100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-30
Kuupäev, millal dokument üles laeti
55 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
algloom
Õppematerjali autor
mustikaid. Rääkima hakkasin ma hilja, 3 aastaselt. Kui midagi valesti ütlesin, siis läksin närvi, kuna ei osanud osa sõnu õieti öelda, näiteks sõna „sibulapoiss“ , ütlesin hoopis selle sõna asemel „sipusoss“. Lasteaeda läksin 3-aastaselt. Lastead, kus käisin asub siiani Kohtla-Järvel ning nimeks Buratino. Rohkelt pakuti mulle logopeedi abi lasteaias, kuna ajasin segamini k, p, t ja g, b, d. Lasteaias käies ei osanud ma ka r- tähte. Lisaks käskis ja palus logopeed täiendavat tööd teha minuga minu emal, andes kätte vajalikud harjutused, mis aitavad lapsel rohkelt areneda. Näiteks emaga tegime me peegli ees koos keeleharjutusi, et hoidsime sõrmi keele vastas ja üritasime errri N vj jv bjnvkbvjkb mvjvvjcjcjhg põristada. Mulle ei meeldinud lasteaias eriti käia, kuigi sellegipoolest suhtlesin väheste lastega. Nimelt ma valisin endale sobivaid suhtluskaaslasi. Eriti meeldis mulle poistega mängida ja just autodega. 1.1 Toetavaid tegureid:
28.09.2014 ÕPIOSKUSTE TÕHUSTAMISE ARUANNE 1. Minu õpikäsitlus: mis on õppimine? milline olen õppijana? Mis on tugevusteks ja nõrkusteks minu õpihoiakutes ja -harjumustes? Õppimine on minu jaoks teadmiste ja oksuste omandamine kui ka tegelikult enamus inimeste jaoks. Muidugi õppimine võib olla ka kellegi jaoks suurt pingutust nõudev kohustus või vastupidi, võib pakkuda suurt avastamisrõõmu, kus uued teadmised ja oskused innustavad otsima üha uusi arenguvõimalusi.Mina isiklikult katsun endas leida motivatsiooni õppimiseks. Mulle meeldib õppida ja uusi teadmisi saada. Raskuste või probleemide korral julgen abi paluda kaaslaste käest ja usun, et nad aitavad mind. Olen seadnud endale reaalsed eesmärgid. Loodan, et suudan neid ka täide viia. Õpin tasa ja targu. Katsun oma testide ja ülesannetega hakkama saada.
tekkinud ka haridusministeeriumil seisukoht, et erikoole vähendada ning erivajadustega õpilased tuua üle tavakooli. ,,Kaasav haridus ei tähenda ainult kõige raskemate, puuetega laste õpetamist tavaklassi tingimustes, vaid hariduslikku erivajadust laias mõistes. Et kõik lapsed, kes on haridusest kõrvalejäämise ohus, oleksid kaasatud õppetegevusse." (Pärismaa, 2013, 2.) HEV õppe koordineerimine on õpetajale lisaülesandeks või lisatööks, millega riigi poolt ei kaasne õpetajate palgafondi suurenemist, pigem peab koolijuht ise leidma võimalusi, et õpetajat, kes sellist ülesannet täidab, motiveerida. HEV koordinaatori roll koolis on kooliti kindlasti väga erinev. Arvan, et suure õpilastearvuga koolides selline koordineerija on ka vajalik ning kindlasti on sellistes koolides ka koordineerimist rohkem kui mõnes väga väikeses koolis, kus tööd ka kindlasti tunduvalt vähem.
4-6a: sotsiaalsed oskused, motoorika, kognitiivne tegevus (leppida, andeks paluda, protest reeglite rikkumise vastu) 6-8a: enesekohased oskused (paelate sidumine e peenmotoorika) EV laps ...on laps, kelle võimetest, terviseseisundist, keelelisest, kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast ning isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi ja kohandusi lapse arengu eeldatavates tulemustes, õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel või lapse kasvukeskkonnas (mängu- ja õppevahendid, ruumid, õppe- ja kasvatustegevuse meetodid, igapäevatoimingud, suhtluskeel sh viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugispetsialistid, lapse erivajaduse spetsiifikast tuleneva ettevalmistusega pedagoogid) (Koolieelse lasteasutuse seaduse eelnõu, 2012). • Kõnepuudega • Spetsiifiliste arenguhäiretega • Kehapuudega, kroonilise haigusega • Intellektipuudega • Kuulmispuudega
lihtsalt tunnen end seal seltskonnas vabamalt, kui enda vanuste seas. Nüüd kui ma olen olnud Kohtla-Nõmme Lastekodus laste- ja noorte praktikal ajavahemikus 13.04.2015-8.05.2015, tean, et nii paljude võõraste lastega töö siiski mulle ei sobi. Sellepärast, et kui ma tahaks teha kõike õigesti ja peaks reeglitest kinni, peab mulle kõik ette ja taha punaseks tegema, ehk siis ette näitama, mida ei tohi teha ja mida tohib. Inimesed küll õpivad vigadest, kuigi leidub ka neid, nagu olen mina, kes sooviksid, et neile kõik puust ja punaselt ette näidatakse. Tulevikus, sooviksin ma pürgida ametile, mis on seotud psüühiliselt haigete vanemate inimestega, mitte küll päris vanuritega, kuid keskealistega kindlasti. Minu arust võib olla see töö üsna pingeline, kuid huvitav. Kindlasti saan ka selle töö eest vastavat tasu, ja soovin, et mind vajataks, kui professionaali, et oleksin asendamatu. Sotsiaaltöötaja ameti mulle sobivuse kohapealt, ma väga kindel ei oleks
Mälu Mina valisin enda essee teemaks mälu. Arvan, et nii õpilase kui ka tulevase õpetajana on mul väga tähtis teada mäluliike ja mäluprotsesse. Õppijana on mulle väga oluline, et ma suudaksin õpitut endale paremini meelde jätta ning tulevase õpetajana peaksin teadma, kuidas valida kõige sobivamad õpisstiilid ning õpimeetodid, et soodustada õpilastel sügavat õppimist. Õppimise ja õpetamise seisukohalt on minu meelest kõige olulisem teada, millised on töömälu omadused
saada elus ettetulevate probleemidega. Seda kõike saab õpetada ja õppida. Tavakooli õpetajatel aga tihti puudub erivajadustega õpilastega töötamiseks vajalik ettevalmistus, napib sellealast täiendkoolitust. Õpetajatel, kes on osalenud erivajadustega laste probleeme käsitleval kursusel, on adekvaatsem arusaam erivajadusega õpilaste abistamisest, kui neil, kellel sellised teadmised puuduvad. Õnneks saan mina, kui tulevane õpetaja osaleda kursusel, kus õpitakse erivajadusega õpilast märkama ja tema arengut toetama, siis kogemus, mis selle essee kirjutamisel kasuks tuleb, mul kahjuks puudub. Seetõttu ei saa ma toetuda kindlatele näidetele ja kuidas ma probleemidele lahenduse leian, vaid ainult oletustele- mida ma teeks, kui sellega kokku puutuks. See aga ei pruugi olla sama adekvaatne, sest tegelikkuses ei toetuta vaid õpitule ja raamatutarkustele. Kuna mina, kui
Erivajaduste indenti: 1. LOENG Õpetaja (aga ka logopeedi, psühholoogi vms võib sellesse haarata kaasa) sageli hindab lapse arengutaset (kas on eakohane, või madalam, kõrgem). ErI ja diagnoosi paneku erinevused: arstid panevad diagnoosi (logopeedid aga panevad kõnepuude diagnoose). ErI-ga peaksid tegelema just õpetajad: mis nad siis teevad? Nad peaksid märkama, hindama (selle tulemusena saab teada, kas lapse areng on eakohane või mitte), siis on ka sekkumine/nõustamine olemas neil. ErI peaks andma infot kuidas last toetada vüi aidata homme, ülehomme ja pikemas perspektiivis. Peame saama spetsiifilisemad teadmised, mis tasemel laps on (ta võimed), mis tasemel täpselt nad on, mis sorti abi nad vajavad täpselt. ErI on laiem kui lihtsatl lapse arenfutaseme hindamine! nt millele peaks rohkem TP pööram aasta vanuse ja nt 15 a lapse puhul...nt noorematel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid