Mitmekeelne oskussuhtlus (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui palju saab toimetaja tõlkijat usaldada ?
  • Kuidas näiteks seletada verbaalse suhtluse toimimist ?
  • Mida tahtsime sellega öelda ?
  • Mida see sõna tähendab ?
  • Mis on selle sõna vaste teises keeles ?
  • Kuidas seda defineerida ?
  • Kuidas seda tõlkida ?
  • Milline on selle eriala mõistesüsteem ?
  • Milline on tööjaotus kirjutaja ja toimetaja vahel ?
  • Kes on selle teksti autor ?
  • Kumb oli enne, keel kui süsteem või kõne üksikjuhtumid ?
  • Kuidas inimesed seda teevad ?
  • Kuidas oleme saanud sellise keele, nagu ta meil praegu on ?
  • Mis fikseeritud koodi mudelil on ?
  • Miks siis igapäevasuhtlus ikkagi toimib ?
  • Mida sellisel puhul ette võtta ?
  • Miks on ta ikkagi nii populaarne ?
  • Millised suvalise saare elanikule ?
  • Kuidas me neid siis mõistame ?
  • Kuidas siis saab ta olemas olla enne sõna või sõnast sõltumatult ?
  • Mida tähendavad järgmised mõisted ?
  • Kui väga peen lauanõude diferentseerimine ei ole vajalik ?
  • Kuidagi keerukamaks ?
  • Mida sellistega sõnastikus või tõlkes teha ?
  • Mis on sünonüümia vastand ?
  • Millal peaks näide olema mõiste ja millal termini parameeter ?
  • Mitmel pool korrata ?
  • Miks siis peab tulemust käsitsi kontrollima ?
  • Milliseid mitte ?
  • Paljud sünonüümivastuolud ?
  • Kuidas häid ära tunda ?
  • Milliseid neist valida ?
  • Mis aitab koostajal ära teha vajalikke praktilisi lihtsustusotsuseid. Mul on sõnapõhine sõnastik juba valmis, mis ma nüüd teen ?
  • Millist terminit tahaksime saada ?
  • Mida sellega ette võtta ?
  • Midagi ikka muudetakse. Aga mida ?
  • Mis ei vasta tõele ?
  • Kui lähedaselt sarnaneb sihttekst lähtetekstile ?
  • Milleks ta on loodud ?
  • Paljud tõlkijad käsutäitmise ?
  • Mis see kvaliteet on ?
  • Mis on tõlge? Mis sorti tegevus on tõlkimine ?
  • Kuidas saaks tõlkekvaliteeti standardida ?
  • Mis mõttes toimetatud ?
  • Kuidas see tunne mõjutab tulemuse kvaliteeti ?
  • Kelle nime all tekst ilmub ?
  • Kes kelle tööle võttis ?
  • Kes on tegelikult pädevam ?
  • Kes peab end vastutavaks ?
  • Miks ei võiks alati võrrelda kogu teksti ?
  • Millal võiks demagoogia teadlik kasutamine olla õigustatud ?
  • Kui korraldame keelt, siis mis asi see on, mida korraldame ?
  • Millega on korraldamine õigustatud ?
  • Kuidas neid lahendada ?
  • Kumba neist nimetaksite keeleks ?
  • Mille oleks saanud ära hoida parema keelekorraldusega ?
  • Kui mitte postuleerida konformsuse soovitavust vms. 39. Võib arvata mõlemat, aga teise arvamise korral – millega on selline väärtushinnang põhjendatud ?
  • Kuidas, keda või mida ?
 
Säutsu twitteris

ARVI TAVAST   MARJU TAUKAR
Mitmekeelne
oskussuhtlus
Tallinn 2013
Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel
ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti  kirjakeel  üld- ja
erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist.
Kaane kujundanud Kersti Tormis
Kõik õigused kaitstud
Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013
Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6
E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf)
URL: tavast.ee/ opik
Trükitud trükikojas Pakett
Sisukord
1
Sissejuhatus
8
1.1
Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
10
1.2
Sihtrühm  ja eesmärk
. . . . . . . . . . . . . . . . . .
11
I
Eeldused
13
2
Miks suhtlus toimib
15
3
Fikseeritud koodi mudel
18
3.1
Suhtluse tööpõhimõte . . . . . . . . . . . . . . . . . .
18
3.2
Keele olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
20
3.3
Keele ja kõne seos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
20
3.4
Sõna ja mõtte seos
. . . . . . . . . . . . . . . . . . .
20
3.5
Tähenduse olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
21
3.6
Keele tekkimine ja muutumine . . . . . . . . . . . . .
21
3.7
Kõne headuse hindamine . . . . . . . . . . . . . . . .
22
4
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
24
5
Toimetulek  puudustega
28
5.1
Kitsendada käsitlusala
. . . . . . . . . . . . . . . . .
28
5.2
Lubada servade udusust
. . . . . . . . . . . . . . . .
29
5.3
Otsida paremat teooriat
. . . . . . . . . . . . . . . .
29
Sisukord
6
Inimestel põhinev mudel
30
6.1
Suhtluse tööpõhimõte . . . . . . . . . . . . . . . . . .
30
6.2
Keele olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
31
6.3
Keele ja kõne seos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
32
6.4
Sõna ja mõtte seos
. . . . . . . . . . . . . . . . . . .
32
6.5
Tähenduse olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
33
6.6
Keele tekkimine ja muutumine . . . . . . . . . . . . .
38
6.7
Kõne headuse hindamine . . . . . . . . . . . . . . . .
38
7
Eelduste  kokkuvõte
43
II  Terminoloogia
47
8
Mis on terminoloogia
49
9
Terminoloogiateooriatest
53
9.1
Klassikaline terminoloogiateooria
. . . . . . . . . . .
53
9.2
Uuemad terminoloogiateooriad . . . . . . . . . . . . .
60
10 Objektid, mõisted ja terminid
66
10.1 Objekt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
66
10.2 Mõiste . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
67
10.3 Termin . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
71
11 Mõiste- ja tähendusseosed
73
11.1 Tähendusseosed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
73
11.2 Polüseemid ja homonüümid
. . . . . . . . . . . . . .
75
11.3 Mis on sõna? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
75
11.4  Sünonüümid  ja polüseemid . . . . . . . . . . . . . . .
76
11.5 Aga see tähendab ju hoopis ..
. . . . . . . . . . . . .
77
11.6 Seos mõiste ja seda tähistava termini vahel . . . . . .
77
11.7 Mõisteseosed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
78
11.8 Keeltevahelised seosed
. . . . . . . . . . . . . . . . .
79
11.9 Denotaatsamasus ja designaatsamasus . . . . . . . . .
80
Sisukord
12 Sõnastikus antav info
82
12.1 Sõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
82
12.2 Selgituste liigid
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
84
12.3 Selgituste sõnastamisest . . . . . . . . . . . . . . . . .
87
12.4 Viited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
91
12.5 Näited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
92
13  Sõnastiku  sihtrühm ja eesmärk
95
13.1 Sihtrühm . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
95
13.2 Eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
97
14 Sõnastike sisevastuolud
103
14.1 Rippuvad viited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 103
14.2 Sünonüümivastuolud
. . . . . . . . . . . . . . . . . . 104
14.3 Ebajärjekindlused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 107
14.4 Osasünonüümid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108
15 Ühtluse parandamise  meetodeid
111
15.1 Hoolikusel põhinevad meetodid
. . . . . . . . . . . .
111
15.2 Lähenemissuunal põhinevad meetodid . . . . . . . . . 112
16 Tehniline mõistelisus
121
16.1 Andmestruktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 122
16.2 Terminibaasi esitus sõnastikuna . . . . . . . . . . . . 127
16.3 Olemasolevaid terminibaasisüsteeme . . . . . . . . . . 130
16.4 Vastuväiteid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 133
17 Terminisaamisviisid
137
17.1 Termini headus
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 137
17.2  Tsitaatsõnad  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
141
17.3 Sõnade ühendamine püsiühendeiks . . . . . . . . . . .
141
17.4 Sõnade  liitmine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 142
17.5 Sõnatuletus
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 144
17.6 Laenamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 147
18 Terminoloogia kokkuvõte
151
Sisukord
III  Tõlkimine
155
19 Mis on tõlkimine
157
20 Tõlke  uurimine
159
20.1  Metodoloogia
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
161
21 Kaks liiki tõlkimist
172
21.1 Märksõnu tõlketeooriatest
. . . . . . . . . . . . . . . 172
21.2 Instrumentalistlik tõlkemudel . . . . . . . . . . . . . . 174
21.3 Tõlkemudelite levikust . . . . . . . . . . . . . . . . . 179
22 Tõlkimise kokkuvõte
183
IV Toimetamine,  kvaliteedikontroll  ja hindamine
185
23 Mis on kvaliteet
187
23.1 Tõlkekvaliteet . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 187
23.2 Teenusekvaliteet . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 189
24 Toimetamise liigid
193
24.1  Tellija  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 194
24.2 Toimetatav  valdkond  . . . . . . . . . . . . . . . . . . 195
24.3 Vastutuse jaotus  tõlkija  ja  toimetaja  vahel . . . . . . 196
24.4 Kui palju saab toimetaja tõlkijat  usaldada ? . . . . . . 198
24.5 Muutuste sisseviimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . 199
24.6  Põhjendamine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 200
24.7  Vaidlustamine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
201
24.8 Kellele jääb viimane sõna . . . . . . . . . . . . . . . .
201
24.9 Tekst ja metatekst . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
201
24.10 Toimetamine tõlketeenuse standardis . . . . . . . . . 202
25 Toimetamise teemad
205
25.1 Muutuste liigid
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 205
25.2 Põhjenduste liigid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 209
26 Toimetamise kokkuvõte
214
Sisukord
Keelekorraldus
215
27 Mis on keelekorraldus
217
28 Korraldamise objekt ja põhimõtted
219
28.1 Korraldamise objekt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 219
28.2 Korraldamise põhimõtted . . . . . . . . . . . . . . . .
221
29 Norm ja  norming
226
29.1 Miks võib norm normingust erineda . . . . . . . . . . 227
29.2 Vastuolude näiteid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 228
29.3 Vastuolude lahendamine
. . . . . . . . . . . . . . . . 229
30 Korraldamise põhjused
233
30.1 Mõistmisraskuste  vältimine  . . . . . . . . . . . . . . . 234
30.2 Konventsiooni stabiilsuse  suurendamine  . . . . . . . . 236
30.3 Kognitiivse jõupingutuse erinevus . . . . . . . . . . . 236
30.4 Kultuuri(evolutsiooni)lised  seletused  . . . . . . . . . . 237
30.5 Uskumuste püsivus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 238
30.6 Asendustegevus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 239
30.7 Siserühma määratlemine . . . . . . . . . . . . . . . . 240
31 Keelekorralduse kokkuvõte
243
32 Kokkuvõte
244
33 Mõtlemisküsimuste kommentaare
247
Kirjandus
257
1
Sissejuhatus
Meie igapäevane tegevus põhineb suures osas varjatud eeldustel, mille
iseloomu või isegi olemasolu tavaolukorras ei teadvustata. Mingi alaga,
praegusel juhul mitmekeelse oskussuhtlusega sügavamalt tegeldes aga
tasuks  enne järelduste juurde asumist tähtsamad eeldused korraks üle
vaadata. Kuidas näiteks seletada  verbaalse  suhtluse toimimist? Miks
on nii, et kui siinset teksti  loete , siis saate vähemalt umbkaudu aru,
mida tahtsime sellega öelda?
Lihtsaim lahendus, mida ka varmalt kasutatakse, on postuleerida
keel. Olla seisukohal, et tekstil või selle osadel on omadus midagi
tähendada, ja et kirjutades valin keelendeid nende tähenduste järgi.
Kui kõneleja ja  kuulaja  oskavad sama keelt, kõneleja valib õiged keelen-
did oma mõtte  väljendamiseks  ja ka kuulaja teab nende tähendust, siis
kannavad need  keelendid  kõneleja mõtte kuulajani. Sellise fikseeritud
koodi mudeli järgi on tähendus keelendite objektiivselt tuvastatav
omadus, mille päritoluna enamasti nimetatakse kokkulepet.
See mudel kirjeldab edukalt ära suurema osa suhtlusolukordi. Siiski
leidub verbaalsel suhtlusel ka  aspekte , mida keele kui fikseeritud
koodiga seletada on üpris keeruline. Kui kood on fikseeritud, siis ei saa
see näiteks kuidagi muutuda, aga keel ju muutub, nagu paljud ilmselt
nõustuvad. Raske on kujutleda keele algset tekkimist selgesõnalise
kokkuleppe teel, samuti ei suuda see mudel seletada keelealaseid
eriarvamusi  pädevate emakeelekõnelejate vahel ega neile lahendusi
pakkuda.
Olukorras, kus olemasolev teooria oma põhiosas sobib, kuid
vaatlusalust nähtust  tervikuna  ära seletada ei suuda, on sellest
järelduva ebakindlusega toimetulemiseks peamiselt kolm võimalust.
Sissejuhatus
9
Uurimisobjekti osad, mida teooria seletada ei suuda, võib vaatluse
alt välja jätta, võib lubada kirjelduse servade ähmasust, võib aga ka
soovida siiski kogu nähtuse kirjeldamist ühe teooriaga – viimasel juhul
tuleb leppida olemasoleva teooria sobimatusega ning otsida paremat.
Otsingute toeks võiksime reaalteadustest õppida vahetegemist tead-
mise  ja arvamise vahel ning psühholoogidelt vahetegemist objektiivse
ja subjektiivse vahel. Oleme väga kaugel mõttest, nagu võiks siit või
mõnest teisest õpikust hankida objektiivset teadmist keele või millegi
muu kohta; pigem on rõhk oma arvamuste subjektiivsuse tunnistamisel
ja selle ülestunnistusega toimetulemisel.
Viimane pole kerge – kui ikka tõsiselt tundub, et lumi on valge,
siis on väga keeruline hoiduda lihtsustatud väitest „lumi on valge”
ja piirduda mõne teaduslikult paremini kaitstavaga, näiteks „mulle
tundub, et lumi on valge”, „kõik mu senised intervjueeritavad on
vastanud, et lumi on valge” või „mu senised mõõtmistulemused on
näidanud, et lumi on valge” (viimased kaks muidugi  eeldusel , et
vastavad uuringud on  tõepoolest  läbi viidud ja selliseid tulemusi
andnud). See näib esmapilgul olevat üsna  abstraktne  teadusfilosoofiline
probleem: kui lugeja suhtlusringkond on lume värvi teemal üldjoontes
ühel nõul, siis ei ole enamasti tõesti vahet, kas esitada  väiteid  lume
värvi kohta või iseenda lumevärviteemaliste arvamuste kohta.
Huvitavaks läheb asi ainult juhul, kui lugeja suhtlusringkond
ei ole vaadeldaval teemal ühel nõul. Siin raamatus tuleb  juttu
eriarvamusi võimaldavatest juhtudest keelega seotud aladel, täpsemini
tõlkimisel, sõnastikukoostamisel, keelekorralduses ja keelealastes vaid-
lustes. Mõned näited küsimustest, kus selge vahetegemine objektiivse
teadmise ja subjektiivse arvamise vahel kipub mõnikord meelest
minema:
• Mida see sõna tähendab?
• Mis on selle sõna  vaste  teises keeles?
• Kuidas seda defineerida?
• Kuidas seda tõlkida?
• Kas eesti keeles saab nii öelda?
• Kas seda sõna tohib eesti keeles kasutada?
• Milline on selle eriala mõistesüsteem?
•  Kumb  pakutud terminivariantidest on parem?
• Kas see on usaldusväärne  sõnastik ?
• Kas tõlkija käitus selles olukorras õigesti?
10
Sissejuhatus
• Milline on tööjaotus kirjutaja ja toimetaja vahel?
• Kes on selle teksti autor?
1.1
Raamatu struktuur
Esimeses peatükis kirjeldame täpsemalt fikseeritud koodi mudelit,
selle järeldusi ja puudusi ning nendega toimetuleku meetodeid. Ühe
meetodina tutvustame keelenähtuste mõistmise viisi, mis tekstide
asemel põhineb suhtlejatel. Tähendus ja  õigsus  ei ole sel juhul keele
ega isegi mitte teksti, vaid inimese omadused.
Inimesel põhinev seletus on ühes mõttes ebamugav: ta ei paku
kaitset vastutuse eest. Praktilistes suhtlusolukordades meeldib ini-
mestele täiesti arusaadavalt lükata vastutus endalt ära, viidates oma
valikute põhjendusena väidetavatele objektiivsele faktidele keele kohta.
Keel lihtsalt on selline, suhtlejast ei sõltu midagi. Kui tunnistada,
et keelt ennast otseselt mõõta kuidagi ei  õnnestu , andmeid on
põhimõtteliselt võimalik hankida ainult inimeste keelealaste arvamuste
kohta või teatud küsimustes ka senikasutatud väljendusviiside kohta,
siis läheb oma valikute põhjendamine veidi raskemaks. Selles levinud
olukorras aga, et inimeste ja nende  seniste  väljendusviiside uuringuid
vaidlusaluses küsimuses tegelikult pole tehtud, ei saagi  valikuid
põhjendada millegagi peale enda subjektiivse arvamuse. Suhtleja
lihtsalt tahab nii väljenduda või ta lihtsalt mõistab seda teksti  niimoodi ,
ja toetust tema sellisele tahtmisele ei ole tulemas kuskilt. Niimoodi
arvamiseks läheb tarvis üsna palju enesekindlust: suhtleja peab  pidama
end tegijaks ehk agendiks, kes vastutab ise oma sõnade eest.
Ülejäänud raamat räägibki tegelikult suhtlejast, tema teadmistest,
arvamustest ja vastutusest neljas oskussuhtluse valdkonnas. Termino-
loogia peatükis alustame mõiste- ja tähendusseostest. Viimastest
eriti  sünonüümiapolüseemia  ja homonüümiaga toimetulek on oluline
eeldus sõnastike tulemuslikul koostamisel ja  kasutamisel . Lähtudes
sõnastike eesmärkide ja sihtrühmade klassifikatsioonist, võrdleme
koostamismeetodeid nende aluseks oleva andmestruktuuri põhjal;
lähemalt kirjeldame tehnilisi ja töökorralduslikke vahendeid sõnastike
sisemise  kooskõla  saavutamisel. Lühidalt tuleb juttu ka termini-
moodustusest.
Tõlkimise peatükk algab uurimisobjekti määratlemise tänamatu
Sissejuhatus
11
ülesandega. Vastuseid küsimusele, mis on tõlkimine, on umbes sama
palju kui vastajaid. Siin üritame lähtuda praktikast ja käsitleda
tõlkimisena seda, mida tõlketurul on kombeks tõlkimiseks nimetada,
kaldudes  kahtluse  korral pigem laiema kui kitsama määratluse
poole. Tõlkija agentsust jaotusalusena kasutades kirjeldame kaht üsna
erinevat viisi tõlkimisest mõelda, koos praktiliste järeldustega tõlkija
pädevuse, tegevuse, vastutuse ja staatuse teemal.
Nii tõlkimisele kui ka ükskeelsele kirjutamisele võib tekstiloome
töövoos järgneda toimetamine, kvaliteedikontroll või muu valmis
teksti hindamist sisaldav tegevus. Toimetamise peatükis üritame
ülalkirjutatust lähtuvalt leida hindamise teoreetilist alust; taaskord
praktiliseks minnes aga kirjeldada turul nähaolevaid toimetamise ja
kvaliteedikontrolli meetodeid koos nende plusside ja miinustega.
Viimane teema on keelekorraldus kõige laiemas mõttes ehk
igasugune inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevus pa-
randustest argisuhtluses kuni institutsionaliseeritud keelekorralduseni
kitsamas mõttes. Nagu eelnevates peatükkides, üritame ka siin
kõigepealt  leida tegevusele teoreetilisi põhjendusi ja seejärel loetleda
leitud põhjendustest tulenevaid järeldusi praktika jaoks.
Peatükid lõppevad kokkuvõtte, mõtlemisküsimuste ja lisalugemise
soovitustega. Küsimustele enamasti üht õiget vastust ei ole; raamatu
lõpust leiate küsimuse numbri järgi kommentaarid, mida tasuks ehk
vaadata alles pärast küsimuse üle juurdlemist.
Õpiku teemadest on tõlke uurimine Marju Taukari ja ülejäänu Arvi
Tavasti kirjutatud.
1.2
Sihtrühm ja eesmärk
Eeskätt on see raamat mõeldud  keeleala  magistrantidele ning katab
peamised teemad, mida oleme alates 2002 käsitlenud terminoloogia,
kirjaliku tõlke aluste, tõlketehnika, keelekorralduse ja empiiriliste
uurimismeetodite kursustel. Üritame mitte eeldada eriti põhjalikke
lingvistikateadmisi, vaid lahti seletada kõik need asjad, mida magistran-
tidele on ikka tulnud ka loengus lahti seletada. Küll aga läheb lugejal
tarvis analüüsivõimet ning julgust endas kahelda ja nõuda põhjendusi
ka ilmselgena näivate väidete kohta.
See ei ole klassikaline õpik, mis  autorite  isiklikke  arvamusi  peites
12
Sissejuhatus
annaks ülevaate senistest  teooriatest . Vastupidi. Kirjutamise motivat-
sioon  on algusest peale olnud tõdemus, et käsitletavaid keelealaseid
tegevusi juhtivatel hoiakutel, tõekspidamistel ja teooriatel on kuskil
mingi lõtk sees. Nad kas põhinevad vaieldavatel eeldustel, on  vastuolus
empiiriliste uurimistulemustega või sisemiselt vastuolulised, või on
teooria mõnes küsimuses nii puudu, et miks-küsimusele jääbki vastus
saamata.
Eesmärk on panna kokku sisemiste vastuolude ja lünkadeta
kirjeldus, miks suhtlus toimib üleüldse ja konkreetselt  käsitletud
valdkondades, ning saada järeldustena senisest oluliselt vaidlustus-
kindlamaid ja ilmutatult põhjendatud praktilisi käitumisjuhiseid ja
hindamiskriteeriume neis valdkondades.
Kas see raamat on teie jaoks? Vaadake prooviks järgmisi väiteid.
• Keel on selle üldistus, kuidas inimesed räägivad, mistõttu ei ole
põhimõtteliselt võimalik kasutada keelt valesti.
• Keelenditel ega tekstidel ei ole sellist parameetrit nagu tähendus;
tähendus saab tekkida ainult pädeva lugeja teadvuses ja on
seetõttu subjektiivne. Sama tekst võib tähendada ühe lugeja
jaoks üht ja teise jaoks teist.
• Ka õigsus, grammatilisus, vastuvõetavus jms ei ole mitte
keelendite ega tekstide, vaid lugejate  parameetrid . Sama tekst
võib ühele lugejale sobida ja teisele mitte.
• Ma saan mõjutada seda, missugune mu  emakeel  on.
• Suhtlejana olen oma keelelistes otsustes vaba ja vastutan oma
otsuste eest ise.
• Vaidlustamise korral ei kõlba argumentidena viited väidetavale
keelele, selle kirjeldustele ega tekstidele, vaid saan viidata üksnes
iseenda või teiste inimeste arvamustele.
Kui need on teie jaoks igav läbitud etapp, siis ärge edasi lugege,
te ei leia siit midagi uut. Kui olete nendega teoreetiliselt nõus, aga
kahtlete nende praktilises rakendatavuses, siis lugege, üritame näidata,
miks see kahtlemine selle nõustumisega hästi ei sobi, ning julgustada
teooriat ja praktikat ikkagi kooskõlla viima. Kui on kiire, siis peaks
piisama raamatu osade kokkuvõtetest. Kui aga vaatate ja imestate,
kuidas keegi midagi nii rumalat ja kahjulikku võib mõelda, siis ongi
terve see õpik just teile.
I
Eeldused
2
Miks suhtlus toimib
Keelega  tegeledes  oleks väga kasulik kõigepealt kokku leppida, mis
asi see on, mida me keeleks  nimetame . Kui sel teemal korraldada
rahvaküsitlus, siis tõenäoliselt saaks valdavalt vastuseks, et keel
on suhtlusvahend. Vaevalt esitab see vastus mingit läbimõeldud
seisukohta; pigem annab selle täpselt samas sõnastuses kordumine
alust oletada, et niisugune vastus on kuskilt valmiskujul meelde jäänud
ega vaja väljaütlemiseks enam täiendavat juurdlemist asja sisu üle.
Juurdleme siiski. Millegipärast on nii, et inimesed suudavad teatud
tingimustel teha kõriga selliseid hääli ja/või vedada pliiatsiga paberile
selliseid kriipse, et nende kuulmisel või nägemisel saab teine inimene
aru või vähemalt  arvab  aru saavat, mida esimene mõtles. Miks see nii
on?
Järgmine viis samale küsimusele läheneda on mõelda keele kui
abstraktse süsteemi ja kõne kui suhtluse üksikjuhtumite seose peale.
Kumb oli enne, keel kui süsteem või kõne üksikjuhtumid? Kas inimesed
järgivad kõneldes süsteemi või kujuneb süsteem selle järgi, kuidas
inimesed kõnelevad? Kas kõne saab keelt mõjutada?
Veel üks muna ja  kana  tüüpi küsimus: kas sõnadel on tähendused
või tähendustel sõnad? Kas inimesed kasutavad sõnu nende praegustes
tähendustes sellepärast, et sõnadel on niisugused tähendused, või
on neil niisugused tähendused sellepärast, et inimesed neid niimoodi
kasutavad? Kas inimene saab sõnade tähendust mõjutada?
Neile küsimustele ei ole õigeid vastuseid ega enamasti isegi
lootust leida asjalikke meetodeid vastuste tuvastamiseks; need on
üksnes alternatiivsed viisid suhtluse toimimist enda jaoks arusaadavaks
16
Eeldused
mõelda, eriti kui teadvustada, et eelnemise-küsimustega on mõeldud
sisulist, mitte kronoloogilist järjestust.
Valikust,  kumba   uskuda , aga olenevad vastused pea kõigile siin
õpikus käsitletud olulisematele küsimustele. Kumbki eeldus iseeneses
ei ole teisest õigem, kuid ühe uskumisel põhinevad otsused võivad
osutuda teisel põhinevatest kasulikumateks või ongi mõni keelealane
toiming kujuteldav ainult ühe eelduste komplekti korral. Nii saame
ühtlasi võimaluse eelduste headust tagantjärele mingil määral siiski
hinnata, milles seisnebki siinse dilemma erinevus muna ja kana omast.
Need küsimused võivad esmapilgul tunduda praktikute jaoks
tarbetu  filosofeerimisena, kuid vastus neile on huvitav vähemalt kolmel
põhjusel .
Lihtsalt põnev
Kõigepealt on lihtsalt teaduslik huvi. Inimesele on omane tahta
teada, kuidas asjad töötavad, millest nad koosnevad ja miks nad just
niisugused on.
Keeletehnoloogia
Üks (ja ilmselt parim) viis masinaid inimkeeles suhtlema panna
oleks modelleerida inimaju ja panna  masinad  üleüldse käituma,
mõtlema, tundma jne inimese  kombel . Kuni see näib esialgu tehniliselt
keerukavõitu, võib üritada modelleerida konkreetselt inimestevahelist
verbaalset suhtlust. Selleks aga tuleks kõigepealt leida vastus ülal-
küsitule: kuidas inimesed seda teevad? Valest vastusest lähtumine
võib luua keeletehnoloogiliste rakenduste arendamisel põhimõtteliselt
ületamatuid takistusi.
Järeldused praktilise inimsuhtluse jaoks
See on selle raamatu põhiteema. Teooria, millega enda jaoks seletame
suhtluse toimimist, võiks anda selliseid juhiseid keelega seotud valikute
tegemisel, mis inimesi nende eesmärkidele parimal võimalikul viisil
lähemale aitavad. Keelelisi valikuid tuleb aeg-ajalt teha näiteks
sõnastike koostamisel ja kasutamisel, terminiaruteludes, tõlkimisel,
toimetamisel ja keelekorralduses.
Miks suhtlus toimib
17
Vähe on kasu levinud vastusest ülaltoodud küsimustele, et ikka
mõlemad on õiged: keel mõjutab kõnet ja kõne keelt, ja samamoodi
ülejäänud  teemadel . Näiteks ei anna need mingit meetodit, kuidas
eristada keeleviga keeleuuendusest, terminimoodustust keele risustami-
sest, tõlkeviga leidlikust tõlkest või eluvõõrast sõnastikku normatiivsest
sõnastikust.
Käesolevas osas alustame siis eeldustest. Kirjeldame üldlevinud
ettekujutust, et sõnadel on tähendused, selle ettekujutuse järeldusi
ja puudusi ning üht võimalikku alternatiivi, mis nihutab tähelepanu
tekstidelt inimestele ja reeglitelt vastutusele.
Lühidalt
• Verbaalse suhtluse toimimise seletamiseks on mitu viisi,
mis võivad omavahel erineda empiirilise põhjendatuse ja
praktilise kasulikkuse poolest.
• Suhtluse tööpõhimõtte teemal tasub omada läbimõeldud
seisukohta, sest sellest olenevad valikud raamatu ülejäänud
osades käsitletud küsimustes.
Küsimused
1. Kuidas teie enda jaoks seletate, miks on verbaalne suhtlus
üldiselt üsna töökindel?
2. Kuidas oleme saanud sellise keele, nagu ta meil praegu on?
Kohe päris algsest tekkimisest alates?
3. Keele muutumist peame ilmselt kõik võimalikuks. Aga mis sorti
sündmus peaks toimuma, et te pärast seda oleksite veendunud:
jah, nüüd on keel (või mingi väike osa keelest) muutunud?
3
Fikseeritud koodi mudel
Üsna mugav on ette kujutada, et keel kui abstraktne süsteem on
olemas. Olemas kuidagi meist sõltumatult või enne meid, ning kuidagi
fikseeritud: Emakeele Seltsi keeletoimkonnas kokku lepitud, kirja-
keele normingu kehtestamise korras määratud, terministandarditega
kohustuslikuks tehtud, mõne lähenemise kohaselt lausa kaasa sündinud.
Oma igapäevakõnes  üritavad  inimesed seda valmis süsteemi siis enam
või vähem edukalt järgida.
3.1
Suhtluse tööpõhimõte
Fikseeritud koodi mudeli kohaselt suhtlus toimib, kuna sõnadel ja keele
muudel elementidel on tähendused, mis on inimestele üldiselt teada.
Ühised teadmised keelendite tähenduste kohta võimaldavad kõnelejal
kodeerida oma mõtte sobivate sõnadega, mille kuulaja siis dekodeerib,
saades kätte mõtte, mille kõneleja sõnadesse pani.
Seda mudelit võib kujutleda ka kui rongi, mille vagunitesse kõneleja
oma mõtted paigutab, valides igale mõttele sobiva kujuga vaguni (st
sobiva tähendusega sõna), või ka müravaba kanalit, mille ühest otsast
kõneleja paneb oma mõtted sisse ja teisest otsast saab kuulaja nad
kätte (Reddy 1979).
Just fikseeritud koodide abil toimub suhtlus masinate vahel: on
võimalik kokku leppida, et pinge kasvamine sobival hetkel tähistab ühte
ja pinge langemine nulli, et A-tähte tähistab kood 0041, et sõnastiku
märksõna  algust tähistab silt , et laiend .jpg tähistab teatud
tüüpi pildifaile vms.
Fikseeritud koodi mudel
19
Inimestevahelisele suhtlusele on fikseeritud koodi mudelit ranges
mõttes üritatud rakendada eriti ühemõttelist suhtlust nõudvatel
juhtudel. Sellistel aladel nagu pilootide ja lennujuhtide vahelises
raadiosides, vähemal määral ka standardites, patentides ja muudes
juriidilistes tekstides on kõnelejale üsna täpselt ette kirjutatud, kuidas
oma mõtet väljendada. Niisuguseid selgesõnaliselt ja tavakeelest
rangemalt reeglistatud erialakeeli nimetatakse piiratud loomulikeks
keelteks.
Samal  mudelil  veidi nõrgemas mõttes põhineb aga üldse suur osa
inimeste igapäevasest keelelisest tegevusest:
• Sõnastike koostamine ja kasutamine põhineb sageli eeldusel, et
sõnadel on tähendused, mida on võimalik teada, kirja panna ja
sõnastikust järele vaadata.
• Paljud tõlkijad lähtuvad oma töös eeldusest, et eri keelte sõnade
vahel on nende tähendusest tulenevad ekvivalentsiseosed, mille
põhjal on võimalik otsustada sihtteksti sõnavalikut.
• Nii tõlgete kui ka algupäraste tekstide hindamine põhineb eel-
dusel, et on võimalik teha vahet õigete ja valede väljendusviiside
vahel.
• Tõlgete sisulise sobivuse hindamine lähtetekstiga võrdlemise teel
põhineb lisaks eeldusel, et kummalgi tekstil on tähendus, mida
on võimalik selle teksti uurimise teel objektiivselt kindlaks teha
ja seejärel kahe teksti tähendusi omavahel võrrelda.
• Keelekorraldus põhineb eeldusel, et on olemas mingi keeleks nime-
tatav asi, mida saab keelekorralduslike otsuste abil mõjutada.
Fikseeritud koodiga masinlikul suhtlusviisil, kui seda õnnestub
rakendada, on muidugi mitmeid eeliseid:
• Kuna sõnade tähendused on kokku lepitud ja ühiselt teada, siis
on vääritimõistmised üsna välistatud.
• Kokkuleppimise protseduur võimaldab tagada, et keel areneb
soovitud suunas, et kõigil tähelepanu väärivatel nähtustel on meie
keeles nimetused olemas ja need ei kattu omavahel tarbetult.
Mudeli vajakajäämistest suhtluse seletamisel tuleb juttu järgmises
peatükis, kõigepealt aga vaatame mõnd fikseeritud koodi mudeli
järeldust.
20
Eeldused
3.2
Keele olemus
Lingvistika  peavoolus on kaua oldud seisukohal, et keel on rakendus-
likest eesmärkidest sõltumatu abstraktne süsteem, ja peetud selle
vahendiks pidamist lausa vulgaarseks. See tundub küll olevat vastuolus
levinud ütlusega, et keel on suhtlusvahend; samas  viitavad  ka nende-
samade  ütlejate keelealaste otsustuste põhjendamisel kasutatavad
argumendid keele pidamisele siiski pigem eesmärgiks kui vahendiks:
„sellist sõna ei ole eesti keeles olemas”, „nii ei saa eesti keeles öelda”,
„see ei ole  korrektne  eesti keel” vms. Need ütlused eeldavad, et
miski eesti keeleks nimetatav nähtus on esiteks objektiivselt olemas,
teiseks ütlejale teada ja kolmandaks kritiseeritava väljendusviisi suhtes
primaarne.
3.3
Keele ja kõne seos
Keel kui süsteem on olemas enne meid ja selle kohta on võimalik omada
teadmisi. Iga pädev emakeelekõneleja ju teab intuitiivselt, millised
ütlused on grammatilised ja millised mitte, või millised sõnad on keeles
olemas ja millised mitte. Suheldes järgivad inimesed seda süsteemi, st
väljenduvad nii, et nende kõne oleks keelega kooskõlas.
3.4
Sõna ja mõtte seos
Pühakirja väidet, et alguses oli sõna, saab fikseeritud koodi  mudelis
võtta täiesti tõsiselt. Ferdinand de Saussure, mõjuka semiootikateooria
looja, kelle tähendusemudelil põhineb varjatult kogu meie kooliharidus,
on öelnud, et tähistatav (mõte) ei saa eksisteerida ilma tähistajata
(sõnata) ja mõtlemine ilma  keeleta  on vaid amorfne mass (1960: 145,
155).
Sõnu käsitletakse selle lähenemise puhul primaarsena igas mõel-
davas valdkonnas. Igapäevases tekstide lugemise olukorras kohtub
lugeja (või tõlkija) tõepoolest esimesena just (lähtekeelse)  tekstiga ,
mille tähenduse ta seejärel kuidagi välja selgitab. Sõnastikus käib
juurdepääs infole märksõna kaudu. Seadustes on legaaldefinitsioonid
antud terminitele, mitte mõistetele (kuigi termineid nimetatakse
seal mõisteteks). Keelealastes vaidlustes vaieldakse tavaliselt sõnade
Fikseeritud koodi mudel
21
tähenduste, mitte mõistete nimetamise üle. Keelekorralduses valitseb
selge ja läbimõeldud seisukoht, et tegeldakse ainult sõnadega, kuna
tähendusi normida ei ole võimalik.
3.5
Tähenduse olemus
Fikseeritud koodi mudelis kuulub tähendus keele või teksti omaduste
hulka. Vorm on primaarne, sisu käib vormi juurde.  Sealjuures  on
vaadeldava keelendi (või tekstilõigu) tähendust võimalik tuvastada
objektiivselt, ehk keelendil on olemas õige tähendus, millest siis
kuulajad võivad õigesti või valesti aru saada; samuti saavad  kõnelejad
kasutada keelendit õiges või  vales  tähenduses.
Selle lähenemise puhul on loomulik arvata, et igaüks ju saab
aru, mida kuuldav- loetav  tekst tähendab, ja tähendamine on teksti,
mitte kuulaja omadus. Niimoodi on ju must  valgel  kirjas; kõik terved
inimesed saavad aru ühtmoodi ja kui keegi saab aru teisiti, siis ta kas
pole terve või lihtsalt  eksib .
Seda keelendi objektiivselt õiget tähendust nimetatakse semanti-
liseks  tähenduseks , tekstitähenduseks, sõnastikutähenduseks või sõna-
sõnaliseks tähenduseks.
Kui keeleteaduse alamdistsipliinide hulgas teha vahet  semantika  ja
pragmaatika  vahel, nagu kaua on tehtud, siis võib keelendit konkreetses
suhtlussituatsioonis kasutada ka tema semantilisest tähendusest
erinevas , näiteks ülekantud või iroonilises tähenduses, mida kirjeldab
pragmaatika. See vahetegemine aga põhineb ikkagi vaikival eeldusel, et
semantika on olemas, huvitav ja koguni seisab kuidagi pragmaatikast
eespool. Üritame allpool näidata, et see pole ainus võimalik asjade
nägemise viis.
3.6
Keele tekkimine ja muutumine
Üldiselt tunnistavad fikseeritud koodi mudeli pooldajad, et keel on
kunagi kuidagi tekkinud. Kuidas, kas loomisakti või evolutsiooni teel,
polegi väga tähtis, sest tunnistatakse ka keele muutumist. Mõnesaja
aasta taguse eesti keele kohta on täiesti piisavalt andmeid, et igaüks
saaks tutvuda keele muutumise ulatuse ja kiirusega. Ühtlasi saab
selle tutvumise käigus üsna selgeks, et isegi kui keel loodi mingil
22
Eeldused
mitteevolutsioonilisel teel, siis kindlasti mitte täpselt sellisel kujul, nagu
ta meil praegu on.
Kindlasti lubab fikseeritud keele mudel keele muutumist sel teel,
et volitatud keelekorraldusasutus muudab kirjakeele normingu  allikaid .
Spontaanset muutust on võimalik tõepoolest täiesti võimatuks pidada;
fikseeritud koodi nii ortodoksset pooldamist kohtab siiski harva.
3.7
Kõne headuse hindamine
Koodi fikseerimine on hea lihtne seisukoht: keelealaste kahtluste või
vaidluste korral on alati võimalik autoriteetsetest allikatest järele
vaadata või küsida, kumb variant on õige, parem, soovitatav vms.
Suhtleja enda töökoormus keeleasjade otsustamisel on mugavalt väike.
Autoriteetsed allikad võimaldavad fikseeritud koodi mudeli järgi
ka teiste väljendusviisi hinnata. Kui inimene kasutab sõna, mida
pole kirjakeele normingu allikates, või käänab seda neis märgitust
erineval viisil, siis kasutab ta keelt valesti ja on õigustatult ära
teeninud hukkamõistu oma harimatu ja kultuuritu käitumise eest.
On ootuspärane, et talle pannakse halbu hindeid, töölevõtmisel satub
ta pingereas tahapoole ja üldse korralikud inimesed pigem väldiksid
temaga suhtlemist.
Veelgi enam – eriti juhul, kui mitu harimatut inimest kasutab keelt
ühel ja samal viisil valesti, on see ka keele risustamine. Fikseeritud
keel on üks olulisemaid kultuuriväärtusi, eestlaste identiteedi alus,
põhiseadusega kaitstud, ja selle rikkumine norminguvastase kasutusega
on äärmiselt taunitav.
Lühidalt
• Fikseeritud koodi mudel ehk kanalimetafoor on lihtsaim ja
levinuim viis verbaalse suhtluse tööpõhimõtet seletada.
• Paljude igapäevased toimingud nt sõnastike koostamisel ja
kasutamisel, tõlgete hindamisel või keelekorralduses eeldavad
selle mudeli kehtivust.
• Kui seda mudelit õnnestuks täies ulatuses rakendada, oleks
suhtlus praegusest oluliselt tõhusam ja ühemõttelisem.
Fikseeritud koodi mudel
23
Küsimused
4. Enne edasilugemist: kas oskate lisaks  mainitud  eelistele välja
tuua mõne puuduse, mis fikseeritud koodi mudelil on? Kui seejärel
loete järgmist  peatükki  ja mõnda teie mõeldud puudust seal kirjas
pole, siis palun kirjutage meile.
4
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
Kui keele toimimist seletada enda jaoks fikseeritud koodi mudeliga,
et keelenditel on tähendused ja suhtlus põhineb suhtlejate ühisel
teadmisel nende kohta, siis peaksid puudulikud või lihtsalt erinevad
teadmised tekitama ületamatuid suhtlusraskusi.
Miks siis igapäevasuhtlus ikkagi toimib? Miks suudavad inimesed
soovi korral edukalt suhelda isegi väikelaste või välismaalastega, kes
alles õpivad nende keelt? Miks mõistetakse erilise jõupingutuseta ka
ülekantud tähendusi ja irooniat? Miks saab kuulaja aru kõneleja
eksimusest sõnavalikul ja oskab enamasti isegi  paranduse  pakkuda?
Kui kood oleks fikseeritud, või õigemini, kui suhtlus põhineks sellel,
et kood on fikseeritud ja suhtlejatele ühiselt teada, siis ei saaks ju
koodivälised väljendid kuidagi mõistetavad olla. Vastupidi samuti:
kuidas on võimalik kaasvestleja mittemõistmine, kui too väljendub igati
tavapärasel viisil? Kui ühise infovahetuskoodi kokkuleppimisest piisaks
suhtluse toimimiseks, siis niisugust mittemõistmist ei saaks ju juhtuda.
Silmatorkavalt puudu on fikseeritud keele mudelis keele tekkimise ja
muutumise seletus. Tekkimine pole lihtne teema, sest esiteks ei saa
seda vahetult empiiriliselt uurida ja teiseks on võimalik pidada keelt
umbes samasuguseks nähtuseks kui loogikareeglid. Nende kohta aga
ei ole filosoofidel üksmeelt, et kas need on leiutatud või avastatud, ja
kui nad on avastatud, siis oleks nad justkui alati olemas olnud. Nii et
põhimõtteliselt on võimalik ka seisukoht, et keel on alati olemas olnud
ja viimase mõnesaja tuhande aasta jooksul  tasapisi  avastatud.
Keele muutumine on tekkimisest veidi paremini empiiriliselt
jälgitav, mistõttu on sel teemal ka rohkem üksmeelt. Keel ikka muutub
küll, ka fikseeritud koodi pooldajate arvates,  kusjuures  ta ei muutu
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
25
mitte ainult volitatud keelekorraldusasutuse otsuste tagajärjel, vaid
ka spontaanselt, nagu on näha kasvõi teadlikule keelekorraldusele
eelnenud perioodi keeleajaloost, mis ju samuti muutusi sisaldas.
Spontaansele muutusele on üsna raske leida koodi fikseeritusega
ühilduvat selgitust. Meie ei oskagi viidata teooriale, mille kohaselt
saaks muutuda asi, mis oma definitsiooni kohaselt muutuda ei saa.
Huvitav on ka küsimus selliste väljendite mõistmisest, mida keegi
(või vähemalt vaadeldavad suhtlejad) kunagi varem kasutanud ei ole.
Selliseid tuleb ikka ette, kuna keele tekkimise või muutumise käigus
on igal väljendil ju kunagi olnud päris esimene kasutuskord, mil selle
tähendus ei saanud kuidagi kuulajatele tuttav olla. Hiljem aga on
tuttav, ilma et mingit kokkulepitud koodi täiendamise protseduuri
oleks läbi viidud.
Tänapäeva keeleteaduses on hakanud levima seisukoht, et pädeval
emakeelekõnelejal on oma väljendusviisi teemal alati õigus. Aga mis
saab siis, kui kaks emakeelekõnelejat on veendunult eri arvamustel ja
energiliselt vaidlevad? Fikseeritud koodi mudel ei võimalda siin muud
lahendust , kui et vähemalt ühel neist siiski ei ole õigus. Või siis ei järgi
nad sama koodi, ja vaidlus põhineb selle asjaolu mitteteadvustamisel
või mittemeeldimisel (kumbki tahaks, et teine ikka ka tema koodi
järgiks). Eriti groteskne ongi jälgida vaidlust, kus mõlemad pooled
viitavad väidetavalt objektiivsetele faktidele keele kohta, tõepoolest
tunnistamata, et vastaspoolel on tollele väidetavale objektiivsusele ju
täpselt  samasugune  juurdepääs kui neil.
Ühest küljest arvab ka väidetav eksija loomulikult, et hoopis teine
ise eksib, aga teisest küljest illustreerib sellesama vaidluse võimalikkus
just keele mõistmise subjektiivsust ehk vaidlemise mõttetust. Kui oleks
olemas teksti mingis mõttes objektiivne tähendus, siis poleks ju selle
teemal  vaielda  tarvis, vaid võiks tähenduse välja selgitada ja jutul
lõpp. Tegelikult tuleb eriarvamusi siiski ette, ka üsna kõrgete panustega
aladel nagu näiteks kohtuvaidlustes. Advokaatide töö ju tekstide (oma
kliendile soodsal viisil) tõlgendamises seisnebki.
Konkreetselt võivad oskuskeelest rääkides vaidlusi põhjustada
terminivalik ja tekstide tõlgendamine. Uusi termineid läheb ikka vaja
ja nende üle vaieldakse terminikomisjonides, tõlkija ja toimetaja vahel,
autori ja retsensendi vahel, mõnikord ka lihtsalt kõneleja ja kuulaja
vahel. Fikseeritud koodi pooldavad vaidlejad sooviksid arusaadavalt
vaadata autoriteetsest koodiraamatust järele, missugune koodielement
26
Eeldused
on kõnealuse nähtuse tähistamise jaoks õige. Aga kui nähtus on
täiesti uus? Siis nõustuvad paljud, et koodiraamatus ei saa selle kohta
veel rida olla, vaid see tuleb sinna alles tekitada, valides nähtusele
nimetuse. Paraku seisnevad kõik terminimoodustusviisid, nagu allpool
terminivaliku peatükis juttu tuleb, kas uue sõna toomises keelde
või olemasolevale sõnale uue tähenduse andmises. See aga tekitab
fikseeritud koodi järgijale kohe järgmise, vastassuunalise probleemi –
ükskõik, milline sõna valida, ei ole ta ju valimise hetkel senikehtinud
koodi osa. Tehistüved ja tuletised „ei tähenda ju midagi” või „on
kabinetivaikuses välja mõeldud”, laenud võõrkeeltest „ei ole ju eesti
keel”, laenud üldkeelest või teiste alade oskuskeeltest „tähendavad ju
hoopis muud”.
Lisaks õiguse ja avaliku halduse valdkondadele on tekstide
tõlgendamise teemalised vaidlused eriti levinud ka tõlkimisel: kui
tõlkija ja toimetaja või  hindaja  on veendunud lähteteksti olulisuses
tõlkimisel (mis ei ole ainumõeldav seisukoht, nagu allpool näeme), siis
tekib aeg-ajalt ikka vaidlusi sel teemal, kas tõlkija on lähtetekstist
õigesti aru saanud. Tõepoolest, fikseeritud koodi korral on õige
tähendus tekstis kirjas ja seda on võimalik sealt välja lugeda. Jällegi
pole muud võimalust, kui et vähemalt üks vaidlejatest eksib. Kõigepealt
väiksem mure: kui pidada vältimatuks, et üks vaidleja eksib, siis
tuleks ju arvestada ka võimalusega, et eksivad mõlemad. Sellisel juhul
jääbki lahendus saamata või on saadud lahendus objektiivselt vale.
Suurem  seletuse  puudujääk tekib aga selles levinud olukorras, kus
kõigi vaidlejate  pädevus  on üsna selgelt väljaspool kahtlust, ja  ühegi
neist eksinuks tembeldamine ei ole arvessetulev variant. Kui sõnade
tähendused oleksid koodis fikseeritud, nagu näiteks neilsamadel kohtus
vaidlevatel juristidel on mugav mõelda, siis ei oleks vaidlemisel mõtet,
vaid tuleks õige tähendus järele vaadata. Ja kui teksti tähendust oleks
võimalik objektiivselt tuvastada, siis ei saaks samale  tekstile  tuvastada
rohkem kui üht tähendust.
Vajadus inimeste  keelelist  käitumist masina jaoks modelleerida
seisab küll väljaspool siinse õpiku otsest käsitlusala, kuid väärib
mainimist indikaatorina. Inimkeelt kui fikseeritud koodi on masinatele
õpetatud alates 1950ndatest ja viimasel ajal on seoses arvutusvõimsuse
kiire kasvuga selleks üsna lahedad tingimused, tulemus on aga esialgu
niru. Masinad ei suhtle nagu inimesed. Midagi on neile õpetatavas
mudelis teistmoodi kui inimsuhtluses.
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
27
Lühidalt
• Fikseeritud koodi mudeliga on raske seletada keele tek-
kimist ja muutumist, vigase (nt õppija) väljendusviisi
mõistmist, mõistmisraskusi igati reeglipärase keele korral
ega keelealaseid vaidlusi pädevate emakeelekõnelejate vahel
(terminiarutelus, tõlke toimetamisel, kohtuvaidluses vms).
• Vaidlustes on väidetavale fikseeritud koodile viitamine eriti
mõttetu – kui kood oleks fikseeritud, siis poleks seesama
vaidlus ju võimalik.
Küsimused
5. Kas fikseeritud koodi mudelit annaks kuidagi täiendada või
täpsustada, et tal loetletud puudusi poleks?
Lugemist
• Hurford 2007 räägib keele ja eriti tähenduse tekkimisest
evolutsiooni käigus, uurides  muuhulgas  praeguste ahvide
kognitiivseid võimeid ja leides need olevat väga lähedased
abstraktsele mõtlemisele, mida varem on üldiselt inimese
monopoliks peetud.
• Harris 2001 on kogumik, mille artiklites käsitletakse keele-
müüdi mõju lingvistikale ja  mitmele  oskussuhtluse valdkon-
nale. Keelemüüdiks nimetavad sealsed autorid sama, mida
siin oleme nimetanud fikseeritud koodi mudeliks: et keel on
kood, mille abil antakse mõtteid edasi.
• Uskumust, et kõneleja paneb oma mõtted suhtluskanali ühest
otsast sisse ja kuulaja võtab need muutmatul kujul teisest
otsast välja, nimetab Michael Reddy kanalimetafooriks. Oma
mõjukas artiklis (1979) näitab ta, kuidas kanalimetafoor on
nii üldlevinud, et isegi selle vastu vaidlejad ise oma  argu -
mentatsioonis kohati eeldavad selle kehtimist. Alternatiivi
nimetab Reddy tööriistavalmistaja paradigmaks.
5
Toimetulek puudustega
Nagu eelmises peatükis nägime, leidub keelelise suhtluse aspekte, mida
on võrdlemisi keeruline sobitada üldlevinud ettekujutusega, et keel
on märgisüsteem, mille elementidel on kokkuleppelised tähendused.
Mida sellisel puhul ette võtta? Millised on põhimõttelised tegutsemis-
variandid, kui meie  parajasti  pooldatav teooria ei kirjelda vaadeldavat
nähtust tervikuna?
5.1
Kitsendada käsitlusala
Esimene võimalus on ausa uurijana selgelt väljendada, mille kohta
teooria käib. Tunnistada, et kogu nähtuse kirjeldamine käib meie
praeguste teadmiste juures üle jõu, eraldada endale jõukohane  uurimis -
objekt ja kirjeldada see korralikult otsast lõpuni ära. Käsitlusala
kitsendamine on  populaarne  keelefilosoofias, kus tegeldakse aasta-
kümneid selliste välisvaatlejale marginaalsena näivate teemadega nagu
pärisnimede osutus, üritamatagi ära seletada keelelist suhtlust kui
niisugust.
Siia üle kantuna tuleks selle lahenduse puhul anda keeleliste
nähtuste  loend , mida me ei üritagi seletada: keelemuutused, vaidlused,
terminimoodustus, tekstide tõlgendamine, vigase teksti mõistmine.
Loetelu  läheb pikaks ja, mis veelgi olulisem, koosneb just  nendest
huvitavatest nähtustest, kus just kõige rohkem teoorialt abi tahaks
saada.
Toimetulek puudustega
29
5.2
Lubada servade udusust
Teine lahendus on populaarne keeleteaduses: lubada teooria servade
udusust, üleminekualasid, seletuste kohatist puudumist või kolme-
valentset loogikat. Viimane kujutab endast loobumist välistatud kol-
manda seadusest, et tõene on kas A või mitte-A, ning mõlema üheaegse
tõesuse ja/või vääruse lubamist. Selliselt täiendatud loogikaga saab
tõepoolest kirjeldada olukorda, kus muutub üks muutumatu nähtus.
Konkreetselt keele alal:
• Keel on püsiv nähtus, mis muutub pidevalt.
• Suhtlus põhineb fikseeritud koodil, aga töötab  vigade  korral ka
ilma selleta.
• Tekstil on üks õige tähendus, aga õigeid tähendusi võib olla mitu.
• Vaadeldav sõnamoodustusviis üldiselt sobib, aga selle sõna puhul
mitte; põhjust ei oska öelda.
• Vaadeldavad sõnad on üksteise sünonüümid või vasted ja samas
ei ole ka; levinud seisukoht sõnastikes.
• Mõlemal vaidlejal on mingis mõttes õigus, aga ei tea, mis mõttes.
• Üks vaidlejatest eksib, aga ei tea, kumb; võibolla mõlemad.
• Semantiline tähendus on piisavalt väljakujunenud  konventsioon ,
aga piisavus on kvantifitseerimata.
Jällegi on seletuse udusused just huvitavate kohtade peal ja
võimaldavad teoorial edukalt küsimuste eest kõrvale põigelda.
5.3
Otsida paremat teooriat
Vägisi tekib  kiusatus  jõuda järeldusele, et keelendite tähendusel
põhinevad keeleteooriad on pankrotis (Ramscar et al. 2010) ja otsida
midagi paremat. Järgmises peatükis kirjeldamegi tekstide ja keele
asemel suhtlejatele keskenduvat suhtluse mõistmise viisi, millega
õnnestub vältida eelmises peatükis nimetatud lünki seletamises.
Lühidalt
• Fikseeritud koodi mudelit on lihtne kitsendada, jättes
vaatluse alt välja just need nähtused, kus teoorialt abi vaja
oleks.
6
Inimestel põhinev mudel
Eelmistes peatükkides nägime, milliseid keelelise suhtluse aspekte
fikseeritud keelel põhinev  ettekujutus  suhtluse toimimisest ei suuda
täielikult ära kirjeldada ega neis kerkivatele praktilistele küsimustele
vastuseid pakkuda. Keele postuleerimine pole aga üldse  vältimatu . Mis
juhtuks, kui  loobuda  eeldusest, et keel kui süsteem on objektiivselt
olemas? Äkki siis saaks suhtluse toimimist endale kuidagi paremini
ette kujutada?
6.1
Suhtluse tööpõhimõte
Üldiselt on viisakas arvata, et teised inimesed mõtlevad. Samuti
on inimestel sageli olemas evolutsiooni käigus kasulikuks osutunud
empaatiavõime ehk oskus teise inimese vaatlemise teel omandada mingi
ettekujutus sellest, kuidas teine end tunneb või mida mõtleb. Signaalid,
mida selle vaatluse käigus loetakse, on üsna peened ning nende valik lai:
pupillide laienemine, punastamine, käte värin, pilgu suund, näoilmed,
žestid, enam või vähem keerukad häälitsused. Viimase mõne tuhande
aasta jooksul ka pliiatsi või klaviatuuri abil tehtavad joontekogumid,
mida kirjalikuks tekstiks nimetatakse.
Verbaalne kõne on üks paljudest kanalitest, mille kaudu inimesed
oma liigikaaslaste kohta infot hangivad või teistele enda kohta infot
edastada üritavad. Tõepoolest, üsna mitmekülgsete võimalustega ja
liigi praeguses arenguetapis ka üsna oluliseks kujunenud kanal – aga
mitte ainus, mitte kuidagi unikaalne ega isegi mitte kõige töökindlam
(uuringud kinnitavad, et kui kaasvestleja sõnad ja  kehakeel  tunduvad
olevat vastuolus, siis usutakse pigem kehakeelt).
Inimestel põhinev mudel
31
Suhtlus toimib, kuna inimesed tahavad mõista ja mõistetud olla
ning võimekate olenditena teevad kõik võimaliku selle tahtmise
saamiseks ( Grice ’i koostööprintsiip, 1957). Nii on mõistmine mõningase
oletamise toel võimalik ka võõravõitu keeles, häiriva kanalimüra korral,
väikelastega rääkides, kõnedefektide korral või ngau sleels ttnuud
kasets, kus sgieuated thäeegdta snaõd oild tetäsii maeõtstavid.
Kui fikseeritud koodi mudeli järgi loeb kuulaja sõnadest välja
mõtte, mille kõneleja sinna pani, siis suhtluse tööpõhimõtte seleta-
misele võib läheneda ka lausa teistpidi – et oodatav mõte on
pädeva kuulaja peas juba varem olemas. Tekstiliigist olenevalt
võib see ootus olla enam või vähem kindel, alates standardsete
suhtlussituatsioonide peaaegu täielikust ettemääratusest kuni uudsust
taotleva ilukirjanduseni, kus kindel on ainult autori soov lugeja
ootustele mitte vastata. Suhtluse käigus kuulaja lihtsalt kitsendab oma
ootuse  ebakindlust. Jah, liikluspolitseinik  vist  tõepoolest soovib mu
juhiluba näha. Ahah, tundub et seekord üritab kirjanik mind üllatada
ropendamisest hoidumisega. Vms.
Mõistmiseks või ebakindluse edukaks kitsendamiseks tehakse
kõik võimalik, aga mitte rohkem. Kui jääb puudu taustateadmisi,
analüüsivõimet või ka lihtsalt mõistmise soovi, siis võib väga kergesti
juhtuda, et kuulaja tõepoolest ei saagi teada, mis kõneleja teadvuses
toimub – täiesti olenemata kasutatud sõnadest ja nende väidetavatest
sõnastikutähendustest. Ilmselt oskab igaüks oma kogemusest nimetada
hulgaliselt möödarääkimise juhtumeid, kus kõik suhtlejad olid keelen-
dite tähenduste teemal ühel nõul, aga suhtlus ikkagi ei toiminud.
6.2
Keele olemus
Nagu  öeldud , on keel selles maailmapildis kaotanud oma keskse koha,
taandunud üheks paljudest võimalikest vahenditest ning lisaks pole
kuigi selge ka tema olemus. Kui tingimata tahta midagi keeleks
nimetada, siis võiks see ehk olla inimese arusaam sellest, milliseid
häälitsusi või kriipse on otstarbekas millistel juhtudel teha, et oma
eesmärke kõige paremini saavutada. Need eesmärgid võivad olla
millised tahes, alates toidu hankimisest ja kaaslase leidmisest kuni
Nobeli kirjandusauhinnale kandideerimiseni.
Keelt võib selles mõttes võrrelda empiiriliste teadustega, näiteks
32
Eeldused
füüsikaga. Nagu füüsika kirjeldab osakeste liikumist, kirjeldab keel
suhtluse toimimist.
Traditsiooniliselt on keelt peetud keeleteaduse uurimisobjektiks.
See tekitab raskestivastatavaid  küsimusi  andmekogumismeetodite
teemal – kuidas hankida empiirilisi andmeid nähtuse kohta, mis
ise on uurija valikutest sõltuv abstraktsioon – ja näitab nii keele-
teadust füüsikaga võrreldes ebasoodsas valguses. Kui aga minna ühe
abstraktsioonitaseme võrra allapoole, pidada suhtlust uurimisobjektiks
ja keelt teooriaks, siis asetub kõik ilusti oma kohale.  Keeleteadus  on siis
umbes samasugune metadistsipliin nagu füüsika ajalugu või füüsika
didaktika, mida ei peagi saama füüsika endaga empiirilisuse poolest
võrrelda.
6.3
Keele ja kõne seos
Niimoodi määratletud keele saamisviis peaks olema ilmne: keel on
teiste inimeste kõne pikaajalise jälgimise, sealsete seaduspärasuste
märkamise ning oma ütluste edukuse registreerimise tulemus, ehk keel
on kõnega võrreldes selgelt  sekundaarne .
Suhtluse kirjeldamisel näib seega olevat toimunud umbes järgmine
areng võrreldes fikseeritud koodi mudeliga:
1. Keel on abstraktne süsteem, suhtlus pole huvitav.
2. Keel on abstraktne süsteem, millel võib olla praktilisi rakendusi
suhtluses .
3. Keel on suhtlusvajaduste rahuldamiseks mõeldud abstraktne
süsteem.
4. Keel on suhtlusaktide vaatluse põhjal tagantjärele tehtud
üldistus.
5. Keel pole huvitav; suhtluses kasutavad inimesed loovalt kõiki
käepäraseid vahendeid, nii verbaalseid kui ka muid.
6.4
Sõna ja mõtte seos
Selleks, et midagi öelda, peab midagi öelda olema. Konkreetses
suhtlusolukorras näib üsna vältimatu, et hääli või kriipse sunnib
inimese tegema mingi tema teadvuse olek, mida võiks mõtteks
nimetada ja mis peab ilmselt olema olemas enne neid hääli või kriipse.
Inimestel põhinev mudel
33
Ka keele tekkimise või muutumise peale mõeldes – kõigepealt ikka
kohtume  senitundmatu liblikaliigiga ja alles seejärel mõtleme talle nime
välja, või kõigepealt leiutame jalgratta ja alles seejärel moodustame
selle tähistamiseks  liitsõna . Mitte vastupidi.
Kuna võimalikke mõtteid on oluliselt rohkem kui väljaütlemis-
kõlbulikke (sh realistliku pikkusega) häälikukombinatsioone, ei saa
sõnad ja mõtted kuidagi omavahel  otseses  vastavuses olla. Nagu
igasugune kodeerimisprotsess (vt nt Shannon 2001), viskab ka mõtete
sõnade abil kodeerimine vältimatult ja pöördumatult infot ära, ehk
kõneleja suhtlustaotlus saab kuulajani jõuda vaid osaliselt. Sõnadest
tähenduste järeldamine on vältimatult alaspetsifitseeritud ülesanne,
mida kinnitavad ka empiirilised katsed esimese keele omandamisest:
lapsed omandavad kergesti mõistete nimetusi ja ei omanda üldse
sõnade tähendusi (Ramscar et al. 2010).
6.5
Tähenduse olemus
Tavateadvuses on väga sügavalt juurdunud ettekujutus, et sõnadel on
tähendused. Aga mis on tähendamine või kuidas kahtluse korral mingi
väljendi tähendust tuvastada? Pole ju keegi seni näidanud tähenduse
vahetu mõõtmise meetodit, mis ei sõltuks inimeste (halvemal juhul
uurija enda) tähenduseteemalistest arvamustest.
Tähendusest räägitakse kui millestki üsna enesestmõistetavast,
näiteks et A tähendab B või A ei tähenda B, tavaliselt täpsustamata,
mis mõttes tähendab või mis mõttes ei tähenda. Vaatame võimalikke
tähenduse liike ja nende tuvastamise meetodeid.
Kõnelejatähendus
Alates Grice’ist (1957) on kõnelejatähenduseks nimetatud seda, mida
algne kõneleja tahtis oma tekstiga öelda. Kõnelejatähendust on
praktiliselt võimatu tuvastada, isegi kui kõneleja on küsitlemiseks
kättesaadav. Ta ei tarvitse soovida tunnistada, miks ta niisuguse
teksti moodustas, või ei tarvitse ta seda ka ise lõpuni teadvustada.
Seega on igasugused  väited  algse autori kavatsuste teadmisest ning
teksti lugemisel või tõlkimisel arvestamisest pehmelt öeldes alusetud.
Mingigi tõepõhi võib neil väidetel all olla ainult erijuhtudel, näiteks
34
Eeldused
kui niimoodi väitev tõlkija on ühtlasi ka lähteteksti autor ja tegemist
on lihtsa tarbetekstiga.
Kuulajatähendus
Palju sagedamini on teada kuulajatähendus ehk kuidas kuulaja teksti
mõistab. Tekstiga kohtudes interpreteerib kuulaja seda vastavalt
oma võimetele ning konstrueerib tekstist saadud teabest ja oma
varasematest teadmistest ja hoiakutest mingi arvamuse selle kohta,
mida tekst tähendab või mida kõneleja mõtles.
Siia kuulub eranditult kogu kuulaja tekstist saadav teave, kaasa
arvatud kõikvõimalikud seisukohad sel teemal, mida tekst „tegelikult”
tähendab või mida autor „tegelikult” mõtles.
Kuulajatähendus on tervikuna kuulaja sees ja olemuslikult
subjektiivne; neid tähendusi on täpselt sama palju kui kuulajaid. Kuni
ei õnnestu leida kaht peensusteni ühtmoodi mõtlevat inimest, ei ole ka
võimalik, et kaks inimest ühest (vähegi keerukamast) tekstist ühtmoodi
aru saaksid. Lihtsamate tekstide või sarnasemate  kuulajate  puhul
võivad erinevused olla väikesed, isegi ebaoluliselt väikesed, aga see ei
muuda neid olematuks.
Semantiline tähendus
Semantiline tähendus (ehk tekstitähendus, sõnastikutähendus, otsene
tähendus, sõnasõnaline tähendus) on see, mida mingi  väljend  keeles
objektiivselt ja suhtlejatest sõltumatult tähendab – ja paraku ei ole
seda olemas. Vähemalt ei ole keegi seda kuskil vaadelnud, mõõtnud ega
muul viisil tuvastanud. Ka ei ole keegi kirjeldanud ühtegi semantilise
tähenduse tuvastamise meetodit, mis ei sisaldaks kuidagi inimeste
uurimist , vaid hangiks oma andmed otse (väidetavalt objektiivselt
eksisteerivast) keelesüsteemist või vähemalt tekstidest.
Siit jõuame selle raamatu keskse seisukohani: õhuvõngete ega
kriipsude jadadel lihtsalt pole sellist parameetrit nagu tähendus. Sõnad,
fraasid,  laused  ja tekstid iseeneses ei tähenda absoluutselt mitte midagi,
vaid on täiesti mõttetud. Tähendus (täpsemini kuulajatähendus) tekib
neile ainult pädeva kuulaja olemasolul, järgmiste järeldustega:
• Tähendus on inimese (kuulaja) teadvuse omadus, mitte teksti
ega ammugi mitte keele oma.
Inimestel põhinev mudel
35
• Eriarvamused tähenduse teemal on loomulikud.
• Tähenduseteemaliste eriarvamuste lahendamiseks ei ole mingeid
meetodeid peale toore jõu (positsiooni, hääle kõvaduse või
sõprade arvu).
• Ka objektiivse tähenduse teadmisele pretendeerijad on kõigest
inimesed ja väidetav semantiline tähendus on nende subjektiivne
interpretatsioon, üks paljudest võimalikest.
Kui üritada ka siin kirjeldada tähenduse  kirjeldamise  ajaloolist
arengut keeleteaduses ja -filosoofias, siis see võiks olla umbes järgmine:
1. Teksti tähendus on tema elementide semantiliste tähenduste
summa.
2. Kuulaja tuvastab teksti tähenduse selle elementide semantiliste
tähenduste alusel, lisades ka veidi analüüsi.
3. Tekstielementide semantilised tähendused on kuulajale vihjeks,
mille põhjal kuulaja konstrueerib mõistmise.
4. Tekstis ei ole semantilisi tähendusi; kuulaja konstrueerib
mõistmise kuuldud õhuvõngete või nähtud kriipsude jada põhjal,
mida ta on õppinud ära tundma.
5. Kuulaja üldjuhul ei hangi tekstist uut infot; tal on eelnevalt enam
või vähem kindlad ootused kõneleja suhtlustaotluse kohta, ja
teksti põhjal kuulaja üksnes vähendab oma ootuste ebakindlust.
Konventsionaalne tähendus
Kas siis mingit intersubjektiivset tähendust ei olegi olemas? Kuidas siis
üldse suhtlus toimib, kui igaüks keelendite tähenduse kohta omamoodi
arvab? Tavaliselt on erinevused eri kuulajate tõlgenduste vahel siiski nii
väikesed ja/või üleküsimisega lahendatavad, et tegelike valearusaamiste
osakaal kõigist suhtlusaktidest jääb talutavale  tasemele .
Seost eri inimeste kõneleja- ja kuulajatähenduste vahel nimetatakse
konventsionaalseks tähenduseks (Lewis 2002). See kujuneb välja
siis, kui suur hulk kõnelejaid on mingit häälikujada mingi mõtte
väljendamiseks kasutanud, ja suur hulk kuulajaid on saanud positiivset
tagasisidet oma viisile seda häälikujada tõlgendada, st suhtlus on kõigi
osaliste rõõmuks toiminud. See ei ole midagi objektiivselt õiget, ei ole
mingi keele vaieldamatu omadus, et see häälikujada just seda tähendab.
On üksnes ajalooline fakt, et seni on paljud inimesed, kes niisugust
tähendust on uskunud, oma uskumusega rahule jäänud.
36
Eeldused
Mille poolest erineb konventsionaalne tähendus naiivteooria
pooldatavast õigest (objektiivsest, semantilisest, täht-tähelisest vms)
tekstitähendusest? Peamiselt selle poolest, et tema määratlusse
on sisse kirjutatud muutumise võimalus. Iga inimene saab oma
keeleliste valikutega mõjutada konventsionaalse tähenduse kujunemist
– kas võttes tarvitusele mõne uudse väljendusvahendi, eelistades
üht võrdvõimalikest alternatiividest,  andes  kaasvestlejatele ilmutatud
tagasisidet nende keeleliste valikute kohta või ka lihtsalt igapäevaste
valikutega, ostes pigem paremini reklaamitud tooteid või  lugedes  pigem
paremini kirjutatud raamatuid.
Samas saab konventsiooniga edukalt kirjeldada ka neid suhtlus-
olukordi , mida kasutatakse musternäidistena fikseeritud koodi mudeli
kehtivuse kohta, näiteks lendurite ja lennujuhtide vaheline väga  rangelt
reglementeeritud raadiosuhtlus. Konventsioon on seal lihtsalt väga
tugev ja selgelt välja kujunenud. Siiski kasutavad ka sealsed suhtlejad
reglementeerimata keelendeid pidevalt ja isegi naljatavad omavahel.1
Veelgi enam, isegi raadiosuhtlust reguleeriv juhend (FAA 2012: 4.2.1)
soovitab  täpse fraseoloogia ebapiisavuse korral kasutada ükskõik
milliseid sõnu, peaasi et kuulaja soovitud viisil aru saaks.
Igaühe mõjutusvõimalus tähendab ühtlasi, et praegune  konvent -
sionaalne tähendus ei saa olla argument sellesama konventsionaalse
tähenduse muutumise ega isegi  teadliku  muutmise vastu. Sobivalt
mõjukas indiviid või rühm (terminikomisjon, seaduseelnõu  koostaja ,
populaarne avalik esineja vms) saab konventsiooni nö otsustuskorras
hetkega ära muuta ning pisema nihutamise võimalus on teistelgi. Keel
ei erine siin millegi poolest teistest elualadest: muidugi võib inimene
olla seisukohal, et talle meeldivad (või ei meeldi, ükskõik) 1970ndate
muusika, 1950ndate autod ja 1930ndate eesti keel. Aga sellisel maitse-
eelistusel ei saa kuidagi olla mingit teadusliku põhjendusega normatiiv-
set jõudu teiste inimeste muusikavaliku,  liikumis - või väljendusviisi üle.
Esimest kaht olekski absurdne kujutleda, aga keele alal millegipärast
siiski talutakse igasuguse objektiivse põhjenduseta sekkumist teiste
inimeste maitse-eelistustesse.
Sellega on tähenduseliikide loend ka ammendatud. Niisiis, kui keegi
väidab mingi väljendi midagi tähendavat, siis sellele vastu väita, et „ei
tähenda” on olemuslikult mõttetu. Kui inimene nii ütles, siis järelikult
1Neid vestlusi saab kuulata otse eetrist, nt www.liveatc.net.
Inimestel põhinev mudel
37
tema jaoks tähendab ja selle vaidlustamiseks pole muud võimalust kui
seada kahtluse alla kas inimese vaimne tervis või siirus. Kuna need kaks
on paljudel juhtudel väljaspool kahtlust, siis tulemuslikult saab vaielda
pigem kahel muul teemal: konventsiooni osaliste valik ja traditsioon
vs uuendus.
Konventsiooni osalised
Mingi keelendi tõrjumise argumendina tuleks „ei tähenda” ümber
sõnastada nii: „minu jaoks ei tähenda, ja kui sinu jaoks tähendab,
siis see ei loe, sest sina ei kvalifitseeru tähenduste ütlejana”. Sama
ka grammatilisuse, eesti keelde sobimise, soovitavuse ja kõikvõimalike
muude vaidlusaluste parameetrite kohta.
Konventsioon kujuneb mingi hulga inimeste vahel – ideaaljuhul
võiks üldkeele konventsioonis osaleda kogu keele kõnelejaskond, aga
oskuskeeles võib mingil teemal suhtlev rühm koosnedagi vaid paarist
inimesest. Valdkonnakaotuse (Laurén et al. 2002) puhul, kui kogu
erialane suhtlus on võõrkeelne, võib omakeelse termini pakkuja  tükk
aega olla lausa ainus osaline oma pakutavas konventsioonis. Siis
on loomulikult nii, et kriitik pole selles kokkuleppes osalenud ja
võib end väljajäetuna tunda, koos kogu sellest tuleva solvumisega
ja alternatiivse konventsiooni moodustamise sooviga. Märgakem siis,
et sellises vaidluses pannakse paika vaidlejate jõuvahekordi, mitte ei
selgitata välja tõde kõnealuste keelendite teemal.
Tulemus pole mitte üks konventsioon ja selle õige või vale teadmine,
vaid mitu erinevat konventsiooni, mille vahel valimise kriteeriumid on
tervenisti keelevälised ehk sõltuvad ainult nimetatud jõuvahekordadest.
Kahe teoreetiliselt võrdvõimaliku konventsiooni hulgast oma  variandi
levitamiseks läheb vaja ikka sedasama, mida muudegi ühiskonna asjade
muutmiseks – kõva häält, kõrget positsiooni ja palju sõpru.
Traditsioon ja uuendus tähenduse alal
Keel on üsna traditsiooni soosiv eluvaldkond. Kui mingit  väljendit  on
varem mingis tähenduses kasutatud, siis on tal tugev  tendents  saada
ka edaspidi kasutatud just samas tähenduses.  Vastassuunas  samuti:
kui üht mõistet on mingil viisil väljendatud, siis on väga ootuspärane,
et seda väljendatakse ka edaspidi just samamoodi. Sellega on kõik
38
Eeldused
korras ja sellega tasuks arvestada (eriti ei ole mõtet teadmatusest teha
ükskõikseid muutusi, näiteks uuesti laenata  terminit , mis kord juba on
laenatud, vrd skaneerima/skannima ja skännima).
Aga elu ju muutub. Uusi, varem kõnealuses keeles tähistamata
mõisteid ei saa mitte kuidagi tähistada traditsioonilise terminiga, sest
traditsiooni pole. Ükskõik, millise terminiga uut mõistet tähistada,
on see igal juhul selle termini uudne kasutus (kas täiesti kasutamata
häälikujada või varemkasutatud häälikujada uues tähenduses), mis
tekitab inimestes võõristust, aga millele seda uudsust ette heita on
kohatu. Termini uudsusest pole uue mõiste puhul paraku mingit pääsu.
Asja, mida pole varem öeldud, ei saa mitte kuidagi öelda nii, nagu seda
on alati öeldud. Ehk: terminivaidlustes tasub arvestada, et millestki
uuest rääkimine, ükskõik kuidas, põhjustab alati kuulajates reaktsiooni,
et nii ju ei räägita.
6.6
Keele tekkimine ja muutumine
Kõne primaarsus teeb keele muutumise seletuse triviaalseks: keel
muutubki natuke iga inimese iga ütlusega, olgu ainult keeleteadlased
palun tasemel ja suutku see piisava kiirusega ära kirjeldada, kui ei
taha lasta keelekirjeldusel keele enda arengust maha jääda.
Kuna erinevus keele ja muude (sh varasemate) suhtlusviiside vahel
on kvantitatiivne ja üleminek  sujuv , siis saab samal viisil enda jaoks
ära seletada ka keele algse tekkimise: suhtlusviisid on arenenud koos
meie eellaste ajumahuga täiesti sõltumata sellest, kuhu (ja kas üldse)
soovime praegu tõmmata piiri keele ja mittekeele vahel.
6.7
Kõne headuse hindamine
Kõne üksikjuhtumi ja keele vastuolu korral on viga viimases. Iga
hälve  normist  võib olla uue normi algus. Kas on, saab teada alles
aastakümnete pärast; enne seda ei ole mingit alust ühtegi keelendit
tema hälbimuse pärast negatiivselt hinnata.
Väljendite headust saab hinnata nende edukuse järgi – tekst on
hästi sõnastatud siis ja ainult siis, kui ta täidab oma plaanitud eesmärgi
optimaalsel viisil, sh kedagi ümbritsevatest tarbetult häirimata. Nagu
Inimestel põhinev mudel
39
tähendus, on ka häirivus inimeste, mitte keele ega teksti omadus,
mistõttu ka sel teemal ei saa viidata mingile objektiivsele tõele.
Küll saab uurida (potentsiaalseid) kuulajaid, nende reaktsioone ja
arvamusi ja saada teada, kas tekst on nende kuulajate arvates hea või
halb. Siis aga oleks aus ja hinnatavate suhtes viisakas nii väljendudagi.
Mitte tekst ei ole arusaamatu, vaid mina ei suuda mõista. Mitte tekst
pole  vigane , vaid minu idiolekt on teistsugune. Mitte maailm pole
hukas , vaid mina olen konservatiivne.
Lühidalt
• Keel on kõne abstraktsioon ehk selle kirjeldus, kuidas
inimesed räägivad.
• Sõnadel ei ole selliseid objektiivselt mõõdetavaid para-
meetreid nagu tähendus, eestikeelsus,  sobivus  vms.
• Need on suhtlejate (või suhtluse vaatlejate) parameetrid:
mina arvan, et sõna tähendab midagi või sobib mingisse
kohta. Kõik suhtluskäitumise valikud põhinevad vältimatult
ja olemuslikult subjektiivsetel eelistustel.
• Mida kõneleja öelda tahtis, on kõnelejatähendus. Kuidas
kuulaja aru sai, on kuulajatähendus, ja kuulajatähendusi
on sama palju kui kuulajaid. Kõnelejatähendus ja kuulaja-
tähendused on kõik omavahel erinevad ja ükski pole kuidagi
õigem kui ülejäänud.
• Mõtete täpne edasiandmine on põhimõtteliselt võimatu,
kuna mõeldavaid mõtteid on oluliselt rohkem kui  hääldus -
kõlbulikke häälikukombinatsioone.
• Mõtete umbkaudse edasiandmise teeb võimalikuks konvent-
sioon: muude tingimuste võrdsuse korral üritavad inimesed
olla oma grupiga konformsed, ka suhtluskäitumises.
• Konventsioon muutub pidevalt, nihkudes natuke iga inimese
iga ütlusega. Mida mõjukam kõneleja, seda rohkem nihkub.
40
Eeldused
Küsimused
6. Kui fikseeritud koodi mudel ei sobi suhtluse kirjeldamiseks,
seletamiseks ja ennustamiseks sama hästi kui siinkirjeldatud
alternatiiv , miks on ta ikkagi nii populaarne?
7. Millised puudused on suhtluse seletamisel koostöövalmis
suhtlejate ja konventsiooni kaudu?
8. Kuidas ikkagi saaks korraldada täiesti täpset ja ühemõttelist
suhtlust olukordades, kus see on elutähtis, näiteks lahingus või
operatsioonisaalis?
Lugemist
• Kõneleja- ja kuulajatähendus pärinevad Grice’ilt (1957).
Erinevalt siinsest käsitlusest, mis peab neid kaht huvitavaks
iseeneses, Grice kas tõesti tahtis kõnelejatähenduse abil
semantilist tähendust ära seletada või on tast valesti aru
saadud, mida näitavad süüdistused selle seletamise edutuse
teemal, nt et ta ei suuda ära seletada keeles olevate aga
veel ütlemata lausete tähendust. Meie jaoks ei ole keeles
lauseid (eriti mitte lõpmatut hulka lauseid, nagu mõned
väidavad, sest see on juba matemaatiliselt võimatu, kui
mitte ühtlasi eeldada, et lause võib olla lõpmatult pikk)
ja lausetel pole tähendusi. Küll võib kõnelejatähendus olla
konventsiooni saamisviis. Konventsioonis on ainult need
laused, mida on juba piisav arv  kordi  öeldud, et nad oleksid
levinud ja meelde jäänud (pluss arusaadav laiendus kompo-
sitsioonilisuse teemal, mille omakorda seletab ära lihtsalt
suhtlejate analüüsivõime) ja nendegi tähendus on seal
tõenäosuslik. Teine erinevus on pigem nimetamise küsimus:
Grice räägib lausetest, millest tulenevates piirangutes teda
samuti on süüdistatud. Meie rakendame temalt saadud
teooriat suvalise pikkuse ja koosseisuga keelenditele.
• Konventsiooni kohta pikemalt vt Lewis 2002. See on
tööriist, millega lisaks keelele annab ära seletada paljud
muudki  ühiskonnaelu nähtused rahvatantsust rahani, mille
Inimestel põhinev mudel
41
seletamise  keerukus  muidu seisneks  vajaduses  postuleerida
mingi objektiivselt eksisteeriv abstraktne süsteem koos kõigi
siinräägitud puudustega.
• Hilise Wittgensteini jaoks (1953, eesti keeles 2005) on
sõna tähendus tema kasutus (§43). Selle seisukohaga on
siinne  käsitlus  igati kooskõlas, ainult täpsustades, et kasutuse
empiiriline uurimine peab tehtud olema.  Kasutust  ei saa
uurida sisekaemuse teel ja tähenduse komponenti kasutuses
on väga keeruline uurida ka empiiriliselt. Kuidas näiteks teha
objektiivselt, st millegi muu kui inimeste keeletaju põhjal
kindlaks, millised sõna saarlane kasutusjuhud korpuses viita-
vad Saaremaa elanikule ja millised suvalise saare elanikule?
• Keelefilosoofidest pakuvad üsna inimkesksele lähenemisele
tuge ka näiteks Devitt ja Sterelny (1999). Sügisel 2012
Tartus käies vastas Michael Devitt küsimusele semantilise
tähenduse olemuse kohta pärast üllatavalt pikka mõtlemist
(nagu see polekski ammuesitatud küsimus), et semantiline
tähendus on piisavalt väljakujunenud konventsioon. Nii-
suguse määratlusega on muidugi lihtne nõustuda, aga sel
juhul ei erine semantiline tähendus mingilgi huvitaval viisil
konventsioonist, nt ei kuulu ta keelendi omaduste hulka ega
paku lahendust tähenduseteemalistele vaidlustele.
• Osa
funktsionalistlikke
keeleteooriaid tunnistab keele
vahendistaatust inimeste eesmärkide saavutamisel, kuid
üritab ikkagi keelt deterministlike reeglite abil kirjeldada
ja lähtub eeldusest, et keelenditel on tähendused, mitte
vastupidi.
Vt nt Dik 1989, Halliday 1989, Dik 1997,
Hengeveld ja Mackenzie 2008. Oma lähenemist radikaalseks
funktsionalismiks nimetav Columbia koolkond (Contini-
Morava ja Goldberg 1995,  Reid  et al. 2002, Davis et al.
2004) on siinse käsitlusega hästi sobival seisukohal, et
kõnelemine on loov tegevus, kasutuskõlbulike keelevahendite
hulk pole suletud ja kuuldav tekst on kuulaja jaoks üksnes
vihje kõneleja mõistmiseks. Samas postuleerib ka Columbia
koolkond kõne kõrvale ikkagi ka keele kui süsteemi, millel
on range struktuur ja mille elementidel on semantilised
tähendused. Neist semantilistest tähendustest küll ei piisa
kuulajale kõneleja mõistmiseks, aga millegipärast on nad
42
Eeldused
ikkagi kirjeldusse sisse jäetud – selles mõttes ei ole radikaalne
funktsionalism kaugeltki piisavalt radikaalne.
• Suhtluse toimimise seletus, et  kuulajal  on eelnevad ootused
teksti sisu kohta, mille ebakindlust tekstiga tutvumine
järk-järgult vähendab, pärineb Harald Baayenilt ja Michael
Ramscarilt. Mõlema publikatsioonide täistekstid on nende
kodulehtedel saada; esimesena soovitaksime lühikest üle-
vaadet (Ramscar ja Baayen 2013) ja seejärel Ramscar 2010,
Baayen et al. 2011, Ramscar et al. 2010.
7
Eelduste kokkuvõte
Esimeses osas nägime, kuidas fikseeritud koodil põhinev naiivteooria,
et tekstid tähendavad midagi ja seda tähendust on võimalik tuvastada
nende tekstide uurimise teel, ei suuda ära seletada mitmeid verbaalse
suhtluse olukordi ning on vastuolus ka empiiriliste uurimistulemustega.
Alternatiivi otsides jõudsime esmapilgul hirmutava tõdemuseni, et
tekstidel iseeneses tõesti polegi mingit tähendust, õigemini et tähendus
ei kuulu teksti ega keele omaduste hulka. Empiiriliselt tuvastatavat
tähendust on olemas mitu liiki (kõnelejatähendus, kuulajatähendus ja
konventsionaalne tähendus) ja kõik nad asuvad inimese teadvuses ehk
on inimese, mitte teksti omadused.
See seisukoht näib ebaintuitiivne, sest kui tekstidel pole tähendusi,
kuidas me neid siis mõistame? Veelgi enam, kuidas me neid peaaegu
alati peaaegu täpselt ühtmoodi mõistame? Selle seletavad ära konvent-
sioon ja koostööprintsiip: suhtlejad on oma senise suhtluskogemuse
põhjal  harjunud  seostama tajutavaid helilaineid teatud mõtetega ning
teevad nii kõneldes kui ka kuulates kõik võimaliku, et mõista ja
mõistetav olla. Konventsiooni eelis fikseeritud tekstitähenduse ees
suhtluse tööpõhimõtte selgitusena ongi just see, et oma inimliku
päritolu tõttu oskab ta varieeruda ajas ja isikuti, alternatiivseid
konventsioone võib olla mitu, ja konventsioonil on hästi teada nii
spontaanse tekkimise kui ka teadliku tekitamise mehhanismid, mida
läheb tarvis, nagu allpool näeme.
Inimeste ettekujutust konventsioonist, ehk intuitiivset teooriat
selle kohta, millised häälitsused aitavad suhtluses edu saavutada,
võiks nimetada keeleks. Nii õpiku järgnevates osades teemegi –
keel ei ole seal mitte ülevalt antud range süsteem, mida suhtlejad
44
Eeldused
järgima peaksid, vaid selle üldistus, kuidas inimesed tegelikult räägivad.
Keele(kirjelduse) ja konkreetse ütluse vastuolu korral on viga alati
esimeses.
Hirmutab see seisukoht peamiselt vastutuse tõttu, mille sellest
lähtumine paneb igale suhtlejale isiklikult. Kui tähendused on minu,
mitte sõnade omadused, siis pean ise võtma vastutuse oma tõlgenduste
eest, mitte ei saa viidata mingile väidetavalt objektiivsele tõele.
Vastutus on aga teadagi ebamugav. Positiivne on sealjuures, et
ka mu vaidluspartnerid peavad siis tunnistama oma seisukohtade
subjektiivsust ja vaidlus on selle võrra ausam. Inimkeskse lähenemise
korral tuleb kõigis vähegi olulistes aruteludes väited stiilis „see
tähendab” ümber sõnastada kui „see tähendab minu arvates” ja
samamoodi ka kõigi muude keelealaste väidete kohta.
Teine hirmutav koht on ilmajäämine suhtluse toimimise näilisest
garantiist. Fikseeritud koodi korral on lihtne: kui panen midagi näiteks
lepingusse või seadusesse kirja, siis on see seal kirjas ja kõik lugejad
saavad garanteeritult täpselt nii aru, nagu ma mõtlesin. Samas, nagu
ilmselt igaüks on praktikas märganud, ei toimi see tegelikult nii.
Võimalikke tõlgendusi on palju rohkem kui üks, mõned neist võivad
teksti autorile täiesti üllatavad olla, ja nende vahel valimine põhjustab
pahatihti vihaseid vaidlusi. Tõlgenduste subjektiivsuse tunnistamine
lihtsalt pakub sellele olukorrale  teoreetilise  selgituse.
Inimkeskne  lähenemine  seletab ära ka muud erijuhud: keele algse
tekkimise ja praeguse muutumise, keelealased eriarvamused pädevate
emakeelekõnelejate vahel ning asjaolu, et tekst saab üheaegselt olla
„vale” ja täita oma eesmärgi, nt olla mõistetav.
Vettpidava teooria omamine ongi hädavajalik ainult nimetatud
eriolukordades. Tavalises hästitoimivas igapäevasuhtluses võib vabalt
lähtuda fikseeritud koodi mudelist, sest selles piiratud ulatuses
tõepoolest võibki koodi lihtsustatult fikseerituks lugeda. Üks koht,
kus koodi fikseerituse ja üldtuntuse eeldamine on eriti mugav, ongi
just siinse teksti sarnane metadiskursus: ka keele tööpõhimõttest
rääkimiseks kasutame ju sedasama subjektiivset keelt. Tegelikult
teame lugejaga mõlemad, et suhtluse edukus pole ka siin garantee-
ritud, kuid lihtsuse mõttes mängime, nagu oleks. Vajadusel teeme
koodi (õigemini küll konventsiooni) teemal selgesõnalisi kokkuleppeid
kesksete mõistete definitsioonide kujul, ise kogu aeg teadvustades, et
täiesti ühesugust mõistmist ei suuda tagada ka need. On näiteks täiesti
Eelduste kokkuvõte
45
ootuspärane, et terminoloogiakursuse (nagu iga teisegi kursuse)  arves -
tuse punktisumma võib maksimumist erineda ka sellistel osalejatel, kes
on kõik materjalid hoolikalt läbi lugenud ja ise oma teadmistega rahul.
Inimesed ja nende mõistmisviisid ongi erinevad.
Järgnevates osades kirjeldame üksikasjalikumalt suhtlusteooria
valiku mõju sellistele praktilistele teemadele nagu terminoloogia,
tõlkimine, toimetamine ja keelekorraldus.
II
Terminoloogia
8
Mis on terminoloogia
Traditsioon on terminoloogia eestikeelset käsitlust alustada sõna
terminoloogia mitmetähenduslikkusega. Siinsetest eeldustest lähtudes
aga vaatame sama asja vastupidises järjekorras: kõigepealt millest
räägime, ja alles seejärel, kuidas sellest räägime.
Loomulik keel ei ole ühtne väljendusvahendite hulk, vaid jaguneb
erineva kõnelejaskonna ja kasutusaladega allkeelteks.
Sõnastike hulgas on kombeks  käsitletava  keelematerjali järgi erista-
da üld- ja oskussõnastikke. Oskussõnastikud tegelevad valdkondlikes
allkeeltes kasutatavate oskussõnade ehk terminitega; üldsõnastikud
kogu keelega, kõigepealt muidugi üldkeelega kõige üldisemas mõttes,
aga ka allkeeltega, nii nendesamade valdkondlike kui ka regionaalsete
(murded) ja sotsiaalsetega (släng).
Allkeelte  piirid ei ole jäigad. Konkreetse sõna kohta on sageli raske
otsustada, kas see kuulub üldkeelde või (lisaks ka) ühte või mitmesse
allkeelde. Nagu allpool terminisaamisviiside juures näeme, ei ole üldse
haruldane ka olukord, kus sõnadel on eri allkeeltes süstemaatiliselt
erinevad tähendused, ja see on sõnastikukasutaja jaoks vajalik info.
Seetõttu on loomulik, et tegelikult ei saa üld- ja oskussõnastikke
käsitletava materjali poolest omavahel selgelt eristada.
Teine, esmapilgul vähem silmatorkav, kuid sisuliselt olulisemgi
eristus üld- ja oskussõnastike vahel on lihtsustatuse aste, mõnel juhul
ka lihtsustuse teadvustamise aste. Sõnastik sisaldab mingit lihtsustust
igal juhul: juba keel kui kõne üksikjuhtumite abstraktsioon on nende
üksikjuhtumite paljususest lihtsam ja selgem; koostamise töömahu,
esitusruumi ja lugeja vastuvõtuvõime piirangud tingivad sõnastikus
veel täiendava lihtsustamise.
50
Terminoloogia
Oskussõnastikes on kombeks üldsõnastikest julgemini lihtsustada
ja esitada tulemusi kindlamas toonis, seades muuhulgas eesmärgiks
sõnastiku sisemise kooskõlalisuse. Peamiselt tähendab see selget ja
kogu sõnastiku ulatuses ühetaolist otsustamist, kui peeni tähenduseva-
hesid koostaja soovib oma sõnastikus esitada, ja seejärel oma otsusest
kinnipidamist: paikapandud piirist allapoole jäävaid tähendusevahesid
ei esitata, ülespoole jäävate kohta antakse sõnastiku eesmärgi ja
sihtrühmaga  sobivat  infot. Kuna suuremast selgusest ja sisemisest
kooskõlast oleks kasu igal sõnastikul, oleme järgnevas loobunud
jäigast vahetegemisest üld- ja oskussõnastike vahel. Sõnastikutüübist,
sihtrühmast, eesmärgist ja isegi koostaja subjektiivsetest eelistustest
lähtuvalt võib sõnastikel olla üsna mitmesuguseid täpsusevajadusi, aga
need moodustavad pigem sujuva ülemineku kui kaks järsu piiriga klassi.
Olenemata tüübist sisaldavad pea kõik ilmunud  sõnastikud  tar-
betuid sisemisi vastuolusid ja ebajärjekindlusi, mille puhul on raske
uskuda, et koostaja võiks tõepoolest soovida midagi sellist teadlikult
oma sõnastikku kirjutada.
Keerulisem on küsimusega, kas kasutaja saab sõnastikust endale
vajaliku info või, veelgi enam, kas ta saab sealt koostaja mõeldud info.
Sel teemal on põhjalikud uuringud esialgu üsna puudu, kuid sõnastike
võimalikke eesmärke ja sihtrühmi on siiski võimalik loetleda.
Kirjeldatud sisevastuolude vältimine on üks selle õpiku eelduste
rakenduskohti: sõnade tähenduste asemel mõistete nimetusi uurides
saab oma käsitluse ühtlust märgatavalt tõsta. Selleks on mitu erinevat
meetodit, millest lähemalt tutvustame sõnastikukoostamise tehnilist
mõistelisust ja süstemaatilist terminitööd.
Sõnastikus saab esitada termineid, mis on kuidagi olemas. Maailm
aga muutub, mis tekitab pideva vajaduse uute  terminite  järele.
Kuna terminite ja üldkeelesõnade vahele on raske kindlat piiri
tõmmata, langevad ka nende moodustusviisid suures osas kokku. Siin
keskendume neile sõnamoodustuse küsimustele, mis on praktilistes
terminiaruteludes eriarvamusi põhjustanud.
Interdistsiplinaarset uurimisvaldkonda, mis ülalkirjeldatuga tege-
leb, nimetamegi terminoloogiaks ehk oskussõnaõpetuseks. Kui eristada
kala ja õnge tüüpi vahendeid, millest esimene lahendab ära praeguse
nälja, teine aga võimaldab vältida nälja kordumist tulevikus, siis
kuulub siinne terminoloogia õngede hulka, pakkudes üldisi tööriistu
terminite loomise, valimise, esitamise ja kasutamise mõistmiseks.
Mis on terminoloogia
51
Terminoloogiaks nimetatakse ka üht kala tüüpi nähtust, nimelt
oskussõnavara ehk mingi eriala terminite kogumit. Sellega ei tegele siin
üldse, st ei siit õpikust ega selle juurde käivalt terminoloogiakursuselt
ei saa teada, millised on õiged terminid. Saab meetodi õigete terminite
leidmiseks, aga otsimise töö tuleb igaühel ikka endal teha.
Lühidalt
• Terminoloogia on siinses käsitluses sama mis oskussõnaõpe-
tus – terminite ehk oskussõnade loomist, sõnastikes  esitamist
ja tekstides kasutamist  uuriv  distsipliin.
• Siit ei saa õigete terminite, usaldusväärsete sõnastike ega
isegi mitte kasulike töömeetodite lõplikku loetelu; saab vaid
veidi abi nende äratundmiseks või väljamõtlemiseks.
• Piir oskus- ja üldkeele vahel on hägus, mistõttu peaks vä-
hemalt  osa järgnevates peatükkides kirjeldatud  meetoditest
saama rakendada ka üldkeeles.
Küsimused
9. Mis kasu on käsitlusala määratlemisest mõistepõhiselt, nagu
siin terminoloogiat kui valdkonda määratledes tegime, võrreldes
sõna terminoloogia tähenduse uurimisega?
Lugemist
• Terminoloogiale kui distsipliinile pani aluse Austria insener
Eugen  Wüster (1979), kelle praktiline eesmärk oli ühtlustada
masinaehituse terminite kasutamist saksakeelsete riikide
vahel, mida ta tegi mõistepõhise sõnastiku musternäidise
(Wüster 1967) vormis. Hiljem on tema lähenemist hakatud
nimetama klassikaliseks terminoloogiateooriaks.
• Eesti üsna klassikalise-lähedasest terminiõpetusest on põh-
jaliku ülevaate andnud  Tiiu   Erelt  (2007).
• Veel üks klassikaline  kursus  on The Pavel (www.bt-tb.tpsgc-
pwgsc.gc.ca/btb.php?lang=eng& cont =308).
52
Terminoloogia
• Terminoloogia lähedane naaber on oskusleksikograafia (nt
Bergenholtz ja Tarp 1995). Sellega tasub aga ettevaatlik olla,
kuna traditsioonilise leksikograafia osana on sealne käsitlus
siinsega üsna otseses vastuolus – keele olemasolu on väljas-
pool kahtlust ja tegeldakse sõnade väidetavate tähenduste
uurimise ja sõnastikes esitamisega (vt ka Humbley 1997).
9
Terminoloogiateooriatest
9.1
Klassikaline terminoloogiateooria
Läänemaailma esimeseks terminoloogiateemaliseks tekstiks võib lu-
geda  Platoni teost „Cratylos” (Rey 1995: 11). Terminoloogiale kui
distsipliinile tänapäevases mõttes pani möödunud sajandi keskmise
kolmandiku jooksul aluse Austria insener Eugen Wüster. Tema töö
lähtus praktilisest vajadusest üheselt mõistetava erialase suhtluse järele
alguses saksa- (Austria, Saksamaa, Šveits) ja hiljem ka muukeelsete
kogukondade vahel. Olles alguse saanud standardimise vajadusest,
keskendub klassikaline terminoloogia just sellele praktilise tegevuse
valdkonnale.
Wüster pidas terminoloogiat iseseisvaks interdistsiplinaarseks alaks
lingvistika, kognitiivteaduste, infoteooria, kommunikatsiooniteooria ja
informaatika kokkupuutepiirkonnas.
Lisaks Viinile on klassikalise terminoloogia koolkonnad arenenud
ka Prahas, endises Nõukogude Liidus ja Quebecis. Neist kõige
omanäolisem on Quebeci koolkond tugeva rõhuga sotsiolingvistikal,
keelekorraldusel (kakskeelne, poliitiliselt korrektne ja rikas riik) ning
terminoloogiakoolituse pedagoogilistel aspektidel. Praha terminoloo-
giakoolkond põhineb sama linna järgi nimetataval funktsionaalling-
vistika suunal ning uurib oskuskeelt kui funktsionaalstiili, kõrvuti
näiteks ajakirjandusstiiliga. Nõukogude koolkond sai alguse Wüsteri
mõttekaaslaste Sergei Tšaplõgini ja Dmitri Lotte töödest. Kuna ka
praktilised vajadused olid sarnased (standardimine), siis on Moskva
koolkond Viini omale väga lähedane.
54
Terminoloogia
Kõige mõjukam terminoloogiasuund on kaua olnud Viini koolkond.
Peale saksakeelsete riikide on tema seisukohad olnud populaarsed veel
Põhjamaades ja Hollandis ning nende mõju ulatub meienigi. Viini
teooriat propageerib Infoterm, UNESCO ja Austria standardiameti
initsiatiivil terminoloogiategevuse ülemaailmse koordineerimise ees-
märgil loodud ja aktiivselt tegutsev organisatsioon; samuti järgib Viini
põhimõtteid rahvusvaheline standardiorganisatsioon ISO. Nende oma-
duste tõttu sobib Viini koolkond ideaalselt äärmusonomasioloogilise
lähenemise illustratsiooniks (vt nt Wüster 1979, Felber 1984).
Viini koolkonna jaoks on olnud oluline rõhutada, et termino-
loogia on iseseisev interdistsiplinaarne tegevusala, mitte lingvistika
osa. Mitte kõik alltoodud terminoloogiapõhimõtted ei ole leidnud
tunnustust ei teistes rahvusvahelise nimega koolkondades ega Eesti
oskuskeelekorralduse  teoorias  või praktikas. Näiteks  Henn   Saari  (1980)
on neid nimetanud „kivistavateks ideaalideks”, mille puhul ei ole
mitte alati endale aru antud, kas need omadused on „saatuslikud,
immanentsed karakteristikud, ideaalsoovid või tööhüpoteesid, mis
käsitlust lihtsustavad”.
Onomasioloogiline lähenemine
Maailmavaateliselt põhineb klassikaline terminoloogiateooria loogi-
lisest positivismist tuntud realismil ja objektivismil – eeldusel, et
reaalne maailm eksisteerib sõltumata meie teadmistest tema kohta,
et eksisteerib täpselt üks selline maailm ning et (oskus)keele ülesanne
on seda maailma objektiivselt kirjeldada.
Lisaks eeldusele, et objektiivne  reaalsus  eksisteerib keelest sõl-
tumatult, eeldatakse ka, et seda on võimalik tajuda, sh ilma keele
vahenduseta. Sellel põhineb mõistest lähtumise algne idee: mõisted
on kõigepealt teada, seejärel nad defineeritakse ja alles kõige lõpuks
varustatakse parimate võimalike terminitega, mis on teadlikult valitud
ja standarditud nii sisu, funktsioonide kui ka kasutuse mõttes.
Onomasioloogiline lähenemine on olnud valdav ka Eesti oskus-
keeleõpetuses. „Terminoloogi huvitavad ennekõike eriala mõisted kui
sisuüksused, nende piiritlemine ja nimetamine. Nimetamisüksuseks on
seejuures oskussõna, mida kunagi ei saa paika panna mõistet tundmata.
Seetõttu on tegelikus eesti terminoloogiatöös mõistest (mitte sõnast!)
lähtumine olnud loomulik nõue juba algusaegadest saadik.” (Erelt 2007:
Terminoloogiateooriatest
55
25) Henn Saari pehmendab väidet veidi, rääkides mõiste „küllaldastest
lähenditest” (Saari 1980, 1981).
Mõisted on täpselt  piiritletud
Sarnaselt Saussure’i strukturaalsemantikale, mis püüdis üldkeele
sõnade tähendusi selgelt piiritleda, pidas insener Wüster oskuskee-
les võimalikuks samasugust ideaalset korda: mõisted on täpselt
defineeritud ja iga eksemplari puhul on absoluutse kindlusega ja
mittevaieldavalt teada, kas ta kuulub kõnealuse mõiste ekstensiooni
või mitte. Vahepealset  varianti , osaliselt kuulumist või „teatud mõttes”
kuulumist, ei oska klassikaline teooria kirjeldada.
Heido Ots on teadusliku, teoreetilise tunnetusviisi keelele esita-
tavaid nõudeid võrrelnud tähekastiga, mille „igas sirgete ristuvate
vaheseintega eraldatud pesas on üks trükitüüp, mis märgib täpselt ja
kindlalt temaga vastavusse seatud mõistet (aabet, häälikut). Tüüpide
igasugune  segunemine , vaheseinte ületamine, eri tüüpide  panek  ühte
pessa, ühe tüübi panek eri pesadesse jne. ei rikasta, vaid rikub seda
süsteemi.” (Ots 1980) Võrdluseks on Otsal üldkeelt kujutav sujuvate
üleminekutega värvipalett. Siiski, veidi allpool: „Oskussõnavara ei pea
keemianomenklatuuri kombel kõikjal andma masinlikult risttabelisse
panna, kuid tal on tunnetusteooriale toetuv, n. ö. konstitutsiooniline
õigus olla mõneti sirgjoonelisemalt süsteemis kui ülejäänud keel ja
taotleda sellest peenemaid eristusi või laiemaid üldistusi.”
Klassikaline terminoloogiateooria on välja töötatud  mehaanika
eriala näitel. Vähem mehaaniliste tegevusvaldkondade hulgas leidub
aga selliseid, mis põhimõtteliselt ei allu mõistekesksele analüüsile:
ühiskonnateadused, poliitika, religioon, turundus jne. Nende mõiste-
süsteem ei ole mingilgi määral kokku lepitud, vaid sõnavara täidab
erialainimeste suhtlusvajadusi mingil muul viisil.
Eleanor Roschi 1970ndate kategoriseerimise-alastest töödest pärit
ja tänapäeval üldkeele semantikas hästi tuntud prototüübiteooria
(nt Cruse 2000: 132 jj) on väga edukas ka mõistete kirjeldamisel.
Prototüübipõhine kirjeldusmeetod osutub praktikas palju mugavamaks
kui ideaalselt täpse piiritletuse taotlemine. Seda illustreerib definit-
sioonides võimalike tunnuste nimetamine modaalsete väljendite nagu
tavaliselt, sageli, võib jne abil.
56
Terminoloogia
Mõisted ei muutu ajas
Klassikaline terminoloogiateooria kirjeldab keelt sünkroonselt, seega
eeldades nii keele kui ka  mõistesüsteemi  ja kirjeldatava reaalsuse
staatilisust. Niisugust piirangut muidugi välja ei öelda ja vaevalt
sellega nõustutakski, kuid terminoloogia töömeetodites niisugune
eeldus siiski sisaldub. Muutused ei ole võimatud – tuleb vaid uuenenud
tingimustes vastav lõik teadlikul  valikul  ja kokkulepetel põhinevat
terminoloogiatööd uuesti teha – kuid see on ka täpselt ainus meetod
muutuste sisseviimiseks.
Klassikalise terminoloogia sünkroonsus osutub väheviljakaks, kui
muutub mõni järgmistest:
• kirjeldatav reaalsus,
• inimeste arusaam reaalsusest,
• inimeste keelealased eelistused.
Reaalsuse muutumise tüüpiline näide on tehnika. Uusi ja täpsusta-
tud tähendusi  luuakse  nii kiiresti ja lihtsalt, et sünkroonse kirjelduse
võimalikkus satub üldse kahtluse alla. Pidevalt töötatakse välja uusi
lahendusi ning turule ilmub uusi tooteid, mida on tarvis ka nimetamise
tasemel konkurentide omadest eristada. Mõiste- ja terminisüsteemi
teisenemist võib põhjustada isegi täiesti tähtsusetuna näiv tehniline
muutus.
Kui mõiste sellisel viisil muutub, siis termin ei pea vältimatult
muutuma , vaid teisenemise koorma võib enda kanda võtta definitsioon,
nagu on juhtunud näiteks lambi arengul õlilambist LED-lambini.
Definitsiooni arengut peab aga võimaldama termini vorm: mida
motiveeritum termin, seda suurem on oht, et mõiste muutumisel satub
see termini senise motivatsiooniga vastuollu.
Spetsialistide arusaam reaalsusest muutub eelkõige teaduses, kus
luuakse uusi  teooriaid , mis võivad olla varasemaga võrreldes täiesti
teistmoodi struktureeritud ja vajada seetõttu täiesti uut mõiste- ja
terminisüsteemi. Populaarsed näited on flogiston ja hapnik. Palju
sagemini tuleb ette vähem dramaatilisi teisenemisi, mis jätavad
mõistesüsteemi üldiselt paika, muutes ainult selle üksikuid osi. Näiteks
Alain  Rey (1995), kes üldiselt üsna suurel määral tunnustab Viini
koolkonna põhimõtteid, ei rõhuta mitte ainult mõistete muutumist,
vaid ka selle muutuse suuremat kiirust võrreldes terminisüsteemi
Terminoloogiateooriatest
57
võimaliku muutusega. Tema sõnul põhjustab maailmapildi muutumine
isegi keemia taolistes väljakujunenud teadusharudes pideva vajaduse
definitsioone ümber kirjutada.
Kompromissi  läheb vaja eriti humanitaarteadustes: iga tarbetult
jõuline katse teha [teaduse  keeleline ] mudel korrapäraseks vähendab
proportsionaalselt mudeli vastavust kirjeldatavale (de Beaugrande
1989). Uued terminid on välja kujunemata – neil on definitsioonide
asemel vihjed edasist uurimist vajavale tähendusele – ja selles ongi
nende edu põhjus (Boyd 1979).
Keeles valitsevate terminimoodustuse kommete muutumine küll
mõistesüsteeme ei  puuduta , kuid võib mõjutada suhtumist terminite
vormi valikusse, nt ei peeta praegu sobivaks selliseid varem tavalisi
vorme nagu tagasikargamise vägi (pro elastsus) või arst-pediaater (pro
lastearst.
Mõisted moodustavad hierarhilise süsteemi
Objektiivsel reaalsusel on klassikalise arusaama järgi hierarhiline
struktuur, mida peegeldab mõistesüsteemi struktuur: kogu eriala
kattev  hierarhia . Ka erialad on vastavate mõistehierarhiate abil selgelt
piiritletud ja kattumisi naaberaladega pole ette nähtud. Termini-
süsteem moodustab mõistesüsteemiga samakujulise hierarhia, kus
igale mõistele vastab eelistatavalt täpselt üks termin ja mõisteseostele
vastavad tähendusseosed sõnade vahel.
Nagu öeldud, on paljudel  erialadel  keeruline juba mõistete piirit-
lemine . Kui see õnnestub ära teha, siis järgmine raskus seisneb
jaotusaluste leidmises hierarhiate moodustamiseks: kas näiteks reisi-
lennuk tuleks paigutada lennukite hierarhiasse kõrvuti transpordi-
ja hävituslennukiga või reisijate veoks mõeldud vahendite hulka
kõrvuti bussi ja rongiga? Valik peaks järelduma hierarhia koostamise
eesmärgist, kuid sageli pole seda eesmärki kuigi lihtne sõnastada,
kuna tegelikult oleks tarvis kajastada mõlemat jaotusalust. Samuti
esineb eriala seisukohalt olulisi  seoseid , mis ei ole hierarhilised.
Võimalus ehitada samale reaalsusele eri vaatenurkadest mitu erinevat
mõistesüsteemi võtab aga võimaluse väita, et üks neist süsteemidest
on ainuõige või „tegelik”.
58
Terminoloogia
Valdkonnad ja registrid on selgelt piiritletud
Järgmine eeldus, millel eriala mõistesüsteemi väljaselgitamine põhineb,
on erialade enda määratlused: et mingi valdkonna mõistesüstee-
miga  tegeleda, peaks olema teada, kus on selle piirid. Tegelikult
moodustavad tunnustatud ja väljakujunenud teadusharudki sujuvate
üleminekutega kontiinumi (nt matemaatika → füüsika → keemia →
bioloogia → meditsiin → psühhiaatria →  psühholoogia ); arenevate ja
rakenduslikumate alade (kasvõi terminoloogia enda) puhul lisandub
arvamuste  paljusus  eriala olemuse ja piiride kohta.
Kui mõisted ja erialad õnnestubki piiritleda, lisandub praktiliste
valdkondade interdistsiplinaarsus. Näiteks arst kasutab paljude teadus-
harude (anatoomia, embrüoloogia, radioloogia jne) oskussõnavara
alamhulki, kuid ta ei tunne ega saagi tunda kõigi nende teadusharude
mõistesüsteeme ega järelikult ka mitte terminisüsteeme kogu nende
ulatuses. Ka autoremondiluksepp puutub töös kokku üksikute mehaa-
nika , tugevusõpetuse vms mõistetega, kuid need ei moodusta tema
tegevusala seisukohalt midagi tervikliku mõistesüsteemi lähedastki.
Selge pole ka piir üld- ja oskuskeele vahel, vaid reaalne diskursus
asub sujuva oskuskeelsuse skaala mingis piirkonnas. Isegi spetsialistide
omavahelises suhtluses võib eri kontekstides vaja minna erineval määral
oskuskeelelikke väljendusvahendeid,  rääkimata  vajadusest suhelda
mittespetsialistidega.
Termini kasutus ei sõltu kontekstist
Nii klassikalise teooria kui ka levinud naiivteooria järgi  toimivad
terminid fikseeritud koodi põhimõttel. Teadlikult valitud ja kokku-
lepitud termin kinnistatakse mõistele eesmärgiga võimaldada kõikjal
täiesti ühemõtteliselt sellest mõistest rääkida. Üldkeele toimimist kon-
ventsiooni põhimõttel võidakse isegi möönda, oskuskeeles kardetakse
polüseemiat rohkem.
Kuna kõigi alade kõigi mõistete tähistamiseks ei jätku üheski
loomulikus keeles vastuvõetavaid häälikukombinatsioone, siis möönab
klassikaline teooria siiski homonüümiat üksteisest piisavalt kaugel
asuvatel aladel.
Nagu polüseemia, on ka sünonüümia täiesti ebasoovitatav kui
väljendustäpsust ja -ökonoomsust tarbetult vähendav nähtus. Tau-
Terminoloogiateooriatest
59
nitud on isegi täpsed sünonüümid (nimetatud ka dublettideks), sest
kasutajatel on kalduvus lähtuvalt vormierinevusest püüda neilegi
ajapikku omistada erinevat sisu, tehes neist tavalised segadusttekitavad
osasünonüümid.
Eestis on viitega Wüsterist selles küsimuses tolerantsema Lotte
töödele ja „omadest kogemustest seljatagusega” (Saari 1980: 660)
peetud sünonüümiat lubatavaks ja isegi soovitatavaks järgmistel
juhtudel (vt ka Kull ja Saari 1975):
• oma- ja võõrsõna,
• põhitermin ja igapäevavariandid,
• väljenduspragmaatilised ja kontekstist tingitud grammatilised
variandid,
• sisemõtte teisendused (energiakäitis – jõujaam),
• üleminek pikalt motiveeritud väljendilt lühikesele arbitraarsele.
On tavaline, et samale nähtusele viidatakse tekstis mitme süno-
nüümi abil vastavalt kasutushetkel tarvilikuks osutuvale reaalsuse
struktureerimise alusele. Näiteks võib üks ja seesama seade olla
värviskanneritest rääkides flatbed color scanner ja lameskannereid
liigitades color flatbed scanner (Bowker 1997).
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Mitmekeelne oskussuhtlus #1 Mitmekeelne oskussuhtlus #2 Mitmekeelne oskussuhtlus #3 Mitmekeelne oskussuhtlus #4 Mitmekeelne oskussuhtlus #5 Mitmekeelne oskussuhtlus #6 Mitmekeelne oskussuhtlus #7 Mitmekeelne oskussuhtlus #8 Mitmekeelne oskussuhtlus #9 Mitmekeelne oskussuhtlus #10 Mitmekeelne oskussuhtlus #11 Mitmekeelne oskussuhtlus #12 Mitmekeelne oskussuhtlus #13 Mitmekeelne oskussuhtlus #14 Mitmekeelne oskussuhtlus #15 Mitmekeelne oskussuhtlus #16 Mitmekeelne oskussuhtlus #17 Mitmekeelne oskussuhtlus #18 Mitmekeelne oskussuhtlus #19 Mitmekeelne oskussuhtlus #20 Mitmekeelne oskussuhtlus #21 Mitmekeelne oskussuhtlus #22 Mitmekeelne oskussuhtlus #23 Mitmekeelne oskussuhtlus #24 Mitmekeelne oskussuhtlus #25 Mitmekeelne oskussuhtlus #26 Mitmekeelne oskussuhtlus #27 Mitmekeelne oskussuhtlus #28 Mitmekeelne oskussuhtlus #29 Mitmekeelne oskussuhtlus #30 Mitmekeelne oskussuhtlus #31 Mitmekeelne oskussuhtlus #32 Mitmekeelne oskussuhtlus #33 Mitmekeelne oskussuhtlus #34 Mitmekeelne oskussuhtlus #35 Mitmekeelne oskussuhtlus #36 Mitmekeelne oskussuhtlus #37 Mitmekeelne oskussuhtlus #38 Mitmekeelne oskussuhtlus #39 Mitmekeelne oskussuhtlus #40 Mitmekeelne oskussuhtlus #41 Mitmekeelne oskussuhtlus #42 Mitmekeelne oskussuhtlus #43 Mitmekeelne oskussuhtlus #44 Mitmekeelne oskussuhtlus #45 Mitmekeelne oskussuhtlus #46 Mitmekeelne oskussuhtlus #47 Mitmekeelne oskussuhtlus #48 Mitmekeelne oskussuhtlus #49 Mitmekeelne oskussuhtlus #50 Mitmekeelne oskussuhtlus #51 Mitmekeelne oskussuhtlus #52 Mitmekeelne oskussuhtlus #53 Mitmekeelne oskussuhtlus #54 Mitmekeelne oskussuhtlus #55 Mitmekeelne oskussuhtlus #56 Mitmekeelne oskussuhtlus #57 Mitmekeelne oskussuhtlus #58 Mitmekeelne oskussuhtlus #59 Mitmekeelne oskussuhtlus #60 Mitmekeelne oskussuhtlus #61 Mitmekeelne oskussuhtlus #62 Mitmekeelne oskussuhtlus #63 Mitmekeelne oskussuhtlus #64 Mitmekeelne oskussuhtlus #65 Mitmekeelne oskussuhtlus #66 Mitmekeelne oskussuhtlus #67 Mitmekeelne oskussuhtlus #68 Mitmekeelne oskussuhtlus #69 Mitmekeelne oskussuhtlus #70 Mitmekeelne oskussuhtlus #71 Mitmekeelne oskussuhtlus #72 Mitmekeelne oskussuhtlus #73 Mitmekeelne oskussuhtlus #74 Mitmekeelne oskussuhtlus #75 Mitmekeelne oskussuhtlus #76 Mitmekeelne oskussuhtlus #77 Mitmekeelne oskussuhtlus #78 Mitmekeelne oskussuhtlus #79 Mitmekeelne oskussuhtlus #80 Mitmekeelne oskussuhtlus #81 Mitmekeelne oskussuhtlus #82 Mitmekeelne oskussuhtlus #83 Mitmekeelne oskussuhtlus #84 Mitmekeelne oskussuhtlus #85 Mitmekeelne oskussuhtlus #86 Mitmekeelne oskussuhtlus #87 Mitmekeelne oskussuhtlus #88 Mitmekeelne oskussuhtlus #89 Mitmekeelne oskussuhtlus #90 Mitmekeelne oskussuhtlus #91 Mitmekeelne oskussuhtlus #92 Mitmekeelne oskussuhtlus #93 Mitmekeelne oskussuhtlus #94 Mitmekeelne oskussuhtlus #95 Mitmekeelne oskussuhtlus #96 Mitmekeelne oskussuhtlus #97 Mitmekeelne oskussuhtlus #98 Mitmekeelne oskussuhtlus #99 Mitmekeelne oskussuhtlus #100 Mitmekeelne oskussuhtlus #101 Mitmekeelne oskussuhtlus #102 Mitmekeelne oskussuhtlus #103 Mitmekeelne oskussuhtlus #104 Mitmekeelne oskussuhtlus #105 Mitmekeelne oskussuhtlus #106 Mitmekeelne oskussuhtlus #107 Mitmekeelne oskussuhtlus #108 Mitmekeelne oskussuhtlus #109 Mitmekeelne oskussuhtlus #110 Mitmekeelne oskussuhtlus #111 Mitmekeelne oskussuhtlus #112 Mitmekeelne oskussuhtlus #113 Mitmekeelne oskussuhtlus #114 Mitmekeelne oskussuhtlus #115 Mitmekeelne oskussuhtlus #116 Mitmekeelne oskussuhtlus #117 Mitmekeelne oskussuhtlus #118 Mitmekeelne oskussuhtlus #119 Mitmekeelne oskussuhtlus #120 Mitmekeelne oskussuhtlus #121 Mitmekeelne oskussuhtlus #122 Mitmekeelne oskussuhtlus #123 Mitmekeelne oskussuhtlus #124 Mitmekeelne oskussuhtlus #125 Mitmekeelne oskussuhtlus #126 Mitmekeelne oskussuhtlus #127 Mitmekeelne oskussuhtlus #128 Mitmekeelne oskussuhtlus #129 Mitmekeelne oskussuhtlus #130 Mitmekeelne oskussuhtlus #131 Mitmekeelne oskussuhtlus #132 Mitmekeelne oskussuhtlus #133 Mitmekeelne oskussuhtlus #134 Mitmekeelne oskussuhtlus #135 Mitmekeelne oskussuhtlus #136 Mitmekeelne oskussuhtlus #137 Mitmekeelne oskussuhtlus #138 Mitmekeelne oskussuhtlus #139 Mitmekeelne oskussuhtlus #140 Mitmekeelne oskussuhtlus #141 Mitmekeelne oskussuhtlus #142 Mitmekeelne oskussuhtlus #143 Mitmekeelne oskussuhtlus #144 Mitmekeelne oskussuhtlus #145 Mitmekeelne oskussuhtlus #146 Mitmekeelne oskussuhtlus #147 Mitmekeelne oskussuhtlus #148 Mitmekeelne oskussuhtlus #149 Mitmekeelne oskussuhtlus #150 Mitmekeelne oskussuhtlus #151 Mitmekeelne oskussuhtlus #152 Mitmekeelne oskussuhtlus #153 Mitmekeelne oskussuhtlus #154 Mitmekeelne oskussuhtlus #155 Mitmekeelne oskussuhtlus #156 Mitmekeelne oskussuhtlus #157 Mitmekeelne oskussuhtlus #158 Mitmekeelne oskussuhtlus #159 Mitmekeelne oskussuhtlus #160 Mitmekeelne oskussuhtlus #161 Mitmekeelne oskussuhtlus #162 Mitmekeelne oskussuhtlus #163 Mitmekeelne oskussuhtlus #164 Mitmekeelne oskussuhtlus #165 Mitmekeelne oskussuhtlus #166 Mitmekeelne oskussuhtlus #167 Mitmekeelne oskussuhtlus #168 Mitmekeelne oskussuhtlus #169 Mitmekeelne oskussuhtlus #170 Mitmekeelne oskussuhtlus #171 Mitmekeelne oskussuhtlus #172 Mitmekeelne oskussuhtlus #173 Mitmekeelne oskussuhtlus #174 Mitmekeelne oskussuhtlus #175 Mitmekeelne oskussuhtlus #176 Mitmekeelne oskussuhtlus #177 Mitmekeelne oskussuhtlus #178 Mitmekeelne oskussuhtlus #179 Mitmekeelne oskussuhtlus #180 Mitmekeelne oskussuhtlus #181 Mitmekeelne oskussuhtlus #182 Mitmekeelne oskussuhtlus #183 Mitmekeelne oskussuhtlus #184 Mitmekeelne oskussuhtlus #185 Mitmekeelne oskussuhtlus #186 Mitmekeelne oskussuhtlus #187 Mitmekeelne oskussuhtlus #188 Mitmekeelne oskussuhtlus #189 Mitmekeelne oskussuhtlus #190 Mitmekeelne oskussuhtlus #191 Mitmekeelne oskussuhtlus #192 Mitmekeelne oskussuhtlus #193 Mitmekeelne oskussuhtlus #194 Mitmekeelne oskussuhtlus #195 Mitmekeelne oskussuhtlus #196 Mitmekeelne oskussuhtlus #197 Mitmekeelne oskussuhtlus #198 Mitmekeelne oskussuhtlus #199 Mitmekeelne oskussuhtlus #200 Mitmekeelne oskussuhtlus #201 Mitmekeelne oskussuhtlus #202 Mitmekeelne oskussuhtlus #203 Mitmekeelne oskussuhtlus #204 Mitmekeelne oskussuhtlus #205 Mitmekeelne oskussuhtlus #206 Mitmekeelne oskussuhtlus #207 Mitmekeelne oskussuhtlus #208 Mitmekeelne oskussuhtlus #209 Mitmekeelne oskussuhtlus #210 Mitmekeelne oskussuhtlus #211 Mitmekeelne oskussuhtlus #212 Mitmekeelne oskussuhtlus #213 Mitmekeelne oskussuhtlus #214 Mitmekeelne oskussuhtlus #215 Mitmekeelne oskussuhtlus #216 Mitmekeelne oskussuhtlus #217 Mitmekeelne oskussuhtlus #218 Mitmekeelne oskussuhtlus #219 Mitmekeelne oskussuhtlus #220 Mitmekeelne oskussuhtlus #221 Mitmekeelne oskussuhtlus #222 Mitmekeelne oskussuhtlus #223 Mitmekeelne oskussuhtlus #224 Mitmekeelne oskussuhtlus #225 Mitmekeelne oskussuhtlus #226 Mitmekeelne oskussuhtlus #227 Mitmekeelne oskussuhtlus #228 Mitmekeelne oskussuhtlus #229 Mitmekeelne oskussuhtlus #230 Mitmekeelne oskussuhtlus #231 Mitmekeelne oskussuhtlus #232 Mitmekeelne oskussuhtlus #233 Mitmekeelne oskussuhtlus #234 Mitmekeelne oskussuhtlus #235 Mitmekeelne oskussuhtlus #236 Mitmekeelne oskussuhtlus #237 Mitmekeelne oskussuhtlus #238 Mitmekeelne oskussuhtlus #239 Mitmekeelne oskussuhtlus #240 Mitmekeelne oskussuhtlus #241 Mitmekeelne oskussuhtlus #242 Mitmekeelne oskussuhtlus #243 Mitmekeelne oskussuhtlus #244 Mitmekeelne oskussuhtlus #245 Mitmekeelne oskussuhtlus #246 Mitmekeelne oskussuhtlus #247 Mitmekeelne oskussuhtlus #248 Mitmekeelne oskussuhtlus #249 Mitmekeelne oskussuhtlus #250 Mitmekeelne oskussuhtlus #251 Mitmekeelne oskussuhtlus #252 Mitmekeelne oskussuhtlus #253 Mitmekeelne oskussuhtlus #254 Mitmekeelne oskussuhtlus #255 Mitmekeelne oskussuhtlus #256 Mitmekeelne oskussuhtlus #257 Mitmekeelne oskussuhtlus #258 Mitmekeelne oskussuhtlus #259 Mitmekeelne oskussuhtlus #260 Mitmekeelne oskussuhtlus #261 Mitmekeelne oskussuhtlus #262 Mitmekeelne oskussuhtlus #263 Mitmekeelne oskussuhtlus #264 Mitmekeelne oskussuhtlus #265 Mitmekeelne oskussuhtlus #266 Mitmekeelne oskussuhtlus #267 Mitmekeelne oskussuhtlus #268 Mitmekeelne oskussuhtlus #269 Mitmekeelne oskussuhtlus #270 Mitmekeelne oskussuhtlus #271 Mitmekeelne oskussuhtlus #272
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 272 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-11-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 9 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor atu1986 Õppematerjali autor

Meedia

Lisainfo

Mõisted

keel lihtsalt, end tegijaks, termino, viimane teema, õpiku teemadest, tidele, kirjutamise motivat, millegipärast, kõigepealt, üsna mugav, muudel elementidel, inimestevahelisele suhtlusele, sõnadel, lingvistika peavoolus, seadustes, semantika, spontaanset muutust, koodi fikseerimine, veelgi enam, silmatorkavalt puudu, keele muutumine, spontaansele muutusele, vaidlevatel juristidel, mõttetu, kitsendamine, põhinevad keeleteooriad, empaatiavõime, verbaalne kõne, keeleteadus, tähenduste järeldamine, tavateadvuses, palju sagedamini, kuulajatähendus, konventsioon, igaühe mõjutusvõimalus, erialane suhtlus, tervenisti keelevälised, konventsioonis, kõnelemine, ilmselt igaüks, traditsioon, sõnastike hulgas, eristus üld, oskussõnastikes, terminoloogiaks, tus, alguses saksa, lisaks viinile, omanäolisem, praha terminoloo, onomasioloogiline lähenemine, klassikaline terminoloogiateooria, populaarsed näited, objektiivsel reaalsusel, tau, eesti oskuskeeleteoorias, toitejuur, alates 1970, pragmaatika, tum, lähenemissuuna poolest, sarnaselt eelkirjeldatutele, viimane seisukoht, objektideks, ekstensiooni, mõiste intensioon, levinum vajadus, traditsioo, ütlejad, suhtlusraskusi, sest primaarne, lihtne test, samamoodi vaieldamatult, kahtlusi, tähendusseosed, võttes täissünonüüme, nägema hakkama, praktilise termino, meronüümid, määratluse udusus, mitmetähenduslikkus, duslik viirus, termin tähistab, mõisteseosed, hierarhilist mõistesüsteemi, vastavalt vajadusele, pruut, designeerimisseoseid, sünonüümia, saari näide, võimalik aspekt, sõnastiku keeled, koostamis, mingis e, kinnistunud terminid, uudisterminid, kahtlane, ettevõtlusvorm, esimesed kaks, intensionaalne, vaatamisena, ekstensionaalne, enesekontrolli rusikareegel, entsüklopeediates, oskussõnastikes, kahepeale kokku, näide 22, mää, peamine otsustus, mõistete määratlemisel, tähejadaga si, mää, sünonüümiviited, terminibaasist, lähim üldmõiste, sünonüümiviiteks, sõnastikes, spetsialistile seevastu, sünonüümisõnastikele, kritiseerimine, seageli, sihtrühm, viide, kasutaja seisukohalt, näites 39, glükogeen, lihtsalt semasioloogia, ettevõtlusvormid, nähtavasti, viidete kehtivust, eelistuse muutumisel, üldisest sisu, keelekontseptsiooni järgi, neid asju, nt külmikuid, sünonüümid, ilma lisatööta, mingite for, terminibaasi andme, süste, mõistesüsteemi, samini realiseeritavaid, tideks, seoseliike, laud 2, tabelid, xml, xml, kirjeldatud andmebaasiplatvormidel, mõistepõhises baasis, viimastele, tee ii, tee ii, kohandatavust, suurem mure, järgnevas loetelus, mõisteline koostamine, hendi kasutuselevõttu, siinkirjeldatav onomasioloogia, põgusalt, süsteemne nimetus, ökonoomia, läbipaistvus, terminitest, seninimetatud kriteeriumid, terminieelistus, uus termin, tsitaatsõna, tsitaatsõnad, traadilõikur, klaasriiul, tuletus, tuletuse, väheproduktiivseid tuletusliiteid, veebis ringikola, laiast kasutusest, kukeroon, tapeedindusest it, siselaenamine, automaat, vektorsemantika, tähendusjaotuste tuvastamisele, tõlkeid, märksõnadena, üldistatult teksti, esimese puhul, peamisteks väljunditeks, tõlketeadus, eye, sotsioloogias, agentsuse mudel, fiksatsioon, sihtkeelekesksus, omen korpus, lisaks tõlkeuniversaalidele, tõlkimisprotsessis osalejatega, transkodeerimine, esimeste puhul, dokumenteeritakse, vahetu alus, tõlketeadus, tüüpiline näide, järguriga sarnane, lihtsamaid selliseid, lähtetekstis, tõlkija, tõlkija, tõlkimine, tõlkealal, tõlkeid, loodetavasti, võrdlemiseks, ni sõnastamisel, neid panustajaid, eraldi kvaliteedikontrolli, kvaliteedikontrolli lõppeesmärk, evs, tõlke toimetamisel, vahepealne variant, arusaadavalt, dimensiooni, peamine takistus, evs, skaalad, vastupidi samamoodi, sisseviimine, suhteliselt lihtne, norminguallikatega, teadusfilosoofias, lihtsalt eksimine, järgnevas, keelekorraldajatel, keele areng, oskuskeelest laenamine, veelgi lihtsam, suhtlejal, keeleseadusega, norming, rääkimine, järgnevas, grammatikakirjelduste järgi, keelekorraldajad, reaktsioon, järgnevas, valikuvariandid, psühholoogid, pooldajate poolelt, rividrilliga, pärinevad sise, praktilisi suhtlusraskusi, põhjendused, inimeste uurimine, vajavaid nähtusi, siinse vaidlus, võimalikke mõtteid, mõistepõhises terminibaasis, mõiste näide, infot korrata, intensionaalseid määratlusi, üksik artikkel, kursuslane, sellel pildil, tõlkimise objekt, muretu, niisugused kokkulepped, alusel diskrimineerimine, tognini, a corpus, corpus, mensionality, ellen contini, heiki, heiki, essays, conference, research seminar, essays, tõlke hindamine, eesti rakendus, dis, sonja tirkkonen, ams

Sisukord

  • Mitmekeelne
  • oskussuhtlus
  • Tallinn 2013
  • Sisukord
  • Eeldused
  • II Terminoloogia
  • III Tõlkimine
  • IV Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
  • V Keelekorraldus
  • Sissejuhatus
  • Raamatu struktuur
  • Sihtrühm ja eesmärk
  • Miks suhtlus toimib
  • Lihtsalt põnev
  • Keeletehnoloogia
  • Järeldused praktilise inimsuhtluse jaoks
  • Fikseeritud koodi mudel
  • Suhtluse tööpõhimõte
  • Keele olemus
  • Keele ja kõne seos
  • Sõna ja mõtte seos
  • Tähenduse olemus
  • Keele tekkimine ja muutumine
  • Kõne headuse hindamine
  • Fikseeritud koodi mudeli puudusi
  • Toimetulek puudustega
  • Kitsendada käsitlusala
  • Lubada servade udusust
  • Otsida paremat teooriat
  • Inimestel põhinev mudel
  • Kõnelejatähendus
  • Kuulajatähendus
  • Semantiline tähendus
  • Konventsionaalne tähendus
  • Konventsiooni osalised
  • Traditsioon ja uuendus tähenduse alal
  • Eelduste kokkuvõte
  • Terminoloogia
  • Mis on terminoloogia
  • Terminoloogiateooriatest
  • Klassikaline terminoloogiateooria
  • Onomasioloogiline lähenemine
  • Mõisted on täpselt piiritletud
  • Mõisted ei muutu ajas
  • Mõisted moodustavad hierarhilise süsteemi
  • Valdkonnad ja registrid on selgelt piiritletud
  • Termini kasutus ei sõltu kontekstist
  • Miski senises loetelus ei põhjusta tegelikke
  • Uuemad terminoloogiateooriad
  • Sotsioterminoloogia
  • Kommunikatiivne terminoloogia
  • Sotsiokognitiivne terminoloogia
  • Freimipõhine terminoloogia
  • Objektid, mõisted ja terminid
  • Objekt
  • Mõiste
  • Täpne või udune?
  • Mõiste mõistest
  • Termin
  • Mõiste- ja tähendusseosed
  • Tähendusseosed
  • Sünonüümia
  • Osasünonüümia
  • Antonüümia
  • Hüponüümia
  • Meronüümia
  • Paronüümia
  • Polüseemid ja homonüümid
  • Mis on sõna?
  • Sünonüümid ja polüseemid
  • Seos mõiste ja seda tähistava termini
  • Mõisteseosed
  • Ülemmõiste ja alammõiste
  • Soomõiste ja liigimõiste
  • Tervikumõiste ja osamõiste
  • Keeltevahelised seosed
  • Denotaatsamasus ja designaatsamasus
  • Sõnastikus antav info
  • Sõnad
  • Märksõnad
  • Vasted
  • Selgituste liigid
  • Intensionaalne ehk sisumääratlus
  • Ekstensionaalne ehk mahumääratlus
  • Entsüklopeediline kirjeldus
  • Kontekstuaalne selgitus
  • Piirdeselgitus
  • Ostensiivne selgitus
  • Parafraas
  • Selgituste sõnastamisest
  • Selgitusele esitatavaid nõudeid
  • Sõnade või mõistete määratlemine
  • Viited
  • Sünonüümiviited
  • Muud sõnadevahelised viited
  • Mõistetevahelised viited
  • Viited määratlustes
  • Näited
  • Sõnastiku sihtrühm ja eesmärk
  • Sihtrühm
  • Sõnastike kasutamise oskus
  • Keeleoskus
  • Erialateadmised
  • Eesmärk
  • Lugemiseks
  • Kirjutamiseks
  • Muud eesmärgid
  • Vihjesõnastik
  • Kas emakeeles kirjutamisel võib abi tarvis minna?
  • Sõnastike sisevastuolud
  • Rippuvad viited
  • Sünonüümivastuolud
  • Ebajärjekindlused
  • Osasünonüümid
  • Ühtluse parandamise meetodeid
  • Hoolikusel põhinevad meetodid
  • Toimetamine
  • Viitetööriistad
  • Duplikaadikontroll
  • Lähenemissuunal põhinevad meetodid
  • Mõiste ja termini segiajamisel põhinev mõistelisus
  • Vormiline mõistelisus
  • Süstemaatiline terminitöö
  • Süstemaatilise terminitöö harjutus
  • Mõtteviisiline mõistelisus
  • Tehniline mõistelisus
  • Andmestruktuur
  • Sõna- ja mõistepõhised struktuurid
  • Andmebaasitehnoloogia valik
  • Terminibaasi esitus sõnastikuna
  • Terminibaasi teisendamine sõnastikuks
  • Sõnastiku teisendamine terminibaasiks
  • Olemasolevaid terminibaasisüsteeme
  • Termeki
  • Multiterm
  • EELex
  • Vastuväiteid
  • Vaja on ikka nii onomasioloogiat kui ka semasioloogiat
  • Kasutaja otsib sõnastikust sõnade tähendusi, mitte
  • Keel on keeruline süsteem ja sõnade tähendusi ei saa
  • Mõisteline koostamine on liiga töömahukas
  • Kasutajale ei pea kõike üksipulgi ära seletama, vaid
  • Mul on sõnapõhine sõnastik juba valmis, mis ma nüüd
  • Terminisaamisviisid
  • Termini headus
  • Ühemõttelisus
  • Süsteemsus
  • Traditsioon
  • Ökonoomia
  • Motiveeritus
  • Sobivus moodustusaluseks
  • Prestiiž
  • Tsitaatsõnad
  • Sõnade ühendamine püsiühendeiks
  • Sõnade liitmine
  • Nimetavaline liitumine
  • Omastavaline liitumine
  • Täiendosa arv
  • Liitsetest deverbaalsubstantiividest verbide
  • Sõnatuletus
  • Liidete produktiivsus
  • Traditsioon ja tähenduste eristamine
  • Liigsete liidete eemaldamine
  • Võõrliited omasõnadega
  • Laenamine
  • Siselaenamine
  • Laenamine teistest keeltest
  • Terminoloogia kokkuvõte
  • Tõlkimine
  • Mis on tõlkimine
  • Tõlke uurimine
  • Metodoloogia
  • Tõlkija uurimine
  • Tõlkimisprotsessi uurimine
  • Tõlgitud teksti uurimine
  • Korpusuurimus
  • Tõlkekeel
  • Kaks liiki tõlkimist
  • Märksõnu tõlketeooriatest
  • Instrumentalistlik tõlkemudel
  • Muid jaotusaluseid
  • Tõlkemudelite levikust
  • Tõlkimise kokkuvõte
  • Toimetamine, kvaliteedikontroll ja
  • Mis on kvaliteet
  • Tõlkekvaliteet
  • Teenusekvaliteet
  • Toimetamise liigid
  • Tellija
  • Kvaliteedikontroll
  • Toimetatav valdkond
  • Vastutuse jaotus tõlkija ja toimetaja
  • Kelle nime all tekst ilmub?
  • Kes kelle tööle võttis?
  • Kes on tegelikult pädevam?
  • Kes peab end vastutavaks?
  • Kui palju saab toimetaja tõlkijat
  • Muutuste sisseviimine
  • Põhjendamine
  • Vaidlustamine
  • Kellele jääb viimane sõna
  • Tekst ja metatekst
  • Toimetamine tõlketeenuse standardis
  • Toimetamise teemad
  • Muutuste liigid
  • Kohalikud reeglid
  • Üldised reeglid
  • Stiil ja maitse
  • Soovitused
  • Põhjenduste liigid
  • Empiirilised põhjendused
  • Subjektiivsed põhjendused
  • Põhjendused legitiimse autoriteediviitega
  • Vajalikud ja piisavad põhjendused
  • Toimetamise kokkuvõte
  • Keelekorraldus
  • Mis on keelekorraldus
  • Korraldamise objekt ja põhimõtted
  • Korraldamise objekt
  • Fikseeritud kood või muutlik konventsioon
  • Sõnastus, argumentatsioon ja infoallikad
  • Keelend: tähendusega või tähenduseta
  • Korraldamise põhimõtted
  • Tähendusi ei normita
  • Keele areng on võimalik
  • ÕSist puudumine ei tähenda keelamist
  • Eesti keelekorraldus suunab ja soovitab
  • Norm ja norming
  • Miks võib norm normingust erineda
  • Vastuolude näiteid
  • Vastuolude lahendamine
  • Muudame normi
  • Muudame normingut
  • Muudame suhtumist normingusse
  • Korraldamise põhjused
  • Mõistmisraskuste vältimine
  • Konventsiooni stabiilsuse suurendamine
  • Kognitiivse jõupingutuse erinevus
  • Kultuuri(evolutsiooni)lised seletused
  • Uskumuste püsivus
  • Asendustegevus
  • Siserühma määratlemine
  • Keelekorralduse kokkuvõte
  • Kokkuvõte
  • Keelevaidlused, sh toimetamine ja hindamine
  • Mõtlemisküsimuste kommentaare
  • Kirjandus

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

161
pdf
Juhtimise alused
1072
pdf
Logistika õpik
190
pdf
Õiguse üldteooria
348
pdf
LOOGIKA PÕHIREEGLID-SEMANTILINE KOLMNURK Loogika määratlemisest
477
pdf
Maailmataju
197
pdf
LOOGIKA PÕHIREEGLID-SEMANTILINE KOLMNURK
937
pdf
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !