Kurat eksisteerib inimeste mõttemaailmas enamasti kõige kurja võrdkujuna. Tema süüd nähakse tihti paljudes inimkonna hädades. Ometi võib Johann Wolfgang Goethe teosest "Faust" ja Mihhail Bulgakovi romaanist "Meister ja Margarita" leida mõtteid, mis ei toeta täiesti negatiivset üldpilti saatanast. Kes on kurat, kui ta üldse eksisteerib? Millisena näevad Bulgakov ja Goethe tema olemust? Ateistid väidavad, et jumalaid ega kuradeid pole olemas. Teatud mõttes võib nende arvamust õigeks pidada, sest vaevalt eksisteerivad põrgu ja taevariik käegakatsutaval kujul. Inimkonna jaoks osutub tegelikult olevaks kõik, mille eksistents leiab uskujaid. Bulgakov avaldab mõtte, mille kohaselt igaühele mõistetakse tema usu järgi, sest ükski teooria polevat rohkem väärt kui mõne teine. Uskudes vaid antud reaalsuse olemasolusse, muudame surmajärgse elu enda jaoks kindlalt võimatuks. Seega eeldan
Näiteks toon õpilasfirma. Ma ei kartnud võtta endale juhiroll, ma ei mõelnud kordagi sellele, et mis siis saab, kui me kahjumisse jääme, mis juhtub kui me läbipõleme. Ma olin kindel, et kui koos on selline kirju meeskond siis peab olema ka tulemus hea. Praeguse hetkeni pole ma oma visioonis eksinud. Mul on saavutusvajadus. Öeldakse, et sihi tähte, mis tundub liiga kõrgel ja liiga kättesaaamatu. Siiani olen ma neid kaugeid tähti sihtinud ja uskuge või mitte, aga ma olen need ka kinni püüdnud. Näide jällegi õpilasfirmast. Me nägime toodete tootmisega väga palju vaeva ning ma ootasin tunnustust ja tuntust selle eest. Ootused täitusid. Me pälvisime tiitli ,, Innovaatiliseim toode". Ettevõtjad on tavaliselt väga initsiatiivikad - valmis ja võimelised olema need, kes algatavad uusi ettevõtmisi. Paljud meist elavad, oodates juhtnööre millal, mida ja kuidas teha. Nad kardavad vastutust, mis kaasneb millegi algatamisega
kodanlikust publikust ning pidid selle maitsega arvestama. Levinud olid lõbustusteatrid, kus etendati operette, melodraamasid ja komöödiaid. Rahvusliku ärkamisajaga kaasnes ka rahvusliku teatri loomine. Teater muutus uute ideede ja ühiskondliku võitluse tribüüniks. Eriti jõuline oli see Skandinaaviamaades. 19. sajandi keskpaiku tõusis kirjanduses juhtivale kohale Norra, mis tol ajal kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Rahvusliku iseseisvumise mõjul loodi oma kultuuriasutusi, võitlus innustas kirjanikke, kellest nn suur nelik Henrik Ibsen, B. Bjørnson (1832 1910), J. Lie (1833 1908) ja A. Kielland (1849 1096) tegi norra kirjanduse maailmakuulsaks. Rootsi näitekirjanduse tegi maailmakuulsaks August Strindberg (1849 1912), kelle loomingusse kuulub umbes 60 draamateost. Läbimurde rootsi kirjandusse tõi reformatsiooniajastu sündmusi käsitlev realistlikus laadis ajaloodraama ,,Meister Olof" (1872). See oli esimene lavateos, mis käsitles
Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema - nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali - ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm.
Visnapuu, V. Grüntal- Ridala(- luule). Tuglase novelle; A. H. Tammsaare miniatuure, muinasjutte; Jaan Oksa Novelle. Avaldasid ka K. J. Petersoni, J. Liivi loomingut 2) Nad tõlkisid Euroopa kirjandust- Ptantsuse, Itaalia, Saksa kirjandust 3) Keele uuenduslik tegevus- Johannes Haavik, V. Grüntal- Ridala 4) Arenes välja kõrge tasemeline kirjandus kriitika 5) Välja annete kunstiline tase oli, sest nende kujuundajad olid väga head: Nikolai Triik(Liivist parim portree), Kristjan Raud 6) Nad asutasid samanimelide kirjastuse 7) Avaldati ühiskondlikke poliitilisi artikkleid Albumid olid väga elitaarsed( kõrge kultuur). Liikumine tõi kaasa terava poleemika. Rühmitus lagunes loogilistel põhjustel: 1) Esimene Maaillma Sõda 2) Juhid pidid olema paguluses 3) Rühma juhid kujunesid iseseisvateks
sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine - võimaldab midagi ära teha, praktiline teadmine - võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga
Hääldus hispaaniapärane!).) 18) Klassitsistlik draama (Moliere'i näidendid. Tema don Juan on juba prantsuse hääldusega, aga lähtub ikkagi algsest hispaania Tirso de Molina Don Juanist). I Keskaeg Keskaeg on väga pikk periood, alguseks u 5. sajand (lääne-rooma imp lagunemine 5. saj-l). Lääne eur-s keskaeg lõppeb 15. sajandil, märgid, mis tähistavad uusaja algust (Ameerika avastamine). Itaalias renessanss tähistab ka ikkagi uue ajastu algust. See keskaeg on ikkagi ainult lääne kultuuris kasutatud ja selle püsimine ei ole kindel. Lihtsalt hakati nimetama nii. Ida eur käsitlustes, Nl-s venitati keskaeg isegi 17. sajandisse, mis Lääne Eur ikkagi ei kehti. Renessanss ja keskaeg on väga erinevad ja neid ei ole võimalik ühte arvata. 395 Lääne ja Ida-Rooma Rooma impeeriumi lõhenemine on juba keskaja algusele juhtiv. 476 L.Rooma lagunemine loetakse keskaja alguseks. Peam sisevastuolude tulemusena laguneb. 4
Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei
Kõik kommentaarid