geograafia ja kehalise kasvatusega. Selle aine muudab põnevamaks praktilise töö olemasolu, mitte raamatu otsast lõpuni kuivalt läbi töötamine. Praktilisteks töödeks on relvaõpe ja riigikaitselaager, peale nende pakuvad huvi ka ekskursioonid väeosadesse. Mõnes mõttes arvan , et ainet peaks õppima nii poisid kui ka tüdrukud. Iga kodanik peaks siiski teadma midagi, millega ta saaks riigile toeks olla, juhul kui riik seda vajab. Vahel tekib mõte, et tüdrukute ja poiste tunnid võiksid olla erinevate sisudega, tüdrukute tunnis võiks pöörata suuremat rõhku esmaabi osutamisele. Poistele tuleks anda rohkem võimalust tegeleda relvade ja muude sõjaliste varustustega tutvumiseks. Samas leian, et kui inimest üleüldse ei huvita see valdkond, siis ta peaks saama valida kas ta tahab selles osaleda või mitte. Seega võiks riigikaitseõpe kuuluda valikainete hulka, kuid
väljendubki riigikaitse kui eri eluvald- kondadega tihedalt seotud terviku olemus. Meie ajal on tähtsal kohal rahvusva- heline riigikaitsekoostöö. Nii pole rii- gi kaitsmine pelgalt nende inimeste asi, kes oma igapäevaelus kannavad vormi, vaid iga kodaniku hool, ent ka kohustus, mille väljundiks ei pruugigi ilmtingimata olla just teenistus kait- seväes või kaasalöömine Kaitseliidu ridades. Riigikaitseõpetuse eesmärk pole propageerida militarismi. Tead- mised ja oskused, kuidas vajaduse korral kaitsta oma riiki, on parim ta- gatis, et neid oskusi pole tegelikkuses kunagi vaja rakendada. Nende igale kodanikule vajalike esmaste riigikait- Riigikaitseõpik aastast 2003 seteadmiste ja -oskuste kujundamine ja arendamine ning mõtlemisainese Paraku pole üht autorit ja õpiku välja- andmine igaühe rollist riigi kaitses andmise innustunud eestvedajat aja- ongi selle õpiku peamised eesmärgid. loolast Rein Helmet enam meie seas.
alustava õpilase esimese õpiku, mis tõepoolest kandis (ja kannab ka praegu) endas teatavat poliitilis- ideoloogilist sõnumit, mille abil oli võimalik kujundada nö "puhta lehena" alustavaid lapsi ning kohandada nende mõttemaailm sobivaks hetkel kehtivale süsteemile. Peale aabitsa on käsitlemisel ka algklassidele mõeldud ajaloo- ja matemaatikaõpikud. Võib tekkida küsimus, et miks just matemaatikaõpikud, kuna vaevalt on selline asi, nagu seda on lihtne algkoolimatemaatika mõjutatud ajastu eripäradest. Kuid need õpikud sisaldavad ka sõnalisi ülesandeid ja seal kasutatavad arvud on kuskilt võetud. Nii nagu igal õpikul on lisaks oma aine esitamisele midagi öelda, nii kujuneb ka matemaatikaõpikute teksti ja arvude valikust varjatud sõnum, mida õpik otse ei ütle, kuid siiski väljendab. Õpikul on oma sõnum, mis sõltub koostaja isiksusest, parasjagu kehtivast ideoloogiast ja poliitilistest hetkesuundadest. 3
EESTI NOORSOOTÖÖ KESKUS HARIDUS- JA TEADUSMINISTEERIUM NOORTELAAGRI KORRALDAJA KÄSIRAAMAT Tallinn 2005 Koostanud: Elo Talvoja Viire Põder Helen Veebel Argo Bachfeldt Anne Luik Kadri Kurve Kujundaja: Tiina Niin Keeletoimetaja: Anne Karu Tehniline toimetaja: Reet Kukk ISBN 9985-72-158-6 (trükis) ISBN 9985-72-159-4 (PDF) SISUKORD Noorsootöö seadus 5 Noortelaagri tegevusloa väljastamise kord 10 Noortelaagri ning projektlaagri juhataja ja kasvataja kvalifikatsiooninõuded 12 Noortelaagri registri asutamine ja noortelaagri registri pidamise põhimääruse kinnitamine 15 Noortelaagri registri pidamise põhimäärus
Kasvatustöö ja - probleemid 1.loeng KASVATUS Teadus? On igapäevase mõtlemise täiustamine. Kuivõrd lapsi ehk kasvatavaid on kaasatud kasvatamisse. Kasvatama tuleb sõnast kasvama ja tähendab kasvama panemist. Kasvatamine kuulub kasvamise reaalsesse nähtusesse aidates loomulikku kasvatamist. Järelikult - mõistame kasvatuse all seda, mil määral arengu suunamine on võimalik. Mis on kasvatus? 1. Definitsioon. Kasvatus tähendab eesmärgistatud väljastpoolt tulenevat sekkumist loomulikku arenguprotsessi. Areng järjestikused muutused, mis toimivad organismi elujooksul elu algusest küpsuse saavutamisel kuni surmani. Kasvamine igasugusele arengule kuni täiskasvanuks saamiseni on aluseks kasvamine. Kasvamine on puht füüsiline termin.
Tõlkija Katrin Mägi Toimetaja Berk Vaher Küljendus ja trükk AS Ecoprint ISBN 978-9949-481-23-1 Raamatu väljaandmist toetab Euroopa Sotsiaalfondi kaasabil Eduko programm 2 3 Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ / (esimene ja teine väljaanne) „Bill Rogers pakub igale õpetajale laialdast suhtluskorralduse võttestikku. Ta annab selgeid juhtnööre, kuidas kohaldada kutsealast õiglustunnet ja emotsionaalset pädevust varajasest, minimaalsest sekkumisest kuni kõige raskematele õpilastele ja pingelisematele olukordadele reageerimiseni. Ta soovitab ka mooduseid, kuidas töötajad saaksid üksteisele toetavamat keskkonda luua – sealhulgas mentorlust. Mul pole küllalt sõnu, et „Käitumist klassiruumis“ kiita. Kõik õpetajad tunnevad ära Billi kirjeldatud olukordi. Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest
Esilekutsutavad muutused võivad seejuures olla väga ulatuslikud ning ilmneda olla väga ulatusli- nii keha ehituse kui ka talitluse tasandil. Oluline on teadvustada, et ebaõige tree- kud ning ilmneda ningukava mitte üksnes ei raskenda seatud eesmärkide saavutamist, vaid võib nii inimese keha organismi arendamise ja täiustamise asemel seda hoopis tõsiselt kahjustada. Ene- ehituse kui ka sestmõistetav on, et arst, kes kirjutab patsiendile välja ravimi, tunneb selle toimet talitluse tasandil ja võimalikke kõrvalmõjusid ning on võimeline määrama igale inimesele kohase koguse ning tarvitamise sageduse. Peamine vahend, mida treener oma õpilaste mõjutamiseks kasutab, on kehaline koormus. Inimese anatoomia ja füsioloogia tundmine on treenerile möödapääsmatult vajalik selleks, et ta oma peamise mõju-
kasvamisest ja kasvatusest. Paraku tunnistati traditsiooniline teadmine ajastu vaimule vastavalt vanaks ja kõlbmatuks juba sajand tagasi. Ja ehkki esimesed hoiatavad kirjutised ja arutelud ilmusid juba pea nelikümmend aastat tagasi (vt Mustad kirjutised; Suur koolidebatt), puudutasid need siiski enamasti vaid koolis toimuvaid protsesse: õppeedukust, distsipliini, õpetaja autoriteeti jms. Ent on tähelepanuväärne, et ka tollased kriitikud nägid kõige suurema ohuna ette just seda, millest räägib Michael Winterhoff oma raamatus - lapse sotsiaalset (kõlbelist) alaarengut. George Steineri arvates on praeguse hariduse ning kultuuri valitsev joon mälu kõhetumine. Traditsioon, mille järgi teati olulisi tekste peast, katkes siis, kui koolist kaotati tuupimine. Kui meil pole, mida meenutada, on meie siseelu vaene. XX sajandi haridusreformijad sellele ei mõelnud, kirjutab Toomas Paul (2009) oma raamatus "Seitse sabasulge. Katse kirjeldada inimeselooma".
Kõik kommentaarid