(taine liha 20%, rasvases vähem). Valke leidub ka sidekoes: kelmetes, kõõlustes ja kõhres. Lihas leiduv rasva hulk on väga varieeruv, see oleneb liha liigist, rammususest ja jaotustükist. Rasv asetseb peamiselt siseelundite ümber ja naha all. Mineraalained paiknevad peamiselt tailihas ja lihamahlas. Üsna palju on kaaliumi, rauda ja fosforit (eriti
1.2Liha eeltöötlusvõtted Liha eeltöötlusvõtted on pesemine, tükeldamine, vasardamine, hakkliha valmistamine, marineerimine, maitsestamine, paneerimine, pikkimine. Liha eeltöötlemine sõltub eelnevast säilitamisest, tükeldusest, looma liigist ja soovitavast lõpptulemusest. Liha jaotustükid pestakse jooksva vee all, seejärel kuivatatakse või tahendatakse. Pestud lihalt lõigatakse välja templijäljendid. Jaotustükkidelt eraldatakse kelmed, kiled, kõõlused, liigne rasv ning õhukesed ääred. Liha tükeldatakse vastavalt sellele, milliseid roogi kavatsetakse sellest valmistada. Liha lõigatakse ainult selleks mõeldud lõikelaual, terava noaga. Pooltooted lõigatakse alati risti liha kiudu, sest siis säilitavad tükid hilisemal kuumtöötlemisel oma kuju ning on muredamad. Portsjoniliste toitude 4 lihatükke vajadusel vasardatakse. Seda tehakse puust või metallist lihavasaraga
on tagatud tõeliselt hõrk maitseelamus. Sobib ideaalselt dieettoitudeks. Vasikaliha on oma välimuselt tunduvalt heledam kui veiseliha. Igast vasikast saab kasvades noorveis ja noorveisest täiskasvanud veis ning mida vanemaks loom kasvab, seda tumedamaks liha muutub. Vasikalihaks nimetataksegi isase või emase noore veise liha. Piimavasikad on vasikad, keda on joodetud ainult Piimaga. Vanusejaotuse järgi on piimavasikad 2-4nädalased (tailiha: valkjas-heleroosa, rasv: valge- roosakas) ning vasikad 1-6 kuu vanused (tailiha: roosa-punakasroosa, rasv: võrdlemisi hele). Nagu näha, sõltub vasika või veise vanusest ka rasva värvus. Vasika rasvakogumid on valkjasroosad, vanemate veiste rasv aga juba tumekollane. Lambaliha Lambaliha on kergesti äratuntava rikkaliku maitsega. Hea ja kvaliteetne lambaliha on kõrges hinnas ning sellest saab valmistada väga atraktiivseid ja maitsvaid roogi.
metskitsed,metssead, karud, jänesed Kodulinnud : kanad, kalkunid, haned, pardid, vutid Metslinnud : tedred, metsised, põldpüüd, faasanid, tuvid, pardid Veiseliha 1) vasikaliha kuni 3-kuuvanused loomad loetakse vasikateks, värvus hallikas-valge kuni heleroosani; on hästi peenekiuline 2) noor loomaliha 3kuu kuni 2 aastani, punakavärvusega, sidekojarikam, parem puljongi keetmiseks, praadide jne valmistamiseks 3) veiseliha üle 2 aastat, värvus tumepunane, kiud on jämedad, rasv - kollakas, sidekojarikad Sealiha 1) põrsaliha kuni 20kg raskune, heleroosa värvusega, peenekiuline, pehme, mahlane 2) noorlooma- ehk esikuliha 20-50kg, helepunase värvusega, peenekiuline 3) sealiha üle 50-70kg, jalgadel liha on tumedam, seljaliha on heledam Muud kasutatavad lihad Lambaliha (talleliha ja oinaliha) üsna punane, spetsiifilise lõhnaga, tallade liha on roosaka värvusega, hapuka lõhnaga Küülikuliha valgest kuni kahvatu-roosani Kitseliha telliskivi-punane
(nooremad kui 12 kuud). Talleliha on õrnem, pehmem ja hõrgum kui lambaliha. Samuti pole sellel nii tugevat lambalihale iseloomulikku maitset. Tallede liha on heledama roosa värvusega, vanemate loomade liha oluliselt tumedam, isegi tumepunase tooniga. Talleliha jaguneb omakorda vanusest ja söödast piimatallede (toitunud vaid emapiimast) ja nuumtallede omaks. Lamba vanusest sõltub ka rasva värvus. Tallede rasvakogumid on valged, vanade loomade rasv seevastu tugevalt kollaka varjundiga. Lamba rümba rasvasus võib kõikuda äärmusest äärmusesse on ilusaid väherasvaseid ja ka suure rasvakihiga kaetud loomi. Köögis sobib kasutada ennekõike väikese rasvakihiga liha.Mida vanema lamba lihaga on tegu, seda suurem tõenäosus, et selle rasvakihil on spetsiifiline villalõhna meenutav aroom. See ei tähenda aga liha sobimatust toiduks, sest lammastel on rasv kokku koondunud ning sidekoelise ümbrisega kaetud. Lihastelt
Rasvad Mõiste Rasvad on glütseriini ehk propaantriooli ja kõrgemate karboksüülhapete (rasvhapete) estrid, mille olek toatemperatuuril on tahke. Elusorganismid kasutavad rasvades valdavalt paarisarvu süsinikega (kuni 20) rasvhappeid. Kõrgemate karboksüülhapete estrid, mille olek toatemperatuuril on vedel, on õlid. Rasvhapped on kas 16 või 18 süsinikulised, ning kas tegemist on õlide või tahkete rasvadega vaadatakse kordseid sidemeid. Kui rasvhappes esineb kordne süsinik-süsinik side, siis on
Mina ja rasvad Rasvad kuuluvad lipiidide klassi ja on vees lahustamatud ained. Rasvad on rasvhapete ja propaantriooli estrid. Rasvad on elusorganismi põhilisi koostisosi valkude ja süsivesikute kõrval. Elusorganismid kasutavad rasvades valdavalt paarisarvu süsinikega rasvhappeid. Kõrgemate karboksüülhapete estrid, mille olek toatemperatuuril on vedel, on õlid. Rasvhapped on kas 16 või 18 süsinikulised, ning kas tegemist on õlide või tahkete rasvadega vaadatakse kordseid sidemeid. Kui rasvhappes esineb kordne süsinik-süsinik side siis on tegemist õliga. Rasvad kuuluvad ka põhitoitiainete hulka
lagunemiseks. Rasva lagunemise tagajärjel tekivad glütseriin ning vabad rasvhapped, mis seebistudes annavad puljongile ebameeldiva lõhna ja maitse. Rasva emulgeerumise intensiivsus sõltub keetmise temperatuurist. Mida kõrgemal temperatuuril, mida intensiivsemalt toiduaineid keedame, seda enam rasva emulgeerub. Seega tuleks rasvarikkaid toiduaineid keeta võimalikult madalal temperatuuril (alla 98C), puljongi pinnale kerkinud rasv aeg-ajalt ära riisuda. Toiduainete praadimisel on rasv soojuskandjaks, aga ka toiduainete parandajaks. Praadimisel peaks rasva temperatuur olema alla 170C kraadi, sest kõrgemal temperatuuril laguneb rasv väga intensiivselt. Rasva lagunemise algusest annab märku suitsu tekkimine. Lagunemisprotsess muutub intensiivsemaks temperatuuril tõustes üle 180C kraadi ja rasva pikaajalisel kuumutamisel. Toiduõli sobib praadimiseks. Mille poolest erinevad toidukauba tähistamisel "parim enne" ja "kõlblik kuni"?
Kõik kommentaarid