepeale. Ka Tallinna keskaegsetes allikates on märgitud termin stekemesser, mis tõlgituna tähendab pistenuga, mis sarnanes neerupistodaga. Väga paljudel neerupistodadel on tera seljal nerinurksed läbivad augud. 16. sajandist pärit portreedel on meestel kubemekohal teatud riidest valmistatud lisandid. Taoline lisand on kujutatud ka ühel lihtrahva pulmalisel. Selliseid on kujutatud nii valitsejatel kui ka lihtrahva esindajatel. Ka Vana Toomase kujul on olnud selline element. Keskajal ei olnud mehetunnuse kujutamine ka eriti harv juhus. Saksamaalt on leitud 16. sajandist poolik klaasnõu, mis on peenisekujuline. Mis puhul seda, kasutati, ei teata.
Iga võistluse alguses seisavad vehklejad algasendis ja ootavad vastase rünnakut. Võitja on see, kes sooritab kõige rohkem sihtmärki tabavaid torkeid. Harilikult loetakse võitjaks see, kes 6-minutise võistlusaja jooksul torkab või lööb vastast 5 korda. Meestevõistlus kestab seni, kuni 1 osaleja on sooritanud 5 nõuetekohast torget või kui lõppeb ettenähtud 6 minutiline võistlusaeg. Naised peavad tegema 5 minuti jooksul 4 torget. Torge tähendab seda, et ühe vehkleja relv puudutab teise keha. Individuaalvõistlusel koosneb iga mat kolmest 3-minutilisest raundist, vaheajad on minutilised. Võidab see vehkleja, kes saab esimesena kirja 15 punkti või kel on mati lõpus rohkem punkte. Kui normaalaja lõppedes on vastastel punkte võrdselt, siis määratakse üks minut lisaaega ja võidab see, kes esimesena saab punkti kirja. Võistkonda kuuluvad 3 vehklejat. Mati võidab see, kes esimesena kogub 45 punkti või kes on mati aja lõppedes punktidega ees. Vehklejad
Inga Konovalova 7.10.2012 Eesti esiaeg, muutused ja areng Esiaeg sai alguse esimeste inimeste tekkega ja kestis kuni muistse vabadusvõitluse lõpuni. Muinasaeg ehk esiaeg, koosneb 3-mest suurest perioodist: kivi,- pronksi,- ja rauaajast. Kiviaeg omakorda jaguneb 3-meks perioodiks: paleoliitikumiks(vanem kiviajaks), mesoliitikumiks(keskmiseks kiviajaks) ja neoliitikumiks(nooremaks kiviajaks). Paleoliitikumi perioodil oli Eesti aladel jääaeg ja seetõttu pole siit leitud ka paleoliitilisi leide. Rauaaeg nagu ka kiviaeg koosnes 3-est väiksemast perioodist: eel-Rooma,- Rooma,- ja keskmisest rauaajast. Eraldi osana tuuakse välja ka viikingiaeg.Elamisstiil, elatusalad, oskused ja inimesed muutusid aastate jooksul ja muutuvad praegugi. Milline oli inimeste elamisviiside, oskuste areng aga muinasajal? Kas see oli sama kiire kui areng tänapäeval? Elatusalad olid kõigil perioodidel põhiliselt samad, kui
AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Relvad olid keskajal küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtsus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Kurjategijate hukkamisel peeti kõige auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, eriti kui see viidi täide linna turuplatsil. Kasutusel oli spetsiaalne timukamõõk, mida ei tohtinudki millekski muuks tarvitada. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
