50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-11-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kaspar Moik
Õppematerjali autor
omad arhiivid, kuid nendes on säilinud vaid pisikesed ja juhuslikud osad. Orduarhiiv läks Gotthard von Kettleri kätte. Kui rootslased vallutasid alad siis viisid arhiivi endaga kaasa. Liivi ordu arhiiv sattus Stockholmi ning hävis 17. saj tulekahjus. Stockholmi viidi oluliste ürikute nimekirja, dokumente ise pole. Liivi ordu haru kohapealsest arhiivist on säilinud üksikuid ja juhuslike pudemeid. Kindlasti olid olemas arhiivid komptuuridel. Kogu keskaja dokumentide keskuseks on Vaticani arhiivid, seal dokumendid on hästi säilinud, arhiivi süsteemiga organiseeritud, säilinud ilma lünkadeta. Materjali hulk on sedavõrd suur, et seal on Livoonika asju mida pole keegi vaadanud ega kasutanud. Tallinna linnaarhiiv on hästi säilinud - Mõne kaupmehe materjalid olid säilinud, kuid juhuslikult, sest kaupmees jäi pankroti ja jäi linna erakätesse
Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama? Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees. Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene? Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust
«suure moralitee, naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad vaibad läve ees üle ujutas. 6. jaanuar, mis Jean de Troyes' * sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli kolmekuningapäev ja narripidu * peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval. Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees 6 müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid puhudes prevoo * ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal. Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanik-kude summ voolas juba hommikust saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi päevavaraste ammutuntud arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel
linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?" ,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga. ,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda.
Natsi-Saksamaa koos oma kaassüüdlastega püüdis alates Saksamaa sissetungist Nõukogude Liitu 1941. a suvel kuni sõja lõpuni Euroopas 1945. a mais tappa kõik juudid alal, kus kehtis tema võim. Kuna natslik juutide diskrimineerimine sai alguse Hitleri võimuletulekuga 1933. a jaanuaris, peavad paljud ajaloolased seda ka holokausti alguseks. Juudid ei olnud Hitleri režiimi ainsad ohvrid, kuid nad olid ainus grupp, keda natsid püüdsid täielikult hävitada. Yad Vashem, Jerusalem, Israel Holokaust on üks genotsiidijuhtumeid (genotsiid – inimeste massiline hävitamine rassilistel, rahvuslikel, usulistel vm põhjustel). Et näha erinevust holokausti ja teiste genotsiidijuhtumite vahel, tuleb sarnasused ja erinevused selgelt ja arusaadavalt välja tuua.
võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust,
aastal Vladivastokis, Berliinis ja Viimaks Tallinnas Zara elas Vladivastokis koos ema ja vanaemaga. Tema juurde tuli külla kunagine sõbranna Oksana, kes rääkis Zarale heast elust läänes ning soovitas Saksamaale tööle tulla. Zara võttis nõuks nõnda teha, kuigi teadis, et ta emale Lindale see meeltmööda ei olnud. Zara pidi töötama Berliinis 2 prostituudina. Tema n-ö peremeesteks olid venelased Pasa ja Lavrenti, kes tüdrukut mitmel viisil piinasid ning väitsid, et Zara olevat neile võlgu. Ühel hetkel meenutab Zara pilti, mida vanaema talle Vladivastokist kaasa andis: sellel olid vanaema Ingel ning tema õde Liide. Vanaema tahtis, et Zara Liidet külastaks ning räägiks pärast talle sealsest eluolust. Peatselt kuulis Zara, et Lavrenti ja Pasa plaanivad sõita Tallinnasse. Pika moosimise ja palumise peale võtsid mehed Zara reisile kaasa.
Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata [teisedki inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem asjaolu, millele kindlasti ikski enne meid ei olnud pööranud vähimatki tähelepanu. 1 D'Artagnan jutustab, et ta oma esimesel külaskäigul kuninglike musketäride kapteni härra de Treville'i juurde 3 kohtas ootetoas kolme noormeest, kes teenisid selles kuulsas väeosas, kuhu temagi tahtis astuda, ja et nende noormeeste nimed olid Athos, Porthos ja Aramis. Peame tunnistama, et need kolm kummalist nime üllatasid meid, ja otsekohe tekkis mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d'Artagnan varjab võib-olla kuulsaid nimesid, -- juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa mantli. Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid