Moliere konspekt (4)

4 HEA

Lõik failist

MOLIERE (Jaen - Baptiste Poquelin) 1622-1673

Moliere pidas oma loomingu põhieesmärgiks ajastu pahede väljanaermine ja ta arvas , et selleks on kõige sobilikum komöödia koos köitvate õpetustega. Ta ütles, et komöödia ilma õpetusteta oleks lihtsalt irvitamine. Veel mainis ta RAVIDA neid lõbustades. Ainult seda kaudu on võimalik paljastada ajastu pahesid. Esitades neid naeruväärsetena, natuurilt just sellistena, nagu nad elus eksisteerivad. Tänu sellel on võimalik esitada koomilist ja tõsist läbisegi.
ÜKS JA SAMA ISIK EI VÕI OLLA NAERUVÄÄRNE ÜHTEDEL NING ÜLLAS TEISTEL JUHTUMITEL .
Seega tõdes Moliere, et karakter polnud tähtis, sest vaataja ei tohtinud näitlejas ära tunda oma teisikut. Karakter pidid olema koondkuju sadadest inimloomustest kokku. Ning seetõttu olid nad ühekülgsed ja mitte arenevad. Molierele oli tähtis IDEE. Mida ta karakterid kehastasid.

Tema esimesed satiirinooled olid suunatut salongipeenutsejate vastu. Mitte ühtegi asja ei tohtinud ütelda otse, ainult ümber nurga. Salongidesse püüdsid jõuda inimesed, kes tahtsid unustada oma minevikku , kes olid võtnud endale mõne romaanikangelase nime, kes püüdsid riietuda vastavalt „maitsele” ja püüdsid omandada salongilikku keelt = õrnuste maakaart. Tegemist oli VÕLTSE VAGATSEMISEGA. Vagatsemise eesmärgiks oli rikastumine võõra vara arvelt. Sellise võlts keelepruugi tipp fraasiks, repliigiks, võib pidada tõika naeruväärsetest eputistest
”Abielu pean ma suurimaks ebasündsuseks: kuidas võiks taluda isegi mõtet, magada kõrvuti täiesti palja mehega”
Naeruväärsed eputised ongi Moliere murdepunktiks. Sealt alates asub ta kaitsma naist. Ta väitis, et naine peab olema suhetes mehega vaba. Ta peab olema mehe sõber, mitte ori. Ta on öelnud, et armastust ei saa kasvatada, käskida ega sundida . Aga samas ei tohi armastust liiga vabaks lasta. Mingisugused normid, mõistusele alluvad, peavad siiski olemas olema, ning neid peab alati järgima.
MUIDU KAVALDAVAD NAISED MEHED ÜLE
Moliere pidas õigeks, et naiselik mõistus peab alluma mehe mõistusele. Peenutsejad mehed tunnistasid armastuse patuks , tabuks. Naised aga mõtlesid teisiti (tegelased):
”Kas tõesti taevas peaks seda pahaks panema , mis nõnda meeldiv on, et üldse muud ei tahaks.”
Moliere jaoks on oluline armastus, kui moraalne tunne. Seepärast ei ole võimalik armastuses valetada ja silmakirjatseda. Sell ajal ei olnud tähtis siire tunde avaldamine vaid meelitsemine, mängimine tunnetega.

Järgmised satiirinooled olid suunatud pimesi uskumise vastu. Sellega andis ta märku, et silmakirjalikkust on maalimas rohkem ja see jääb alati peale, sest inimesed ei oska kõiki pahesid elus ära tunda. Moliere eelistab aga mõõdukust kõiges: loomulikkust ning tervet suhtumist asjadesse; humaanset kannatlikkust nõrkuste suhtes, ning kõige eitamist, mis rikub inimese elu, ta kutsus inimesi üles olema valvsad, et vagatsejad nende elu, rahu ja rikkust ei rikuks.

Järgmised satiirinooled olid suunatud meesvõrgutajate naeruvääristajatele.
Põhilisteks olid meesvõrgutajad. Karakterid erinesid teistest kangelastest . Nad olid arenevad, sellist tüüpi võib nimetada „suurimaks lurjuseks, igaveseks marukoeraks. see tüüp on vanakurat ise, türklane ja ketser , kes ei karda taevast ega pühakuid. Jumalat, ega libahunti; see on mees, kes elab oma asjalikku elu nagu viimane lojus…”
Selle tüübi suurimaks paheks oli püsimatu süda, ning seepärast vahetas pidevalt oma rolle, ta oli tuulepea, seelikukütt, kõik naised olid tema jaoks ilusad, igaüht tahtis ta omada, nagu liblikas lennates õielt õiele. Sellise karakteriga püüdis Moliere pilgata elu tallamist ja põletamist. Kuid samas õhkab too kangelane, et neid, keda ta enda embusse tahab on liiga palju. Võrgutaja ei oska ennast jagada – ta on hetke nautleja. Teda veetleb vaid väline ilu, selle iga detail, mille nimel on ta valmis vanduma igavest armastust, et allutada oma objekt oma egole. See tüüp teeb alati näo, nagu temast ei sõltuks midagi. Mainides, et kui nii peab olema, siis on teil muidugi õigus, aga kui see ei oleks teie tahtmine, siis oleks hoopis teine lugu. Selline tüüp oskab veeretada oma sisemist kirge hoopis oma objektile , naisele. Aga tema ise on enda arvates õilis, ega tee enda arvates kunagi pattu. Kuid selle vagaduse varjus tuleb see patt siiski ilmsiks, aga Moliere kangelane ei kahetse seda. Kuid meeste kõrval võtab ta luubi alla ka seltsidaamid, teenijaid ja kergeusklikud talutüdrukud. Naeruvääristades neid pimesi uskumise pärast. Moliere uskus inimese sisemasse muutusse. Ning seetõttu peab nii mõnigi tema võrgutaja tunnistama, et:
”Ma pole enam see mees, kes ma oli eile õhtul, taevast on mind ühel hoobil muutnud.”
Sellega püüdis Moliere näidata, et iga inimene on suuteline millegi nimel võltsmaski ette tõmbama, et hankida endale vajalikku soosingut ja neid inimesi enda huvides ära kasutada. Silmakirjalikkus on moodne pahe :
”Silmakirjatsemine on eesõigustatud pahe, mis oma käega suleb kõigil suu, ning naudib rahumeeles kuningliku karistamatust. Teesklus ühendab kõik kambamehed, valitud seltskonnaks, kes ühtki neist põhimõtetest ründab, tõmbab kõik teised kaela.”
Sellise suhtumisega võis iga võrgutaja olla üdini paheline, kes manipuleeris kindlalt jumala sõnaga. Sellega püüdis ta õigustada oma eluviisi ja kombeid öeldes:
”Mul pole enam muud mõttes, kui lõplikult lahti öelda kõigist ilma lõbudest.”
Selline sisemine muutus ei jää aga jumala poolt karistamata: ta langeb põrgusse. Aga iga sellise vagatseja puudulikkust saab korvata vaid tarkusega. Moliere uskus, et tarkusega on võimalik võita kõiki pahesid. Samas aga on tarkusega ka nii, et tarkus võib teha inimese lühinägelikuks ja kergeusklikuks. Moliere arvas, et igasse inimesse tuleb suhtuda mõistlikult ja kaastundlikult. Seepärast tuleb inimestele nende nõrkused andestada .
”Ah, olgu inimlaps ka nõnda tark kui tahes, ta inimeseks jääb nii vooruses kui pahes .”
Moliere ütles, et iga inimene on kire ohver. Ta allub kirele selleks, et allutada teisi endale ja sundida neid teda armastama . Võrgutajas on esiplaanil kolm pahelist kirge:
ilunautleja
alistaja
kasuahnus
Võrgutajad teadsid kindlalt üht tõde: kui inimest millegagi meelitada, siis muutuvad nad rumalaks. Võrgutajad on alati raha peale väljas. Nende jaoks ei kehti mõisted au ja voorus. Nad näevad igas inimese varast. Varast eetilises ja moraalses mõttes. Ning seepärast on lihtne neil juhtida kergemeelseid enesepettuseni.

Moliere püüdis vaatajale näidata, et igas inimeses peitub ihnur ja silmakirjatseja. Ta väitis, et iga ihnur langeb hiljem või varem oma ihnuse ohvriks. Moliere püüdis oma loominguga näidata seda, et iga inimene peab jääma oma liistude juurde, see tagab õndsuse tulevases elus.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-04-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

79 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kaabakas Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

doc

Üldine Teatriajalugu I

Lope de Vega armastas arutleda selle ümberkehastamise üle. Lopel on näidend ,,Tõsine teesklus" ühest rooma näitlejast, kes kutsutakse Rooma imperaatori ette mängima kristlikku märtrit. Selle ajal juhtus Genesiusega see, et ta elas liiga hullult rolli sisse, temast oli saanud kristlane pärast näidendit suri kristliku märtrina roll viidi kaasa ellu, esmaklassiline läbielamine. Lope tundis teatrit hästi, aga nagu väljaspoolt, kuna ta ise polnud näitleja (nagu Shakespeare, Moliere jne). Professionaalne näitleja on kahestunud üks osa elab rolli sisse, teine kontrollib: · Hispaania näitlejate mäng oli kodeeritud tinglike märgizestide süsteem. Zestid olid loetavad mingis märgisüsteemis. Need ei olnud olustikulised zestid. · Näitlejad deklameerisid laval värsse, sest näidendid olid kõik kirjutatud värssides. · Toimus näitlejate pidev töö publiku emotsioonidega (pinge langetamine ja tõstmine).

Üldine teatriajalugu

doc

Kirjanduse arvestus (10. klass)

Oli palju seletavaid, kirjeldavaid ja tagasivaatavaid monolooge. Teatris pidi olema 5 vaatust, mis jagati stseenideks ja piltideks. La Fontaine (1621-1695) oli Moliere'i sõber, kes alustas luuletajana (kirjutas armastusest, kuigi poleks pidanud), edasi kirjutas valme (tegelasteks loomad, mõistukõne, lõpus moraal). Loo jutustamine oli talle tähsam, kui moraal loo lõpus. "Rebane ja viinamarjad", "Rohutirts", "Valmid" (I- III, 1694). Valiti Prantsuse akadeemia auliikmeks. 17. pilet Moliere Elas 1622- 1695, tema kodaniku nimi oli Jean-Baptiste Poquelin. Tema isa oli tapetsiir (sisekujundaja) ja tahtis, et poeg ka selleks hakkaks. Moliere õppis jesuiitide kolleegiumis ja tegi advokaadi eksami ära. 1642 kohtub rändnäitleja Madeleine Bejartiga. Järgmisel aastal loobub ta tapetsiiri ametist ja kolib kodust ära ja hakkab Lõuna-Prantsusmaal koos selle näitetrupiga etendusi andma. Madeleinil sünnib tütar Amanda, aga laseb teda oma nooremaks õeks pidada

Kirjandus

doc

Konspekt - 10 klass

8 4.püüti kôlbeliselt môjutada ja ôpetada 5.riimilise luule nôue 6.taaselustati aforism ja valm 7.näidendis aja-, koha-, tegevusühtsus 8.näidend värssides, tegelased suurtsugu päritolu, mängiti lossides Aluseks Descartes'i filosoofia: "môtlen, järelikult olen" Esindajad: prantsuse Nocolas Boileau "Luulekunst" Jean de la Fontaine valm Francois de la Rochefoucauld maksiim Moliere komöödia saksa Martin Opitz poeetikareeglid La Fontaine lk. 172 uus ôpik eeskujuks antiigist Aisopos ja Phaedrus maailmakirjandusse kuuluvad tema 12 raamatut "Valme", millega ta on tugevasti môjutanud Euroopa hilisemat satiirilist kirjandust "Rohutirts ja sipelgas", "Hunt ja lambatall", "Rebane ja viinamarjad" MKL "Katkuhaiged loomad" ja "Aednik" ava môte Nii Ivan Krôlov kui ka eesti Jakob Tamm on temalt eeskuju vôtnud Rochefoucauld

Kirjandus

doc

Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)

1) Keskaja ajalooliskultuuriline taust. Keskaja kirjanduse põhinähtused. Keskaja mõiste pole kultuuriteaduses ühene. Osa õpetlasi arvab, et Ida rahvaste ajaloole on jagunemine kesk- ja uusajaks võõras. Euroopa kohta valitseb seisukoht, et keskaeg kestis Lä-Rooma keisririigi lagunemisest (5.saj) renessansini (15.saj). Keskaeg valmistas ette uusaegsete rahvuste ja kultuuride sündi. 1000a väldanud ajastu tähtsad tunnused olid uute religioonide levik (kristlus, islam, budism) ja vanade rahvaste ulatuslikud ümberpaiknemised, kokkupõrked ja võitlused eluruumi pärast, ühtede rahvaste hävinemine, teiste esiletõus. Suure rahvasterände (4.6.saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud (frangid, lääne- ja idagoodid, anglid, saksid) võtsid 5.6.saj ristiusu omaks, mida hakkasid paganatele levitama. 4.saj keiser Constantinuse ajal oli kristlus ametlikult tunnustatud Roomas, kuhu rajati

Kirjandus

doc

Maailmakirjandus II eksamikonspekt

Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini 1. Keskaja kultuuriline olustik · Pmst Lääne-Rooma riigi lagunemisest (5 saj) kuni renessansi alguseni (15. saj) · Keskaeg valmistas ette uusaegsete kultuuri ja identiteedi sündi. · Uute religioonide tormiline levik: kristlus, islam, budism. · Vanade rahvaste ulatuslik ümberpaiknemine, kokkupõrked, võitlused eluruumi tõttu. · Peamiselt germaani hõimud tungisid põhja ja idapoolsest Euroopast lõuna ja lääne poole (senistele Rooma riigi aladele) ja võtsid omaks ristiusu, mida innukalt paganate seas levitama hakkasid. · Roomast sai paavstivõimu keskus · Kultuur arenes vastavalt ühiskondlikele muutustele: 2 etappi: üleminek sugukondlikult korralt feodaalsuhetele (kuni 10 saj) ja väljakujunenud feodaalriikide ajastu. (11-13 saj) · Esimesest perioodist v

Kategoriseerimata

docx

Kirjanduse lõpueksam 2011

SISUKORD 1. PILET KIRJANDUSE PÕHILIIGID EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA, ÜHE XX SAJANDI VÄLISKIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS S. OKSANEN ,,PUHASTUS" Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid), novell, jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrik

Kirjandus

odt

10. klassi kirjanduse eksami piletid

1. I J.Krossi ,,Väike Vipper": kokkuvõte süzeest; Vipperi ja Ledoute`i iseloomustused; teose peamõte. II Sonett. Shakespeare´i soneti peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; Kõnekujundid luuletuses; soneti tunnused SONETT-13. sajandil Itaalias loodud luulevorm, koosneb 14 värsist (reast). Itaalia soneti värsid jagunevad stroofideks (salmideks) skeemi 4+4+3+3 järgi. Peategelaseks oli Tiit Vipper, keda hüüti Väikeseks Vipperiks. Ta õppis Granbergi gümnaasiumis. Ta polnud küll auditooriumi heleda pea, aga siiski oli seadnud ta endile eesmärke ja püüdles nende poole . Pead oli tal just mateaatiliste ainete peale , vähem vedas tal keeltega. Kuigi Vipper oli tark poiss, oli tea nõrkuseks see, et ta oli endassetõmbunud ja lasi ebaõnnestumistel end liialt mõjutada. Monsieur Ledouté , tea prantsuse keele õpetaja , oli seadnud enda eesärgiks seda poissi kiusata ning see tal ka õnnestus.Ledouté oli jäärapäine ja enesekeskne meesterahvas, kes ei arvves

Kirjandus

112

doc

12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused

Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd

Kirjandus

Rohkem sarnaseid