Parast viljastamist arenevad esimestest emased, teistest isased. 3) sugaamne -sugu maaratakse viljastamise momendil. See esineb enamikul erisoolistel isenditel. Soo maaramine ei olene sel juhul valiskeskkonnast. Sugupool korgematel organismidel maaratakse sugukromosoomidega ehk gonosoomidega. 19. sajandi lopul avastati monedel putukatel karuotuubis isesugused kehakesed, kusjuures emastel olid nad teistmoodi kui isastel. Selle avastuse tahtsust ei moistetud kohe, sest seni pusis arvamus, et sugupoolel pole kromosoomidega midagi uhist. Ameerika tsutoloogid Wilson ja Stevens nimetasid 1905. a omaparase kehakese Xkromosoomiks. Nii avastati soomaaramise XX-X0 susteem, mis esineb paljudel putukatel. Meioosi tagajarjel satub neil munarakku alati X-kromosoom, pooltes spermides on Xkromosoom, pooltes aga puudub. Samal, 1905. aastal leidsid Wilson ja Stevens teistel putukatel, et isastel esineb uhele Xkromosoomile lisaks veel sellega paaris olev vaiksem kromosoom
· jämedas trükis uudise pea e juhtlõik esitab (spordivõistluse, näituse avamise, lühidalt sõnumi meeleavalduse vm) pealtnägija või selles · sündmus või nähtus lahtikirjutatult osaleja · uudis ei sisalda probleemide ja nähtuste JUHTKIRI päevaprobleemi käsitlev analüüsi ega kirjutaja seisukohti ja avaartikkel ajalehes või ajakirjas hinnanguid ARVAMUS loo autor avaldab oma · keelelt lihtne ja üldmõistetav arvamust ja mõtteid INRERVJUU üks ajakirjanduse zanr, ARVUSTUS retsensioon, üks ajakirjanduse ajakirjaniku eesmärgipärane vestlus põhizanr. kellegagi. · omane kriitiline laad, käsitletakse uusi · kaks peamist osa: küsimus ja vastus raamatuid, teatrietendusi, filme, kunstinäitusi
Siiski on kõnealuses vastuväites midagi, mis võib meid juhtida viljakamas suunas. Võibolla saab anda rohkem sisu mõttele, et poliitilises otsustamises on midagi erilist, mis on teistmoodi ja mille jaoks ei ole päris õige nõuda käteosavuse demonstreerimist, otsustamaks, kas haige jäse tuleb või ei tule maha lõigata. Et seda mõtteliini välja tuua, peaksime heitma lähema pilgu hääletamisele demokraatlikus süsteemis. Platon eeldab, et hääletamise mõtteks on fikseerida arvamus selle kohta, mis on riigile tervikuna parem. Ilmselt on see sageli tõesti hääletamise üks funktsioon. Kuid Platon näib eeldavat, et selles ongi hääletamise kogu sisu, ja tema argument taandub väitele, et parem on jätta säärased otsused asjatundjate hooleks. Kui me aga suudame põhjendada mõtet, et hääletamine on midagi enamat kui lihtsalt arvamuse avaldamine üldise hüve kohta, võib osutuda võimalikumaks demokraatia tugevam kaitse.
Iga tekst on alati vaid üks teiste omanäoliste hulgast. Seetõttu saab seda mõista teiste tekstide kaasabil kontekstis, seoseid luues. Mida rohkem on inimene lugenud, puutunud kokku erinevate tekstidega, seda sügavamalt mõistab ta loetut, loob seoseid. Tänapäeva ühiskonnas ei õnnestu kellelgi vältida tekste ega suhet nendega. Tekstid mitte lihtsalt ei ümbritse meid, vaid on muutunud elu osaks, nendega tekib suhe, need tuleb vastu võtta, kujundada nende kohta oma arvamus. Tuleb õppida olulist vähemolulisest informatsioonist eristama. See tähendab kriitiliselt lugeda ja teksti analüüsida ning seda mõtestada. 1 A. Nahkur, M. Sokk, Sõna võlu 7.klassile. Tallinn: Koolibri, 2001, lk 3. 5 1.1. Teksti ülesehitus Pealkiri - see on reklaam. Selle põhjal teeb lugeja otsuse, kas lugeda või mitte. Sageli
Juhtkiri on tüüpiline meediatekst, kus esitatakse põhjendatud hoiak mõne avaliku elu tegelase kohta. Juhtkirjade kaudu mõjutatakse avalikkuse mõtteid, sest neis on ajalehtedel õigus esitada üleskutseid, anda vihjeid kas otse või kaudselt. Juhtkirjad on osa sotsiaalsest maailmast. Juhtkiri on kui meedia diskursuse spetsiifiline liik, aga samas kuulub ka suuremasse arvamustekstide kategooriasse. Juhtkirja arvamus on institutsionaalne. Juhtkirja sisu väljendab ajakirja kui institutsiooni – toimetajate ja ajakirjanike – ühisarvamust. Juhtkirjad ei põhine isiklikul. Erinevalt kõigist teistest arvamuslugudest pole juhtkirjas iialgi mina-vormi, sest autor ei esine seal indiviidina, vaid üldisikuna. Kui on vaja rõhutada mingile arvamusele, kasutatakse ajalehe nime: „Postimees on seisukohal, et …“ Juhtkirjades esitatakse tegevust minevikust olevikku ja olevikust tulevikku
moraalipõhimõtted on suhtelised, olenedes kultuurist või isiku valikust. Eetilise realitivismi järgi oleneb tegude moraalne õigsus või väärus ühiskonniti, pole olemas absoluutseid universaalseid moraalistandardeid, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel. Relativismi argument · Hollandlased peavad eutanaasiat moraalselt õigeks, sakslased valeks. · Seepärast pole eutanaasia õige ega vale. See on lihtsalt arvamus, mis erineb kultuuriti. · Eri kultuuridel on erinevad moraalinormid. · Seepärast ei ole moraali puhul olemas objektiivset tõde. Tõde ja vale on vaid arvamus, mis erineb kultuuriti. NB! Relativism erineb skeptitsismist. Moraalne skeptitsism on vaatekoht, mille järgi pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe. Relativismi teesid I
Sellise keele kasutajaskond on suhteliselt väike. AGA Samas pole see üllatav, sest enamik inimesi on lugejad ning ainult 5-10% on aktiivsed kirjutajad. Võrreldes lugemisega on normitud kirjakeeles kirjutamine vaevanõudev tegevus, mis eeldab igapäevast tööd sõnaraamatute, grammatikate ja käsiraamatutega. SEEGA Kirjutav vähemus kirjutab aga kogu lugemisvara. Levinud on ka arvamus, et kirjakeele väljendusvõimaluste tundmine aitab elus haljale oksale jõuda. Vastavad teadmised antakse edasi kooliharidusega. AGA Muidugi ei tule hea väljendusoskus iseenesest, vaid nõuab sihikindlat tööd. Mitte keegi meist pole selles osas täiuslik, pigem on see ideaal, mille poole tuleb püüda. KUNA Inglise keel on meil popp seetõttu kipuvad paljud eestlased oma emakeeltki kaunistama
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „Liivimaa kroonika” jt) Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osu
Kõik kommentaarid